ÜHE REISIRAAMATUKOGU SÜND - Neeme Sihv

ÜHE REISIRAAMATUKOGU SÜND.

Kuigi lugu ühest väikesest Eesti alevist, täpsemalt raudteejaamast, siis ehk ei olekski see kajastamist väärt. Tegelikult siiski, "väike samm inimesele, suur samm reisijaskonnale"!? Sest asi ei ole pelgalt ühes raamaturiiulis, vaid milleski hoopis rohkemas. On ju meil, tänu vanadele headele aegadele, väga palju raamatuid. Mille tee tänapäeval on sageli prügikasti või parimal juhul Räpna Paberitehasesse. Sama lugu on tegelikult ka (väärt)ajakirjadega. Kuigi ajakirju antakse tänapäeval välja väga palju, nii palju, et seda võiks teatud ajakirjade puhul pidada lausa paberi raiskamiseks, on ka väärtajakirja puhul sageli lugejaks üks-kaks inimest. Need on see-eest sellised ajakirjad, kus on tõepoolest võimalik ammutada ka teadmisi, olgu siis ajaloost, loodusest, põllumajandusest ja paljust muust, võrreldes ajakirjadega, millest suurema osa hõlmab reklaam ja mõnerealised "ajalooartiklid". Õnneks mõnigi selline läinud kõige kaduva teed, nii et Peeter Oja ei saagi hõigata "Ärapanijas" oma kuulsat lauset....

Olen lisaks viimasel ajal täheldanud ka seda, et näiteks loodus- ja teadusajakirjade poolt aastakümneid nähtud "vaev" on sageli läinud tühja. Meediategelased ja ka osa poliitikute koorekihist kipub vägagi halvustama meie looduseuurimise taset ja tegijaid, olgu siis Rail Balticu, metsaraie või muude rahvusele ja riigile oluliste teemade puhul, andmata endale aru, et tegelikult näitab see pigem halvustajate madalat taset ja teadmisi. Pakkudes aga reisil võimalust neile lugeda ajakirju, anname võimaluse ka rohkem mõista seoseid looduses ja muus.
Muidugi on oluline lihtsalt kvaliteetaeg rongis, igale reisijale. Võimalus võtta üha kiirenevas elutempos aeg maha, nautida head raamatut ja lugeda millestki ilusast. Ning jätta raamat järgmisse jaama, kuhu sõit meid viib...
Tõsi, neid jaamasid, kus selline olemas, on veel vähe. Aga miks ei võiks loota paremat? Nagu inimene ikka kõiges loodab?

 

Aga kui mina Kohilasse jõudsin, oli avamiseni veel aega. Vaatame siis natuke ringi. Ja näeme üksjagu rõõmustavat. Kohila jaamahoone on uus, vaevalt mõni aasta vana. Ja kuigi vanaga oldi harjunud ning selle kadumisest paljudel kahju, on uus siiski reisija jaoks. Ja see on oluline. Ning tegelikult asi, millega ei ole sugugi kõikjal asjad korras! Seega on siin nii mõndagi eeskujuks. On korralik ootesaal, elektrooniline turismiinfo, jalgrattahoidla, mis kipub juba väikseks jääma,  reisijate teavitus ja palju muud. On ka puudusi. Nii puudub näiteks Kohilat läbivate busside (ka siitsamast, raudteejaamast) info, elektrooniline tabloo vajab põhimõtteliselt väljavahetamist, lausa koos haldajast Maanteeametiga jms.

 

Jaamas on olemas isegi kohvik ja see pole tänapäeval just tavapärane. Kuigi peaks olema! Kohvikus püütakse pakkuda head-paremat, nii palju kui see väikses kohas võimalik, püütakse arvestada ka reisijate suurema liikumise ajaga. Isegi pühapäeva hommikul saab kohvi teele kaasa osta! Nüüdsest saab aga veel midagi ehk siis jõuame tänase päeva tippsündmuse juurde!

 

 

 

 

Raamaturiiulile sai üles ka turismiinfot ja otse loomulikult ajakirjad ja raamatud. Oma panuse andis ka tubli väikemees, tuues teiste laste jaoks oma raamatuid.

Tänama peab ka MTÜ Loodusajakiri, kes operatiivselt saatis kastitäie mitmete ajakirjade numbreid. Ning inimesi, kes heameelega tõid midagi ka oma "varudest".

 

 

 

Kohila Naiste Selts, üks eestvedajaid, pakkus ka kohvi ja küpsiseid.

 

 

Ja peagi pole muud, kui teele!

 

Veel hetkeks pilk täitunud raamaturiiulile ning on aeg minna rongile.

 

Loomulikult andsin ka omapoolse panuse. On raamatudi, mis elu jooksul lausa korduvalt läbi loetud. Paljudele need tuttavad ja kuuluvad lausa lemmikute hulka. Aga millal võtsite mõne lemmiku viimati kätte?

 

Nüüd viktoriiniküsimus:

Miks leidub raudteedel selliseid taimi, mida mujal Eesti looduses on vähe või üldse puuduvad?

Vastused selle ja paljudele teistele küsimustele leiate reisiraamatukogu loodusajakirjadest.

Reisraamatukogu on siiani juba olemas Tallinna Lennujaamas ja Elva ning Valga raudteejaamas. Omaalgatuslikult on sellist asja juhtunud isegi Olustvere rongipeatuses!

Nüüd jääb üle oodata (sest lootust on), et sama saab olema ka Tartu jaamas, kus haldaja on andnud lootust. Samuti on seesama ju võimalik ka Kiisal, Raplas, Lelles, Türil, Võhmas ja Viljandis? Ning ehk ka Balti jaamas, kui Elron natukene hoolivamalt hakkab suhtuma oma reisijatesse. Täna küll nende esindajat ei olnud kohal, shnitti võtmas. Aga ehk annab see lugu neile aimu, kui olulise asjaga on tegu!

 

Eriline tänu Tõnu Sarapuule ja  Inna Laanmetsale!

Neeme Sihv, mai 2017