GULAG JA KIRJANDUS - Mart Niklus

GULAG ja kirjandus

Mart Nikluse kõne Jüri Kuke XX mälestuskonverentsil

Tartu Ülikooli aulas 27. märtsil 2016

           

Lugupeetud mälestuskonverentsist osavõtjad!

            Minu ettekande pealkiri „GULAG ja kirjandus” hõlmab tegelikult üpris laiahaardelise mõiste. Paarikümne minuti jooksul, mis mulle siin aega ette on nähtud, pole seetõttu võimalik teema kõiki külgi läbi arutada.

            Ütlen kohe alguses, et arutusele ei tule küüditatute sentimentaalsed mälestused, mida eesti keeles on avaldatud ikka ja jälle. Ega ka maailmakirjanduse suurteosed GULAGist – millele pani aluse kunagine poliitilistel motiividel represseeritu, hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) oma teostega „Üks päev Ivan Denissovitši elus” (1962, eesti keeles 1963, tõlkinud Lennart Meri ja Enn Sarv) ning kolmeköiteline „GULAGi arhipelaag” (1973-1975, eesti keeles 1990, tõlkinud Henno Arrak jt).

            Kahju küll, kuid esitatud põhjustel jäävad praegusest käsitlusest välja meie enda vanema põlve, poliitilistel motiividel represseeritud autorid Artur Alliksaar (1923-1966), Raimond Kaugver (1926-1992) ja Hans Kargaja (1920-1994). Neist esimesele kuulub luuletuskogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968), teisele laialdasemalt tuntud romaan „Nelikümmend küünalt” (1966) ja kolmandale „Vangina imedemaal” (1998).

Niisiis piirdun peamiselt eestlastest saatusekaaslaste loomingu või neid puudutavate teostega. Andmestik pärineb alates möödunud sajandi keskelt. Seesugust GULAGi puudutavat kirjandust püüan siinkohal käsitleda enam-vähem kronoloogilises järjestuses ja autorite kaupa.

Paljud võib-olla ei teagi, et 1950.-1960ndate aastate GULAGis, sealhulgas Mordva poliitlaagrites kandsid karistust mitmed kirjanduslike kalduvustega inimesed, kelle vaimsed vajadused ja huvid ei piirdunud üksnes raamatute või ajakirjanduse lugemisega (peale emakeele veel paaris-kolmes keeles), vaid kes ka ise luuletamise ja tõlkimise näol või mõnes muus vormis ilmutasid loomingulist aktiivsust.

Range tsensuuri tõttu puudus nendel kirjameestel võimalus oma loomingut väljaspool GULAGi populariseerida või trükis avaldada. Kogu aeg ähvardas ju konfiskeerimise või kaotsimineku oht – hea seegi, kui aeg-ajalt sai midagi teisele poole okastraati või trelle smuugeldada. Trükis avaldamine sai enamasti võimalikuks alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal – see tähendab, pärast GLAVLITi (Nõukogude Liidu tsensuuri) likvideerimist.

1.                            Vangistatud kirjameeste rivi etteotsa tuleb paigutada meie vastupanuliikumise grand old man Alfred Käärmann (1922-2010) – lähimineviku metsavend, kes poliitvangistuses oli mööda saatnud 16 aastat, vabanes vangistusest 1968. aastal, kuid elamisloa Eestis sai alles 1981. aastal. Kaotas 1945. aastal metsavendadele korraldatud haarangus vasaku käe, kuid parema käe ja kauni käekirjaga kirjutas neli raamatut: „Surmavaenlase vastu” (1998, 229 lk, teine trükk 2007, 245 lk), mille pealkiri kõneleb ise enda eest. Kaks, suures osas isiklikku elu puudutavat teost: „Udumäe kodutütar” (1998, 63 lk) ja „Vabaduse vaim” (2000, 97 lk). Lõpuks veel „Sissitegevuse käsiraamat”. Tsiteerin viimatimainitust ainult ühe lause (lk 11): „Surmavaenlase võimas propaganda on alati teinud kõik, et Kurjuse Impeeriumi inimsusevastaseid kuritegusid maha salata või õigustada.” Peale eesti keele valdas veel läti, saksa ja vene keelt. Teadaolevalt on Alfred Käärmann ainus eestlasest metsavend, kellest USA kõige tuntum ajaleht New York Times International (23. 08. 2003) on avaldanud Michael Wines’i põhjaliku artikli, millele lisatud foto juures on järgmine tekst (tõlkes): „Parem surra metsas relv käes kui sovetilaagris”. Eesti Kongressi saadik aastatel 1991-1992. Muidugi äratab tähelepanu, et andmeid Alfred Käärmanni kohta pole ei Eesti Entsüklopeedia 14. köites (Eesti elulood) ega ka TEA Entsüklopeedia 12. köites.

2.                            Erik Udam (1938-1990) – Tallinna Polütehnilise Instituudi 1961. aastal lõpetanud energeetika spetsialist. Meistersportlane maadluses (kergekeskkaal), keda Tiit Lääne „Eesti spordi taskuentsüklopeedias” (2010) jätab mainimata. Lühiinfo Erik Udami kohta on siiski olemas EE 14. köites (lk 563), kus teda nimetatakse vabadusvõitlejaks ja poliitikuks. Oli aastatel 1955-1956 ja 1961-1966 poliitilistel motiividel vangistatud, kandis karistust Mordva vangilaagris, kus temaga tutvusin. Postuumselt avaldati Erik Udami kohta kogumik pealkirjaga „Mees, keda ei murtud” (2001, 264 lk), milles oma muljeid jagavad Heiki Ahonen (1956), Jüri Pertmann (1938), Valdur Raudvassar (1938), Endel Ratas (1938-2006), välismaalastest Viktors Kalninš (1938-2001), Viktoras Petkus (1928-2012) jt. Varalahkunud Erik Udamist oleks Eesti Vabariigis edaspidi võinud saada riigimees.

3.                            Tiit Madisson (1950) – Lähimineviku kommunismivangidest tõenäoliselt kõige produktiivsem kirjamees, tuntud raadioajakirjanikuna Vaba Euroopa Eesti toimetusest, samuti Lihula vallavanemana sajandivahetusel. Saatnud aastaid mööda Siberis ja Rootsis, praegune elukoht Hispaanias. Tiit Madissoni teostest olgu mainitud „Vastasseis” (1996), „Riigipööraja märkmik” (1999), „Lihula õppetund” (2005), „Holokaust” (2006), „Aprillimässu lugu” (2008), lisaks veel uue raamatu käsikiri. Rahvuslaste Keskliidu asutaja, üks halastamatumaid postsovetliku Eesti kriitikuid: „Tiit Madisson on olnud lakmuspaber, paljastamaks kelle aated on järjekindlad ja kelle omad konjuktuursed.” (Madis Hint, Eesti Päevaleht). Küllap vist samal põhjusel on ka Tiit Madisson EE 14. köites jäetud mainimata.

4.                            Viktor Niitsoo (1952) – Poliitvangistusest aastatel 1980-1982 koos järgnenud kaheaastasest asumiselesaatmisest hoolimata on Viktor Niitsoo saatusekaaslastest tõenäoliselt kõige akadeemilisema vaimuga. Pärast mainitud repressioone lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena, magistrikraadi pälvis aastal 1998. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks asutajaid ja aktiviste. Riigikogu liige või asendusliige aastatel 1992-1999. Avaldanud raamatud „Vastupanu 1955-1985” (1997, 208 lk) ja „Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu” (2002, 224 lk). Reprodutseerime siinkohal kriitpaberil fotod viimatimainitud raamatust, kus neist ühel Arnold Rüütel autasustab KGB Tartu osakonna töötajat Peeter Sepperit. Viktor Niitsoo põhjalik, seni avaldamata uurimus „EVVA – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus” (Tallinn 2013, 325 lk) vääriks doktoritöö järku ning mõnevõrra täiendatud kujul trükis avaldamist. Seeläbi saaks lõpuks avalikustatud üks kõige tabu’maid või varjatumaid peatükke poliitvangistuste ajaloos postsovetlikus Eestis. Arusaadavatel põhjustel on ka Viktor Niitsoo nimi eespoolmainitud teatmeteosest välja jäetud.

5.                            Enn Tarto (1938) – Nõukogude Liidu poliitvang aastatel 1956-1960, 1962-1967, 1983-1988. Poliitikuna vahetanud erakondi ja kirikukogudusi, aastatel 1992, 1995 ja 1999 valitud Riigikogu liikmeks. Arvukate teenetemärkide kavaler, sajandi suurkuju (2000), Tartu linna aukodanik (2011), Kaitseliidu auliige, Tartu Memento endine esimees jne. Avaldanud mahuka artiklite kogumiku „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes” (2009,

       354 lk, CD-plaat), mis sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte aastatest 1989-2008, sealhulgas „Kas ikka on nii, et läheme ühest liidust teise?” (lk 314-316). Raamatule on eessõna kirjutanud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Uno Mereste, kes ütleb (lk 9): „Huvitavaks juhtjooneks Enn Tarto võitlejaelus on olnud tema kindel soov võidelda eeskätt millegi eest, mitte millegi vastu. Seda mõtet on ta korduvalt rõhutanud.” („Vabadusvõitlus pole lõppenud!” jms). Seega täielik vastand eespoolmainitud Alfred Käärmannile, Tiit Madissonile, Viktor Niitsoole jpt. Kui rõhutatakse võitlust millegi eest – mitte aga kellegi või millegi vastu – tekib küsimus, kas sellisel juhul on tegemist pooliku vabadusvõitluse, ümmarguse jutu, ilukõne või hoopis millegi muuga. Mittemõistetaval põhjusel on kogumikust välja jäetud KGB ühte abistajat heroiseeriv kirjatükk pealkirjaga „Enne mõtle, siis ütle.” (2004).

6.                            Priit Silla (1940) – Üks nendest poliitvangidest, kes pärast kolmeaastast vangistust lõpetas 1970. aastal Tartu Ülikooli, erialalt eesti filoloog. Töötanud tehnilise kirjanduse tõlkijana, õpetajana, ajakirjanikuna, Kaitseliidu Sakala maleva noorkotkaste juhina, sama maleva propagandapealikuna, ajaleht Oma Maa peatoimetajana. Avaldanud väga õpetliku, autobiograafilise sisuga raamatu „Tõe karvane pool” (2012, 281 lk), milles värvikalt kirjeldatakse laagrielu ning selgitatakse muu hulgas, et autori elu põhimissioon on olnud kommunismi õõnestamine. Riigivapi V klassi ordeni kavaler. EE 14. köites tema nime ei mainita.

7.                            Jaan Isotamm (1939-2014). Vangistati 1950. aastal rahvuslikus õpilasorganisatsioonis osalemise eest, saadeti seitsmeks aastaks Mordva vangilaagrisse. Pärast vabanemist töötas Tartus nii öövahina kui ka ajakiri Akadeemia toimetuse liikmena. Johnny B. Isotamme pseudonüümi all alustas kirjanduslikku tegevust (peamiselt luuletaja ja publitsistina), nn noorte autorite seltskonnas harrastas hipilikku elulaadi. Tähtsaim teos on postuumselt välja antud artiklite, intervjuude ja sõnavõttude kogumik „Nägija pimedate maal” (2015, 776 lk). EE 14. köites (lk 102) on märgusõna Isotamm, Johnny B. (õieti Jaan) olemas.

8.                            Lagle Parek (1941) – küüditatu aastatel 1949-1954 Siberis ja poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Ehitustehnikumi, hiljem töötanud projekteerimisinstituutides. MRP-AEG ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliikmeid, Eesti Vabariigi kunagine siseminister, üks presidendikandidaatidest aastal 1992, praegu Pirita kloostris. Lagle Parekilt on ilmunud mälestustekogumik „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” (2010, 424 lk). EE 14. köites (lk 358) on märgusõna autori kohta olemas.

9.                            Arvo Pesti (1956-2010) – poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogina, intellektuaalsetelt võimetelt võrreldav eespoolmainitud Viktor Niitsoo ja järgneva Sergei Soldatoviga. Arhiivmaterjalidele tuginedes koostanud mahuka kogumiku „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987” (2009, 664 lk), milles suures osas vene keelest eesti keelde tõlgituna esitatakse koopiaid sovetiaegsetest ülekuulamis- ja läbiotsimisprotokollidest, ekspertiisiaktidest, kohtuotsustest „dissidentide” (st vabadusvõitlejate, vastupanuliikumisest osavõtnute) nn kriminaalasjades, poliitvangide kirjadest omastele jm. Raamat on kommenteeritud, rikkalikult illustreeritud ning oleks väärinud riiklikku preemiat. Muidugimõista Arvo Pesti nime EE 14. köite märksõnade hulgas ei leidu.

10.                        Sergei Soldatov (1933-2003) – Narvast pärinev eestivenelane, kes oli lõpetanud Leningradi Tehnilise Ülikooli masinaehituse erialal ning töötas hiljem Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse kateedris õppejõuna. Valdas kõnes ja kirjas vabalt eesti keelt, oli Kalju Mätiku, Artjom Juškevitši jt nn kohtuprotsessis 1975. aastal mainitud isikute kaasosaline. Pärast kuueaastast karistust Mordva poliitlaagrites saadeti N Liidust välja. Töötas seejärel Vabadusraadio Eesti osakonnas. 1993. aastal asutas Frankfurdis Maini ääres ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse Katharsis. Avaldanud Läänes mitmeid raamatuid, eesti keeles ilmunud „Sõltumatu almanahh” (I, II, III, 20. sajandi lõpul), „Sinimägede taustal”, „Kurva tõe otsingul” (2005, 228 lk).

11.                        Enn Uibo (1912-1965) – ajakirjanik ja luuletaja, kelle traagiline saatus on võrreldav eespoolmainitud Artur Alliksaare omaga (Taivo Uibo, kellega ta polnud sugulane, nimetab Enn Uibot rahvuskangelaseks). Luuletuskogud „Kuldkõrte igatsus” (1935) ja „Homse nimel” (1938), postuumselt ilmunud valikkogu „Testament” (Memento luuleraamat nr 6, Tallinn, 1995). Enn Uibo on mainitud EE 14. köites (lk 564).

12.                        Taivo Uibo (1936) – spordi- ja kirjamees, keda erinevalt Enn Uibost EE 14. köites pole. Avaldas tänavu mälestusteraamatu „Vabadustahtega KGB vastu” (208 lk), milles üksikasjalikult kirjeldab oma kemplemisi KGBlastega: (registrist võib leida paarkümmend nime). Või nagu ta ise ütleb: „Mul oli seljataga äraarvamatu hulk jutuajamisi tšekistidega, alates esimestest ülekuulamistest.” Siia arvatavasti kuulusid ka GESTAPO-tüüpi asutusele tunnistuste andmine ja nendest lahtiütlemine, ning tundub, et taolist logorröad kujutletaksegi… „vabadustahtena”. Peatükis „Riskantne mäng” (lk 191-199 jm) tunnistab autor oma lähedasi suhteid võõrriigi salaluure- ja terroriorganisatsiooniga, kusjuures agendinimeks saanud ta Toomas. Rohkem ma selle praeguseks kõrghariduse omandanud ja 1970ndatel aastatel juhtivatel ametikohtadel töötanud „isamaapäästja” raamatut ei kommenteeriks, tsiteerin vaid nimetatud väljaande lehekülge 94: „Järgmisena proovisime Ülo Niinemetsa, kes oli vangistatud Tartu Ülikoolist esimese kursuse keemiatudengina. Üliõpilasi erinevalt leedu ja läti noortest meie hulgas üldse polnud, hiljem ülearu kuulsaks saanud Mart Niklus oli 11. laagris.” Seesuguses kinnituses leidub vähemalt üks faktiviga: Mart Niklus saatis koos Taivo Uiboga tükk aega mööda ka 7. laagris.

Pole kahjuks kuigi palju andmeid selle kohta, missugustes tingimustes said loetletud autorid oma mõtteid kirja said panna, kuidas või kelle toetusel neid aga hiljem trükis avaldada.

Pole aga mingi avastus, et mainitud kirjameeste „käekiri” on üksteisest üpriski erinev. Leidub nende hulgas selliseidki, kes on küll rohkesti argumenteeritud ja huvitavaid artikleid paberile pannud (Valdur Raudvassar) või teiste autorite trükiseid toimetanud (Kalju Mätik) – kuid ise pole veel ühtegi raamatut kaante vahele saanud. Selliste hulka kuuluvad eespoolmainitud Jüri Pertmann, Heiki Ahonen, lisaks veel Jarmo Kiik (1939), Mati Kiirend (1939) jt.

Mehed – mida või keda te siis ikka veel ootate?

Erialalt pole ma ei literaat, kirjandusteadlane ega ka kirjanduskriitik – paremal juhul olen vaid teaduskirjanduse tõlkija. Selle, mida kiirustades siin täna ette kandsin, võiksid põhjalikuma uurimise ja analüüsimise alla võtta meie kirjanikud ja psühholoogid, ajaloolased ja juristid.

Lugupeetud kuulajad! Kindlasti panite tähele, et pooled siin loetletud endistest kommunismivangidest on kõrgharidusega, mis paljudel juhtudel annab tunnistust andekusest, visadusest ja sihikindlusest. Ütlematagi on selge, et sovetivõimude poolt represseeritute hulgas leidub teisigi mehiseid, intelligentseid, patriootlikult meelestatud inimesi, kelle maailmavaate käsitlus, kirjasõna uurimine ja jäädvustamine mõnes kommentaaridega varustatud almanahhis vääriks senisest hoopiski suuremat tähelepanu.

Tänan!