Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel - Agnes Räisa

 

Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel - Agnes Räisa

“Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel” ei ole lihtsalt raamat.

Minu jaoks on see aastaid olnud olemise viis.

2013 aastal hakkasin ma esmakordselt kirjutama alasti naiselikkuse lugusid, mida

jagasin aasta jooksul enda Facebooki grupis “Alasti naiselikkus ehk naise lood”. Need

olid kolme poja ema ja naise kui partneri ausad kogemuslood, kogu oma ilus ja inetuses.

2025 aasta sügiseks said tookordsed lood raamatuna avaldatud.

Praeguseks olen ma viie poja ema, kes esmakordselt oma täiskasvanu elus on viimased 4

aastat elanud suhtevabalt. Enda eheduse avastamised ja avamised on läinud ühe

sügavamatesse kihtidesse.

Minu sügav hinge kutse on olla täiega ehe nii iseenda kui teiste ees ja äratada ka teised

iseenda ehedusse. Inspireerida ja julgustada olema päriselt iseendana. Teades

praeguseks, et tervenemine ei ole mitte töö iseendaga vaid mäletamine, kes me päriselt

oleme ja sellena elamine.

Praeguseks jagan ma väga palju alasti naiselikkuse olemust kõigile avatult oma isiklikul

Facebooki lehel.

Jagan sinuga siin kahte katkendit oma raamatu lugudest:

„Üks eriline hetk selle tõestuseks oli kursuse ajal, kui pidime käima nelja erineva sildi

juures (ema, isa, ühiskond, partner), padi käes, ja väljendama oma allasurutud viha, mis

nende inimeste või teemadega seondus. Me kasutasime selleks häält, sõnu ja patju,

liikudes ühe sildi juurest teise juurde. Ühel hetkel, kui olin mingi sildi ees padjaga vastu

maad tagunud, vaatasin üles ja olin äkitselt silmitsi iseendaga.

Seinapeeglilt, mis kursuse ajaks olid riidega kaetud, oli rahmeldamistega riie eest ära

libisenud. Jäin lummatult ennast vaatama. Meil olid seljas vaid lungid ja minu oma oli

ägeda tegevuse käigus puusadele vajunud.

Põlvitasin seal, rinnad paljad, juuksed metsikult sassis, põsed õhetamas ja silmis

põlemas kirglik leek. Vaatasin end ja mõtlesin – issand, ma olen ju nii ilus sellisena! Nii

metsik! Nii elus!

Ja just seda kogesin ka nüüd – ma olen nii tugev ja nii elus, ei mingit hädisust,

ohvritunnet või energiapuudust. Olin vaimustunud sellest tundest, mida enda sees

kogesin, et panin viha emotsiooni muusika neli korda uuesti otsast peale, enne kui

liikusin leinatundesse.

Lein oli sel päeval teistmoodi. Need samad pildid vilksatasid mu silme ees, see sama

emotsionaalne valu tohutute õuduste pärast, mida inimesed on põhjustanud, kuid nüüd

oli mu sees rohkem rahu. Nägin küll õudust enda ümber, kuid ma suutsin seda vaadata

kaastundega südames – tundega, et ma ei saa muuta seda, mis on juba toimunud. Olin

ühenduses oma sisemise tugevusega, mida eelnevalt kogesin. Pisarad lõppesid ja karjed

vaibusid. Sel päeval ma rohkematesse emotsioonidesse ei läinud – tundsin, et olen

korralikult läbi raputatud.

Õhtul pere koju jõudes olin proovikivi ees. Mõlemad poisid tahtsid üksteise võidu mulle

jutustada, mida nad olid teinud ning neil tekkis selle käigus tüli, kes saab rääkida. Nägin

Rasmuse vihapurset, kuid nüüd nägin selle taga väga selgelt ka valu ja pettumust. Kui

olin ise just tugevaid emotsioone teadlikult kogenud, suutsin ka lapse tegelikke tundeid

paremini märgata ja see võimaldas mul leida kergemini mooduseid, kuidas teda toetada

selle asemel, et tema emotsioone alla suruda.

*********************

Saatsin mehele sõnumi selle kohta, mis oli juhtunud. Ma isegi ei arvanud, et ta võiks

teisest linna otsast minu juurde sõita – teadsin, et tal on väga kiire ja pingeline aeg.

Mulle üllatuseks teatas ta, et tuleb kohe. Läksin tualetti ja istusin potile – lõpuks ometi

olin natukeseks omaette! Pisarad voolasid ja püüdsin keskenduda hingamisele. Peast

käis korraks läbi mõte, et silmavärv läheb ilmselt laiali. Aga südames oli sellest ükskõik.

Olin kurb ja tundsin, et mul on selleks täielik õigus. Ma ei tahtnud hakata seletama, mis

mul viga on, ja kuulda „oh vaeseke, pole hullu“ või muud sellist.

Suutsin ennast natuke kokku võtta ja otsustasin, et kõige olulisem on koju saada, siis

võin teha kõike, mida vajan. Tahtsin garderoobist oma riided võtta ja minna välja enne,

kui mees kohale jõuab. Paraku oli ta hetkel, kui astusin WCst välja, vaid mõne sammu

kaugusel minust. Kogu mu õhkõrnalt ülesehitatud vaprus oli kadunud, kui nägin tema

murtud olekut ja pisaraist läikivaid silmi. Pisarad voolasid mõlemal, kui seisime seal

keset ooteruumi ja kallistasime. Mõne aja pärast läksime minu ettepanekul eemale,

diivanile istuma. Ma ei mäleta eriti, kas ja mida me rääkisime, mäletan vaid tema

küsimust:

„Mida sa praegu tahaksid?“

Sellele oli mul kiire vastus:

„Koju!“

Märkasin, et isegi sellisel valusal hetkel ühiskondlikus hoones olles käivad peast läbi

mõtted nagu „Mida teised mõtlevad, kui seisame keset ooteruumi kallistades ja nuttes?“,

„Kas mul on silmavärv mööda nägu laiali?“, „Kas ma peaksin pöörduma ja

garderoobihoidjale head aega soovima?“.

Õnneks oli selle kõrval juba ka teine hääl, mis kinnitas, et pole oluline, kas mul on

silmavärv laiali, mida teised mõtlevad, kui pisarsilmil polikliinikus kallistan ja ringi

liigun, või kas jätan head aega soovimata. Mina ise olen hetkel kõige olulisem enda

jaoks!

See tundus lausa õnnis hetk, kui istusin autosse ja sain lõpuks lubada pisaratel vabalt

voolata. Mees ütles mu kõrval, et tal on viimastel päevadel tunne, nagu kukuks kõik

tema ümber järjest kokku. Nutsime mõlemad. Mõistsin, kui löödud ta on ja tundsin, et

temal võib minust veelgi raskem olla. Lisaks koormale, mis tal niigi mitu kuud oli, nüüd

veel ka lapse kaotus. Sain sel hetkel selgelt aru, et ma ei suuda teda lohutada. Olin

võimeline tegelema vaid sellega, mis minu sees toimus.“

💖💖💖

Minu raamatu „Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel“ leiad Apollo

või Rahvaraamatu poest või tellides soodsamalt otse minult ja soovi korral

pühendusega.

Armastusega,

Agnes