pühapäev, 16. juuli 2023

MÄGIVEISED JA RANDASTRID - Mare Tamvelius

 


F: Mare Tamvelius.


MÄGIVEISED JA RANDASTRID - Mare Tamvelius

Kirjutasin grupis Eestimaa Floora üksikust randastrist ja veiste poolt vaevatud loodusest. Paluti selgitust, missugune on minu poolt mainitud "oskamatu" karjatamine.
Mõtlen, et oskamatu karjatamine on sama mis talupojatarkuse puudumine, looduse hoidmise mõtestamatus, loomapidamise kultuuri ja eetika puudumine.
Olen jälginud üle kümne aasta hiliskevadest kuni sügiseni Abruka saare lääneküljes asuvat umbes paarikümnehektarilise maa-ala muutumist. Sellel maastikul on mereranda, põõsastikku ja ainulaadset salumetsa.
Kui Eestis algas Šoti mägiveiste massiline propageerimine ja igale tahtjale nende pidamise võimaldamine, tehti vigu. Nimelt mõnele maastikule ei sobi teadaolevatest rohusööjatest veistest kõige raskekaalulisemad. Ja ei nõutud ega kontrollitud looduse säästmise eesmärgil karjatamise korraldamist.
Siin loos vaadeldav rand on kaetud rohukamaraga, kus ta merega kokku puutub. See oli/on väga õrn pinnas, aastasadu üleujutuste, tormide ja merejää kiuste elu säilitanud taimeliikidega. Enne karjatamise alustamist oli merevesi puhas, puudusid raskete loomade poolt pinnasesse vajutatud augud, pilliroogu seal ei kasvanud. Veepiiril rand oli juulikuus kaetud suurte randastrite kogumikega ja mereäärsel lagedal maastikul õitsesid augustiöödes lumivalgete õitega ädalalilled. Tänaseks on alles vaid mälestus.
Räägiti, et veiste karjatamine paneb piiri pilliroo juurdekasvule. Kuna loomad lasti vabalt mitmesajahektarilisele maa-alale ja karjatamist aedade rajamisega ei korraldatud, siis mägiveised leidsid maitsvama suupoolise mitte sundkorras pilliroo näol, vaid näiteks laialehise metsa pärnade järelkasvus. Olen näinud sadu noorte pärnade põlvekõrguseid tüükaid, kust enam puud ei kasva.
Palavatel suvepäevadel ja parmude eest enamus aega veepiiril veetvad loomad on üle kümne aasta tootnud rannavette tohutus koguses sõnnikut. See on andnud toitu ja hoogu veetaimede ja eriti pilliroo vohamisele.
Ilmselt ei osanud keegi ette näha, et aastakümneid kasvanud ja ilusa vormi saavutanud kadakad osutuvad mägiveiste erilisteks lemmikuteks. Ei, nad tõesti neid ei söö. Järele neist kadakatest on jäänud murtud, juurte pealt kaldu ja külili lükatud puud. Veiste maadluspartneriteks on peale lemmik-kadakate ka kõik muud ettejuhtuvad puud ja põõsad. Vaatepilt rüüstatud maast on kohutav, mitte ainult minu poolt vaadeldud maa-alal, aga keegi ei hooli.
Merest kaugemal, põõsastiku ja metsa lähedal on orhideede meeliskasvupaigad. Eelmise aasta suvel olid mägiveised otsustanud ühislamamise teha soo-neiuvaiba kasvukohal. Olin juuli alguses samas kohas neid käinud üle lugemas, neid oli kokku seal üle saja taime. Tänavu otsisin neid samast kohast ja tõepoolest - kadunud kui maa alla. Mitte ühtegi ei leidnud. Umbes 50 meetrit eemal siiski leidsin kolm lühikesekasvulist soo-neiuvaipa.
Lähedal on aastaid olnud rohke kärbesõie kasvukoht. Kasvukoha keskelt leidsin paar aastat tagasi traktori rataste poolt purustatud pinnase ja muidugi pikad kasvukohta läbivad rööpad ja loomade trampimisjäljed.
Kari paljunes aastatega ja ilmselt käis nende ohjamine juba mitu aastat tagasi pidajale üle jõu. Minu nähtud loomad elasid ilma inimesepoolse armastuseta, jumala hoolde jäetuna. Mõni aasta tagasi nägin, kuidas rannal sõitis traktor edasi-tagasi ja risti-põiki, kammiti rohumaad läbi, et traktori peale visata surnud vasikad. Kari paljunes omavahel, pullide lehmadest eraldi karjatamist pole mina seal rannal kunagi näinud. Kas üldse keegi karja tervise eest hoolt kandma peab, on jäänud minule selgusetuks.
Kui kogu kulutatud maksumaksjate raha selle afääri peale oleks kulutatud rannaniitude hooldamisele niitmise läbi, oleks see osa Abruka loodusest rikkumata. "Oskamatu" oli minu poolt teadlikult valitud sõna.


esmaspäev, 3. juuli 2023

ÖISED MÜRAPROBLEEMID KALAMAJAS JA TALLINNAS LAIEMALT - Intervjuu Natalie Metsa ´ga

 


Kuna väga paljudel om einevates piirkondades muresid pidutsemistest tekkiva üleliigse ja ka ülea lubatud aja tekkiva müraga, on sel teemal olnud ka suhtlusmeedias palju vaidlusi. Et öölinnapea Natalie Mets ei andnud seal selgeid vastuseid, sest see nõudvat põhjalikumat ettevalmistust, palus ta küsimused eraldi saata.

Mõeldud-tehtud! Kuid kahjuks ei vasta ta ka kirja teel sisuliselt, jättes avalikkusele selgelt andmeid esitamata. Miks on see nii raske ja kas linnaametnikud ei tea, numbreid seadustest või ei taha ńad neid välja öelda? Oleks ju valijatele lihtne anda selge ja konkreetne sõnum - parameetrid on sellised ja sellised ning kontrolli käigus on selgunud, et nii ja nii palju kordi ning millises ulatuses ei ole nõuetest kinni peetud? Ning kui tegu on linnapoolsete lubade väljastamisega, peaks ikka linn ka ise järelvalvet teostama, mitte ootama kui keegi "palub" asja kontrollida?
Inimeste usaldus raehärrade vastu on langenud nii madalale, et pigem lüüakse käega ja eii teavitata, kirutakse lihtsalt omaette, et kuidagi ennast välja elada. Seda tõendavad sajad ja sajad juhtumid, nagu seegi, kus narkomanid akende all tunnijagu röögivad ja narkot müüvad, politsei aga jääbki tulemata. Ning lapsed on sellise elukvaliteedi juures suurimad kannatajad...

Kui kellelgi omi kogemusi müraga ja reageeringutega kaebustele, võib kommentaarides märku anda. Tänan!



Tere!


Olete öölinnapeana olnud mõistev Põhja-Tallinna kui vabaaja veetmiskoha potentsiaalis ja vajaduses. Loomulikult on inimeste jaoks lõõgastumine väga oluline, kuid kunagine aastatepikkune vanalinna probleem on nüüd nihkunud siia, Telliskivisse, Voltasse, Noblesnerisse.Miks aga teie arvates siinsed ettevõtjad ei ole õppust võtnud vanalinna muredest?

Kuidas, kui sageli ja kelle poolt mõõdetakse öösündmuste ajal mürataset ja milline on see lubatud detsibellides? Kas müra mõõdetakse asutuses, selle ees või kui kaugel sellest?

Miks peetakse õigeks mõõta mürataset vaid kaebuste puhul, kui tegelikult peaks ju linna huvides olema tagatud kord ja eeskirjade järgimine?

Üsna sageli ei olegi müraprobleemi puhul mureks muusika vaid just selle n.ö. puhtus. Kas mõõtmiste puhul arvestatakse ka helisagedust, sest teadaolevalt levivad (ka maapinnas) enim just madal sagedus ja see mõjutab enim ka südame jm tervisemuredega inimesi, rääkimata sellest, et see levib ka kõige kaugemale.

Mis kellani on lubatud vali muusika jm sündmustega kaasnev müra? Kas see on seotud kuidagi ka helitugevusega?

Usun, et olete kindlasti ka ise muusikasõber ning hindate head muusikat ning selle tähtsust inimeste meelelaadile. Kas teie isikliku arvamuse järgi on võimalik ettevõtjatega kohtumistel neile selgitada, et helisagedus on oluline ja "mürtstümaka" asemel võiks püüda pakkuda puhkajatele muusikat? Olen kord ööbusside vaatlemiseks liikunud peale südaööd ka läbi Telliskivi (turu) kvartali ja pean ausalt tunnistama, et väga paljud seda lärmi kohapeal küll puhkamiseks ja lõõgastumiseks ei kasuta.

Kui palju on tänavusel suvel tehtud ettevõtjatele ettekirjutusi ning nende rikkumisel ka trahvitud vm moel karistatud? Kas korduva rikkumise puhul saab võtta ära ka tegevusluba?

Politsei soovitab öörahu rikkumisest teavitada kindlasti telefonil 112. Ehk ei tee inimesed seda seepärast, et teavad linnavalitsuse suutmatust (soovimatust) probleemiga tegeleda? Raske on muidugi helistada ka seetõttu, et sageli ei teata, kuskohas täpselt müraallikas asub, eriti kui lõbustusasutusi piirkonnas mitu.

Kas neis piirkondades kontrollitakse ning kui sageli, alkoholi müümist peale selleks ettenähtud aja möödumist? Kui sageli esineb rikkumisi?

Vaba Eestimaa Ajaleht
Neeme Sihv



Tere ja aitäh kirja eest!

Põhja-Tallinnas olev ei ole kindlasti võrreldav vanalinnas toimunuga, kus peamiseks mureks oli inimeste poolt tekitatud müra tänavatel ning konfliktid.


Helitaset mõõdetakse, kui mõni kodanik seda palub ning heli mõõdetakse nii asutuses kui korterites samaaegselt.


Paljudele küsimustele siin meilis leiate vastused seadusest (müratase, lubatud kellaajad).


Menetluste kohta soovitan uurida MuPolt ja politseilt, kuigi ei oska öelda, kas neil on õigus sellist infot välja jagada.


head

Natalie Mets


esmaspäev, 26. juuni 2023

TAADI ARVAMUS - Raimond Raadik.

 




TAADI ARVAMUS - Raimond Raadik.

Kord, ca 40 a. tagasi suhtlesin ühe taadiga (80 vast ja peale), kutsuti kaasa, et taat haige,vaja talle rohtu viia. Istusime siis köögis, tütar toppis talle kraadiklasi alla ja rohtu suhu. Ajasime juttu nats, taat tõusis, pani kraadiklaasi lauale, sülitas rohud solgipange ... „vaja lambad kinni panna!” Tütar ohkas, laiutas käsi ...
Järgmine päev käisin aias ringi, ilus aed oli ja kõiksugu „süsteemid”, vesi sees ja küte, kõik oma kätega (elas üksi), eit oli ammu surnt. Taat, suur nagu mägi, eriti jutukas just polnud aga küsisin ikka, et miks,milleks sulle kõik see? Vaikus kestis vast mõned minutid, vaatasime lihtsalt ringi ja siis tuli tõrre põhjast-> „aga miks mitte!” ... ainult kolm sõna, mis edaspidiseks enam mingeid küsimusi ei tekitagi! Taat on ammu vast üle tee kirikuaias, kus ta orelit mängis aga mind saadavad need kolm sõna siiani 🙂





Vahel, kui meil keegi külas käib, märgib, et hull töö, mis te siin teete, teinud olete! Aga pole ju, toimetad tasapisi, teed just seda, mis parajasti pähe tuleb ja mida viitsid. Eile näiteks magasin pool päeva maha, lihtsalt ronisin voodisse ja magasin, ööle lisaks. Mõni märgib, et ma jään ajast maha, ma pole edukas, ei kogu rikkust ... Õigus, mul on raskusi juba pealinnas liikuda, ma ei saa aru, kuidas mingid sistemid töötavad ... eks tasapisi kapseldutki siia, oma pisikesele lapikesele aga samas naudid seda kõike! Kunagi aktiivne, ilus poiss on muutunud mingiks pässiks kuskil kolkas, huvitav, et see läheb teistele just korda ... 😛




Milleks see kõik? Kellele? Aga, kui keegi peale sind siia enam ei tule? ... noo siis laguneb ära, see onju eluring!
Tundub, et Enele ka siin meeldib, naudib ... peale minu muidugi ... siis kui tuttavad külla tulevad, kamandab mind kenamad riided selga ajama aga nii, kui enemesed nurga taha kaovad, ajan oma räbalad, väljaveninud põlvedega marati dressipüksid jälle jalga 😛
Olin kolm päeva Lõuna- Eestis, väike küla, nii lõunas, kui võimalik. No selline „kolgas” , kui üleüldse olla saab! Ja seal elasid ka inimesed, kusjuuures väga rõõmsad ja toredad. Kui pealinnas jälle mingi käkk kokku keeratakse, teevad ainult „ahah” ja toimetavad omi asju edasi. 🙂 Tänud, Anneli Palo, selle võimaluse tekitamise eest, sain mõnusa emotsiooni.







Kord sõitis mu juurde ühe suure firma juht, asja pärast. Muidu ta ikka kimab kahe suure linna vahet 120 km tunnis. Seekord pidi ta mööda käänulisi tolmuseid teid sõitma, et siia pääseda ... sõitis hoovi ja ... „ Uskumatu, kirjutatakse, et maale on jäänud ainult joodikud ja lagunt majad aga kogu tee ainult kenad elamised, ilusad lilleaiad .. uskumatu!”



Miks mitte!

laupäev, 24. juuni 2023

PALENQUE - MAIADE LINN - Marelle Kaelep

 



PALENQUE - MAIADE LINN - Marelle Kaelep

Ma veetsin see aasta pööripäeva Palenque arheoloogilises piirkonnas, kus paiknes üks suurimaid ja võimsamaid Maiade linnu. Enamus linnast on siiani veel peidus maapinna all kuna kui Maiade tsivilisatsioon sealt laiali läks, võttis dzungel selle üle. Hetkel on maapinna alt välja kaevatud arvatavasti vaid 2 protsenti kogu linnast kuid see, mis on juba nähtaval ning ka võimalik turistidel näha, on siiski imetlusväärne.
Koht ise juba õhkab hämmastavalt sellest rikkalikust elust, mida nad elasid. Ilma midagi teadmata võib tunda kuidas seal on hoitud elus midagi enamat kui vaid üks kõrgemalt arenenud ühiskondasid. Kuid olenemata nende teadmistest ja kosmilistest tarkustest, mis on meie ajastki veel ees, olid nad ka siiski inimesed.



Üks põhjuseid nende tsivilisatsiooni lõpu kohta seal on, et kuna nende elanike arv aina suurenes siis algas ka suurem puude mahavõtmine, mille tõttu hakkas kliima tugevalt muutuma - üks hetk olid peaaegu kõik puud nende piirkonnas maha võetud ning neid tabas kuum ja kuiv aeg, kus vihma ei tulnud väga pikalt. See sai neile ka saatuslikuks. Arvatavasti sealt algasid ka poliitilised vastuolud, kus seati kahtluse alla preestrid ja kuningad, kes olid ‘tavainimeste’ vahendajaks jumalaga - kui nad ei suutnud jumalatega suhelda, et nad neile vihma ja viljasid annaks siis seati kahtluse alla palju, millesse varem usuti. Sealt aga läksid nende teed laiali mööda Mesoameerikat. Muidugi lugusid sealt on palju, milles usutavasti on ka peidus palju tõde… kuid lood on vaid lood kui me neist midagi ei õpi. Kui aga õpime, pole need vaid lood - nad on teejuhid.
Mida see meie jaoks tähendada võiks?



Tegelikult on meil väga palju õppida minevikust, sest iga viga on justkui aardekast, kus peitub lahendus - võti elutervema eluni ja tõeliselt õitseva tulevikuni. Me oleme võimelised looma ühiskonda nagu ei eales varem - sellist, mis on kooskõlas looduse ja kõige elavaga ning tõeliselt toitev ja hoidev inimhingele arenemiseks ja kasvamiseks läbi rikkaliku kultuuri, kunsti ja suhete, nii omavahel kui ka looduse ja eluga. Eks me tegelikult sinna poole liigumegi kuid mul on tunne, et me siiski veel ei taju kui palju mõjutab üks elu meie tervet inimkonda. Kui me igaüks juba vaataks sügavamale ja õpiks enda vigadest - muudaks need tõeliseks taipamiseks - siis saaks hakata toimuma muutus, mis loob uut ega korda vaid vana. See algab raku tasandilt ning liigub edasi kosmiliste suurusteni. Kuid see toimub vaid siin ja läbi meie. Juba see, et taaskasutada ning tarbida vähem, tänada loodust ja elemente, muudab rohkem kui me suudame päriselt hoomata. Muutus saab päriselt alguse meist endist, see pole vaid ütlus.



Seega haaratud lugudesse, mida mu teejuht mulle mänguliselt ja põnevalt jutustas, viies mind seiklema läbi dzungli nagu Indiana Jones’id, juua vett allikast keset dzunglit, kuulata ja suhelda lindudega, märgata puid ja teada nende tervendavaid võimeid… ma õppisin palju ning see avas minu jaoks täiesti uue maailma ning minus tärkas sügav usk meisse kui inimestesse. Me oleme päriselt võimelised looma täiesti uut ühiskonda, mis ka päriselt toimiks ning toetaks meid kõiki. Kuid see on teadlik samm teadliku sammu järel, teadlik otsus teadliku otsuse järel. Hetk hetke haaval.
Minu usk aina suureneb ning ma tõesti näen, et me oleme selleks võimelised… kui me vaid usume endasse ja inimkonda. Iidsed ühiskonnad ei õpeta meid vaid enda õnnestumiste kaudu vaid paljuski enda ebaõnnestumiste kaudu - mõlemad on meile hetkel väga väärtuslikud.



Ning kuidagi tuleb see kõik kokku siin - kuidas elada nii, et ka loodus rõkkab meiega ühes? Kuidas elada austades kõike elavat? Kuidas elada nii, et me oleme elust nii küllastunud, et ei vaja enam tarbimist selleks, et endas seda tühimikku täita, mis tegelikkuses on vaid igatsus olla üks - ühenduses endaga, eluga ning teineteisega. Kõik algab sellest kui me suudame istuda ilma midagi tegemata ning tunda seda elust küllastumist - olla lihtsalt täidetud vaid olemisest ning leida, et selles ongi see, mida oleme endalegi teadmata otsinud.
Elusus - meie enda päris ja ehe elusus. Siit algab kõik. Sellega ühenduses oleme ühendunud kõigega.


See on siis osake minu pööripäeva kogemisest ja nägemisest, mida soovisin jagada. Sest uus, mitte vaid kõrgelt arenenud vaid ka sügavalt ühendunud, maailm on võimalik.
Koos uskudes on kõik aga veel võimalikum.

Juuni 2023.

neljapäev, 22. juuni 2023

AUSTATUD KAASTEELISED - Mart Saarso

 


AUSTATUD KAASTEELISED - Mart Saarso

Austatud kaasteelised,

Ma mõtlen, et kas alustatud raamatut tuleks edasi kirjutada või see mõte nurka visata. Ma palun siiralt Teie arvamust. Et arvamust avaldada saaksite, panen siia kaks peatükki nö prooviks. Neid lugusid on tegelikult veel paras rivi, aga sahtlisse kirjutada ei ole ju mõtet.
(Mart Saarso ootab arvamusi oma FB lehel)

Niisiis:

********************

AUKONSULI VISIIT
See oli 2000-nda aasta aprilli esimesel poolel, kui olime pärast pikka ja võrdlemisi ebamugavates olmetingimustes purjetamist piki Tśiili rannikut jõudnud Higuerillase jahtklubi kai äärde. See on lähim jahtsadam Tśiili tähtsaimale sadamale – Valparaisole. Paik oli kõigiti kena: pehme sügisene kliima, pelikanid muuliotsal, õdus sadamakõrts (loe: restoran) otse kail jne. Ainus, mis head äraolemist pisut häiris, oli ahtakesse sadamabasseini sisse jooksev ummiklaine, mis pani jahtlaevad kaiotste ja poide vahel tõnkuma, nagu järsaku servale lükatud kitsed.
Sadamas seismise kolmanda päeva homiikul küsisin madrus Kaidolt: “No kuidas sulle siis siinne kant ka meeldib?”
Vastus oli lihtne ja ehtmeremehelik: “Tead, il capitano, ega ma siin veel eriti midagi näinud polegi, aga see sadamakõrtsi oober on veri sümpatiko.”
Ehtsa meresõitja hingeelu võib, mõistagi, kirjeldada keeruliseks, nagu kvantmehaanika, kuid tegelikkuses on see sagedamini lihtne ja otsekohene, kui nõukogudeaegne fotoseinaleht. Noogutasin mõistvalt ja soovisin kajutisse suunduvale madrusele head “koivahti”.
Järgmise asjana pidin end korda seadma tähtsaks sündmuseks. Nimelt oli oodata Eesti aukonsuli Tśiilis, proua Ella Maria Gleisner Vivance ammu planeeritud visiiti meie aluse pardale. Mustad viigipüksid ja kingad, kraega särk, mille rinnal tikitud projekti logo ja pisut lõhna. Niisuguses välimuses ootasin ma auväärset külalist. Laevas oli meid hetkel kolm. Vanemtüürimees Meelis Saarlaid, läbinisti saarlasest merekaru, keetis kohvi, madrus Kaido Kama puhkas oma kajutis kummuli asendis õiglast laevamehe und ja mina lihtsalt ootasin.
Siis nad tulid. Proua aukonsul oli enda saatjaks kaasanud oma seitsmekümnendates tädi. Aupaklikult paluti külalised pardale ja selgitati neile lahkelt, et see siin on Eesti territoorium, kus võib end vabalt tunda ja kõiki uksi avada. Seda nad ka terve uudishimuga inimestena tegid. Jahtlaev Lennuk oli alus, keda häbeneda polnud põhjust. Avati ka selle kajuti uks, kus puhkas madrus Kaido. Lõhn kajutis sarnanes Wismari haigla vastuvõtu osakonna omaga. Vilunud diplomaadi ja tõelise daamina pani proua aukonsul ukse vaikselt kinni ja jätkas laevaga tutvumist. Seejärel paluti külalised kohvilauda. Sõnaga, kõik toimus vastavalt headele tavadele ja diplomaatilisele protokollile.
Pakkusin lugupeetud külalisele istet meie mugava nurgadiivani laiemal osal, platseerudes ise kapteni kohale laua otsas. Vanemtüürimees Meelis täitis elegantse kummarduse saatel aukonsuli ja minu kohvikruusid, asetas lauale küpsised ja pähklid ning võttis vanema daami oma hoole alla. Aukonsuli tädi oli nimelt ahelsuitsetaja, armastas kanget musta kohvi ja valdas ainult hispaania keelt. Paraku kehtis jahtlaeva Lennuk siseruumides suitsetamiskeeld, mis haruharva kaotas kehtivuse kapteni eriloal. Sedakorda erandit ei tehtud ja tüürmanihärra siirdus koos aukonsuli tädiga ning piisava kohvi- ja sigaretivaruga kokpitti. Nii oli kõik soliidselt ja seisusekohaselt lahendatud.
Vestlus aukonsuliga kulges soojas, sõbralikus ja üksteisemõistmise õhkkonnas. Peamisteks teemadeks olid Eesti ja Tśiili üha tihenevad suhted ning võimalused nende veelgi kiiremaks edendamiseks. Juhtisin tähelepanu Tśiili fjordidele, kui ühele vähestest inimmõjust praktiliselt puutumata alale planeedil ja vajadusele seda loodusväärtust hoida. Eraldi peatusime välisminister Toomas Hendrik Ilvese eelseisva Tśiili visiidi teemal ning minu järgmisele päevale planeeritud kohtumisel kolme Tśiili senaatoriga eelnimetatud kontekstis. Jututeemasid ja kohvi jätkus.
Eesti vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Sellest sain ma ühel hetkel aru, tõdedes, et ei peagi hüüdma, vaid võib lihtsalt kobistada. Nimelt kostis madrus Kaido kajutist kurjakuulutavat kobistamist. Aimasin halba, kuid parandamatu optimistina lootsin siiski parimat. Kajuti uks avanes ja väsinud, kuid üdini distsiplineeritud meremees astus salongi. Olgu siinkohal märgitud, et tema huuled kleepusid janust ja suunurgad vahutasid. Tal oli raske, kuid nagu teada, peab mees oma saatusest suurem olema. Vaaruval kõnnakul astus mees salongi laua juurde ja toetas sellele oma mereparki saanud soonilised käelabad ning küsis täiel häälel: “Härra kapten, kas pissile võib minna, kas on luba?” Võrdlemisi läbi hammaste andsin talle selleks loa, mida tavaolukorras poleks keegi meeskonnast minult küsinud. Olgu siinkohal ära märgitud, et põie tühjendamine on enamustes kultuurkeeltes võrdlemisi sarnane verb. Ta läks.
Jahtlaeva Lennuk peldikut eraldas salongist kaheksateistmillimeetrine vineerist vahesein, mis teadagi pole just kõige parem heliisolaator. Peldiku laes asetses luuk, mille peamiseks otstarbeks, lisaks valgustamisele, oli ebameeldivate lõhnade emiteerimine planeedi atmosfääri. Nii hingeliselt kui ka füüsiliselt raskes seisundis madrusel polnud selle seadeldise avamisele mahti mõtelda. Muresid niigi küllaga.
Muredest vabanemist saatev helitaust oli mitmekesine ja ühemõtteline. Kui otse ütelda, siis oli sinna kaasatud kogu korralikus pohmeluses vaevleva meremehe helide spekter. Mõistagi saime sellest elusümfooniast osa nii aukonsul kui ka mina. Jälgides, kuidas ükski närv proua aukonsuli näos ei värahtanud ning ta sundimatult vestlust jätkas, tõusis minu arvamus temast veelgi. Järgnevalt väljus Kaido peldikust koos teda saatva aroomkokteilipilvega ja võttis, mõtlik ilme näol, istet minu vastas teises laua otsas. Väsinud meremehe silmamunad liikusid teineteisest sõltumatult, nagu molekulid Brown`i liikumises. Tema pilk ei olnud fokusseeritud. Kuid muutus saabus kiiresti ja järele mõteldes, üldse mitte ootamatult. Äkitselt sai madruse silmavaade teravaks ning sihtis – paraku täiesti vale objekti. Pohmelusega kaasneb teatavasti vajadus manustada vedelikku ja seepärast fokusseerus Kaido pilk proua aukonsuli kohvikruusil. Edasi toimus kõik printsiibil: tehtud, mõeldud. Värisev käeke sirutus, võttis raudsesse haardesse eelnimetatud kohvikruusi ja viis selle sirgel kursil januste huulte juurde. Aukonsul käitus, nagu poleks ta midagi märganud. Minul tekkis samal hetkel unistus küüntest kaabust, mis teadupärast pidavat inimese nähtamatuks muutma. “Kaido, sealt sa küll ei joo”, sisistasin läbi hammaste. Madruse pilk selgines veelgi ning anum sai kiirelt tagasi oma endise positsiooni. Seejärel, vähemalt nii mulle näis, tajus Kaido oma üleliigsust selles rahvusvaheliste suhete diskussioonis ning tõusis treppi mööda väärikal sammul kokpitti, kus käis elav vestlus aukonsuli tädi ja vanemtüürimehe vahel. Mis keeles see toimus, on mulle siiani teadmata.
Et olukorrast alusel täit ülevaadet omada, vabandasin ja tegin samuti kokpitti asja, kus leidis aset järgmine vestlus. Nimelt oli austatud aukonsuli tädi, ilmselt eelmisel päeval kohalikus päevalehes ilmunud artikli põhjal teinud järelduse, et kogu jahtlaeva Lennuk meeskond koosneb elukutselistest mereväelastest. Veel enne , kui proua oli oma küsimuse esitanud, vaatas madrus Kaido teda häguste silmadega ning teatas selges maakeeles: “See on ju täiesti pandav.” Reaktsioon oli ootuspäraselt ja ilmselt ka teatava keelebarjääri tõttu täiesti loomulik, mida saatis lahke ja aval naeratus: “si – si”, mis kohalikus kõnepruugis tähendab ülimat jaatust. Täiendavalt tundis auväärne aukonsuli tädi huvi, et millise merekooli Kaido on läbi teinud. Vastus, mida saatis kaks mehist rusikapõrutust vastu rindkeret, oli ühemõtteline: “Võro Institutt” oli vastus, mis küsijale enam küsimisruumi ei jätnud.
Nii oli tookord ja mul oli rõõm tõdeda, et olen ümbritsetud lojaalsetest ja ausatest meestest koosneva mansahvtiga.
PTB
1984. aasta 16. jaanuaril asusin tööle Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kalamajanduse Valitsuse Projekteerimise ja Tehnoloogia Büroo Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakonda, esimese kategooria insener-konstruktori ametikohale. Sellele tööle meelitas mind juba tol ajal väsimatu visionääri kuulsusega purjetajast merendusentusiast Sulev Roosma.
See pika ja ajastu märki kandva nimetusega asutus paiknes vanas orasekarva puumajas, Pääsukese tänavas, kus nüüd asub Tallinna pilvelõhkujate kvartal. Jõudsin kontorisse mingi tähtsa koosoleku ajal ja pidin koridoris ootama. Kuna uks heli ei pidanud, olin sunnitud koosolekut paratamatult pealt kuulama. Peamiselt rääkis Sulev Roosma ja jutt käis mereuuringutest. Korraks sai sõna keegi aeglasevõitu kõnepruugiga mees, teoreetiline matemaatik Hillar Lõhmussaar, nagu ma hiljem teada sain. Ta seletas mitu korda järjest, et meres pidavat olema temperatuuri hüppekiht – termokliin ning lisas vabandavalt, et ega ta täpselt ei tea, aga on kuulnud. Avaldus tundus Sulevi poolt mulle ettemaalitud ekspertide meeskonna kohta kuidagi kummaline, kuid kummalisi avaldusi ja ilminguid olin ma piisavalt kogenud juba eelmises töökohas, Läänemere Kalamajanduse Instituudi Tallinna osakonnas. Ametisse vormistamine sujus kiirelt ja lihtsalt.
Pääsukese tänava majast meenub mulle mitte just palju. Kontor nagu ikka, direktor Tõnspoja kabinet, teadusala asedirektori, raamatupidamise ja Kalakasvatuse osakonna juhataja, sm. Ants Kaalu tööruumid, kus kogu aeg midagi tehti. Aga mida tehti, on jäänud ähmaseks tänase päevani.
Keldrikorrusel paiknes Töö Teadusliku Organiseerimise osakond, kolmeliikmelise koosseisuga, mis pidi idee poolest olema asutusesisese hädavajaliku tugiteenuse osutaja. Seda usinat ühikut juhtis vettinud välimusega, kiilaspäine krooniline alkohoolik Vello, kelle polüesterlakiga kaetud töölaual oli vaid vana numbrikettaga telefon ja kuueteistkandiline teeklaas, mis oma kleepuva sisu ja peremehe värisevate käte tõttu oli jätnud lakipinnale mitmeid kleepuvaid ringe. Vello jõi põhiliselt peedikat. Osakonna ülejäänud personali moodustasid kaks vene naist, keda võis kohata harva, sest nende päevad kulgesid mööda komisjonikauplusi traalides, hilpe ostes, müües ja vahetades. Iga kuu lõpus toksisid nad kirjutusmasinal (vist kordamööda) valmis osakonna töö aruande. Selles muudeti eelmise kuu omaga võrreldes ainult kuupäeva. Ülejäänud tekst olevat koostatud juba enne neid, nagu nad mulle seletasid. Niimoodi oli kogu büroo töö teaduslikult organiseeritud. Kas ka Vellol sellest aimu oli, ei julge ma oletada.
Sulev Roosma juhitud Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakond asus aga aadressil Lauteri 1, ruumides, kus selle sajandi alguses töötas Eesti Maja restoran. Isikkoosseis oli mitmekesine ja mitte just koloriidivaene.
Meie juht, õpetaja ja vedur Sulev oli väsimatult ametis, seljas enamasti hõlmad lahti klubipintsak ja suurest rügamisest lips viltu valgel särgil. Temalt saime me igapäevaselt teada, et viime ellu Eesti mereprogrammi ning üldsõnalisi, kuid pateetiliselt sisendavaid juhiseid selleks ajalooliseks missiooniks. Suur juht rääkis oma ajast ees oleva teerajajana merekatastrist, millest, nagu mulle tundus, keegi täpselt aru ei saanud. Eesti mereprogrammi ei olnud me kunagi paberil näinud ja kuna teised infokandjad olid veel juurutamata, eksisteeris see vaid Sulevi peas. Kandvaks teemaks oli plaan viia läbi kõigi Eesti NSV lõhejõgede suudmete süvendamine, mis käibiva teooria (autor Sulev Roosma) kohaselt olid settematerjalist madalaks ummistunud ning ei võimaldanud suure süvisega lõhedel kudema pääseda. Seda, et osad Põhja-Eesti jõed olid industrialiseerimise tulemusena muudetud peaaegu bakterivabaks ning vahutasid, nagu voolaks neis detergendilahus, teooria ei käsitlenud. Ja polnud vajagi, sest mastaapne kraavitamisplaan pidi garanteerima paljudeks aastateks töö meie osakonnaga kaasa lohisevale süvenduskaravanile, mille lipulaevaks oli legendaarne süvendaja „Endla“, kes 20. sajandi lõpus leidis oma otsa Ruhnu saare Ringsu sadamas. Kuna süvendustööd olid eksperimentaalne katsetootmine, ei kehtinud sellele plaanimajandus. Teisisõnu polnud vahet, kas ja kui palju veealust kaevamist toimus – preemiat maksti regulaarselt. Veel meenub projekt, mille sisuks oli järvevee pumpamine läbi planktonivõrgu, eesmärgiga koguda kasvanduse kaladele looduslikku toitu. Tehissööta ei jätkunud ja sageli oli see kaladele surmavalt mürgine. Ettevõtmine soikus, kuna sobivaid pumpasid ja planktonivõrku ei õnnestunud kalamajanduse varustussüsteemist hankida.
Üldiselt valitses Sulevi kohal olles õhkkond, nagu rindestaabis, sest meie ajaloolise missiooni mõistmisega oli suuri raskusi praktiliselt kõigil ametkondadel ja asutustel, kellega asju tuli ajada. Erandiks oli vaid Kalamajanduse Valitsuse varustuskontor, mille laost võis välja kirjutada mida tahes ja kui palju tahes. Kogu koorem kanti samal päeval raamatupidamises kulumaterjalina maha ja muutus bilansilises mõttes olematuks. Kui Sulevit kohal polnud, valitses vaikelu, mida elavdasid põhjusega või ka põhjuseta mõõdukad napsitamised.
Mind võeti tööle n.ö. koos teemaga, millega olin alustanud Kalamajanduse Instituudis. Tol ajal oli konjunktuurseks terminiks damping, ehk süvendamisel ammutatud settematerjali merre heitmine, selleks valitud kohtades. Kuna reostatud sadamate põhjast üles tõstetud muda oli mürgine, tuli uurida dampingu käigus tekkivate hõljumipilvede leviku mõju kalamajandusele. Ühiseks nimetajaks kõigil neil lennukatel ja osakonnale ilmselgelt üle jõu käivatel projektidel oli Toitlusprogramm, mis vaatamata Leonid Brezhnevi surmale, oli objektiivsetel põhjustel aktuaalne üle terve Nõukogude Liidu. Nõukogude inimesed elasid kroonilises toiduainete nappuses. Suvaline taotluskiri, mis algas sõnadega: „Toitlusprogrammi ellu viimiseks“, oli määratud saama positiivse vastuse, sest ükski ametnik ei riskinud minna vastuollu partei pealiiniga – see oleks lõhnanud üleviimise järele tootvale tööle või halvemal juhul kojameheks.
Osakonna ülejäänud töötajatel puudusid igasugused tunded mere vastu ning ka soov neil tekkida lasta. Hilisema Eesti Maja restorani saksakambri, mis sai minu laboriks ja oli ühtlasi Sulevi kabinet, eesruumis istus meie moldaavlannast sekretär Marina. Alati rõõmsa ja särasilmsena keetis ta kohvi, lobises telefoniga ja oli lihtsalt rõõmus. Tema ainsaks arvestatavaks puuduseks oli kehvapoolne kirjaoskus, mis ülemuse poolt loodud venekeelsed tekstid pisut raskelt arusaadavaks muutis. Ta nimelt kohendas masinal tippides sõnastust või ei saanud käekirjast aru. Kuna aga enamus ajaloolisi dokumente rändas läbi lugemata ajaloo prügikasti, ei olnud sellest suuremat häda. Loeti ju ainult, et Toitlusprogrammi täitmiseks ja siis küsiti: mida vajate, et tüütajast kiiremini vabaneda.
Erinevate laudade taga (kus parasjagu juhtus ruumi olema) istus suurt kasvu flegmaatiline Heldur Lõhmussaar ja joonistas pastakaga kollakale kontoripaberile ülejäänutele arusaamatutest sümbolitest koosnevaid võrrandeid. Temasse suhtuti lugupidamisega, kui meie akadeemilisuse nurgakivisse ning see andis talle absoluutse loomevabaduse. Helduri side osakonna suurte eesmärkidega oli teadmata isegi talle endale.
Ühes tillukeses toas pesitsesid meie geoloogid Viktor ja Sergei. Esimene, sünnilt odessalane, oli end Eesti NSV ühiskonda oskuslikult sisse sulatanud ning omandanud sotsialistliku vegeteerimise kõik peensused. Tema põhitegevuseks oli vanade raamatutega äritsemine. Märkimisväärse osa oma kasumist investeeris ta alkoholi, millest tema suuremapoolne nina oli muutunud punakaks. Viktorilt sai palju kasulikke õpetusi eluks äsja Venemaalt Tallinnasse kolinud Sergei, kellel olid kohanemisraskused lääneliku elulaadiga. Lisaks tegi talle vaeva sünnimaalt kaasa kolitud ämm. Nii aitas Viktor tal mitte ainult Tallinna vene kogukonnaga sidemeid luua, vaid ka ämmast põhjustatud stressi viinasse uputada. Sergei omandas joomisharjumuse silmapaistva ladususega. Tuleb tunnistada, et vahel rääkisid nad ka tööst, selle tegemiseni kunagi jõudmata. Nii oli kõigil lihtsam.
Omaette kabinetis istus saarlane Valter Sääsk, kes oli vist aukraadilt Sulevi asetäitja, kuid ajas tegusa inimesena hoopis mingeid muid asju, millest meil aimugi polnud. Ta oli omandanud kõrgema hariduse Moskvas, õppides ametiühingute instituudis, mida uhkelt kommunismi kooliks kutsuti. Venekeelsetele telefonikõnedele vastas ta: „Sjaesk”.
Selline oli meie loominguline kollektiiv, määratud niisiis ellu viima Eesti mereprogrammi, Toitlusprogrammi reeotsal.
Esimese tööülesandena pidin rentima laeva uurimistöödeks Pärnu lahel, sest sealset sadamat oli just eksperimentaalse katsetootmise korras süvendama hakatud. Eesti mereuurimismaastikul juba piisavalt hästi orienteeruvana läksin kohe Teaduste Akadeemia Pärnu välibaasi juhataja, Jüri Tensoni jutule. Ta oli mu vana hea toetaja juba Õpilasteadusliku Ühingu aegadest, varustajahingega merebioloog.
Tensoniga saime kaubale kiiresti. Leppisime kokku, et kalatraalerist uurimislaevaks kohandatud „Kiir” on terve suve valdavalt minu käsutuses ja maksta tuleb ainult reaalsete merepäevade eest, tormipühad ja lihtsalt seisupäevad olid tasuta. Tõtt öeldes ei huvitanud ülekanderaha, mida ei saanud sulaks vahetada eriliselt mitte kedagi ja oli rohkem virtuaalne nähtus.
Tagasi pealinnas, kandsin oma õnnestunud tehingust ülemusele ette. Mul oli õigustatud ootus saada tunnustust, kuid rahanumbritest kuuldes läks Sulevi nägu pilve. Ta selgitas murelikult, et minu igakuine plaaniline töömaht on kümme tuhat rubla ja kui ma seda ei täida, jääb kogu osakond preemiast ilma. Töömahu mõistet nõukogude poliitökonoomika arusaamade järgi polnud mulle, veel rikkumata inimesele, keskkoolis õpetatud. Siiski leidus mul piisavalt oidu, et lühikese nuputamise järel teha asjast õige kokkuvõte: kui kümmet tuhandet kuus läbi ei löö, vean alt ennast ja kollektiivi. Lihtne arvutus näitas aga, et vajaliku tulemuse saavutamiseks on laev liiga odav uurimisplatvorm. Seadsin sammud Mereinspektsiooni ja rentisin laevale lisaks helikopteri. See sõi raha kiiresti ja palju ning nõnda ei kujunenudki lisatasustatud lennutunnid ranniku kohal ülearu koormavaks. Kuna väljavaade kopteriga lõbusõitu teha ja soovi korral näiteks Pärnu lennujaamas sardelli söömas käia, tegi lõhejõgede suudmete projektist hooajaks kuuma teema, võisin enda asemele alati leida õhuvaatleja. Kui Teise Maailmasõja partisanivõitluse kogemustega Ants Kaal, binokkel kaelas lendama läks, mõmises küll Sulev midagi Piiblit vaatavast seast, aga sinna see jäi.
Tegelikult tuli rannikulähedaste looduslike hõljumipilvede õhust vaatlemine ja hariliku pliiatsiga mahakantud merekaardile kandmine mulle hilisemas elus kõvasti kasuks. Fotokaamera ainuüksi kopterisse kaasa võtmine ilma KGB eriloata olnuks kuritegu ja tegelikult polnud meie osakonnal ka ametlikku luba merekaarte kasutada. Need olin saanud heade suhete abil kalalaevadelt ja jahtklubist. Nõnda tuli arendada oma olematut joonistamisoskust ja dokumenteerida vaatlusi Darwini aegsete meetoditega.
Ühel päeval küsis merelt saabunud isa minult, et kus sa poeg siis nüüd töötad ja mis asju te seal ajate. Andsin talle põhjaliku ülevaate oma tööst PTB-s ja asutusest üldse. Kui olin raportiga lõpetanud, ütles isa, nagu hiljem selgus, prohvetlikud sõnad: „See Sharashkina kontora pannakse küll kinni:” See kokkuvõte ei tulenenud siiski tema ettenägemise võimest, vaid sellest, et ta oli loomult pessimist ning kaugsõidu meremehena ilma ja teistsuguseid ühiskonnakorraldusi näinud. Ilmselgelt ei oleks kaubalaevastikus meiesuguseid ka pikalt palgal peetud, sest seal tehti reaalset tööd – veeti laste sadamast sadamasse.
Meie osakond oleks suure tõenäosusega võinud palehigis tööd rügada vähemalt perestroika ajastuni, kuid Sulev eksis lihtsa reegli vastu, mida iga purjetaja peab teadma: ära kuse vastu tuult. Tema aga oli Eesti mereprogrammi nimel alustanud ristisõda Kalamajanduse Valitsusega. Nõudva tooniga kirju lennutati Ministrite Nõukogule ja kuhu iganes õnnestus, Moskvani välja. Ja nii saigi toitval käel hammustamisest kõrini.
Jõudsin tagasi nädalaselt seirereisilt Hüdrometeoroloogia Teenistuse ekspeditsioonilaeval „Orbita”. Osakonnas valitses tavatu õhustik, millest oli tunda, et välk on peldikusse löönud. Joodi, mis polnud tavatu, kuid tavatu oli see, et joodi, nagu oleks surnud lähedane sugulane. Ruumi sisenedes vaatasid kõik silmapaarid mind kaastundega – osakond oli likvideeritud ja kogu koosseisule antud teada koondamisest, mis oli nõukogude tingimustes äärmiselt harvaesinev nähtus.
Ilmselt minu nooruse või agaruse tõttu või lihtsalt halastusest noore inimese vastu, viidi mind ainsana üle Kalakasvatuse Uurimise osakonda, mida juhtis sm. Ants Kaal. Põhimõtteliselt ei muutunud peale ametinimetuse midagi, olin nüüd teise kategooria insener-tehnoloog. Kuna hõljumipilvedest, settepüüdjatest ja tahkete osakeste vertikaalsest voost meres ei teatud selles osakonnas üldse midagi, oli mu peaaegu täielikust loomevabadusest saanud absoluutne.
Kasutades tekkinud täielikku suveräänsust, vormistasin endale nn. teise viisa, mis andis õiguse meresõiduks väljaspool Nõukogude Liidu majandusvööndit ning komandeerusin pooleteiseks kuuks baaslaevale „Rand-1”, kes siirdus Toitlusprogrammi täitmiseks Gotlandi süviku piirkonda turska ja kilu külmutama ning karpidesse soolama. Kalurid nimelt viisid Toitlusptrogrammi ellu täiesti mitteteaduslikul viisil, lihtsalt nälgivatele Vene NFSV elanikele toidupoolist hankides. Mina, teadusliku töötajana, leotasin oma algelisi settepüüdjaid ja uurisin meres vajuvaid osakesi. Laevaelu on mulle alati sobinud.
Reisilt tagasi jõudsin just siis, kui jõi kogu PTB, ja seegi kord täielikus peiemeeleolus. Asutus oli Ministrite Nõukogu otsusega likvideeritud, kui mittevajalik.

kolmapäev, 24. mai 2023

Eesti Teaduste Akadeemia uudiseid.

 


Eesti TA uudiseid.

Euroopa teadlased: maagaasi kasutamiselt tuleb liikuda taastuvenergiale

Täna avaldatud raportis „Gaasi tulevik“ (Future of Gas) juhivad Euroopa teadlased tähelepanu sellele, et maagaasi kasutamise olulise vähendamiseta ei saavuta süsinikuneutraalset majandust. Teadlased toovad raportis esile suure globaalse soojenemise riski, mida põhjustavad maagaasi tarneahelas esinevad ja suures osas registreerimata metaanilekked. Seetõttu on kliimamuutuste leevendamiseks oluline lõpetada kõigi fossiilkütuste, sh maagaasi kasutamine ja massiivselt suurendada taastuvenergia tootmist. 

 

Maagaasi on pikalt peetud ideaalseks üleminekukütuseks teel süsinikuneutraalsuseni 2050. aastal. On riike, kus maagaas on tõusnud peamiseks kütuseks elektritootmisel. Maagaasiga on kaetud 20% kogu Euroopa Liidu (EL) energiatarbimisest. Pärast sõja puhkemist Ukrainas on ELi liikmesriigid Venemaalt torustiku kaudu tarnitava maagaasi asendanud Aasiast, Ameerikast ja Aafrikast tuleva meritsi tankeritega transporditava veeldatud maagaasiga (LNG). Kliimamuutuste kiirust arvestades saab see raporti hinnangul siiski olla vaid ajutine hädaolukorra kompromisslahendus.

 

Loe lähemalt akadeemia veebilehelt.

 

Euroopa akadeemiate teadusnõukoja (EASAC, European Academies' Science Advisory Council) raporti „Future of the Gas“ leiab siit: https://easac.eu/publications/details/future-of-gas

Raporti esitlus toimub täna Eesti aja järgi algusega kell 13.30. Lähema info ja otseülekande lingi leiab siit: https://easac.eu/news/details/the-future-of-gas-1

 

***

Avatud on konkursid Arktika ja Venemaa uuringute uurija-professuuride toetamiseks

Eesti teaduste akadeemia kuulutab koostöös välisministeeriumiga välja konkursid kahe Arktika ja kahe Venemaa uuringutele keskenduva uurija-professuuri toetamiseks. Kandideerimine on avatud 12. juunini 2023.

Sihttoetuste eesmärk on toetada Eesti teadlaste osalemist Arktika uuringutes, kasvatada Eesti teadlaste Arktika ning Venemaa tundmist, võimekust osaleda olulistes kõrgetasemelistes rahvusvahelistes teadusuuringutes ning selgitada Arktika ja Venemaaga seonduvate probleemide olemust ja võimalikke lahedusi Eesti ühiskonnale.


Uurija-professuuri juhiks võib kandideerida omal alal tunnustatud teadlane, kellel on Eesti doktorikraad või sellele vastav välisriigi akadeemiline kraad ja kes on teinud teadustööd vähemalt kolme doktoritöö mahus vastavalt oma eriala spetsiifikale. Kandideerijalt eeldatakse jätkuvat rahvusvahelisel tasemel teadustööd ja edukat uurimistoetuste täitmist (vt nõudeid siit). Lisaks uurija-professorile peab uurimisrühmas olema vähemalt kaks liiget, kes võivad olla kas doktorandid, nooremteadurid, teadurid või vanemteadurid. Põhjendatud valiku korral võib uurimisrühma liige olla ka magistrant. Uurija-professuuri juht peab töötama Eestis positiivselt evalveeritud teadusasutuses.

Arktika uurija-professuuri toetus on 60 000 eurot, millest vähemalt 2/3 ulatuses kaetakse Arktika uuringutega tegeleva uurimisrühma ülesehitamisega seotud kulusid (sh tööjõukulud). Eelistatud on uurija-professori kandidaadid, kel juba on head koostöösuhted rahvusvaheliste Arktika uuringute asutuste ja teadlasrühmadega ning kel on sihttoetuse raames kavas valmistada ette ühine projektitaotlus uuringute jätkumiseks. 2022. aastal Arktika uurimise uurija-professuuri toetuse saanud töörühmad võivad 2023. aastal taotleda jätkutoetust.

Venemaa uuringute uurija-professuuri toetus on 45 000 eurot, millest vähemalt 50% ulatuses kaetakse Venemaa uuringutega tegeleva uurimisrühma ülesehitamisega seotud kulusid. Eelistatud on varasema Venemaa uuringute kogemusega kandidaadid.

Toetused määratakse üheks aastaks. Valitud kandidaadi, professuuri haldava Eesti ülikooli või teadusasutuse ja Eesti teaduste akadeemia vahel sõlmitakse kolmepoolne leping uurija-professuuri sihttoetuse maksmiseks.

Konkursil osaleda soovijatel tuleb täita osalusvorm hiljemalt 12. juunil 2023 aadressil https://ta-konkursid.ee.

Lähem info Arktika uurija-professuuri kohta siin: https://www.akadeemia.ee/akadeemia/uurija-professorid/arktika-uuringute-uurija-professuuride-konkurss/

Lähem info Venemaa uuringute uurija-professuuri kohta siin: https://www.akadeemia.ee/akadeemia/uurija-professorid/venemaa-uuringute-uurija-professuuri-konkurss-2023-2024/


esmaspäev, 22. mai 2023

XIII Aiapäev - Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed, pressiteade.

 



Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed 

PRESSITEADE 

22.5.2023 

 

XIII aiapäevale tuleb rääkima Riho Teras ja taimi müüma 24 partnerit 

 

Tartu Ülikooli botaanikaaed korraldab 3. juunil traditsioonilist aiapäeva, kus saab tutvuda põnevate taimedega ja kaasa osta oma lemmikuid. Tänavune aiapäev on pühendatud botaanikaaia 220. aastapäevale. 

 

Kevadine aiatööde aeg on käes ja hea on üle vaadata põnevad taimetrendid, küsida nõu aia pidamisel ja leida uusi taimekodanikke oma aeda. Järjekorras kolmeteistkümnes, taimesõprade iga-aastane kokkutulek botaanikaaias toimub laupäeval, 3. juunil kell 10–15. Iga aiahuviline võib leida botaanikaaia aiapäevalt oma koduaeda täiendust. 

 

Aiapäeval kell 11.30 on huvilistel võimalus osa saada ka aedniku Riho Terase loengust „Narbikust kanarbikuni, unustamata tundrakanarbikku – põnevaid kanarbikulisi koduaeda“. Teras juhendab ja jagab nippe, mida jälgida istikute ostmisel ning kuidas koduaias kanarbikulisi kasvatada. 

 

Aiapäeval müüvad taimi mitmed taimekasvatajad. Sel korral on kohal: Anne Kähr-Haller, Asu talu, Ellen Rajatalu, Elise Aed, Enno talu, Haideaed, Helga taimeaed, Helle Treier, Kaevandi aed, Karin Haav, Leanne Aed ja Kodu, Järvselja taimeaed, Mädapea mõis, Nõo aiaäri, Nõrga talu, Rebase talu puukool, Riho Teras, Risttee talu, Signe Lilled, Sommerista aed, Sulev Savisaar, Valgeanso talu, Vanaema Aed, Viktors Goba. Ka Tartu Ülikooli botaanikaaed paneb välja valiku taimedest, mida saab kaasa osta. 

 

Tartu Ülikooli botaanikaaia XIII aiapäev toimub 3. juunil kell 10–15. Sissepääs aiapäevale on tasuta. Samuti saab külastada botaanikaaia kasvuhooneid ja uudistada uut näitus, mis on pühendatud botaanikaaia 220. aastapäevale. Kasvuhoonete ja näituse külastamine on botaanikaaia piletiga. 

 

Lisateave: 

Tartu Ülikooli botaanikaaed 

tel +372 737 6180 

botaed@ut.ee 

https://natmuseum.ut.ee/ 

pühapäev, 30. aprill 2023

KIVID JUTUSTAVAD - Enno Reinsalu.

 


Autori fotod.

1. MAAKIVI ON MAARAHVA KIVI
Eesti rahvuskiviks on saanud paekivi. Seda tänu sellele, et ajaloolise Eestimaa aluspõhi on paas. Samal ajal võiks Liivimaa rahvuskivi olla liivakivi, meie lõunapoolne aluspõhi. Ei jää ju Lõuna-Eesti jõeorgude Devoni punased seinad alla põhjaranniku hallile klindile. Ent kivide kultuses on kõrvale jäänud kolmas perekond – kõige nähtavamad, kõige tavalisemad, kõikjal levinud maakivid, rändrahnud, kes on olnud meie igapäevased kaaslased kiviajast peale.
Rändrahnude seas on staare, keda nähakse ja pildistatakse kuid kohe unustatakse Ning on ka erakuid, keda teavad need vähesed, kes ei unusta teda külastamast, temale ohverdamast.
Üritan neid, teisi ja kolmandaid oma järgnevate lugudega põgusalt tutvustada, maakivide nägemist utsitada.


2. IGA MAAKIVI ON ERILINE
Ei ole kahte ühesugust maakivi. Kaks pilti. Ühel on tuhandik Tallinna Reidi promenaadi kaitsevallist, kus kivid on meistri kopa abil ja silma järgi laotud mere pesta. Ei näe nende seas kahte sarnast ei kuju, suuruse ega välimuse poolest. Ka teise pildi rändrahnud on igaüks eriline, kuigi kivisambla all me nende värve ei näe. Las nad olla. Neilt sambla rookimine on loodusesse sekkumine.



3. Lugu. Rahnud ja hiidrahnud
Nii nimetatakse suuremaid maakive.
Rahn, sätestavad teadjad, on maakivi, mille ümbermõõt on üle kolme meetri. Kui mõõtmist vaevaks ei võta, võid rahnuks nimetada iga kivi, mille läbimõõt näib olevat üle meetri või kui rahnu pikim mõõde on suurem kui su käte ulatus. See tähendab, pöördu kivi poole, suhtle temaga: siruta käed nii laiali kui saad ja vaata, kas ta on su haarde ulatuses. Kui ei ole, on pikem või laiem, siis on ta rahn. Tavaline rahn.
Hiidrahn on tavalisest palju suurem. Erialainimesed on kokku leppinud, et kivihiid on selline, mille läbimõõt on suurem kui 10 m ja ümbermõõt enam kui 25 m. Kuidas rahnusid mõõta, sellest edasises.
Hiidrahnu ei pea mõõtma. Selle töö on teadjad ära teinud ja tõestanud, et Eesti on suurte kivide poolest Euroopa rikkaim riik. Meil on leitud ja mõõdistatud peaaegu sada hiidrahnu, mujal Euroopas vaid viis. Tänase seisuga on Eesti hiidrahnude registris 87 isendit. Aga siiski, kui mõne ülimalt suure maakivi suhtes tekib mõte teda mõõdistada ja suudad sellega tõestada, et tuvastasid hiidrahnu, anna teada, saad maa(kivi)avastajaks.
Ühel pildil on Eesti üks suuremaid hiidrahne, Muuga Kabelikivi ja teisel tavaline rahn Kadrioru rannavees. Mõõduks ühel jalgratas, teisel pildistaja vari. Seejuures Kabelikivi maa-sisene osa on paari meetri jagu settes peidus, aga Kadrioru rannas oli meri pildistamise ajal poole meetri võrra taandunud.



4. lugu. Mis kivimist on maakivi ?
Kivihuviline tuleb geoloogi juurde, pala peos ja küsib:
„Mis kivi see on?“
Huumorimeelsel geoloogil on tavaliselt kaks vastust:
1) „See on settekivi.“
2) „Settekivi see küll ei ole“
Silma järgi polegi võimalik teisiti vastata. Suurem täpsus eeldab petroloogilist ja mineraloogilist analüüsi. Kui samamoodi küsida rändrahnu kohta, siis vastus on üks – settekivim see ei ole. Settekive pole mandrijää meile rännutanud.
Vikipeedias on meie hiidrahnude koostiskivimid kirjas nii, nagu erialainimesed õigeks peavad. Absoluutne enamus (85%) hiidrahnudest on tardkivimist – peamiselt graniidi erinevatest liikidest (80%). Vaid mõned on moondekivimist – gneissist ja gneissbretšast (5%). Sestap võibki suuremat osa maakividest rahumeeli graniidiks nimetada.
Üldiselt võib nentida, et graniit, just selle kõige levinum liik, rabakivi (65% hiidrahnudest) on üsna igav. Palju mitmekesisemat palet näitavad migmatiit (10%), pegmatiit ja gneiss (kumbagi 4%). Siit soovitus – õppige kivimeid sedavõrd eristama, et kui teilt mõne rahnu juures küsitakse: „Mis kivi see on?“, siis julgeksite esineda kivitundjana ja kosta: „Rabakivi see küll ei ole.“
Näiteks see rahn siin pildil ei ole graniit. On segakivim, migmatiit, milles on koos tumehall moondekivim ja lainelise soonena roosa tardkivim.


5. LUGU. KÄRNILISED KIVID
Paljudel maakividel on peal ja sees keerukas, sõnul seletamatu muster. Esimene, keda mäletan, oli istutatud Tapa raudteejaama juurde tiiki ja temast purskas vett. „Mis kivi see on?“, küsisin isalt. Isa oli Tapa jaama kordnik, pidi teadma. „See kivi on taevast kukkunud“, vastas. Paljud arvasidki, et kärnilised kivid on meteoriidid. Aga ei, on hoopis migmatiidid. Selliseid kive märgatakse, imetletakse ja kui jõud üle käib, tuuakse koju kiviktaimlasse, aeda kamina kõrvale, maja ette murule. Või teistega koos oma kiviaeda. Nende kivide saatus on kurb. Esialgu on nad ilusad, siis nad tuhmuvad, tolmuvad, sammalduvad. Ja lõpuks kaovad nagu koduperenaiseks saanud iludusmissid ja -printsessid. Üks õnnetuke on Tallinnas, Lauluväljaku Oru väravas. Kes peale tänavakoristusmasina operaatori on teda märganud? Ent oskusliku eksponeerimisega võib mõnigi migmatiit saada ja jääda nähtavaks. Minu meelest ilusaim seisab Lääne-Virumaal, Võlumäe dendropargis. Ehk seetõttu, et pargi peremees oli kunagi mäeinsener.



6. LUGU. KIVI NÄGU
Igal kivil on oma nägu. Mõnel rahnul märkab kivinägija inimese nägu. Tallinnas Jaapani aias on ühel skulpturaalsel rahnul Aleksis Kivi nägu, märkas mu hea kolleeg Heidi, Soome kivide ja kirjanduse teadja.



7. LUGU. LOHUKIVI
Lohukivi on (maa)kivi, milles on üks või mitu inimese tehtud süvendit. Selline on Vikipeedi määratlus.
Eestis on teada paar tuhat lohukivi. Miks kive „lohutati“, pole tänapäeva inimesele teada. Aga küllap muistne inimene teadis, mida teeb. Arvan, et lohku kivisse kopsides ta suhtles, kas kiviga või kivi kaudu, kas teistega või teispoolsusega. Kopsis, kuni kivi ta sõnumi lohu näol vastu võttis ja jäädvustas. Või et tal oli sama soov, samasugune vajadus, nagu meieaegselgi, jätta sõnum: „Ma olen olemas. See on minu koht! Mina olin siin.“ Kodeeritud sõnum, samalaadne, nagu jätavad seintele grafiti pihustajad ja paljanditele nime kratsijad. Ainult et maakivi on visam sõnumikandja kui plank ja paljand.
Üks tallinlase jaoks mugav, see tähendab autoga juurde sõidetav lohukivi on Ülemistel, tänaval nimega Betooni põik. Kivi on raudtee poolt üsna räsitud, sestap pole patt teda vaatamiseks soovitada – juhukülastamine tema seisundit enam hullemaks ei tee. Asjatundjad on kivil tuvastanud 47 lohku. Lisatud fotol on ainult mõned.
Selle kultusekivi, kultuurimälestise nr 2617, kiviaegset nime ega staatust meie, tänapäevased, ei tea. Kuid lugedes kokku tema ja ta lähikondsete kivide lohud, poleks alusetu arvata, et just see on paik, kus kolmekümne sajandi eest sündis meie tänane pealinn.


8. LUGU. PIIRIKIVI
Noorem põlvkond ei tunne piirikivi. Isegi need, kes on lugenud/kuulnud, mida Sauna Madis rääkis Vargamäe Andresele piirikivide salapärasest liikumisest Oru ja Mäe maadel.
Mina mäletan neid kive karjapoisi ajast. Piirikivid olid kruntide piiril ja nurkades, poolenisti maa sees, peal kivisse raiutud rist. Risti harud näitasid, mis suunas piir kulgeb. Joonelt järgmise piirikivini. Seda joont ei tohtinud lehm ega lammas ületada – teisel pool oli naabri maa. Üks piirikivi näidati karjapoisile ette, teised pidid ise leidma.
Kui talud kolhoosi aeti ja maad ühendati, koristati piirikivid kui eraomandi sümbolid. Pandi raunadesse, kust nad ajapikku kadusid. Enamasti kivipurustajasse. Nii nad kadusid. Olen kuulnud, et oli peremehi, kes oma piirikivid maasse süvistasid – kaevasid kivi kõrvale augu, lükkasid kivi sinna ja katsid mullaga. Aga eks needki tulid maaparanduse käigus välja ja läksid oma teed. Seega – kui juhtumisi mõni piirikivi on veel oma algses kohas, tuleks teda tunnustada kui pärandobjekti. See tähendab – märgistada, fikseerida asukoht (koordinaadid) ja võimalusel arhiividest leida, kelle maa piire ta märkis.
Üht hulkuma läinud piirikivi pildistasin Pakri poolsaare rannal RMK Leetse telkimisala lähedal, kuhu ta oli kas veetud või heidetud. Kus ta algne asukoht oli, ei või teada. Vaevalt ta veel nüüdki pildistamise kohas on, meri teeb oma tööd.



9. LUGU. MÄLESTUSKIVI
See pegmatiitse struktuuriga maakivi sümboliseerib meremiini plahvatust 1941. augusti tapatalgutel Soome lahel. Minu esimene kitsam inseneriala oli lõhketöö, plahvatuste juhtimine. Võin kinnitada, et see rahn on kui kivinenud plahvatus. Parimal moel valitud jäädvustamaks jõudu, mis uputas kümneid laevu ja tappis tuhandeid inimesi.



10. LUGU. MÄRGILINE KIVI
Märkasin teda Kadriorus tänu ta kolmnurksele raidmärgile. Milleks see? Mingi vihje sain kaardi abil, kui märkasin, et kivi on ühel joonel Lasnamäe Punase ja Valge majakaga. Joonel, mida võib pikendada üle Russalka platsi Tallinna lahele. Seega siis Tallinna faarvateril. Nii et kivi võis olla mingi maamärk, reeper või midagi taolist. Seda enam, et kivisse raiutud kolmnurga üks külg on põhja-lõuna suunaline. On see nii? Ei tea, pole selle kivi lugu uurinud. Aga, las tal olla selline kuvand.



11. LUGU. MAA(SISE)KIVI
Tallinnas, Reidi promenaadi rajamisel puuriti sademete vee kanaliseerimiseks teede alla 1,5 m läbimõõduga horisontaalseid mikrotunneleid. 2019. aprillis puurimine takerdus. Tunnelipuur, edenenud maa all 30 m, rohkem edasi ei nihkunud. 15 tundi näris kõvasulamist lõiketeradega tööorgan mingit tundmatut takistust. Puuris ja puuris, aga maa-alune järele ei andnud. Koht kaevati lahti ja viie meetri sügavusel avastati meresetetesse mattunud rändrahn. Gabro, kale kivim. Rahn tõsteti välja ja pandi vaatamiseks Reidi kergliiklustee ja Pikksilma tänava ristmikule Tallinna vanasadama D-terminali idapoolse värava lähistele.
Maasisene kohtumine mattunud rändkiviga pole puuriva geoloogi jaoks harv juhtum. Ikka ja jälle on mõni kõvem isend ette jäänud. Enamasti tõmmatakse puur välja ja puuritakse kõrvale uus auk. Aga on juhtunud ka, et puurkroon võtab muret tekitanud munaka kaasa. Siis pannakse ta vaatamiseks välja.
Maavara uuriva geoloogi puuraugu läbimõõt on 15 cm. Sellise augu korduspuurimine pole suur töö, kuid võtab ikkagi mitmeid tundi ja raiskab raha. Reidi tee mikrotunneli läbimõõt oli kümme korda suurem, 1,5 m. Ette jäänud takistuse likvideerimine vältas mitu nädalat. Teades kaljuste kivimite läbimise tagapõhja, võtan sahtlist rusikareegli – puurimist tõkestava objekti või nähtuse likvideerimise aeg on võrdeline puuri läbimõõdu ruuduga. Teisisõnu – kümme korda suurema takistuse likvideerimine nõuab 100 korda rohkem aega. Kui nüüd unistada tunnelist Tallinna ja Helsingi vahel, mille läbimõõt oleks 15 m, ehk kümme korda suurem kui Reidi tee all, siis tuleks hästi teada, mida oodata, kui Tallinna poolt minnes kohatakse lahe all Soome päritoluga kaljuseid kive. Seejuures ka selliseid, mis pole aluskorrast lahti murdunud. Need lisavad tunneli ehitamise ajale sadu nädalaid, mitmeid aastaid.




12. LUGU. KUIDAS MAAKIVE MÕÕTA?
Kivi on looduslik keha, tema mõõdistamine pole lihtne. Kellel pole soovi sellega tegeleda, võib selle loo vahele jätta.
Põhimõõdud (vaata lisatud pilti) on pikkus L, laius B, paksus H ja ümbermõõt P, kõik meetrites (m). Pikkus on kõige suurem ja paksus kõige väiksem mõõde. Pikkus, laius ja paksus mõõdetakse omavahel risti. Lamava kivi paksust võib ka kõrguseks nimetada ja püstse rahnu ümbermõõdu sünonüüm on tüsedus.
Üks hiidrahnu kvalifitseeriv tunnus on läbimõõt – rohkem kui 10 m. Kuid kuidas läbi kivi mõõta, pole alati selge. Võiks võtta läbimõõduks kivi paksuse ja laiuse ruutkeskmise N, mis oleks nagu sellise ümmarguse ava või rõnga läbimõõt, millest kivi otsapidi läbi mahub.
Peamine ja enamasti ka määrav kivi tunnus on ümbermõõt. See võetakse lindiga rahnu kõige tüsedamal kõrgusel. Ümbermõõt on kvalifitseeriv tunnus: rahnud on ümbermõõduga üle 3 m ja hiidrahnud ümbermõõduga üle 25 m.
Maht on kivi tõeline suurus. Mahu tähis on V, ühik on kuupmeeter (m3). Kuid pahatihti pole täpse mahu määramine võimalik. Sageli pole näha, kui palju rahnust on maa sees peidus. Seepärast räägitaksegi maapealest mahust või ligikaudsest mahust. Ligikaudset mahtu saab arvutada ka ümbermõõdu alusel, aga kuidas, see valem ei mahu enam selle loo raamidesse.
Kubatuur ehk kaudne maht, tähisega K (m3) on rahnu pikkuse, laiuse ja paksuse korrutis. Piltlikult – kubatuur on selline kast, kuhu kivi sisse mahuks. Kubatuuri kaudu saab hinnata rahnu ligikaudset mahtu. Rusikareegli kohaselt moodustab rahnu maht veidi alla poole kubatuurist.
Mass on kivi kaal tonnides (t), kivi mahu ja kivimi tiheduse korrutis. Maakivide kivimite tihedus on 2,6…2,9 ehk 2,8 t/m3. Kui mõõta kivi pikkus, laius ja paksus ning need omavahel läbi korrutada ja nii leitud kubatuur korrutada teguriga 1,3, saame rahuldava ettekujutuse rahnu massist.
Rahnu on sobiv mõõta mõõdulindiga, soovitavalt mitmekesi. Et hiljem aru saada „mis on mis“, tuleks teha/lisada abriss ehk visand rahnust. Fotost ei piisa, eriti, kui mõõdetav on võsa varjus. Aga peamine – pildistamine, eriti telefoniga, on kivi puhul pelgalt „Tere … Head aega!“ ütlemine. Seevastu visandi joonistamine on rahnuga suhtlemine. Tuleb ju selleks teda katsuda, patsutada, koputada, silitada, pragusid ning lõhesid leida, peale ronida jne. Alles siis tekib kivitunnetus.
Visandi näidisena toon abrissi, mille tegi kaljuste kivimite suur tundja vähe tuntud Miku Raudkivist Maardus. Võtsin selle pildi TTÜ geotehnoloogia tudengite välitöö aruandest.



13. LUGU. KUI PALJU ON MAAKIVE?
Ainus vastus on – neid on loendamatu hulk! Kive pole võimalik kokku lugeda. Aga võib üritada kokku arvutada. Selleks käsitlen maakive kui purdmaterjali. Mida nad tegelikult ju ongi – meie maakivid on Soome ja Rootsi kaljude puru.
Purdmaterjali kohta teame, et suuremaid osakesi (tükke, fraktsioone, kilde, kive, munakaid, veeriseid) on purrus vähem kui väiksemaid. On teada ka algse, sorteerimata purru jaotumise üldine seaduspärasus – osakese (kivi) mõõdu suurenemisel ühe ühiku võrra suureneb tema osa(tähtsus) vähem kui ühe ühiku võrra. Ehk teisisõnu, nüüd juba kivide keeles – suuremate kivide osa kõigi kivide seas ei pea sammu kivide mõõtmetega. Mida suurem rahn, seda, seda haruldasem. Ja vastupidi – mida väiksem kivi, seda rohkem on neid kivide koguarvus, kogumassis, kogumahus.
Seda targutust oli vaja, et kasutada meie hiidrahnude andmekogu. Muud usaldusväärset ja ammendavat pole. Hiidrahnude tabelile peale vaadates ja kive ümbermõõdu alusel järjestades ilmneb, et tüsedamaid kui 50 m on kaks hiidrahnu. Teadagi – Muuga Kabelikivi ja Letipea Ehalkivi. Samm hiidude tabelis allapoole – kümme meetrit ümbermõõtu vähem ja neli hiidu rohkem. Mis tähendab, et perimeetriga üle 40 m on neid ühtekokku kuus. Jne – mida väiksemad rahnud, seda rohkem neid on. Hiidude andmetabeli lõppu jõudes tõdeme, et selliseid maakive, mille ümbermõõt on üle 25 m, on kokku loetud 94. Aga veel väiksemaid? Tahame ju teada, kui palju on rahne, mille ümbermõõt on suurem kui 3 m.
Selleks, et kivide suuruse rivis allapoole minna, tuleb appi võtta teooria, mille kirjeldamise vahele jätan. Ütlen vaid, et need, kes varem on ekstrapoleerimist rakendanud, on maininud, et kasutasid eksponentfunktsiooni. Arvan, et see polnud kõige õigem samm. Eksponentfunktsioon peab purru kõige väiksemate osakeste (liivaterade, tolmukübemete) arvu lõplikuks, aga tegelikult on neid lõpmatu hulk. Seepärast kasutan astmefunktsiooni, nagu olen seda edukalt teinud plahvatuste abil purustatud kivimmassi kirjeldamisel. Astmefunktsioon sobib paremini ettekujutusega kividest kui fraktalitest.
Lõpuks, juba keerutamata, tulemus: kunagi oli meie maal peaaegu kümme miljonit rahnu, üle kahekümne miljoni kuupmeetri. Tänases mõistes igal inimesel on (oli) kuskil peidus kümmekond rahnu. Pindalaliselt paar rahnu hektaril. Lahemaal täiesti usutav. 10 miljonit on ürgkivide arv. Kui suur osa neist on tänaseks alles, kui palju ära tarbitud, ei oska arvata. Igatahes, kiviaedadesse veeretatud, muulidesse veetud ja killustikuks jahvatatud on neid tohutu hulk. Palju maakive on ka väärikalt müürideks laotud. Seal on neid ka mugav vaadata, nende struktuuri, tekstuuri ja mineraale uudistada. Sellest järgnevas, lõpuloos.


14. LUGU. TARBEKS LÄINUD MAAKIVID
Sama võimatu, kui looduses lebavaid maakive kokku lugeda, on arvata, kui palju neid on hoonetesse ja rajatistesse ära tarvitatud. Kivihoonetest on palju häid näiteid. Omalt poolt lisan vaid ühe, vähem tuntu. Pildil on tellistega raamitud kvaadrid Puski kiriku seinas Hiiumaa lääneosas. Teadmiseks – kvaader ehk kantkivi on täisnurkselt tahutud, puhtalt töödeldud välispinnaga looduskivist ehituskivi – kivimeistri väärindatud maakivi.
Umbes veerandi pildil nähtavast seina fragmendist moodustab Läänemere punane kvartsporfüür, kivim mis esineb rändkividena Hiiu- ja Saaremaal, harva ka Edela-Eesti rannikul. Tiheda mikrokristalse struktuuriga tugev ja kõva ruuge kvartsporfüür võiks olla Hiiu rahvakivi, kui hiidlased soovivad. Miks mitte – igati värvikam ja kõvem kui saarlaste Kaarma dolokivi.
PS. Rohkem kivilugusid ei tule. Panin nad siia rippu, et suunata loodusehuviliste pilgud maakivide poole. Et näha ja austada neid kui maa põlisasukaid.