Autori foto.
OLEN IKKA USKUNUD AUSUSESSE - Evelin Liiva
Ma tunnen oma head sõpra ca 30 aastat.
Mina olin veel koolilaps, tema juba pereinimene. Ta on alati olnud uskumatult töökas.
Ta pole iial kurtnud, vaid alati lahendusi otsinud. Ka siis, kui abikaasa suri mõne aja eest.
Pere on toidetud, tööd tehtud ja maksud makstud.
Ja just maksudest ma nüüd rääkida tahangi.
Olen alati korrutanud kõigile nagu papagoi, et riik, see oleme ju meie ise ja kui meie makse ei maksa, siis kust riik raha saab.
Olen teadlikult suunanud oma makstavad maksud alati vaesemasse valda(hoides seal sissekirjutust ja ettevõtte juriidilist aadressi), et anda oma panus.
Ma olen alati täiesti siiralt ja naiivselt uskunud, et kuigi täiuslikku süsteemi pole olemas, siis on ikkagi õiglane olla aus kodanik.
Täna ma nii enam ei mõtle. Mitte ainult sellepärast, et mu sõber ootab haiglas südame siirdamist ja oma riiklikku toetust ta sel kuul ei saa, sest taotluse läbivaatamine võtvat aega. Ei ole lugu, pere ei pea ju see kuu sööma ja makse maksma.
Juba eelmisel suvel, kui mu isa sai operatsioonile ainult ise makstes ja inimesed mu ümber ainult raha eest arstiabi saavadki.
Ma olen aastaid ettevõtjana maksnud endale kõrget palka, kuigi ei peaks. Olen arvanud, et minu panus on vajalik, just maksude läbi.
Naiivselt arvanud ka, et nii on aus.
Minu eraisikuna makstav sotsiaalmaks aastas on ca 14000 eurot. Ainult sotsiaalmaks, lisaks veel muud maksud.
Seda summat makstes ei taha ma näha, et isa saab arstile ainult raha eest ja sõber jõuetuna haiglavoodis lamades ei saa oma peret toita.
Ma tean, et igal inimesel minu kõrval on samasugused lood olemas, kellel valusamad, kellel vihasemad.
Täna ma tunnen, et riik ei tohiks saada minu maksusid, sest riik on hoolimatu, ülbe ja rumal peremees minu rahale. Just, minu rahale! Mina olen teinud tööd, ausalt, hoolikalt ja südamega. Riik aga käitub minu teenitud töö tulemiga selliselt, nagu see oleks tema raha ja ta võib sellega teha mida iganes.
Ei või! Riik peab käima ümber selle rahaga austavalt, tänulikult ja hoolivalt. See raha peab minema õigesse kohta ja jõudma õigete inimesteni. See raha PEAB ravima minu isa ja see raha PEAB tagama mu sõbra perele söögiraha.
See raha EI TOHI minna järjekordse maali ostuks ega järjekordse eralennuki kuludeks. EI TOHI!
Mina olin veel koolilaps, tema juba pereinimene. Ta on alati olnud uskumatult töökas.
Ta pole iial kurtnud, vaid alati lahendusi otsinud. Ka siis, kui abikaasa suri mõne aja eest.
Pere on toidetud, tööd tehtud ja maksud makstud.
Ja just maksudest ma nüüd rääkida tahangi.
Olen alati korrutanud kõigile nagu papagoi, et riik, see oleme ju meie ise ja kui meie makse ei maksa, siis kust riik raha saab.
Olen teadlikult suunanud oma makstavad maksud alati vaesemasse valda(hoides seal sissekirjutust ja ettevõtte juriidilist aadressi), et anda oma panus.
Ma olen alati täiesti siiralt ja naiivselt uskunud, et kuigi täiuslikku süsteemi pole olemas, siis on ikkagi õiglane olla aus kodanik.
Täna ma nii enam ei mõtle. Mitte ainult sellepärast, et mu sõber ootab haiglas südame siirdamist ja oma riiklikku toetust ta sel kuul ei saa, sest taotluse läbivaatamine võtvat aega. Ei ole lugu, pere ei pea ju see kuu sööma ja makse maksma.
Juba eelmisel suvel, kui mu isa sai operatsioonile ainult ise makstes ja inimesed mu ümber ainult raha eest arstiabi saavadki.
Ma olen aastaid ettevõtjana maksnud endale kõrget palka, kuigi ei peaks. Olen arvanud, et minu panus on vajalik, just maksude läbi.
Naiivselt arvanud ka, et nii on aus.
Minu eraisikuna makstav sotsiaalmaks aastas on ca 14000 eurot. Ainult sotsiaalmaks, lisaks veel muud maksud.
Seda summat makstes ei taha ma näha, et isa saab arstile ainult raha eest ja sõber jõuetuna haiglavoodis lamades ei saa oma peret toita.
Ma tean, et igal inimesel minu kõrval on samasugused lood olemas, kellel valusamad, kellel vihasemad.
Täna ma tunnen, et riik ei tohiks saada minu maksusid, sest riik on hoolimatu, ülbe ja rumal peremees minu rahale. Just, minu rahale! Mina olen teinud tööd, ausalt, hoolikalt ja südamega. Riik aga käitub minu teenitud töö tulemiga selliselt, nagu see oleks tema raha ja ta võib sellega teha mida iganes.
Ei või! Riik peab käima ümber selle rahaga austavalt, tänulikult ja hoolivalt. See raha peab minema õigesse kohta ja jõudma õigete inimesteni. See raha PEAB ravima minu isa ja see raha PEAB tagama mu sõbra perele söögiraha.
See raha EI TOHI minna järjekordse maali ostuks ega järjekordse eralennuki kuludeks. EI TOHI!
Mõtlen siin seda ka veel, et kui riik sama rangelt ja hoolikalt annaks raha välja, kui rangelt ja hoolikalt ta seda kogub, olekski meil üks väga hea riik.
Mõelge korraks. Seesama halastamatu maksuametnik, kes hoolega kõik maksud sisse kasseerib… Paneks tema õige sama halastamatult raha välja andma, maksude raha.
Ta peab jälgima, et iga abivajaja saaks kindlasti oma toetuse. Ta peab jälgima, et inimene saaks kindlasti vajaliku arstiabi. Ta peab tagama selle, et ka kõige kaugemates maakolgastes ei oleks näljas ja väärkohelduid lapsi. Ta peab seda tegema iga kell ja alati.
See kindlasti ei saa olla võimatu missioon, sest kui saab maksud halastamatult kokku korjata, siis saab samu töömeetodeid ju rakendada ka raha välja andmiseks.
Näiteks endine Maksuameti peadirektor oli ääretult võimekas tegelane. Kelkis, kuidas tema tööautolt on riigi raha eest erisoodustusmakski makstud ja korraldas erinevaid jälitustegevusi.
Vot kui nüüd temasugune halastamatu ja võimekas inimene panna raha välja andma.
Kontrollib ja kasvõi salaja jälitab, et sotsiaaltöötaja käiks kõikide abivajajate juures, kaardistades mured ja tagades muredele lahenduse. Lahendus mõistagi peab tulema riigikassast. Kui lahendust ei tule, järgnevad ranged sanktsioonid. Riik maksab trahve ja viiviseid ja mõistagi abivajajale. Minu sõber näiteks saaks heldelt viivist selle eest, et kohe oma toetust kätte ei saanud ja isale makstakse oma raha kasutamise eest intressi ja ikka heldelt, sama heldelt, nagu riik maksude puhul rakendab.
Kuniks sellist lahendust ei ole, on riik minu rahale halb finantsjuht ja halvad juhid reeglina lastakse lahti.
Minu mure on ainult selles, et kuidas praegust halba juhti lahti lasta?
Aga küll ma selle ka välja nuputan…
Mõelge korraks. Seesama halastamatu maksuametnik, kes hoolega kõik maksud sisse kasseerib… Paneks tema õige sama halastamatult raha välja andma, maksude raha.
Ta peab jälgima, et iga abivajaja saaks kindlasti oma toetuse. Ta peab jälgima, et inimene saaks kindlasti vajaliku arstiabi. Ta peab tagama selle, et ka kõige kaugemates maakolgastes ei oleks näljas ja väärkohelduid lapsi. Ta peab seda tegema iga kell ja alati.
See kindlasti ei saa olla võimatu missioon, sest kui saab maksud halastamatult kokku korjata, siis saab samu töömeetodeid ju rakendada ka raha välja andmiseks.
Näiteks endine Maksuameti peadirektor oli ääretult võimekas tegelane. Kelkis, kuidas tema tööautolt on riigi raha eest erisoodustusmakski makstud ja korraldas erinevaid jälitustegevusi.
Vot kui nüüd temasugune halastamatu ja võimekas inimene panna raha välja andma.
Kontrollib ja kasvõi salaja jälitab, et sotsiaaltöötaja käiks kõikide abivajajate juures, kaardistades mured ja tagades muredele lahenduse. Lahendus mõistagi peab tulema riigikassast. Kui lahendust ei tule, järgnevad ranged sanktsioonid. Riik maksab trahve ja viiviseid ja mõistagi abivajajale. Minu sõber näiteks saaks heldelt viivist selle eest, et kohe oma toetust kätte ei saanud ja isale makstakse oma raha kasutamise eest intressi ja ikka heldelt, sama heldelt, nagu riik maksude puhul rakendab.
Kuniks sellist lahendust ei ole, on riik minu rahale halb finantsjuht ja halvad juhid reeglina lastakse lahti.
Minu mure on ainult selles, et kuidas praegust halba juhti lahti lasta?
Aga küll ma selle ka välja nuputan…
See mõtlemapanev lugu on autori suhtlusmeediast.
https://www.facebook.com/evelin.liiva/posts/10209370261669570
https://www.facebook.com/evelin.liiva/posts/10209370261669570
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar