laupäev, 30. jaanuar 2021

LIBLIKATEST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv

 

 
Foto: Nikolai Saalits.
 
 Grupp Eestimaa Liblikad näoraamatus on inspireerinud väga paljusid inimesi rohkem märkama ja pildistama seda maailma ja oluline on, et sellega antakse tänuväärt infot ka lepidopteroloogidele.
Aga loomulikult on tegutsemine vastastikune ja nemad annavad jõudumööda tagasisidet ka postitajatele.

 
 Keegi maiustab tshilliga.
Foto: Ellu Vibur.

 
 
 Karusmarja-tähnikvaksik.
 
Foto: Aivar Sokk. 

 
Vaariaka-aiaöölane.
 
Foto: Tarmo Teppe.
 
 
Kevadpaabusilm.
Foto: Heidi Hanso
 
Nii ongi iga näoraamatu EESTIMAA sarja gruppide puhul rõõmustavaim, et nii paljude jaoks avaneb uus maailm ning leitakse uusi huvialasid, mis üksiti abiks ka teadlastele.
 
Grupi link:
 

 




 
 

 

esmaspäev, 25. jaanuar 2021

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL - Neeme Sihv

 


Fotod: Jürgen Ruut.

MERIKOTKA SURM RAUDTEEL

Hiljuti jõuti Edelaraudteel niikaugele, et remonditi ära viimane viletsas seisus raudteelõik kasutataval Viljandi raudteel, Lelle ja Türi jaamade vahel, mille tagajärjel on rongide liikumiskiiruseks olenevalt lõigust 100-120 km/h. 


Teadaolevalt on see üks sagedasem loomade liikumisradadega ala raudteetrassidel, eriti Lintsi ja Mädara jõgede vahelisel alal, sarnaseks saab pidada ehk vaid Haapsalu raudteel lõiku Ellamaa peatuse ja Risti jaama vahel. Et keskkonnateemade hulgas on tihti jutuks hukkuvad ulukid ja linnud teedel, siis on teema ka kõrgendatud tähelepanu all. Vähemalt loodusehoidjate poole pealt, ametkonnad on endiselt üpris ükskõiksed. Nii ka seekord. Ometi, igal aastal seal puruks sõidetavate suurulukite arvu saab lugeda kümnetes ning see ei ole ametkondadel teadmata!

Kui veel mõned aastad tagasi arvati, et aastas on teedel kokkupõrkeid loomadega 3000 ringis (jäämäe veepealne osa), siis  Postimehe andmetel ulatus mullu arv ligi 5500-ni. Liikluskindlustuse Fond, mis registreerib vaid kaskojuhtumid, pakkus hukkunud loomade koguarvuks isegi 10 000 looma aastas ( https://www.accelerista.com/keskkond/10-000-soiduk-ja-loom-onnetust-aastas/ ). Raudteelt on aga statistika osakaal väike, sest enamasti kokkupõrgetest ei teatata. Ja kui ka teatakse, on asjal veel üks aspekt, mis iseenesest ka mõistetav - loom jäetakse loodusesse n.ö. loomuliku "kaduva teed" ehk söögiks teistele. Iseenesest on see loomulik, sest ega üpris purukssõidetud suurulukeid ei saagi nii lihtsalt ära vedada, raskesti ligipääsetavatest kohtadest eriti. Küll aga on see läbi ajaloo kaasa toonud uute loomade ja lindude hukkumisi. On minulgi olnud Kaarepere ja Tabivere jaamade vahel juhus, kus 100 km/h sõitnud rongi lähenedes tõusis teeveerelt lendu merikotkas, õhuvoos kandus vaevalt meetri kaugusel esiaknast üle katuse ja vist jäi ellu. Tagasiteel ma teda ei leidnud. Kolu metsade vahel merikotkal nii hästi ei läinud! Mainitud kandis nähtud ka karu loomajäänuste kallal maiustamas.

Teavitasin nähtud eeldatavast merikotkast Urmas Sellist MTÜ Kotkalubi, piirkonnast pärit klubi liige Jürgen Ruut sai ära käia ka kohapeal, et veenduda, millise liigiga tegu, kas ehk rõngastatud isendiga jms. Õnnetu hukkumise "põhjustaks" oligi siis varem tõenäoliselt rongilt löögi saanud põder. Või põhjustajaks hoopis "porgand"? Kindlasti mitte, sest rongi "roolis" istudes pole enam suurt midagi teha sellistel puhkudel. Eriti kui arvestada, et nende "porgandite" puhul on kaugtulede puhul tegu väga hädiste lahendustega. Muide, ka seda, milliseid kaugtulesid on rongidel vaja, teavitasin ametkondi enne uute rongide tellimist. Taas tähelepanuta, sest vastuses teatati, et "tuled vastavad kõikidele nõuetele". Mis sest, et loomi ja ka inimesi raudteel nähakse seetõttu sageli väga hilja....


Jälgede järgi võis arvata, et merikotkas polnud seal esimest korda toitumas ning nähtudki teda ka eelnevalt.

On see vältimatu? Kindlasti mitte! Juba enne raudtee remonti küsisin siin-seal mitmelt ametkonnalt, kas lõigule plaanitakse loomatunnelit! Seda oleks ju odavamalt võimalik teha mingi vooluveekogu kallastel? Mitte üks osapool, ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Keskkonnaministeerium ega keegi teine isegi ei kommenteerinud! Ka Edelaraudtee loomupäraselt ei huvitunud.

Loomatunnel sellises piirkonnas ja piirdeaed tähendaks aastas kümnete loomade ja seega ka lindude ellujäämist! On siin ametnike süüd? Kahtlemata! Ning võib olla kindel, et tapatalgud jätkuvad! Või ilmnevad kunagi muutused? Lähimas plaanis planeeritakse kuni 160 km/h liikuvate rongidega Ellamaa - Risti lõigul loomatunnel ja aiad?


Eriti kurb on see minu jaoks seetõttu, et olen aastaid jõudumööda Ornitoloogiaühingu tegemistes kaasa löönud ning erilise huviga püüdnud jälgida MTÜ Kotkaklubi tegemisi. Juba ajast, kui Urmas Sellis, manalateele lahkunud Einar Sellis jt aitasid n.ö. kotkamõõnast üle saada, ehitades neile kümneid pesasid ja panustades muudmoodigi.

Neeme Sihv

**********************************

Mitte üheltki osapoolelt pole näha grammigi aktiivsust Ellamaa - Risti jaamavahel aia paigaldamiseks ja loomade läbipääsu tagamiseks.

ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk.

 




ÜKS TAVALINE VALGUSE JA PIMEDUSE TALVINE PÄEV - Kaili Mikk

Üks tavaline, talvine päev.
Ärkan hommikul selle peale, et lae peal hakatakse voodeid kokku panema. Mürts, põnts, tümm-tümm. Hetke pärast kostab tooli lohistamist mööda minu lage. Nojah, eks nemad ise sääl üleval, on kindlad, et see, kus nad oma toole-taburette vastu paneeli veavad, on põrand. Aga mina tean, et see on minu toa lagi.
Vaatan kella, kell on pool seitse, enne päikesetõusu. Sirutan end, ringutan, lükkan teki pealt ja tõusen voodiservale istuma. Istun sedasi, natuke aega und silmast pöidlanukkidega minema nügides.
Kusagil hakkab kopsima üks saba. oi, see ju mu oma koera saba. See saba käib kop-kop-kop vastu seina, vastu uksepiita, lõpuks vastu minu sääri, mis üle voodiserva põranda poole kõlguvad. . Terehommikust, terehommikust!

Koperdan, ikka veel unehärmasena vannituppa. Ja nüüd kiiresti: külma vee kraan lahti ja pahinal jäist vett näkku, kaela, selga... Huuhhh!!! Talv on tore, torust tuleb päriselt külma vett, ikka täidsa külma!
Duši alt pääsnuna, kuivaks nühituna, kärmelt kampsunid selga, karupüksid jalga, mantel ülle, saapad varvaste ümber, koer rihma ja rakmeisse ning õue!

Kõnnime koeraga mööda lumekonarlikku kõnniteed. Parkivate autode ninad rohkem või vähem meid tervitamas. Keegi tuleb vastu. Puhub suitsu mulle vastu. Köhatan. Puhub uuesti. Astume edasi.
Majadeesine kõnnitee saigi otsa. Seisatame randi peal, et alustada teeületust. Peame saama üle majadevahelise sissesõidutee. See on hommikuti üpris tiheda liiklusega kaetud. Seisatame, ootame. Näh, tekkiski väike vahe autodevoolu. Lipsame kärmesti üle tänava. Aga oh jamajamajama. Teisel pool ei ole sugugi lihtne kõnniteerant, millele astuda. Ei, seesinane kõnniteerant on kaetud lumega. Vähe sellest, lumi on aetud valliks. Selliseks, mulle nii vöökõrguseni ulatuvaks.

Taon oma saapaninasid ja kandasid ohvriks tuues valli sisse pisikese jalgrajakese, et oleks kergem üle lumevallitõkke turnida. Toksin veel saapaninaga. Ühelt ja teiselt poolt, lükkan kõrvale suuri lumekamakaid, mille sahk oma sahkamisega tekitanud on. Liigume kõnniteel pargi poole. Korraga kuulen selja taga, justjust minu selja taga traktoripõrinat. Oi pekki küll, see kurivaim ajab lahti kõnniteed... Mul ei ole mitte kusagile eest ära põigata. Mitte kusagile. Mu kõndimistee kõrval on imekitsas mururibake, nii kümne-viieteist sentimeetrine, millest pool on hõivanud hõre hekiribi. Hekinatukese taga on kohe kooli staadioni võrkaed. Teisel pool kõnniteed on eelpool kirjeldatud lumevall ja tolle taga autosid täis sõidutee...
Midagi ei ole teha, tõmban koera tihedalt enda vastu, surun end nii valusalt, kui saan, seljaga vastu võrkaeda. Ai, mingi oks jäi täpselt keskselga mind valusasti suskama.
Seisame sääl ja loodan südamest, et me kõik elusa ja tervena kõnniteele ära mahume. Et me kõik jääksime ka elusaks ja terveks.
Traktor võtab hoo maha, sõidab imeaeglaselt, mootori vaiksel tuksumisel, meist mööda. Seisan, hoian hinge kinni. Koer näib taipavat, et tuleb olla tihedalt mu jalgade vastu surutuna vagusi.
Oehhh! Pääsesimegi elusa ja tervena kõik! Isegi traktor sõitis rõemsal põrinal edasi.
Jätkan koeraga oma teekonda hommikuse pargiringi poole.
Enne parki jõudmist vaja veel üks kaheosaline, tiheda liiklusega sõidutee ületada. Kamandan koera: Otsi rant, näita ranti, näita, kus on rant. Oh pagan, mingeid rante ei ole tunda lume alt. Valle ei ole, aga madalaid rante ka pole ei tunda ega koeralegi näha.
Seisatan iga kahe tibusammu järel, kaabin jalaga maad, nagu peru obene. Nojah, perust obesest eristab mind see, et ma ei vehi peaga ja ei pruuska vahtu suunurkadest pritsides. Aga kirun vaiksel häälel küll, et pagan, kus see rant on, aita mind Dalii. Nii me kahekesi tibusammul ranti otsime.
Lõpuks jääb üks auto meie ees seisma, annab teed. Lehvitan talle ja lippame kiirelt üle tee. Nüüd tuleb ainult teine teepool veel ületada.

Autod, autod, autod, autod... Siis halastab keegi meile, peatab oma masina ja lubab meil teeületusega edasi liikuda. Ai, pagan, teisest sõidureast läheneb keegi sellise kiirusega, et temal ei näi küll mingit kavatsust esimese auto eeskujul vöötrajal liikujat üle tänava lasta... Hüppan sammu tagasi. Kuulen,kuidas kiirelt lähenenud auto pidurdab ja lõpuks jääb seisma. Otse meie ees. Seal, kus veerand sekundit tagasi mina koos koeraga olin.
Natuke higistamist, kolm korda sügavat sissehimgamisharjutust ja jooksuga üle sõidutee.
Laseme koos koeraga pargis oma pingetel langeda. Loobin Daliile oksa, tema toob selle mulle, et ma uuesti toda vitsa tema jaoks eemale viskaksin.
Aeg tagasi koju minna.

Tagasitee läheb pisut kergemalt, autosid selle va kaheosalise suure tänava pääl momendiks polegi. On hetk vaikust, mil kusagil kogu see masinavoog on mõne foori taga kinni. Meie õnn!!!
Enne lumevallist läbimurdmist, toksin rajakest veel pisut, et neid va kivistunud lumejurakaid ikkagi mitte jalgu ei jääks. Sest vahepeal on sahk, va sunnik, siit jälle läbi käinud. Minu hoole ja armastusega lumevalli sisse rajatud rajake, on uute lumejurakatega blokeeritud. Seisatame, ootame, et paar autot kodutänaval läbi lasta ja siis üle tee. Aga veel keegi tahab üle tee tulla. Ja just sellest kohast, kuhu olen oma saapavarvastega jalgraja toksinud. Sealt tuleb otse meile peale kaks väikest tüdrukut. Taandun kiiresti koos koeraga nende eest, sest avariid ei ole toredad. Ei ole need toredad ei autode ega ka jalakäijate vahel.

Järgmine samasugune käik on lõunaajal. Taas teeületused, lumevallid, autod...
Vahepeal jõuab üks kena inime meiega koos kõndida. Jalutab minu ja mu koera kõrval. Seisatan, et lasta tal pisut meist ette jõuda. Ei, tema seisatab ka. Panen natuke sammu juurde, et siis ise veidi ettepoole sest kaaskõndijast saada. Nojah, ka tema lisab sammu. Raskeks teeb sellise kooskõndimise asjaolu, et lumine tee on kitsas ja mu koera väga huvitab, kes see niisuke inimeseloom meiega koos sammub. Astusin paar korda koerale käpa peale, no päris mitte peale, aga komistasin ta käppade otsa. Ei, kaaskõndija ei muuda ka selle pääle oma käitumist. Nii me sekeldasime ja jäselesime sääl oma viis-kuuskümmend meetrit koos tammuda. Lõpuks avastas võõras seltsiline vist, et kodust võib nii mööda kõndida. Ühtäkki, otsekut ussist nõelatud, kargas ta üle kõrge lumevalli. Kadus nagu peremehele varandust kokkukandev kratt, kuuvalgel ööl, endal lumi taldade alt tuiskamas...
Saime koeraga kahekesi vabamalt edasi liikuda.
Kodumaja juurde jõudes, ei pääse ma oma välisuksest sisse. Sest just selle koha peal, kuhu peaksin ukse avamiseks magnetinööbi toksatama, seisavad paar-kolm naisterahvast ja jutlevad magusasti. Seisame, ootame. Jutlevad. Seisame... Jutlevad...
Keerasin saapaninad teise suunda, läksin ümber maja jalutama, ehk vahepeal juhtub ime ja jutupuhujate lõualuud ja keelelihased väsivad.
Ringiga tagasi tulles, leidsin need daamid kohta vahetanud olevat: jätkasivad oma jutlemist seespool välisust. Ah, olgu, vähemalt ukseava on vaba.

Selline argine igapäevane päev.
Aga meid ootab ees jube sula, jäävihmad, lörts ja muu, mis elu huvitavaks muudavad..

pühapäev, 24. jaanuar 2021

ÜKS TÄHELEPANEK UUE VALITSUSEGA SEOSES. - Kajar Lember.

 

 
ÜKS TÄHELEPANEK UUE VALITSUSEGA SEOSES. 

Kajar Lember.
 
 
Uus valitsus hakkab paika saama ja suures pildis päris palju üllatusi ja see on tore. Minu tagasihoidlikul hinnangul joostakse paari ministriga selgelt nö valdkonna liidri taseme lati alt läbi ja kahjuks ongi kannatajateks vastavates valdkondades tegutsejad, kuid siiski siiralt jōudu!
 
Eks nende tegevusi ja hakkamasaamist näitab tulevik aga tahan siiralt tunnustada tulevast peaministrit ühe lause eest, millega ta nö kaitses tulevast rahandusministrit:
"Kui kahtluse ülesviskamine tähendab automaatselt süüd, siis see ei ole õigusriik," rõhutas Kallas.
Absoluutselt! Ma ei ole seda väga kuulnud varem ühegi pollitiku suust, sest kōigil tuleb kohe värin hinge, kui sellistel teemadel vaja suu lahti teha! 
 
Ja see peaks kehtima kōikide inimeste kohta, sest üldjuhul on tegu inimestega, keda mōne teise (inimese!) poolt kahtlustatakse vōi ka süüdistatakse. Ja vahet pole, kas näiteks poliitiku puhul, on see inimene parasjagu opositsioonis või koalitsioonis - see loogika peaks ikka kehtima! Kuigi poliitikas näeme tihti vastasele näpuga näitamist ja nö omade kaitsmist, kuid süütuse presumptsioon peab kehtima kõigile! Sellele selgelt lisandub ka loomulikult eetiline pool aga eelkōige räägin siin siiski juurast.
Ma pole küll liiga lootusrikas, aga siiski väga tahaks loota, et vaatamata suurele erutusele hetkel korruptsiooni teemadel, julgetakse siiski luubi alla võtta ka mōned kontrollimatud ja justkui puutumatud asutused. Sest reaalsete kaasuste näitel oleks ammu aeg mõnedeks küsimusteks. Selgelt on seal teemasid avaliku huvi, süütuse presumptsiooni, igaks juhuks jälitamise ning totaalselt ebaproportsionaalsete menetlustega - on pandud ikka vahel korralikult üle võlli ning lisaks inimeste hävitamisele raisatakse ikka ka roppu moodi maksumaksja raha, et oma eksimatust tōestada - ja keegi ei vastuta! Usun, et juristiharidusega valitsusjuht võiks rõhku pöörata ka sellistele keerulistele teemadele, millega siiani keegi tegeleda pole tahtnud. Sest tegelikkuses on see palju laiem ning sisulisem teema, kui mõned avalikkuses lendavad ja välja paistvad protsessid. 
 
*********************
 
Autori loal tema FB ajajoonelt.

teisipäev, 19. jaanuar 2021

PUUDE TAGA ON METS JA ÖKOSÜSTEEM - Leevi Kirsimäe

 


Foto: Neeme Sihv

Metsa kaitseks.

 Puude taga on (mets ja) ökosüsteem.


 Minu internetiseinalt vaatab vastu  ikka ja jälle naeratav „Timberi“ reklaam. REKLAAM ON KALLIS KAUP. 

TÕSI, viimasel ajal teeb endale väga usinasti, riigi kulul loomulikult, kallist  reklaami ka RMK.

Ikka jalutavad või poseerivad videotes ja reklaamtulpadel, kirjanikud, kunstnikud ja kaunid lauljannad, reklaamides iseennast ja imelist Eesti metsavaadet.

Ja oh imet, viimase ajal on hakanud sellist reklaami tegema  KAUNILE EESTI METSAMAASTIKULE ja EESTI LOODUSVÄÄRTUSTELE ja kas siis ka iseendale kui riiklikule institutsioonile??? Ka meie riigi keskkonnaministeerium.

Huvitavad tööülesanded meie riigiametitel.

Aga pöördudes „Timberi“ kui puidu kokkuostu firma juurde, siis järgnevalt üks küsimus.

Kes on nüüd selle firma president. Arvasite ära? Selleks on meie kuulus pelletikuningas, kes on selle positsiooni hiljaaegu endale hankinud. Ju vist on kuningal kippumas kätte puidunappus, et miks muidu selline liigutus. 

Siinnimetet isik on muuhulgas ka Eesti Taastuvenergia Koja üks juhtfiguur, samuti on ta etendanud ja etendamas/ edendamas mõjuvõimsat rolli Eesti Kümneaastaku Metsanduse Arengukava -MAK 2020-2030 -Nõukojas, kus ta siis ilmselt annab nii oma  nõu kui jõu.

Et mis sellel kõigel tegemist on Eesti metsa kaitsega?

Praegu on ju uus valitsus moodustamisel ja eks siis tulekul ka uus keskkonnaminister. Mulle meeldiks, kui ametisse saaks Keit Pentus Rosimannus, sest kes siis oleks parem, öelge? Ei ütle?

Anne Mari Väli? Jah aga teda nüüd kohe kindlasti ei panda. Sest ta ei ole käpiknukk, vaid ma ütleks pigem, et professionaal omal alal. Aga sellised on tavaliselt välistatud.

Mulle meenub see aeg, kus Keit Pentus oli Keskkonnaminister ja siis oli teemaks puidu põletamine Eesti Elektrijaamades. Tjah, pelletimajandus oli siis alles titekingades aga need kippusid juba titele kitsaks jääma. 

Aga TOONANE keskkonnaminister Keit Pentus oli sellise  arengu vastu, Ja punkt. Nii oli.

Meenub aga ka, et TOONASED Eesti Energia poisid, noored entusiastlikud mehepojad, olid väga-väga ülbed ja teatasid selle peale, et nemad saavutavad OMA EE-s / OMA? EE-s OMA? EESMÄRGI , puitu kütta, nagunii, et neil juba Euroliiduski kõva lobitöö käimas.

   Et kuidaspidi see lobitöö tegelikult käis, kes seda enam teab, sest tollal ei olnudki ju nii valdav ja nii väga hästi kinni makstud   ROHEHÜSTEERIA  nii pildil kui nüüd.

Et millised meenutused siis veel? 

  Katsun siin mitte väga pikalt heietada.

 Aga jah, eks meie KÕIGI/// seisame me siin ju   MEIE KÕIGI eest,  MEIE KÕIGI eesti inimeste OMAND on ju meie, MEIE Eestimaa mets, meie oma mets.

 See MEIE EESTI METS,  IMELINE, HARULDANE ja HINNALINE VARANDUS, mis aga kahjuks nii omade kui võõraste ahnurite silmi  pimestanud juba Meie Vaba Eesti loomise või taasloomise algusest. 

Mitu aastat on sellest tagasi? Kui lühikese ajaga suudetakse toime panna totaalne häving?

Meie Eesti mets, mis alguses olid palgid, üüratud palgivirnad, nüüd on juba vaid peenpalk ja sageli ka vaid oksarisu, aga teatud silmade ahne läige ei kustu, see läige on, mis jääb särama. Vist igavene väärtus.

Meenub, et eesti energiapoiste unelm täitus üsna pea. Kuna vahetus keskkonnaminister- et kes? Kas see ei olnud mitte härra Pomerants, selline vürtsise keelekasutusega karismaatiline mees, kes hakkepuidu „majandusele“ lahkesti avitas sillutada tee.

Kuskilt sealtmaalt hakkas ka avanema see kingikott, kus pudenes eurorahasid sillutamaks siledat rada meie pelletikuningale. Aastanumber oli 2005, kui pelletikuningas alustas oma hiilgavat bisnessi, aastanumber oli 2009, kus meie lahke riigikogu kinnitas metsanduse vallas nii nii nii VAJALIKUD?!?  seaduse muudatused.  Millised siis  muuhulgas kinnitasid ära ka meie EESTI metsa AMETLIKUKS ja SEADUSEGA SÄTESTATUD  kõrguseks 1,3 meetrit.

Ja nii edasi, kuna hakkepuidumajandus tõsteti SUURE POLIITILISE  AU SISSE  ja Eesti pelletikuninga muinasjutumaa avardus, päädides tänaseks ühe Euroopa suurima pelletimonopoli staatuseni, isegi Ameerikasse on ostetud ära üks pankrotistunud pelletivabrik, kuningas ise on aga Eestis oma jõukuse poolest koguni postil NUMBER 4.

Veidra paralleelina meenub siin riigifirma EE, kes TOONA hakkas ehitama Utahi kõrbeliivadele suurt moodsat elektrijaam, mis aga ebaõnnestus, aga näe, kui anda edu pant eraomandusele, on edu mäekõrgune ja kõrgem veel , või taevani välja. 

Eesti mets ja edu pant.

 Kurb, kui eestlane peab kaitsma omaenda maa loodust ja oma maa suurimat ja hinnalisemat aaret, see on: METSA.

METSA taga on ju ökosüsteem. Kui me, kes ME? Laseme hävitada oma ökosüsteemi, siis hävime ka ise. 

Kuidas on see juhtunud, et kuni kolmandik eesti puidust läheb pelletiks ja sealjuures sellest „kaubast“  üks  kolmandik  läheb Inglismaa elektrijaamadesse? Kes vastab?  Kes vastutab?

Et kui palju siis läheb mahavõetud metsast meie Eesti Energiale ja et  KUI PALJU ÜLDSE meie metsa PÕLETATAKSE ÄRA? 

KES teab? Kes vastutab? 

Kas vastust teab vaid tuul, lagedaks raiutud ja järjest laastamisel olevate väljade kohal?  

Eestile  oleks vaja asjalikku ja pädevat KESKKONNAMINISTRIT.

KEIT PENTUS-ROSIMANNUS ON EHK PRAEGU PARIM VALIK, Nii tundub minule.



reede, 8. jaanuar 2021

AASTAKOMMENTAAR 2020 - Taavi Pärtel.

 


AASTAKOMMENTAAR 2020.


Saigi see seninägematu kaose kaasa toonud 2020. aasta läbi. Kui veel 2019. aasta viimastel kuudel võis pidada järgmiseks aastaks põnevaid reisiplaane, sh. ka lennureise, siis tegelikult jäid siinkirjutajale 2020. aasta kõige olulisemateks reisideks hoopis endise kodukandi külastamised ja mõned puhtisikliku taustaga sõidud Võru- ja Valgamaale. Seega oli turismist asi väga kaugel ja riigipiiri lähedalegi ei õnnestunud sattuda. Isegi Eesti-sisesed plaanitud reisid tuli peaaegu täielikult ära jätta, suuresti just raha ja ka aja kokkuhoidmise eesmärgil.


Alanud kriis suunas kogu tähelepanu sundkorras hoopis mujale ja tuli hakata tegelema hoopis kõikvõimalike varude soetamisega. Selles olukorras ei saanudki reiside jaoks raha kuidagi jätkuda, isegi kui koroonaviirus poleks reisimist seganud.


Ent segas küll ja kuidas veel! Kui ikka ähvardab oht ükskõik kuhu minnes enam-vähem 24 tunni jooksul täiesti ootamatult lõksu sattuda ning paljud senised transpordiühendused niikuinii ei toimi, ei ole ju mõtet mitte kuhugi sõita. Lisaks oleks isegi Lätis-Leedus tulnud päev otsa maski kanda... no ega ikka ei taha sedamoodi reisida küll.


Kaosesse läks ka kodumaal toimuv ehk see meie tavapärane elu. Kuigi olen olnud keskmisest ikka tunduvalt suurem kinosõber, ei käinud ma vahepeal tervelt 7 kuud ja 12 päeva kordagi kinos. Huvipakkuvatest kontsertidest jäi kevadel teiste seas ära ka Europe'i ja Whitesnake'i kontsert Tallinnas, samuti lükkus aasta võrra edasi mitmepäevane festival "We love the 90's!" Ära jäi ka K.-Nõmme Muusikakooli kokkutulek. Erakonna üritustele tulid samuti pikad pausid sisse. Õnneks said vähemalt suvepäevad toimuda.


Positiivse poole pealt ei saa kuidagi ütlemata jätta, et rotiaastal tuleb kuulata just rotiaastal sündinute soovitusi. Sest nemad teavad, kuidas säärase kaose tingimustes üldse elada võimalik on. Samuti teavad nad ka seda, kus on need "praod" pealtnäha läbitungimatus "müüris". Nii et kuulakem Henn Põlluaasa, Lauri Vahtre, Riina Solmani ja teistegi nõuandeid. Minu omi samuti.


Lõppenud aastal tõusiski ühiskonna ellujäämise seisukohast fookusesse rahvusliku majanduse teema. Mingil määral püüdis IRL seda tõstatada juba lõppenud kümnendi alguses, kuid just siis käivitasid sotsid oravate mahitusel siiani kestva kultuurisõja, mis viiski ühiskondliku fookuse hoopis küsitava väärtustega "väärtustele".


Rahvusliku majanduse teemat püüdsin sellele vaatamata ikka päevakorral hoida - ka oma 2017.a. valimiskampaania ajal kirjutasin, et "olen rahvuskapitalist, mitte rahvussotsialist". Paras huumor oli muidugi see, kuidas Eesti 200 üks ideoloogidest Margus Tsahkna kirjutas aasta hiljem mulle, et see teema on ka "kahesajastel" programmis sees. Huvitav, et miskipärast pole ma seda siiani suutnud nende programmist üles leida...


Õnneks tekkis lõppenud aastal vähemalt selle teema vastu senisest hoopis laiem huvi. Kirjutasin rahvusliku majanduse teemal kaks artiklit, mida saab lugeda Uute Uudiste portaalist. Ka Maksumaksjate Liidu kuukiri trükkis need peaaegu täies pikkuses ära.


Muuhulgas tõin välja ka selle, et tugeva rahvusliku majanduse olemasolu aitab lisaks kauaigatsetud rikkuse loomisele üle elada ka mistahes katastroofid. Senine vahendamisele ja/või tooraine ekspordile orienteeritud majandus jätab meid aga kaitsetuks ja mõistab igavesse vaesusse.


Muidugi ei taha ükski opositsionäär seda tunnistada, sest just nemad on seda senist majandusmudelit aidanud iga hinna eest "edendada". Pealegi toetab ju see nende endi erakondlikku "toiduahelat", mis nüüd hakkab laiali lagunema. Avalikkusele serveeritakse seda just nii, et "EKRE valitsus lõhub Eestit". Nojah, kui "Eesti" all silmas pidada neidsamu "toiduahelaid", siis kõik klapib. Ainult et kõik sellised värdstruktuurid tulebki laiali lammutada, sest rahval ega riigil neist mingit kasu tegelikult pole, need kulutavad üksnes maksumaksja raha.


Samuti kordan ikka ja jälle, et maailmas pole ühtegi edukat riiki, mis võlgneks oma edu praegu meile pealesurutava libaliberaalse agenda ülevõtmisele. Vastupidi - kõik edukad riigid võlgnevad oma edu just neile väärtustele, mille vastu libaliberaalse agenda pealesurujad fanaatiliselt võitlevad.


Paraku pole mul endal endiselt õnnestunud siirduda sellisele tööle, mis võimaldaks mu oskusi senisest kordades efektiivsemalt rakendada ning ühtlasi viiks mu nii-öelda ohutsoonist täiesti välja (kodus töötades ma ei peaks ju mitte kuskil käima). See teema on endiselt päevakorral ja muutub järjest kriitilisemaks. Ent siin pole mul endal suurt midagi võimalik ette võtta. Nii see paraku on.


Samas võib juba isegi väita, et teatud mõttes „juhin“ mitte enam ühte, vaid juba kahte (!) erakonda. Ehk siis nii oma EKRE-t kui ka sellele lisaks veel Isamaad. Ega muud varianti polegi, sest kui võtaksin seisukoha, et minu tegevusest nagunii midagi ei sõltu, siis... kes teab, mis siis juhtuks? Ei või iial teada, mis võib saada just siis oluliseks, kui need, kelle käes on võim midagi otsustada, hakkavad oma otsuseid tegema. Kõik otsustajad teevad oma otsuseid ju olemasoleva info põhjal. Kui see koosneb üksnes opositsioonile lojaalsete tegelaste poolt kokkusoperdatust ja seal pole mitte mingit muud, alternatiivset vaadet, siis jätab see meie saatuse ebakindlatesse kätesse.


Õelusest ja rumalusest pakatav opositsioon püüab ju iga hinna eest valitsust lõhki ajada. Kui Jüri Ratast ümber veenda ei õnnestu, siis püütakse töödelda just Isamaad. Parempoolsete nimelise rühmituse teke ongi ilmselt just selle tegevuse tulemus. Õnneks ei ole küll suurem osa nii Isamaa sisemistest arvamusliidritest kui ka tuntumatest liikmetest selle seltskonnaga liitunud.


Opositsiooni eesmärgiks ongi Isamaad võimalikult palju "moosida", võimendades ühtlasi libaparempoolsete tegelaste väljaütlemisi endale lojaalsete kaabakajakirjanike abil. Sellel tegevusel on veel ka teine eesmärk - jätta mulje, nagu oleks Isamaa "tegelikult" EKRE eesmärkide vastu. Selle peale muutuvad (ettearvatult) väga kurjaks sõjakamad EKRE liikmed ja toetajad, mis ärritaks omakorda jälle väga paljusid Isamaa liikmeid ja toetajaid, viies nende mõtted järjest enam sellesse suunda, et ehk ikka ei ole praeguses valitsuses jätkamine mõistlik.


Pole mingit kahtlust, et opositsioon just kõige selle peale mängibki. Ikka põhimõttel - Isamaas on need "head" rahvuslased ja EKRE-s on "pahad" rahvuslased. Mart Laar on "hea", Mart Helme on "paha". Tegelikult on mõlemad absoluutselt lojaalsed Eesti riigile ning 1992 valitud rahvusriigi ideaalidele. Mart Helme kadunud vend Rein Helme oli koguni Mart Laari sõber ning just esimene Isamaa valitsus saatis Mart Helme Eesti suursaadikuks otse "karukoopasse" ehk Moskvasse.


See oli äärmiselt suur usalduse märk - niisugusesse kohta ei oleks mitte mingil juhul saadetud suursaadikuks inimest, kes poleks absoluutselt Eestile lojaalne. Ka üks ERR-i arhiivis olev Foorumi saade (25.11.2002) näitab, et Mart Helme seisukohad on olnud samad nii aastal 2002 kui ka aastal 2020. Ehk siis "USA ja NATO on head, Euroopa Liidu suhtes oleme umbusklikud ja meie läbirääkijad on Eesti huvid Brüsseliga läbi rääkides absoluutselt kaitsmata jätnud“.


Minu väike missioon ongi nüüd levitada mõlemas erakonnas teadmisi, eriti neid, millest peavoolu- ega ka alternatiivne meedia ei räägi kas sihilikult või teadmatusest. Just nende teadmiste baasil saaksid võimalikult paljud inimesed mõista, et mingit ideoloogilist vastuolu Isamaa ja EKRE vahel pole. On vaid erinev võimekus oma ideaale ellu viia ehk siis EKRE-l on erinevalt Isamaast lihtsalt olemas ka JÕUD selleks. Samas on Isamaas endiselt olemas paljud praktilised teadmised, millesse ei maksa mingil juhul üleolevalt suhtuda.


Praeguse valitsuse vastased püüavadki just panustada võimalikult palju "haugimälule" ning suruvad jõhkralt peale vaid seda, mis neile endile hetkel kasulik on. Mitte mingeid aateid, isegi siirast usku "liberaalse demokraatia kaitsmisse", nende tegevuses ei ole, on vaid metsik võimuiha. Pealegi kuulavad meie liberaalid-sotsialistid kõhklematult oma piiritaguste aatekaaslaste soovitusi, nagu juba 2012. aastal ennustasin.


Eriti ilmekalt tuli see välja kurikuulsa "vihakõne" vastase seaduseelnõu esitamisel. Ütlen otse välja - kui säärane seadus kunagi peaks vastu võetama, siis see viiks meid päevapealt CCCP-i tagasi. Just (sõna)vabaduse puudumine oli ka üks kõige põhilisematest liikumapanevatest jõududest, mis pani meid ja/või meie vanemaid-esivanemaid punaimpeeriumi vastu võitlema. (Nagu mu vanaonugi umbes 40-50 aastat tagasi mu vanaemale ütles, kui viimane vanaonu head isiklikku majanduslikku edu kiitis: "Aga mul pole vabadust!") Tagatipuks pannakse seal lääne pool juba Marxile-Leninile ausambaid üles, nii et Euroopa Liit muutub tõepoolest järjest enam N. Liidu sarnaseks.


Säärased kuritegelikud seadused kukutavadki kõik lääneriigid moraalses mõttes samale tasemele Venemaa, Hiina, Iraani jt. maadega, kus ju tegelikult just niisuguste seaduste abil rahva suud kinni topitakse. Senine Lääne moraalne üleolek ebademokraatlikest riikidest ongi toetunud just sõnavabaduse olemasolule, mis andis omal ajal koos majandusliku üleolekuga ka tugeva argumendi N. Liidu vastu võitlemisel.


Reformierakonna kui liberaalse (?!) erakonna maailmavaatega ei peaks niisugused seadused pealegi kuidagi kokku sobima. Isegi RE toetajatest tervelt KAKS KOLMANDIKKU ei toeta seda ilget, lausa kuritegelikku seaduseelnõud. Koguni Kaja Kallas ise näib seda seaduseelnõud pisut pelgavat. Ometi läksid nad ikkagi sellise jõledusega lõpuni ja isegi olid koos sotsidega selle prügikasti saatmise vastu. Kõik viimseni, kes kohal olid. (Vähemalt seekord jäid isegi Isamaa mässajad koalitsioonile lojaalseks, mida peab tunnustama.) Seda peame igavesti meeles pidama ja mistahes järgmistel valimistel avalikkusele meelde tuletama, kes siis ikkagi tahavad tegelikult punaimpeeriumi taastada - ja süüdistavad selles valelikult hoopis valitsust, eriti EKRE-t.


Kui lisada veel ehtsas "idiootse Eesti" eestvedajate vaimus ettevõetud katse lasta põhja väidetavalt "ebaoluline" abielureferendum, siis peaks olema täiesti selge, mis seltskond seal opositsioonis istub. Tegu on kõigi aegade halvima tasemega, mille kõrval isegi Savisaare-aegne Keskerakond ehtsate mõttehiiglastena mõjub. Eelmise Riigikogu koosseisu aegne opositsioon oli samas parim - ka Vikerraadio opositsioonitundi oli siis nauditav kuulata, sest seal olid ikka koos nii EKRE kui Vabaerakonna esindajad, nii et sealt tuli alati väga tarka juttu.


Lõpetuseks ka pisut kriitikat ERR-i suunas. Kõigest ei hakka rääkimagi, ent juba teist aastat järjest peab ütlema, et aastakokkuvõtte uus formaat ei kõlba kuhugi. Muidugi oli selge, et koroona oli kindlasti 2020.a. põhiteema, ent aasta varem see nii ei olnud. Varem (isegi veel 2018) on ikka meenutatud sedagi, millised tuntud isikud on lõppeval aastal meie seast lahkunud. Nüüd seda enam ei tehta :( Oleks ju viisakas seda siiski teha. Kui seda oleks tehtud, oleksid näiteks nii Mart Nuti kui Jaan Räätsa lähedased, sõbrad ja austajad väga tänulikud olnud.


Samuti vaikitakse maha paljud olulised ja positiivsed asjad ning selle asemel vingutakse ikka sel teemal, et kui pahad on Donald Trump, EKRE, Poola ja Ungari, Brexit jne. Muide, isegi Reformierakonna asutajaliige Rein Lang on oma saates sellest korduvalt rääkinud ja olnud samuti kriitiline, et kogu meedia (sh. ERR) jaurab meil väga "ühte väravasse". Tasakaalustatud käsitlusest ei ole juttugi, tegu on tõesti opositsiooni "paramilitaarse tiivaga", nagu EKRE on Eesti meediat iseloomustanud.



Taavi Pärtel

rahvuskonservatiiv


esmaspäev, 4. jaanuar 2021

KUHU KAOB METS? - Kristel Vilbaste

 


Foto: Arne Ader.

KUHU KAOB METS?

Igal kevadel tekib mul vastupandamatu tahe kusagile uusi puid istutada. Nii nagu labidas mulda läheb, hakkan käima puukoolides puuistikuid vaatamas, ikka leian vaba nurgakese, kuhu veel mõni uus puu istutada.

Kõige vahvam on tuua pisikesi puulapsi mõne vana põlispuu alt, kus mutimullahunnikul on seemnest või tõrust puulaps sirgunud ja mida ei ole veel hooldustööliste trimmer suutnud maha niita.

Mu aiavärava taga on Tamme-Lauri tamme laps sirgunud juba minupikkuseks, eelmisel aastal Oandu metskonna maja juurest kaevatud lehiselapsed naeratavad oma kodus Tartus ja Ilmamäel. Ilmamäele eelmisel aastal istutatud poolestsajast hobukastani lapsest on vaatamata jäneste talvisele trallimisele enamus alles. Ja kui nädala alguses talu piirisihti käisin vabaks raiumas, siis jätsin alles noored tammed, lähen kaevan need üles ja toon meie talu maadel asuva hiiepaiga - Tammetsõõri taha mäeküljele tekkinud Tõivapera tammikusse üksikute kitsede poolt söödud tammede asemele.

Imelik on küll mõelda, mis on see asi, mis inimesi puid istutama ajab, kas on see vajadus oma puusõpru enda lähedusse tuua, et neilt siis kaitset ja tuge saada? Või on minusugustel metsaarmastus-aegade lastel kevadine metsaistutus lapsepõlves sisse koolitatud?

Tõesti, minu lapsepõlves käidi maikuus aina ja aina metsa istutamas. Pääsesime õpikute ja vihikute tagant umbsetest klassiruumidest välja. Istutasime kuusekesi ülastest valendavatele karjamaadele, sinililledest sinetavate kuusekännustikele. Mäletan veel, kuidas lõunaooteks ahmisime suud täis esimesi jänesekapsaõisi.

Mäletan ka, et puudeistutamine oli nii lausaline, et lapsi viidi metsa suurte busside viisi. Koolimetskondi oli üle Eesti sadakond, neil oli oma istutusalasid hektarite viisi.

Olen käinud metsa istutamas nii Kilingi-Nõmme lähedal Sinilillemäel, kui ka Häädemeeste lähedal Rannametsa luidetel. Need kuusikud-männikud on nüüd juba ligi poolesaja aasta vanused. Varsti raieküpsed nagu tänapäevases kiirelt-elatavas elus tavatsetakse öelda.

Kilingi-Nõmme koolis tuli meil teha metsas kõike, mäletan Marana taimlas puutaimede rohimist, mäletan taimede ülesvõtmist ja kümnekaupa puntisidumist. Mäletan nende mahaistutamist – labidas oli enamasti nüri ja töö tüdrukutele raskegi – üks paariline tõi ämbritäie taimi, teine oli labidaoperaator. Ikka labidas maasse, hüpates paar korda selle otsas, maha astudes tuli kallutada labidat enda poole. Paariline pistis tekkinud maalõhesse taime, jälgides, et juurekael ei satuks allapoole mullapinda. Siis labidas välja, nii et vajuv pind vajutas ise juured kinni. Seejärel astus labidamees õrnalt kummaltki poolt puud prao kinni ja läks paar sammu mööda metsaistutusvagu edasi. Seejärel uus labidalöök ja taim. Nii suutsid paarilised lapsed istutada 4-tunnise päevaga umbes 300 taime, see oli norm. Olen kuulnud, et täiskasvanu istutas üksi kiilu kasutades täistööpäevaga üle tuhande puu ja metsatöölisi oli nõukogude ajal tõesti palju.

Seepärast tundub praegune hõiskamine, et RMK istutab sel aastal 18 miljonit puud kuidagi propagandistlik ja kummaline. Kahjuks pole varasemate aegade istutusalade ja istutatud metsataimede statistikat võimalik internetist kusagilt leida. See oleks nagu suur saladus. Metsasaladus. Ilmutatakse ainult seda, mis näib kaasa kõlavat vajaliku poliitikaga. Nagu nõukogude ajalgi. Kes võiks siis teada tegelikku ajalugu ja statistikat? Küllap mets ise.

Võtangi seepärast nädala keskel ette metsamajanduslike uurimisinstituutide, arhiivide ja statistikaameti külastuse asemel ette tee metsa. Kõige vanema ja suurema kuuse juurde, sellise, kelle raieküpsus on kaugelt üle praeguste metsamajandustöötajate taluvusläve. Korp sellel kuusel on krobeline ja igihall, siit-sealt ripub alumiste okste küljest pikki halle habemetorte, oksaharus on mullune musträsta pesa. Musträstas siit kuuse all tärganud sinilillede vahelt pahaselt minema pahistabki.

Küsin võimsalt Metsavanalt, mis tema meie praegusest metsasõjast arvab?

Metsavana pole vastusega kitsi, köhatab tuulekohinal oma hääle puhtaks ja mühiseb:

Tule, aga tule mu juurekäärule istuma. Hea, et keegi lõpuks ka meie käest küsib, mida vanade kuuskede ellujätmisest arvame. Arvame seda, et praegune keskkonnaministeerium ja metsameeste põlvkond on lasknud võsana kasvama sedavõrd palju kasevõsa, et võimalik oleks neil kõigil kasevitsaga korralikult tagumik tuliseks kütta rumalate ja ahnete mõtete teostamise pärast.

Ära lase end eksitada sõnadest, kui kuuled, et metsa istutatakse nüüd palju ja aina enam. Kuhu oleks neil seda metsa istutada, kui üha enam ei raiutaks? Viimase viie aastaga on lageraiete osakaal metsades läinud nii suureks, kui ei kunagi varem, vähemalt minu silmad pole sellist lagastamist varem näinud.

Jah, ka inimesed on hakanud seda lagastamisraiet märkama, sest kaugematest kohtadest on mets otsas nii riigimetsades kui ka eramaadel. Täiesti jultunult on raiujad läinud kallale teie linnade kopsudele, nendele metsadele, mida varem nimetati rohelise vööndi metsadeks. Need on metsad, mis asuvad asulate ümbruses, kus käiakse jalutamas, seenel ja mis hoiab linnaõhu puhta. Sellistes metsades raiudes teete kurja enestele. Aga eks kaugemalt pole enam midagi võtta. Kui ehk kaitsealadelt ja eks sinnagi ole juba kallid liisitud metsamasinad saadetud. Lihtne on ju kaitseala piire siia-sinna nihutada.

Aga küsisid ka istutamise kohta. Muidugi. Nõukogudeaegne metsaistutus oli kummaline, praegust ja tollast metsaistutust ei saagi võrrelda. Tollal istutati hoogtöökorras ja vahel protsentide näitamiseks. Mõned metsad said istutatud nii tihedatena, et metsameeski pidi neis külg ees liikuma, põdergi ei pääsenud sealt enam läbi minema. Aga see ehk minu suguseltsi suureks sirguda lasigi?

Suurim vahe ongi praegusel ja endisel metsahooldusel. Tollal hoiti majandusmetsadel pidevalt silm peal. Istutatud kultuure käidi hooldamas, kuusetaimede ümbert tallati suvel heina, raiuti võsakiinidega võsa. Praegu on paljud istutatud alad kasvanud nii võssa, et sealt kuuselapsi on pea võimatu üles leida.

Neis sajandivahetusel istutatud eurometsades, mida koorilauljad istutama toodi, pole paljudes peale istutamist keegi käinud, seal laiutab kõrge lehtpuuvõsa. Aga mu pojad ju kasevõsa all kasvada ei suuda. Lehtpuu on palju kiirema kasvuga ja võimsam. Ometi ihkate te ju oma ehituseks ja puidutööstuseks just okaspuupuitu.

Ja räägite, et nüüd tuleb hakata raiuma 60-aastaseid kuuski. Et vanemad puud lähevad kännupessu täis ja ei kõlba enam kuhugi. Saatke need rumalad mehed ometi kord minu juurde metsa ja ma näitan, miks juurepess meie ihusse poeb. Süüdi pole mitte viljakad mullad, vaid valed majandamisvõtted. Kui varem jäid haigeks mu perekonna need liikmed, kes kasvasid karjamaadel, sest loomad lõhkusid nende juured ja seen sai kasvama hakata, siis nüüd teevad sedasama loomastunud inimesed, kes oma metallmasinatega kuusekultuure pidi hooldusraieid teevad. Lööge omale kirvega jalga ja vaadake kui raske on sellisest asjast paraneda, aga kui seda teha ikka ja jälle, siis vannub alla ka kõige tugevam.

Kui te ei usu, siis proovige korraks mõelda. Kui vanasti oli raievanuseks kuusikute puhul 80 aastat, siis tohtis raiuma hakata alles puid vanuses 80 ja pluss üks aasta. Lisaks arvestati ka kümneaastast istutusviga. Seega ei läinud lageraiele ükski kuusik, millel vanust alla 90 aasta. Ometi jätkus palki ja lauda. Ärge laske end eksitada metsaärikate mesikeeltest!

Aga tead, mida ma siit kõrgelt veel märganud olen? Kuni sajandivahetuseni Eesti metsapind suurenes, sest põllumaad kasvasid võssa. Aga siis hakkas nende arv vähenema, sest eurotoetuste tõttu võeti võsa maha. Liigraiumine meie metsades tuli nüüd selgelt avalikuks.

Väljaraiumine on praegu kaks korda kõrgem kui kunagi varem. Ka sõja ajal ja järel ei raiutud nii palju. Suurte tormide ajal, 1967. aasta tormi järel, jäeti kompensatsiooniks teised paigad raiumata. Aga eelmisel aastal Lõuna-Eestit laastanud trombi järel ei halastatud põhjapoolsetele metsadele.

Aga see metsastatistika? Ära vaeva end nendes paberites tuhnimisega. Kas oled märganud, et kuigi siin Maarjamaal räägite kõlavalt e-riigist, siis metsastatistika, nagu paljud muudki aruanded, saabuvad aastase viivisega, kui paljud vead on juba tehtud ja süvenemas.

Inimesed, usaldage oma silmi ja ärge laske metsasid maha raiuda! See on teie rahva rikkus.”


Kristel Vilbaste


2017.

Looduskalender lehel:

https://www.looduskalender.ee/n/node/1253