NAERATAVA KUU INIMESED (katkend)
I ISA
Piirivalvur
„Oodake! Üks hetk! Kohe avan! Kohe teen lahti! Aga kõigepealt tere ja nimi, nii nagu reeglid nõuavad.”
Kaks pikka kõhna noorukit lohvasid üle tee suure värava juurde sellise ilmega, nagu teeksid nad seda mitu korda päevas täpselt samal moel.
„Käpad väravast eemale! Te ei tohi! See on minu töö!”
Kaks volaskit lükkasid järsult väravahaagi lahti, tõukasid värava Heliosele peaaegu vastu kõhtu ning astusid naerdes üle läve.
„Kuhu te lähete! See on minu töö! Ainult mina võin väravat avada!” Heliose hüüatused kõlasid kui lõksu jäänud looma appihüüd. Ta oli nii ärevuses, et unustas isegi hüplemise, mis käis suurema osa ajast tema mõttetöö ja tegevuse juurde.
„Noh, Helios! Kuidas käbarad käivad!?” naeris üks volaskitest narrivalt, siiski mitte pahatahtlikult. „Kõik korras?” Volask patsutas Heliosele tehtud energiaga õlale ning sirutas käe heaolupöidla näitamiseks välja.
See oli žest, mille Helios oli nende teismeliste volaskitega juba ammu selgeks saanud. Ta ei teadnud, kas peaks seda liigutust vihkama või heaks kiitma. Ühelt poolt näis talle alati, et volaskid kasutasid seda tema narritamiseks. Kuidagi imelik. Ta tundis end natuke nagu koer, kui need noorukid temaga sel moel suhtlesid, nagu koer, keda õpetatakse sitsima ja käppa andma. Aga see tunne polnud tema jaoks kuigi teadvustatud, vaid pigem selline instinktiivne aimdus. Polnud ta ju kunagi ise näinud, kuidas täpselt koeri õpetati. Teisalt oli see žest ka tähelepanu märgiks. Teda pandi tähele, teda märgati, temaga räägiti.
Tol päeval, tol hetkel sai see žest aga endale hoopis ignoreerimise tähenduse. „Ütlesin ilusti – te ei kuulanud! Kaks korda ütlesin, et te ei tohi ise. Te ei kuulanud! Ma pole teile mingi koer!“ Heliose silmast paistis maailma sügavaim solvumine. Igaüks oleks pidanud seda nägema. Aga mitte keegi ei näinud. Kõige vähem need kaks volaskit, kes ei hoolinud muust, kui sellest, kuidas oma muskleid kasvatada, et Orkutisse (populaarne suhtlusportaal Brasiilias – toim) iga nädal oma paljast ülakehast uusi pilte panna ning tüdrukute seas cool olla. Tegelikult keegi peaaegu kunagi ei vaadanudki Heliosele silma. Heliose silmatagusest maailmast ja solvumise sügavusest ei saanud ega saa eales keegi teada.
„Kuule tüüp, kõik korras?“ küsis nooruk juba natuke kannatamatult, endiselt naerdes. „Noh, näita nüüd, mida sa oskad!“
Helios mõtles, pea maas, oma käele, mille pöial püüdis vastu tema enda tahtmist volaskite nõutud žesti asendit võtta. Tema suust kõlasid vaiksed kaeblused, mida ta teadlikult alla surus. Kogu jõudu kokku võttes surus ta sõnakuulmatu pöidla kiirelt pihku, takistades sel moel teiste sõrmede abiga soovimatut märguannet. Noorukid ei olnud täna tema sõbralikkust väärt. Vähemalt mitte praegu.
Ta ei julgenud pead tõsta. Noorukid polnud veel eales talle midagi halba teinud. Ometi näisid need naervad volaskid tema jaoks hirmuäratavad. Seda enam, et nad ei tundunud tema jutust üldse aru saavat.
„No olgu peale, Helios, sa ei taha meiega täna rääkida, mis?“ püüdis seesama juttu alustanud volask teha pettunud hääletooni. „Olgu siis nii. Vaata, et sa siin hüpeldes plätutaldu ära ei kuluta!“ Mõlemad volaskid puhkesid naerma ning lahkusid, andes Heliosele veel viimased tugevad sõbramehepatsutused vastu õlga.
* * *
Ma olen normaalne. Ma olen normaalne. Ma pole nagu nemad. Ma ei tahagi olla nagu nemad. Ma olen inimene. Ma olen normaalne. Ma olen laps. Mul on isa. Isa tuleb varsti koju. Minu isa. Minu isa. Kus sa oled? Ma ootan sind. Minu isa. Tema armastab mind. Ma olen normaalne.
* * *
Ta surus end vastu väravat. Ta ei osanud nutta. Ta ei osanud nutta nii, nagu ta nägi teisi inimesi vahepeal nutmas. Temagi silmast tulid mõnikord pisarad, nii nagu teistel inimestel tuli kahest silmast. Aga keegi peaaegu kunagi ei näinud tema pisaraid.
„Mina, Helios, selle värava ainuke väravavaht,“ mõtles Helios ning tema mõttetööd saatsid aeg-ajalt hüplused üles-alla. Ta võttis ühe käega tugevasti väravavarbadest kinni. Teine käsi püüdis endiselt vastu tema tahtmist rusikast välja rabelda ning heaolupöidla asendit võtta. Ta surus end kõhuga vastu väravat ning näo värvavavarbade vahele. Tema silm läikis solvumisest ja valust, mille põhjusest ta teadlik polnud.
„Isa, ma ootan oma isa. Isa tuleb ja kõik on jälle hea. Ootan siin, värava ligiduses. Isa auto. Isa tuleb. Teen talle värava lahti. Isa tuleb ja kõik on jälle hea.“
Kõigi isa
„Aeglaselt. Rahulikult. Naudin viimaseid hetki rahus, vaikuses. Anonüümsuses.“
Tööpäevasärgis suurt kasvu mees vahetab mõõdetud liigutustega käiku ning kulgeb läbi kommertslinna inimrohkete tänavate kauplemismüra. Hobuvankrid telliskividega, puuviljakäru lükkavad kondised kaupmehed, šašlõkisuits tungib läbi akna ninna. Suurt kasvu mees pöörab vastikust teeseldes pea kõrvale, et mitte haista grillitud liha meelitavat vinet. Teesklus polegi enam teesklus, vaid õpitud refleks. Nagu Pavlovi koerad, kel hakkab kellasid kuuldes ila jooksma. Mees oli õppinud liha lõhna peale vastikust väljendavat ilmet tegema. Ta ise polnud sellest teadlik, et see oli kõigest õpitud.
Kodutänav paistab. Mees aeglustab käiku. Proovib naeratada. Tuleb päris hästi välja. Keerab ümber nurga ning laskub mööda kodutänavat alla kodu poole. Koduvärava poole. Mees hingab sügavalt sisse ja sügavalt välja.
„Viimane vaba õhuvool.“
Tuttava välimusega naisterahvas seisab teepervel ning vaatab äratundmisega väikest munakivisillutisel rappuvat Fuscat (Brasiilia Volkswagen Põrnikas – toim). Mehe näole tekkib lai naeratus, mis paistab seda suurem, et mehe pea on juba praktiliselt paljas. Paljas pealagi, suur lame nägu teevad naeratuse veelgi silmatorkavamaks ja laiemaks. Auto aeglustab käiku. Naeratus püsib.
„No tere-tere! Kõik korras? Rahulik ja rõõmus?“ hüüab suurt kasvu mees, käsi tervituseks juba läbi akna välja sirutatud. Naeratus püsib näol väsimatult, nagu oleks see lai nägu tema päriskodu. Tundub, nagu läheks mees sellesama naeratusega läbi elu.
„Ainult rahu ja rõõm jah,“ toob tuttava välimusega naine kuuldavale täpselt sellise vastuse, mida temalt oodatakse.
Mehe suust kõlab heakskiitev naer, mida temalt selles olukorras just sel moel ka oodatakse.
Fusca liigub taas paigast. Koduvärav on vaid paari maja kaugusel. Naeratus püsib. Mõõdetud liigutustega keerab suurt kasvu kiilanev mees rooli ja väike Fusca peatub järsult väravas. Mees jääb ootama. Kannatamatus. Naeratus püsib.
Hüplev poeg hakkab korraga hüplema tavalisest rohkem. Ta teeb endast oleneva, et anda käsk oma kätele, mis on lõpetanud heaolupöidla asendile keskendumise. Üks volaskitest tormab viit trepiastet korraga võttes Heliosele appi. Tegelikult ta tormab küll lihtsalt „isale“ väravat avama, aga Helios võtab seda kui oodatud abi, et mitte isas pettumust valmistada. Volask tõstab väravalõksu üles ning avab kiirelt ühe väravapoole. Helios taganeb teisest väravapoolest kinni hoides ning tasapisi on tee isale vaba. Endine solvang ja reeglite vastu eksimine on volaskile andestatud ning Helios naeratab tänulikult. Ütleb ka „aitäh“, aga ei aitähhist ega naeratusest tee volask välja. Ta lihtsalt ei märka neid.
Helios jääb müüri äärde seisma ja ootama. „Isa, minu isa. Isa tuli koju. Isa pääses jälle õnnelikult sisse. Isaga on kõik korras. Isa armastab mind,“ mõtleb Helios poolteadlikult ja jääb ootama kõikvõimsa isa sõbralikku patsutust õlale ning küsimust. Üle kõige ootab ta aga isa tunnustust. Ta on nii hästi oma väravavahi ülesannet täitnud. Pea hetkekski ei ole ta täna värava juurest lahkunud. Alati on ta seal, kui keegi sisse või välja läheb. Helios tunneb end nagu Kerberos – põrgukoer – ehkki tal pole põrgukoera olemasolust aimugi. Aga ta tunneb end samal moel. Temast sõltub see, kas keegi pääseb siit välja teise maailma või sealt teisest maailmast sisse tema turvalisse kodusse. Ta on oma ametit hästi pidanud. „Isa ju ometi märkab seda,“ mõtleb Helios poolteadlikult.
„Noh, mu poeg …rahulik …õnnelik. Ainult Jumal, ainult Jumal.“
Helios hüpleb ärevusest ja elevusest veel kiiremini. Ta tõstab heaolupöidla isa poole. Päikesejumalalt nime saanud poeg ei oska märgata, et see, mis isa ütleb, ei olegi küsimus. Isa ei oota vastust, kuna loomulikult ongi ju poeg alati rahul ja õnnelik, sest Jumal on meiega. Heliose heaolupöialt isa ei märka, küll aga patsutab ta poega üle terve näo leviva naeratusega õlale, patsutab teda ka õrnalt põsele, vaatab heatahtlikult (nagu isa ikka) oma poja peale ja küsib murelikult, nii nagu kombeks: „Noh Helios, kas õhtusöök juba söödud? Mine sööma! Mine, mu poeg, mine sööma!“
Helios vaatab isale otsa. Tema isa. Tema jumal. Tema kõige kallim ja kõige suurem. Kaitse. Tugi. Armastus. Isa on tema jaoks kõik. Kõige hea kehastus. Patsutus tähendab talle oodatud tunnustust. Isa patsutas teda põsele. Isa teab. Isa teab, kui hästi ta on oma ülesannet täitnud. Isa on nii hea.
„Mine sööma, Helios, mine!“
Helios pöörab ringi, pöial pihku tõmmatud vaatab veel korra oma kõigevägevama poole tagasi ning astub köögi poole.
* * *
Päev on otsas. Veel natuke jõudu. Sa jaksad. Naerata. Tunne, et sa oled üks suur heatahtlikkus ja kaastunne. Tunne, et sa oled armastus. Sa jaksad. Veel natuke. Ainult natuke veel. Siis lähevad kõik magama. Siis on sinu hetk. Naerata. Veel natuke aega. Väljas on juba pime. Põrgukuumus on läbi. Varjud ei paljasta enam kõike. Nüüd saad natuke rahu.
* * *
Isa astus mõõdetud sammul trepist üles. Valvsa, kuid rahuliku pilguga vaatas ta ümberringi, et olla kindel, et kord on majas, et olla kindel, et varjudes ei vaata teda keegi valvsa pilguga. Naeratus püsis endiselt näol. Suur ja üle näo leviv naeratus. Teel tuppa kohtas isa veel üht poega ja üht tütart.
„Kõik korras? Rahul ja rõõmus? Jumal on sinuga?“ sai isa veel kaks korda küsida, enne kui oma tuppa jõudis ja naeratuse ukse taha võis jätta.
Ta oli väsinud. Päev ei olnud pikk. Päike ei olnud palavam kui tavaliselt. Probleeme polnud enam kui tavaliselt. Ta oli väsinud. Tervest elust.
Peeniseta mees
„Peenise nägemine ajab mul südame pahaks,“ kuulutas naine, „Ma ei taha enam eales ühtegi peenist näha!“
Seesuguse demonstratiivse kuulutusega oli mees tehtud paljaks, relvituks, impotentseks. Tema mehelikkus oli temalt võetud. Ta polnud enam mees, ta oli ainult isa, raha koju toov masin, ühiskondlike suhete hoidja, mehhaanilise naeratuse konveier. Tal olid alles ka kõik tema ülejäänud rollid: karistaja, nõuandja, epistli lugeja, perekonnapea, õhtuste kogunemiste hing, süda ja vaim… Aga mees ta enam ei olnud. Tema mehelik uhkus oli pööratud naeruväärseks ülearuseks ripatsiks, ei millekski vähemaks kui iiveldust tekitav jälk lihatükk. Mitte olla mees ei tähenda lihtsalt sootu olemist. See tähendab ei midagi olemist. Ja kui ta pole enam mees, siis naeruvääristuvad ka tema kõik ülejäänud rollid.
Naine ei kuulutanud seda mitte voodis salaja mehele, ta kuulutas seda oma tütardele, oma emale, oma lemmikpojale, oma kasvatamatuile kasvandikele, oma rikastele tuttavatele, oma Ameerikas elavale tütrele ja Austraalias elavale pojale. Pärast kõike seda ei olnudki enam vaja seda mehele kuulutada. Enam rohkem teda alandada ei saanud. Kõik juba teadsid, et selles majas elab riistata mees. Ja mitte seepärast, et ta ei oska seda kasutada, vaid see lihtsalt on ära „lõigatud“, kasutuks tehtud. Peenisel pole enam rolli selles majas. Sunniviisiline impotentsus.
* * *
„Oled sa unine?“ Naine lebab selili mehe kõrval, püüdes aimata kaaslase mõtteid.
„Hmm, mitte väga. Aga sina?“ Mees lebab selili naise kõrval ja loodab, et naine soovib sama, mis tema.
„Uni ei tule. Imelik. Enne ei suutnud silmi lahti hoida, aga nii kui voodisse saan, läheb uni ära.“ Naine keerab küljele näoga mehe poole, kartes midagi valesti tõlgendada.
„Mis me selles osas teha saame?“ Mees tõmbab naljatlevalt sõrmega üle naise brasiillaslikult laia nina.
„Ma ei tea.“ Naine on natuke häbelik. Ta pole kunagi füüsilistest suhetest rääkida osanud.
„Ma ka ei tea. Mis siis küll saab, kui keegi ei tea?“ naljatleb mees edasi ja puudutab õrnalt naise öösärki kohal, mille all aimab olevat ahvatleva kõhukumeruse ning naba. Naise kõht võpatab puudutuse all. Mees kuuleb, kuidas naine sügavalt sisse hingab...
* * *
Mees oli ukse taha jätnud oma üle terve näo leviva naeratuse. Sellega koos jäi ukse taha ka tema vägi, mida ta endalegi teadmatult selles naeratuses kandis. Ta oli väsinult vajunud magamistoa ees oleva telekasaali tugitooli. Silmad poolkinni vaatas ta ekraani, kus jooksid uudised Euroopas möllavatest üleujutustest. Aga ta ei näinud midagi. Peas kumisesid kommertslinnakese tänavate kauplemishelid, hobukaarikuragin, valimisreklaamide tunnuslaulud ja kandidaatide numbrid, mida kinnimakstud autodest rahvale valimispropagandana leierdati. Silme ees virvendasid kirevad kaunistusvalgustid ning kuldsed-kardsed jõulukaunistused, mis vaikselt hakkasid tänavaile ilmuma juba novembri alguses. Selle tagant aga kumasid hägused meenutused abielu esimestest aastatest, millal Cramer uskus, et hakkab seda naist armastama.
Selliseid ülaltoodud vestlusi nende vahel tegelikult kunagi ei olnudki. Iga kord, kui mees soovis oma naist puudutada, oli tal natuke hirm. Pimeduses sirutas ta käe välja ning puudutas õrnalt ja kartlikult naise kaunist keskkohta. Vastust ei tulnud. Mees, otsustades, et see võiks tähendada positiivset vastust, jätkas julgust kogudes enda kõrval lebava naisekeha silitamist. Tema jaoks tähendas vaikimine häbelikkust ja oskamatust. Ta oli uhke, et tema naine oli hoolimata suurest eluteadlikkusest füüsilistes suhetes nii puhas ja kogenematu. Tasakesi jõudis käsi kõhukumerusest üles- ja allapoole, kuni mehe keha ühines vaikuses naise omaga.
Naise vaikusest tõlgendas mees nii armastust, iha, kiindumust, andumust kui ka paljutõotavat tulevikku. Nad olid mõlemad nii noored ja idealistlikud.
* * *
Naine lebas pimeduses mehe kõrval. Ta kartis seda vaikust, kuna vaikus ütles talle, et midagi hakkab juhtuma. Midagi, mille ees tal oli hirm. Midagi, mille vastu talle oli väiksest peale vastikust sisendatud. Midagi, mis oli kuradist, kui seda nauditakse. Aga naine oli abielus. Kuskil sügaval sisimas see ärevus oli ka ootus. Ta ju ei teadnud, kuidas see kõik tegelikult on ja kui valus ja halb see tegelikult on. Tema alateadvuse sügavustes oli lihtsalt peidus kõik see vastikus, hirm, põlgus, mida temasse väikesest peale sisendatud oli.
Naine tundis, kuidas mehe käsi talle lähenes ning õrnalt tema külge puudutas. Kehast käis läbi võpatus, mida naine maha suruda püüdis. Ta hoidis hinge kinni. Ta tahtis ja ei tahtnud seda, mis juhtuma pidi. Aga ta oli nüüd abielus ja see peab juhtuma. Kui mitte muuks, siis laste saamiseks. Ta kartis seda, mida ta kunagi ise näinud ei olnud – mehe peenist. Ta oli elanud hirmuunenägusid sellest, kuidas see temasse tungis ja talle haiget tegi. Naine elas kõikide nende hirmudega, mida perekondlikud legendid ja arusaamad valust ja kannatusest temasse sisendanud.
Ta ei julgustanud meest mitte kuidagi. Ta oleks isegi tahtnud öelda ei, aga ta ei teinud seda, vaid lasi kõigel juhtuda. Ja kui see kõik oli läbi, siis ta ohkas kergendatult, ilma et mees seda kuuleks, pööras selja ning sulges silmad. Selleks korraks oli see läbi. Temas võitlesid häbistav soov ja õpitud põlgus.
Naine oli sellal veel noor, väga kauni kehaga, suurte ideaalidega. Ta uskus, et armastus tuleb koos olles. Ta uskus, et see, mis ta teeb, on õige.
* * *
Mees oli laia naeratuse jätnud ukse taha. Ta istus poolkinniste silmadega magamistoa ees oleva telekasaali tugitoolis ja vaatas teleekraani midagi nägemata. Kogu tema mehisus on tast välja pigistatud. Ta ei tundud enam peenistki oma jalge vahel. See näis justkui närbunud. Mitte, et paljud naised poleks seda ihaldanud ja ei ihaldaks endiselt. Aga naine, kelle keha oli ukse taga magamistoas suure kaheinimese voodi peal pikali, oli selle hukka mõistnud ja pagendusse saatnud. Naine, kelle armastust ja hellust oli ta nii palju aastaid otsinud, kelle mõju alla oli ta tahtmatult sattunud ning kelle etteheiteid ta kõige enam kartis, ei tahtnud peenisest kuuldagi. Ja selle naise keha oli endiselt vormis. Selles kehas võis veel näha kunagist noorust.
„Peenise nägemine ajab mind iiveldama,“ oli selle naise kohtuotsus.
Ta teadis, et naine on ärkvel ning teab, et ta teab, et naine on ärkvel. Ta ei julgenud kõrvaltuppa minna. Mitte veel. Tal polnud jaksu. Liiga pikalt oli ta pidanud oma naeratust kontrollima. Ta oli nii väsinud. Tervest elust.
Mees jäi tugitooli istuma, tundes ennast nii ebamehena kui võimalik. Isa jäi tugitooli istuma. Ja temas ei olnud enam meest. Mitte sel päeval ja mitte selles paigas. Kodus oli ta isa. Mitte mees. Ja ta istus ja vaatas poolsuletud silmil teleriekraani, kuni uni viis ta tagasi aega, kui ta oli veel mees.
Suudlus = armastus
„Kõik korras? Rahul ja rõõmus? Jumal on sinuga, mu tütreke?“ küsis isa, kes oli töölt koju jõudnud, oma Fusca väravast sisse ajanud ning trepikäänaku tagant nähtavale ilmus. Isa tundus rahulik ja taevalik nagu alati. Juba ammu enam ei uskunud Cecilia sellesse jumalikkusesse ja rahusse, mida isa laiast naeratusest peegeldus.
„Jah, isa, nagu ikka,“ vastas Cecilia natuke trotslikult. Isa küsis alati sedasama. Ja isa ootas alati positiivset vastust. Ja kui isa oleks ka olnud valmis vastu võtma teistsugust vastust, siis Cecilia oli õppinud alati nii vastama. Ja ilmselt poleks ta seegi kord teisiti vastanud. Teisiti vastata polnud kombeks. Kes see tahab teiste muresid kuulata. Kes see üldse tahab muresid kuulata ja neist rääkida. Parem teha nägu nagu midagi poleks ning püüda olla rahul ja õnnelik. Ja üldse, kuhu see kaebamine viikski.
Isa ei kuulnud trotsi tütre hääles. Küll aga kuulis ta vastust, mida ootas. Ta läks edasi. Ja Cecilia nägi, et isa olemuses polnud sellest näol olevast laiast naeratusest jälgegi. Isa keha oli väsinud, närbunud, eluta, ükskõikne. Cecilia teadis, et ükski võõras poleks seda märganud. Tema tundis aga liiga hästi, mida isa tundis, ning ta tundis isale kaasa. Ning samas ta tegelikult vihkas oma isa selle väsimuse, närbumise ja elutuse pärast. Ta vihkas isa selle pärast, et ema ei sallinud isa peenist. Ta vihkas isa selle pärast, et too küsis seda küsimust veel mitmekümne õe-venna, kodutu-koduse, tuttava-sõbra käest ning selle pärast, et isa ootas temalt täpselt samasugust vastust nagu nende kõikide ülejäänute käest. Isa maine olek ja maised vajadused meenutasid talle teda ennast. Teda ärritas iseenda ja oma vigade nägemine enda ees teises inimeses. Need vajadused sidusid teda veelgi enam maa külge ja tegid teda raskemaks. Ta vihkas ja armastas oma isa üle kõige.
Cecilia seisis väljas sisehoovi ülakorruse rinnatise ääres poolteist kuud enne Jeesuse väidetavat sündi ning ootas oma päikest. Päike oli tema lõvi märk. Päike oli see, mis talle elu andis ja teda end elavana tundma pani. Nii tegi ta endale päikese ka oma kallimast. Küll aga tegi ta nägu, nagu oleks tal tegemist ning nagu ei ootaks ta mitte kedagi. Tema uhkus ei lubanud tal väljendada, et ta kedagi ootas, eriti aga oma kallimat. Kallim polnud kunagi tema järgi ootamas. Nii ei saanud temagi näida karvavõrdki kallimast sõltuv. Ta tegi nägu nagu võitleks ta oma igavesti karmide ja rullis juustega, mille ta oleks esimesel võimalusel vahetanud sirgete ja siledate vastu. Just äsja oli ta neid toas suure vaevaga sirgendanud. Nüüd seisis ta, kamm käes, välisrinnatise juures ning üritas kammi jämedaid piisid juustest läbi ajada.
* * *
Siin püüab iga teine karmide mustade rullis juustega naisterahvas oma füüsilise saatuse vastu võidelda ning rikub vähemalt kord kuus (aga tavaliselt kord nädalas) oma juukseid tänapäevase imemasinaga, mis suudab isegi lootusetult rullis juuksed sirgeks kõrvetada. Samal ajal püüab kaks korda sama palju sirgejuukselisi läänemaailma neiusid erinevates maailma paikades enda sirgeid salke muundada millekski muuks, kuna sirge on ju lame.
Veel üsna hiljuti esitlesid kõik siinsed reklaamid vaid inimesi, kellel olid lisaks modellisihvakusele ka heledad sirged juuksed, valge nahk, sirge ja peenike nina, sinised silmad, peenikesed huuled ja väike suu. Maal, kus on tavaline olla vähemal või rohkemal määral tõmmu, mulatt või mustanahaline, sisendasid rahamaailma esindajad, et iluideaal on hoopis valge, eurooplane või põhjaameeriklane. Ainukesed reklaamid, kus kasutati mustanahalisi, olid seotud spordiga ja muidugi eelkõige jalgpalliga. Brasiillane tähendab segu. Siin on ajaloo jooksul kokku saanud erinevad Euroopa rahvad, kes on siia saabunud õnne otsima ja maid anastama, erinevad Aafrika rahvad, keda valged on siia toonud orjadena ning orjade poegade-tütardena ning mitusada erinevat põliselanike hõimu, keda 16. sajandil nii massiliselt tapeti, et arvatavast 5 miljonist hõimude liikmest on alles jäänud vaid alla 500 000 inimese. Brasiillane on selle segu tulemuseks, väljendades kõikide nende erinevate rahvaste näo- ja kehajooni. Isegi paljud heledanahksed omavad siin kas laiemat nina või lihavaid huuli, nii et siinsed elanikud ise tunnevad kaugelt ära kohalikud ja välismaalased. Alateadlikult püüdlevad aga inimesed valge poole – selle inimese poole, kes neid kunagi orjastas, hävitas, alandas ning vägistas. Valgel on hea töö, ülikooliharidus, raha ning… kaunis välimus.
Just selle alateadvusesse juuritud ehk põlvest põlve liikunud ilumalli tõttu lähevad mitmed siinsed naisterahvad (kellel on piisavalt raha) operatsioonidele, et vähendada ja kitsendada oma nina ning huuli, et nihutada sissepoole oma alalõuga, ühesõnaga, et muuta oma keha iluideaalile lähedasemaks.
* * *
Korraks nõjatus sihvakas ja pikk kaunis neiusiluett vastu rinnatist ning peatus. See oli üle pika aja esimene kord, kui Cecilia öösel siin väljas lihtsalt ootas ning see ootamine andis talle aega taibata, et ka ilma päikeseta aeg võib olla mõnus. Ta seisis ja hingas endasse ööd, mis on sellel maal päeva kõige meeldivam ja rikastavam hetk.
Kust võtavad inimesed üldse õiguse seda päevaosa diskrimineerida. Mispärast nimetatakse ööpäeva sageli just sõnaga „päev“ ja mitte „öö“. Millega on päeva nimetus ära teeninud au tähendada ka ööd, mis jääb päeva sisse. Kas ei olnud see just öö, mis oli olemas enne päeva loomist ka tänapäeva maailma ühe suurima (kristliku) teooria kohaselt? Kas pole just öö see aeg, millal luuakse uut energiat, et uuele päevale vastu astuda?
Cecilia seisis rinnatisele nõjatudes ning hingas endasse pimedust, värskust ja salapära. Iseendalegi teadmata hingas ta korraks oma kallimaga ühes rütmis. Korraks tundis ta poolteadlikult seda, mida tema kallim tundis teadlikult igal õhtul, kui päike loojus. Kuna aga Cecilia hingas oma kallimaga ühes rütmis iseendale teadmata, siis magas ta selle niivõrd erakordse hetke selgi korral maha.
Cecilia ei olnud sel hetkel tegelikult täielikult rahul ja rõõmus nagu ta isale oli jaatavalt öelnud. Ta tundis ennast väga üksikuna. Sedagi ei saanud ta mitte kellelegi tunnistada. Uhkuse tõttu. Ta kartis tohutult oma päikest kaotada. Ta kartis mitte armastatud olla. Ta kartis üksindust.
* * *
„Tead, Richard, mis täna koolis juhtus?“ Neiu tõmbas mänglevalt sõrmedega läbi oma päikese pikkade lokkis juuste.
„Ei, musi, ei tea. Räägi!“ Noormees jäi neiu poole vaadates ootava tähelepanuga seisma ning tõmbas neiut mänglevalt tema karmidest juustest tehtud lühikesest sabast.
„Täitsa lõpp… Meil oli kaks uut last rühmas. Üks nuttis ema käe kõrval juba siia jõudes. Ja siis… ema läks minema. Laps nuttis kuni koolipäeva lõpuni. Noh, algul ma üritasin teda rahustada, aga see tegi asja ainult hullemaks. Nii et ma lõpuks lihtsalt ei teinud tema nutmisest välja, et ehk rahuneb maha ja tuleb uudishimust kaasa...“
Noormees kuulas ja mängis samaaegselt neiu plätude vahelt paistvate varvastega.
„Teine oli vait kui sukk. Ei lasknud endale ligi, puudutamisest rääkimata. Ja kui siis see nuttev laps oli kohale jõudnud ja üksi jäetud, siis pistis see teine ka karjuma. Ja nii need kaks siis karjusid… Ja see pole veel kõik…“
„Vixi (assa, raks – port), ja see pole veel kõik?!“ Noormees oli osavõtlikult imestunud ja hämmastunud.
„Siis lasi üks poiss püksi. Istus lihtsalt vaikselt oma kohal ja lasi püksi. Mitte midagi ei öelnud, aga oja jooksis mööda põrandat. Ja päeva lõpuks olid ka nendel kahel uuel püksid märjad.“ Neiu lõpetas võidukalt oma seekordse tööpäevaloo.
„Poxa (isver – port), keeruline… Ma ei oskaks sellises olukorras midagi teha, hakkaks kartma, paneks sealt minema.“ Noormees jätkas varvastega mängimist ning puhkes lapselikult naerma.
* * *
Cecilia hingas sisse öist õhku ja kujutas ette kohtumist oma armastatuga. Ta kartis natuke seda kohtumist. Mitte hirmust. Ärevusest. Ta tahtis, et kõik läheks hästi. Ta armastas seda noormeest. Ta vajas teda kui päikest. Tal oli vaja tema soojust. Ta vajas kedagi, kes kuulaks ning kes üksindushirmu viiks. Nii veetis ta ootamisaega karme juukseid kammides ja oma kohtumise stsenaariumit luues.
Seal ta oligi. Tuli muretult teiselt poolt. Neiu tegi näo, et ta veel ei märganud. Noormees tuli ja sikutas mängeldes tema turris, kuid kammitud juukseid. Nad läksid maja taha, kus oli vaikne katusealune ning poolik betoonsein justkui istumiseks loodud. Neiu oli endiselt ärevil. Ärevus aga takistas sõnu. Takistas sõnu, millel oli sügavust. Ja nii ta ütleski ainult sõnu, milles oli mängu.
Neil oli paljust rääkida. Alates nende kummagi päevast ja päevajuhtumistest lõpetades sellega, mis nende vahel toimus ja mida ei toimunud. Aga midagi sellist nad ei rääkinud. Nad rääkisid küll päevast, aga väga möödaminnes. Noormees vaatas ööd, neiu tegi nagu vaataks ka, aga ei näinud. Mõtted olid mujal. Ta naeratas, kuid naeratuse taga oli ärevus. Neiu silitas noormehe pikki lokkis juukseid. Noormees aga mudis neiu käsivart.
Seal nad istusid üksteise kõrval, külg puudutamas külge. Nende puudutustes oli kõike seda, mis jäi ütlemata ja rääkimata. Nende puudutustes oli üksindust ja koosolemist, aga rohkem siiski üksindust. Ütlemata sõnad. Mida rohkem nad üksteist puudutasid, seda rohkem jäi ütlemata sõnu. Seda enam sai kindlaks, et need sõnad jäävadki seekord ütlemata.
Neiu vajas seda. Ta ei tahtnud provotseerida, aga ta vajas seda. Ta tahtis tunda noormeest endale lähemal, sest see tekitas läheduse illusiooni. Ja kui neiu oma pea noormehe õlale pani, siis oli tema nägu noormehe suule nii lähedal, et noormehel tarvitses vaid natuke pead keerata. Ta keeras pead ning neiu tundis, kuidas noormehe huuled korraks, õige korraks peaaegu tema huuli puudutasid.
Neiu rahunes. Tema jaoks oli see soojuse ja armastuse märgiks. Temast hoolitakse. Teda armastatakse. Ta pole üksi.
Suudlus = leping
„Kõik korras? Rahul ja rõõmus? Jumal on sinuga, mu poeg?“ küsis isa, kes oli töölt koju jõudnud, oma Fusca väravast sisse ajanud ning astus sisehoovist läbi.
Noormees naeratas ja tõi kuuldavale selle talle nii omase lapseliku naeru, mis muutis terve tema näo päikese ja õnne sarnaseks. „Jah, onu, ainult rahu ja rõõm…,“ ütles noormees naerdes. Ja juba ainuüksi tema nägu näis olevat vastuseks sellele küsimusele. Isa sai oodatud vastuse, oli endaga rahul, lausus „Siis on kõik korras“ ja sammus trepist üles. Noormees ei osanud sellest midagi arvata. Tema pea oli mujal, onu Cramerile vastamine oli tema jaoks harjumus. Ta ei mõelnud sellele kunagi sügavamalt, küll aga tegi see talle nalja, kuna oli niivõrd tema mõtete väline ning samas tundus see küsimus kuidagi nii armsalt retooriline. Ta võttis seda lihtsalt kui onule omast nähtust. Ning noormehele ja isale teadmatult sisendasid need retooriliselt lausutud ja korratud sõnad neisse mõlemasse seletamatut jõudu, nii nagu nende mõlema naeratusedki.
Richard oli selle noormehe nimi. Tema mõtted olid mujal, kuna üks muusika oli tema peas sündimas. Juba terve päev oli see sündimine toimunud, aga nüüd, päevaleitsaku möödudes ja öövarjude saabudes, sai Richard lõpuks oma kitarriga vaikusesse maha istuda ning laulul väljuda lasta. See oli alles tema esimene katsetus, nii et ta ei osanud isegi veel seisukohta võtta, kas talle see sünnitis meeldis või mitte. Ta oli 21 aastat vana ja ometi veel nii laps. Mitte oma peas, vaid oma kujunemises – kõik vajas veel avastamist, esmajärjekorras tema ise. Sellel noormehel olid vastused ja kindlustunne nii paljudele maailma suurtele küsimustele. Aga iseendale veel mitte. Teed sinna ta alles otsis. Arenenud hing oli ta. Ta oli kaua selles maailmas elanud, kuid selles praeguses kehas oli ta viibinud veel nii vähe aega, et kõik selle sees vajas uurimist. Nii ka see, kuidas hing selle keha sees äkki looma hakkas. Miski tema sees ütles, et muusika oli tee millegi suuremani, et muusika ei olnud veel lõpp-peatus.
Imelik, kuidas sõnad äkki lihtsalt talle pähe voolama hakkasid, koos viisi ja peaaegu valmis tuuridega, nii palju kui ta oskas neid peas meloodiat kuulates mõttes kirja panna. Kust sõnad täpselt tulid? Ta ei teadnud. Veel aastaid hiljem mõtleb Richard, et see pidi olema üks tema minadest, kes neid lauludesse kirjutatavaid tundeid tunneb, sest mitte tingimata ei tundnud ta laulu kirjutamise hetkel seda kurbust, vastumeelsust, üksindust või objektita igatsust, mida ta meloodiasse ja sõnadesse valas. Siis, kolm aastat hiljem, kirjutab ta laule küll juba üsna avalikult, kartmata ja mõtlemata, kas laulud on üldse publikukõlblikud või mitte. Kolm aastat hiljem on ta juba õppinud oma laule armastama. Sel hommikul aga, kui Richard oli veel 21 aastat vana, ei osanud ta sõnade ilmumist väga täpselt seletada. Kust need laulu tundmused tulid? Miks olid tema laulud alati melanhoolsed, üksindusest, hetke kaduvusest ja kõige mööduvusest rääkivad? Kui samas tema enda olemus peegeldas päikest ja harmooniat.
Kuskil poolteadvuses noormees teadis, et üleval ootab teda neiu. See ei pannud teda muretsema, end tagant kiirustama ega ka aeglustama. Ta ei mõelnud praegu otseselt neiule. Nii ei tekkinud temas ka mingit kohusetunnet ega vastutust neiul oodata laskmise pärast. Neiu on seal, tema aga sünnitab siin muusikat. See oli tema jaoks midagi uut ja meeldivat elevust tekitavat. Ta ei olnud selles majas. Ta ei olnud Brasiilias. Ta polnud ka maailmas, mida tunneme nime all Maa. Ta oli kuskil mujal, oma loomishetkes.
See noormees oli tegelikult üliandekas. Ta oli üles kasvanud pisikeses linnakeses, kus parimad ja ainsad töökohad olid linnavalitsuse ametnikukoht ning töötaja või tööline linna lähedal asuvas kroomikaevanduses. Algkooliõpetaja või poemüüja võis muidugi ka olla.
Sellel suurel maal on nii palju andeid, mis ei tõuse esile lihtsalt seepärast, et süsteem ei luba. Talendid agulis. Kannatavad talendid ja anded. Kannavad liivakotte ja kive, veavad G. Barbosa ostukeskuses kärusid ja püüavad olla rahul sellega, mis on. Aeg kulub. Rikkad õpivad viiulit mängima 5-aastaselt, kuna neil on raha. Vaesed õpivad 20-aastaselt, kui neil on piisavalt teadlikkust ja võitlushimu. Kui ei ole, siis tantsivad need anded elu lõpuni axé’d (populaarne tantsumuusika – toim) ning landivad tüdrukuid. Talendid, mis eales ei tärka. Seeme on maas, aga liiv sellel tallatakse nii kõvaks, et see ei jõua enam päikse kätte pürgida. Mõnikord seeme lepib selle kõva, kuiva ja päikseta urkaga ning kannatab... terve elu, tehes head nägu ja unustades, et see hea nägu on kõigest pealispind. Ja neist seemnetest, mis selle liiva ja kuivaga harjuvad, saavad viimaks lihtsalt osakesed sellest liivast, liivaterad nagu kõik teised. Siinses riiklikus koolisüsteemis ei saanud üsna hiljutise ajani paljud lapsed oma kohustusliku haridustee käigus mitte ühtegi muusikatundi, kunstitundi, võõrkeeletundi ega ka sporditundi. Kel vähegi võimalik, pani oma lapsed tasulisse kooli, muidu aga õppisid nad neli tundi päevas põhiaineid – matemaatikat, emakeelt ja kirjandust, ajalugu, geograafiat jms – ning see õpingutee on niivõrd vähe motiveeriv ja edasiviiv, et paljudest neist said selle teekonna lõpuks või koguni selle ajal ebaküpsed ebateadlikud lapsevanemad, snäkiputka abilised või puuviljasalati müüjad. Seda säravamad aga on need andekad, kes on suutnud vaesuse kiuste, hariduse puudulikkuse kiuste, perekonna puudumise kiuste tärgata ning kelle nimi on nii vaese kui rikka brasiillase huulil.
Richard oli üks neid väheseid vaese keskkonna seemneid, mis oli suutnud nina liivasavist välja pista. Tal oli eneseusku, kodust kaasa antud väärtushinnangud ning soov, tohutu soov oma unistusi püüda.
Hea küll. Tänaseks oli sünnitus läbi. Sõnad olid paberil. Meloodia oli kitarril. Imelik küll, et sõnad muudavad kuidagi oma kõla, kui nad ükskord peast paberile jõuavad, aga noormees ei teadnud, kas see on hea või halb. Ta ei andnud kunagi asjadele hea-halva skaalal hinnanguid. Ta pigem avastas seda kui midagi tema jaoks uut.
Richard pani kitarri kotti. Nüüd tuli tema teadvusesse neiu, kes üleval ootab, ja ka väike ärevus selle kohtumise ees. Ta ei teadnud, kas tahtis või ei tahtnud kohtuda, kuid kohtumine tuli nii või naa. Ta ei ohanud. See polnud talle omane. Ta jäi lihtsalt korraks liikumatult istuma ning vaatas mõtlikult ühte punkti sisehoovi sambal sellisel poolnaerataval ilmel. Seejärel heitis ta kitarri õlale ning läks trepist üles.
Neiu juba ootas. Aga Richard oli piisavalt naiivne, et mitte aru saada, et teda oodati. Neiu kammis ju juukseid ja vaatas ööd. Ta lähenes enda arvates vaikselt ning tõmbas neiut mänglevalt juustest. Neiu naeratas. Nad vahetasid mõned sõnad ning noormees tõmbas neiut käest, et minna istuma maja taha varikatuse all olevale poolikule betoonseinale, mis oli justkui istumiseks loodud.
Neiu istus otse tema kõrval. Neiu naljatles ja noormees naljatles vastu. Ta lootis, et sellest piisab. Ta ei osanud midagi sügavamat hetkel öelda. Tal ei olnudki sügavaid sõnu öelda. Kõik oluline temast oli voolanud paberile veetud laulu sõnadesse. Või siis oli kõik oluline neiuga kohtumise ajaks tema peas mingisse mõistetamatusse lukuga sahtlisse sulgunud. Ta mudis automaatselt neiu käsivart. Ta ei osanud tunnetest rääkida, polnud kunagi osanud. Ja see tekitas temas vastumeelsust. Nii mudis ta kätt ja tundis, kuidas neiu käsi tema juukseid sasis.
Imelik, ta ei tundudki midagi erilist, aga ometi pani see füüsiline lähedus teda soovima midagi enamat. See polnud enam tema neiu, kellega nad olid juba kaua-kaua (noormehe meelest) ametlikult paar olnud. See oli üks neiu, võõras neiu, kes tekitas temas soovi millekski enamaks. Neiu pea toetus Richardi õlale ja kui noormees pead pööras, siis olid neiu huuled talle nii ohtlikult lähedal.
See hirmutas teda. Tahtmine millekski enamaks kadus. Ühtäkki tundis ta aga kohustust. Kohustust väljendada seda, et nad on paar. Ta tundis, et neiu on natuke üksi. Ja ta isegi tahtmatult tegelikult ka tahtis. Ta vajas. Peaaegu tahtmatult asetas noormees oma huuled korraks neiu huultele. See oli üks „peaaegu suudlus”.
Midagi hakkas noormehel kurgus pitsitama. See oli küll vaid üks peaaegu suudlus, aga tal oli tunne justkui oleks ta andnud neiule sellega lubaduse, justkui oleks ta end neiuga veel enam sidunud. See peaaegu suudlus tegi kõik kuidagi veel ametlikumaks. Ärevus.
*************************************
„Naeratava kuu inimesed“ – ühe unistuse täitumise lugu
MINUST:
„Hetkest, kui sa kahtled, kas suudad lennata, kaotad lennuvõime igaveseks.“ /“Peeter Paan“/
...on see mõte, mida püüan elus meeles pidada ning samal ajal teistegi lennuvõimet enda ümber üleval hoida. Nii kaua, kui lapsepõlve mäletan, olen soovinud saada kirjanikuks, olen igatsenud sõnadega luua maailmu, kuhu teisi inimesi kaasa haarata, et viia neid avastama seda osa ümbritsevast, mille oma argielus, praktilises ja materiaalses maailmas ära unustame või sunniviisiliselt kõrvale jätame.
Kui palju kordi olen kuulnud mõnd kallist sõpra, tuttavat või juhuslikult teel kohatud inimest ütlemas: „Ma olen nii tüdinenud oma tööst!“ „Ma ei tea enam, mida ma tahan,“ „Ma ei tea enam, milles ma hea või eriline olen,“ jms. Kui tihti püüan ma aidata neil inimestel läbi oma töö, olgu see siis hüpnoositehnikate abil terapeudina või hoopis bussiretkel giidina, end uuesti üles leida ja jõuda enda unistusteni tagasi või avastada mõni uus rada, mis annaks jaksu, mõtet ja uut uudishimu.
„Naeratava kuu inimeste“ avaldamisega täitus aga üks minu enda suuri unistusi, tänu paljudele hooandjatele (minu sõpradele Eestist ja mujalt, reisijaile, talgutel ja tantsuklubis kohatud inimestele, neile, kellega hüpnomaailmas kohtutud).
Mind leiab siit - https://www.facebook.com/ena.mets
RAAMATUST:
„Kui rahvas kaotab oma jutuvestjad, kaotab ta oma lapsepõlve.“ /Peter Handke/
„Naeratava kuu inimesed“ on minu esimene raamat, mida kirjutades tundus mulle, nagu oleks ta end ise loonud, sõrmedest lehekülgedele voolanud. Teose idee sündis minu elu ühel suurel murdepunktil – uues keskkonnas, mis pani mind senistest raamidest täielikult välja minema ja ühtaegu sügavale enda sisse sukelduma. See teos on mulle olnud pikk protsess, justkui üks terve elu on selle kujunemisele läinud.
Ma kirjutan üksikinimeste sisemiste otsingute lugu suure ühiskonnaloo taustal ja sees. Kuna kogu see suur ajalugu, mis meie ümber igas hetkes sünnib, olgu see siis kardetud riigipeadest sünnitatud katastroofid ja hävituslikud ideoloogiad või vaimsete õpetajate külvatud sügavama mõistmise ja andestuse liikumised – kõik see saab lõpuks alguse iga üksiku inimese sees peituvast plahvatusohtlikust põrgust ning sama suure potentsiaaliga paradiisist. Just üksikinimese põrgute-paradiiside korrastamisega saab tervendada ja muuta ümbritsevat. Meie ja maailm peegeldame pidevalt teineteist.
On Sul kunagi olnud mõni unistus-soov, millest Sa kellelegi rääkida ei julgenud, kuna kartsid unistuse suurust või naeruväärsust? Oled Sa kunagi tundnud, et Sa ei suuda/taha teha nii, nagu ühiskond-perekond-
Need on need pildid ja hetked, millesse ma oma esimese teose kirjutasin. Need on 7 erilise-inimliku peategelase kummalised-erilised-üllatavad-
Ma tunnen, et selle raamatu kaudu on mul samamoodi võimalik jõuda inimesteni, kellel on vaja selles keerise kiirusega maailmas korraks peatuda, jätta hetkeks kõrvale see „mul pole aega“-tunne, olla viivuks iseendaga, vaikselt paigal..., siis uuesti astuma hakata, suurema energia ning ehk kummalise naeratusega suunurgas. Südame ja meeltega jutustatud lood ning enda sisse kaemine on meeletult tervendava ja tervistava jõuga!
Raamatu tagakaanelt
„Kas tead, et minu maal ei ole kuu nagu naeratus,“ ütles võõras Richardile naeratades. „Seal on kuu nagu c-täht.“
„Nagu c-täht!? Vixi!“ pikajuukseline noormees kallutas pead vasakule, et näha, kuidas võõras tavaliselt võõrsil olles kuud näeb. Ja korraga, vaadates teise maa kuud, tundis ta end nagu teisel maal. Sellest hetkest peale kallutas ta alati pead hetkedel kui ta tahtis rännata mujale, teisele poole paradiisi müüre.
„Naeratava kuu inimesed” viib lugeja läbi seitsme peategelase meeldejäävate – reaalsete, unenäoliste või ette kujutatud – eluhetkede inimese olemuseni. Maskide kandmisest väsinud pereisa, armastusetuse hirmus pereema, poolpime adopteeritud perepoeg, kes mäletab lapsepõlvest vaid lauset „See pole minu poeg“, päikesenaeratusega üliandekas noormees, keda hoiab unistusi täitmast ebakindlusehirm...
See on raamat, kus kuust saab põgenemistee, tolmurullid tähistavad lapsepõlvehirmusid, värviliste klaasikildude abil saab maailma paremaks muuta, põrgu ja paradiis avalduvad ikka ja jälle iga inimese enda sees. Seitse peategelast liiguvad materiaalses maailmas, mis on Brasiiliale omase loomulikkusega läbi põimunud vaimude, meediumide, uskumuste, libahundilugude, selgeltnägemise ja musta maagia ilmaga. Iga tegelane otsib omal inimlikul moel teed armastuse ja aktsepteerimiseni ning põgeneb oma suurima hirmu – üksinduse, hüljatuse – eest. „Naeratava kuu inimesed” on lugu ilust ja valust. See on proosasse pandud luule inimese olemusest.
Ena Mets on õppinud psühholoogiat, klassikalist ja prantsuse filoloogiat, teatriteadust, hüpnoteraapiat. Mõistmaks natuke enam inimeste olemust ja maailma loogikat, seadis ta end mõneks ajaks sisse Prantsusmaal, Brasiilias, Mongoolias ja Kolumbias. Kui õpetaja-, koolitaja-, giidi- ja terapeuditööd on tema jaoks võimalus inimesteni jõuda, siis kirjutamine on tema lapsepõlveunistus. Hoiad käes Ena esikromaani, mis sündis tema elu olulisel pöördehetkel – hetkel, millal surmast sai midagi enamat kui lihtsalt lilleväetis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar