Autori fotod.
ARHEOLOOGILISED KAEVAMISED ÄNTU PUNAMÄEL - Vallo Reimaa.
Eelmistel aastatel Purtse Tarakaldal ja Alulinnal kaevanud Kristo Siig uurib sel aastal Lääne-Virumaal Äntu Punamäe saladusi. Käisin enne kaevamiste lõppu uudistamas, kuidas tal on läinud. Kadedaks teeb, et sealsed ärimehed on kaevamistele oma toetava õla alla pannud. Eesti ametlik rahvuslik arheoloogiateadus on rahvusriigi ajastul paraku rahavaene nagu kirikurott. Kuulsin isegi plaanidest luua ärimeeste toel Lääne-Virumaa jaoks samasugune arheoloogiafond nagu Mati Mandeli kaevamiste toetuseks tegutseb Läänemaal. Pole saladus, et Saaremaal on Marika Märgi tegevuste taga samuti eratoetus. Olen samast asjast unistanud ka Ida-Virumaa ehk Alutaguse jaoks. Paistab, et nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, muidu jääme Lääne-Virumaast lootusetult maha.
Äntu Punamäe teeb põnevaks asjaolu, et seda peetakse kõige tõenäolisemaks muistse vabadusvõitluse Agelinde kandidaadiks, kus Virumaa vanematega käis kokkuleppeid sõlmimas koguni paavsti legaat Modena Wilhelm isiklikult. Hiljem sai sellest järgmise legaadi Alna Balduini tugipunkt, mille Mõõgavendade ordu lõpuks maha põletas ning paavst seejärel käskis uuesti taastada. Ühesõnaga, tegemist on linnusega, mis osales suures poliitikas, kus lõid kaasa ka kohalikud eesti soost vasallid.
Tõenäoliselt asus siin Lõuna-Virumaa Tabelinuse klanni võimukeskus, kust selle suguvõsa väikekuningad oma võimu teostasid. Loomulikult ei maksa neid segi ajada kuningatega hilisemas mõtteks, kuid võim oli igal juhul päritav ja valdus päris suur (Henriku kroonika märgib 14 küla).
Tabelinuse poliitiline valik oli vasallitruudus Liivimaa piiskopile Albertile, mitte Taani kuningale, keda eelistasid Rakvere piirkonna muinasvanemad. Eesti ülikuklannide omavaheline poliitiline võitlus Lääne-Virumaal joonistub napis ajaloolises materjalis päris selgesti välja. Samamoodi tegutsesid Sakalas pikka aega vastaspooltel (sealhulgas Madisepäeva lahingu sündmustes) Viljandi vanemad ning Põhja-Sakala väikekuningas Lembitu. Sarnaseid näiteid leiab mujaltki. Päritava võimuga väikekuningatest muinasvanemad oskasid tollal omavahel samamoodi kana kitkuda nagu see tänapäevalgi käib.
Uuringud näitavad, et kolmeosalise Äntu Punamäe linnamäe pealinnuseks peetav osa on korralikult maha põletatud, mis näib kinnitavat, et tegemist võib olla ajalooürikute Agelindega. Lisaks järgib pealinnuse põhiplaan hoopis teistsuguseid eeskujusid kui meie muinaslinnused tavapäraselt, mis näib jällegi viitavat paavsti legaatide aja kindlustustöödele.
Kõige krooniks nägin pealinnuse kaevandi serval väikest kuhja savitihendeid, mille üks pool hoolikalt silutud. Suure tõenäosusega pärinevad need pealinnuse paekivist kuivmüüri siseküljelt ja kujutavad endast jäänuseid savikrohvist. See tähendab, et paekividest ringmüür oli vähemalt seestpoolt krohvitud, mis on samasugune viide linliku elulaadi eeskujudele nagu mõni aasta tagasi Purtse Tarakalda linnamäel leitud kivikeraamika. Lisaks viitab Lidari reljeefkaardp pilt, et pealinnuse loodekülge võis seestpoolt ääristada mingi hoonestu. Kui see oli nii, siis savikrohviga seintega väike siseõu meenutas vägagi mõne Saksamaa väiksema linnuse tillukest sisehoovi.
Väga omapärane on eeslinnuseks nimetatav väike piklik kindlustus, mille kohta pakuti vestluses välja oletus, et pigem on tegemist väravakäiguga. See mõte hakkas mulle kohe meeldima ja tundus kohta lähemalt uurides väga loogiline. Loomulikult eeldab see seletus, et linnuse kõik osad pidid tegutsema üheaegsena. Veel tundub kaarte vaadates tõenäoline, et pealinnuseks nimetatav osa eraldati keskmisest linnusest vallikraavi abil iseseisvaks kindlustuseks alles kõige viimasel etapil. Igal juhul on sealne peaarhitekt lähtunud teistsugustest eeskujudest, kui keskmise linnuse oma, millel tüüpiline muinaslinnuselik üldilme. Ehituse suurejoonelisust näitab, et paas on kohale toodud ja seejärel mäe peale kuivmüüriks laotud mitme kilomeetri kauguselt.
Leidude hulka kuulub üks oletatav sõjamehe rõngassärgi rõngas ja arvatavasti sõjahobuse suitsete juurde kuulunud ehisrist. Pealinnuse vähesed keraamikakillud kuuluvad juba kedrakeraamika perioodi ja võivad väga hästi pärineda paavsti legaatide aegadest. Mõnevõrra täpsemat dateeringut võimaldavad põlenud puiduosakestest tehtavad analüüsid, millega läheb veel aega. Hoolega tasuks tulevikus uurida ka sama seljandiku palju avaramat põhjapoolset otsa, kus näib samuti inimkäsi mängus olevat.
Selleks, et Kristo-suguseid arheolooge uuesti Ida-Virumaale saada tuleb hakata aga usinasti raha koguma.
