Ceriporiopsis pseudogilvescens (Pink Porecrust, roosa sarvpoorik)
Vale-kahvatukollaseks muutuv vahapoori-sarnane (lad/kr k-st)
17.03.2024, Haavametsa
Indrek Sell pakkuski, et tegu võib olla hoopiski suure tardpoorikuga (Aporpium macroporum). Ja nii sobib see määramise keerulisus suurepäraselt loo alustuseks. Sven Pruul võttis seenest proovid ning küllap geenuuring toob selgust, Irja Saar jpt tegelevadki sekveneerimise ehk järjestusanalüüsiga.
Tagasi pealkirja juurde.
Lühike vastus on: puuseened. Pikem vastus oleks ikka väga-väga pikk ning väikese "lõigukese" sellest tooks välja, piltidena ja selgitavate tekstidena autorite poolt. Eelkõige teeks seda kogu selle põneva seenemaailma pärast, aga üksiti ka nende suure vaevanägemise tunnustuseks, kes erinevates kohtades püüavad tutvustada meile kõigile väikese Eesti liigirikkust nin looduse mitmekesisust. Oluline siinjuures ju seegi, et metsaärimehed armastavad eriliselt ühte väljendit: "puit ilmaasjata mädaneb metsas". Ilmaasjata ei juhtu siin ilmas mitte midagi ja kui te kelle iganes jutus sellise väljendi leiate, võite olla kindlad, et tegu on inimestega, kes loodust ei adu ning on pigem selle (ja meie) vaenlased!
Allar Antson, Urmas Kaja, Anneli Kask, Veiko Kastanje, Reet Pehka, Tõnu Ploompuu, Sven Pruul on osa neist, kes seenegrupis väga aktiivselt panustavad, aga kahjuks kõiki nimesid ei jõuakski siin üles täheldada. Samamoodi saab sügavat tänu väljendada ju igale pildistajale/postitajale, sest panus on antud ja jäädvustatud!
Puuseente liigirikkus on isegi meil Eestis väga suur, rääkimata kogu maailmast ning teisalt, nende määramine ei ole sugugi lihtne. Ja kuigi mükoloogid on ühte meelt, et piltide põhjal jääbki sageli täpsem määrang tegemata, siis ometi väärivad head pildid selle maailma peensustesse süvenemist. Teadmistel on ju tohutu jõud ja iga põnevate loodushuvidega inimene on meie kõigi tuleviku jaoks oluline.
Kindlasti on puuseentel, nii nagu on positiivseid ja negatiivsemaid omadusi, ka ilu erinevas "astmes" Ilu on üldse vaataja silmades, öeldakse, kuid küllap valdav enamus inimesi nõustub järgmise seene puhul nõustuma minu arvamusega tõelisest iludusest. Mida veel kindlasti peab mainima, siis just puuseente hulgas on palju neid, mis näitavad ära mingi metsaosa tähtsuse looduse mitmekesisuse koha pealt, nii ongi osa liike selgelt põlismetsa indikaatorliikideks.
Peopesa-roos (lad/vana-kr k-st)
18.09.2023, Puurmani
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Foto ja tekst: Urmas Kaja.
Roosa kirmik (Peniophora incarnata) 27-12-2022 Harjumaa
Foto ja tekst: Reet Pehka.
Puuseente puhul on muidugi loomulik seegi, et ühel ja samal tüvel võib olla mitmeid liike. Hea leid, mille pildistas Anneli Kask.
10.10.23 Neeruti, Lääne-Viru maakond.
Allar Antsoni määrang:
Roosa pess ja kuusekorgik. Kasvavad tihti samadel, looduslikult surnud kuuskede tüvedel üheskoos. Lisaks võivad sellistel tüvedel kampa lüüa veel volt-tardnahkis ja ookernahkis.
Uurides ja puurides tundub suurepooreline korgik (Antrodia mellita). 9.03.2024, Kassivere, haaval. Moodustavat ebakübaraid ja on mesimagusa lõhnaga. Punase nimestiku staatus väljasuremisohus ja Runnel ja Lõhmus andnuksid talle juba 2017 I kaitsekategooria.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Poorikust on juba juttu olnud põgusalt, aga küllap jõuame teistenigi, sest puuseente "valik" on nii lai, et neid kõiki nimetusi ei saakski pealkirja panna. Seenegrupi Eestimaa Seened oluline pluss on parimate asjatundjate kaasalöömine. Allar Antson (ja mitmed teisedki) täiendavad oma fotosid põhjaliku tekstiga ning see näitab, kui keeruline seeneriik on. Sama keeruline on määramine nagu juba mainitud ja sageli aitab vaid mikroskoop. Muide, värskes Eesti Looduses on väga tore artikkel Mükoloogiaühingu ajaloost.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Muidugi on näätsaliike rohkem. Nääts (Junghuhnia) on klassi Agaricomucetes kuuluv kandseente perekond.
.jpg)
Pruun nääts, (Junghuhnia collabens),
04.10.2023, Lahemaa,
Kasvab kuuse lamatüvel.
Junghuhnia collabens, 12.04.2021, Lahemaa. Kuuse lamatüvel.
Fotod ja tekst: Urmas Kaja.
Pruun nääts (Junghuhnia collabens), kõdunenud kuuse lamatüvel põlismetsas, Sirtsi LKA, Ida-Viru, 10.04.2023.
Vääriselupaiga tunnusliik, keda võib ära tunda selle järgi, et pooripind muutub kriimustuskohtadest tellispunaseks.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Öeldakse sageli, et ei hõbedat ega kulda leidu meie maal. Siiski on see sügavalt ekslik, kulda ja küllap ka hõbedat leidub looduses üsna sageli. Ehk lausa kamakatena?
Tõenäoliselt kuldvammik (Pseudomerulius aureus). Kasvab Tartumaal Pala kandis. Männi lamatüvel, pehastab puidu pruuniks. Mõnusalt kurruline tegelane. 07.09.21
Foto ja tekst: Mart Paadik.
Muidugi tuntakse metsas lonkijate poolt üksjagu puuseeni ja seega ei saa ma kõrvale jätta neid, kelle nimi kõlab ehk tuttavamalt. Pässiku ehk seekord siiski jätan kõrvale, see-eest on aga mitmeid nimesid, mis paljudele tuttavad ja Eestis lausa ehk sajandeid, olgu tegu siis taelikute või millegi muuga.
Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.
See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.
Foto ja tekst: Allar Antson.
Roostepruun taelik, Phellinus ferruginosus
Pildiotsingut kasutades meenutab tumepruuni taelikut ( Phellinidium ferrugineofuscum). On nii?
13.02.20 Saku.
Foto ja tekst: Ülle Raag.
Muidugi on harvemini esinevate seente leidmisel oluline ka piirkond, Järvselja oma kaitsealaga on kindlasti üks sellistest.
Laiapoorne sarvpoorik(?). Järvselja, 3.03.2024, haaval, vb õrna õunalõhnaga.
Foto ja tekst: Sven Pruul.
Isegi mul on õnnestunud mõned korrad põgusalt Järvseljale sattuda ja kindlasti tahaks seal pikemaltki viibida. Harulduste leidmisel pole mina eriti osav, kuid lihtsamaid ehk tavalisemaid seeni leian siiski. Juba ilu ise on see, mis mindki paneb tabamusi püüdma.
18. 10. 23.
Paar huvitavat leidu Porunist Ida-Virumaalt septembris 2023. Nüüd kinnitatud ka TÜ poolt. Esimesena rohekas kaviinia (Kavinia alboviridis), teisena õrn narmnahkis (Dentipellis fragilis) ja lisaks koige huvitavam Antrodiella pallasii. Seda peaks esinema ainult Joensuu põhja poolel Soomes? Ilmselt teine leid Eestist? Pilt tehtut kuuse lamatüve või juure alt, kus valgust vaga vähe ja seetõttu tehtud lisavalgusega.
Fotod ja tekst: Timo Nuoranen.
Allar Antson: Toredad leiud! Aga kas 1. ja 2. piltidel on ikka erinevad seened, või kogemata kaks pilti kaviiniast?
Punane komuseen (Nectria cinnabarina).Tähelepanuväärne, et sügisel on koos nii stroomad (paar heleroosat), millel arenevad lülieosed kui ka sulgeoslad (=periteetsiumid; tume-lillaroosad kobarad, arenevad kotteosed). Tavaliselt on sügisel vaid stroomad ja sulgeoslad arenevad kevadel känguvate stroomade juures. Tavaline surnud lehtpuuokstel (toomingas, sõstar, pihlakas, kask jne).
Läänemaa, Laheva. Toominga surnud oks.
15.11.2015.
Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.
Tõnu Ploompuu on Läänemaa mees ning kuigi ta loomulikult otsib ja leiab paljutki üle Eestimaa, siis vist enim pilte temalt on ikkagi Läänemaalt. Küllap tunneb ja teab teda seal iga seen!
- Liibuv roostetorik (Pycnoporellus alboluteus). Eestist esmakordselt 2010. aastal leitud, äärmiselt ohustatud liik. Väga efektne ja silmatorkav liik, kuigi kasvab enamasti tüvede allkülgedel peidus.
- Poropoorik (Amylocystis lapponica), äärmiselt ohustatud I kaitsekategooria liik. Asustustihedus kaitsealal oli ääretult kõrge, kui üldiselt esinevad taolised liigid parimalgi juhul vaid üksikutel tüvedel.
- Laanekorgik (Antrodia piceata), ohustatud jämedate kuusetüvede liik, samuti kõige kõrgema asustustihedusega, mida olen enda silmadega näinud peale Heinassaare põlismetsakvartali Muraka LKA-l.
- Roosa pess (Fomitopsis rosea), vääriselupaikade indikaatorliik, asustab Tilleorus pea iga kuusetüve massiliselt. Kui “tavalisemates” metsades on need kännupessi söötmeks, on roosa pess tema koha siin pea täielikult hõivanud. Vaid üksikutes kõige esinduslikumates põlismetsades võib sellise olukorra tunnistajaks saada.
- Taiga-peenpoorik (Skeletocutis odora), ohualdis III kaitsekategooria liik. Tugeva, juba meetri kauguselt tuntava, iiveldama ajava hapu lõhnaga.
- Ametüstpilvik (Russula azurea), pole küll põlismetsaliik, kuid olen seda liiki alati leidnud just vanadest kuusikutest. On äratuntav, kui järgmiste tundemärkide kombinatsioon täitub: ”härmatanud” pinnaga kübar, mis võib olla sinakas, violetjas või mistahes vahepealset tooni; valged eoslehekesed; valge jalg; mahe maitse ja mittemidagiütlev lõhn.
- ”Eba” haisev pilvik (Russula subfoetens). Isegi nii labast seent nagu haisvat pilvikut uurides võib täita olulise lünga meie seenestiku uurituses. Haisvale pilvikule lähedane liik R. subfoetens on väliselt eristamatu, kuid tilgutasin viljakehale KOH (kaaliumhüdroksiidi) lahust, mille toimel muutub see liik koheselt kollaseks. ”Päris” haisev pilvik püsib keemia mõjul muutumatut värvi (hõlpsam on metsas KOH pudelikest kaasas kanda ja kohapeal haisvad pilvikud ära testida selle asemel, et kõik vastutulevad haisvad pilvikud koju tassida). R. subfoetens’it on Eestist kogunud vaid korra 2015. aastal naabermaakonnast (Valga) nüüd juba meie seast lahkunud teenekas Soome pilvikuekspert Juhani Ruotsalainen, kes jõudis kirjeldada teadusele suure hulga uusi pilvikuliike.
Fotod ja tekst: Allar Antson.
Nagu tekstist aimu saab, võib mükoloogide üks päev tuua palju leide, piltidest lisasin siia aga just liibuva roostetoriku ja poropooriku. Muidugi on ka torikseente liikide arv Eestis üsnagi suur. Mitmeid muid seeni leidub aga isegi linnades ja mõni neist torkab eriliselt silma oma värvi tõttu, seega on need üsna paljude jaoks tuttavad.
Foto ja tekst: Ülle Raag.
Tõsi ta on! Tegu siis tegelikult söögiseenega (noorelt söödav, ehk et mitte sööja ei pea olema noor, seen ikka). Värv on aga sageli lausa ligitõmbav ja kaugelt ju nähtav, küllap see ka üks põhjus, miks tema pilte sageli postitatakse. Aga kahtlemata kogu vorm ja olemus on veelgi lisapõhjuseks.
Mõnevõrra sarnane on aga Põhjanarmik (Climacodon septentrionalis), kuid enamasti on tegu selgelt kahvatumate värvitoonidega.
Liina Lepner:
31.07.23
Tartumaa, Elva, Peedu.
Eelmisel korral lähenesin redeliga, sel korral tegin pildi maast.
Kõigi nende huvitavate nimedega ei saagi olema otsa ega äärt. Tagel üks neist
Korallnarmik. Harv seen, eelkõige surnud kase ja haava-papli tüvedel. Välimus nii selge, et tema tunneb ära esimesest pilgust. Pidavat olema söödav.
Teine pilt tervikuna sellest rusikasuurusest viljakehast (võib ka palju suurem olla) ja lõhkisest murdunud jämedast kase tüvest selle seenega.
Kõrvemaa. Ambla khk. Änni.
25.09.2021
Tammedel elav puidulagundaja seen. Siiski mitte väga eluohtlik, palju tagasihoidlikum kui sarnase elpaigaga väävlik. Enamasti tüve alusel, kõrgemal harva. Ja pole just igapäevane seen tammedel.
Maitsel pole viga. Ühest suuremast nooremast viljakehast võib juba seeneroa saada (lisatud pildil on väike ja väga noor). Vajab korraliku küpsetamist.
Läänemaa Laheva
02.09.2018
Muidugi tunnevad haruldasemate ehk vähemlevinud seeneliikide vastu huvi ka mükoloogid. Mõned aastad tagasi postitas TÜ Botaanika Osakond:
Vanade sõstra- ja tikripõõsaste alusel kasvab vahel kaneelpruuni viljakehaga seen: see on puidulagundaja sõstrataelik (Phylloporia ribis, vt pilti). Kuna lähema kuu jooksul on inimestel sõstrapõõsaste juures keskmisest rohkem askeldamist, kutsume üles seda seent märkama – ja selle esinemistest teatama.
Oleme Tartu Ülikoolis kokku kogunud spetsialistid, et sel sügisel (tegu oli siis aastaga 2017 - autori märkus) läbi viia Eesti torikseente ohustatuse hindamine. Sõstrataeliku taoliste inimakaaslejate „käekäigu“ hindamiseks aga andmeid napib. Sõstramajanduse vähenemise tõttu võivad sõstrataelikul olla käes vaesed ajad. Selleks, et aidata hinnata tegelikku olukorda ootame andmeid tema esinemise kohta aadressil kadri.runnel@ut.ee. Meil võiks sisaldada leiukohta- ja kuupäeva, (võimalusel) koordinaate ja fotot ning leidja kontaktandmeid.
Lisainfo:
Kadri Runnel, nooremteadur
Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm
Telefon: 55981306
e-posti aadress: kadri.runnel@ut.ee
Katrin Kuresalu:
Täna metsas jalutades sattusin sellise tegelasega kokku , sõbranna ütles et pidi mingi seen olema aga polnud päris kindel. Millega tegu? 17. 03. 2023.
Vast parema ja iseloomustava pildi teinud aga Urmas Kaja: 28.09.2020, Lahemaa. Kasvab metsas männi juurel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar