pühapäev, 29. mai 2016

MA EI TAHA, ET LAPSED PEAKSID ÕPPIMA KOOLIS IDEOLOOGILIST AJUPESU - Hendrika Näägo


 MA EI TAHA, ET LAPSED PEAKSID ÕPPIMA KOOLIS IDEOLOOGILIST AJUPESU


Postimees loobus selle loo (vastulausena Ott Maidre arvamusloole http://arvamus.postimees.ee/3704521/ott-maidre-ma-ei-taha-et-mu-opilased-peaks-elama-ekre-soovide-jargi-kujundatud-uhiskonnas) avaldamisest ebaselgetel põhjustel, mainides midagi "mitmetest faktivigadest". 

Mul on kahju, et Tartu Tamme gümnaasiumi õpilased peavad silmitsi seisma demagoogitseva õpetajaga, kes on välja mõelnud normid omaenda arvamustele tuginedes. Kui sa selle normiga ei nõustu, järelikult oled halb inimene. Sa oled laste- ja naistepeksja, äärmuslik valge mees, kes võitleb patriarhaalse ja vihkamist täis ühiskonna nimel. 

Midagi sellist ei peaks ühe õpetaja sulest avalikkuse ette ilmuma. Veel enam, õpilastele selliste väärarusaamade sisendamine ning viha õhutamine ei ole kindlasti miski, mis kuulub õpetaja töökohustuste hulka. Bioloogiaõpetaja ülesanne on edastada oma õpilastele õiget ja asjakohast teavet. Põhikooli bioloogia käsitleb mehe ja naise erinevust, soo jätkamist, inimese üldist ehitust ja arengut. Kooli bioloogia ei näe ette seksuaalsest orientatsioonist rääkimist. Selleks on psühhiaatrite ja psühholoogide pärusmaa. Bioloogia on loodusteadus ning teadus põhineb faktidel.
Inimese sugu on bioloogiline ning ei „tule inimese ajust“ nagu LGBT aktivistid väidavad. Inimesel on kas XX või XY kromosoomid ning see määrab soo, see on fakt ja seda ei muuda miski. See, kas keegi identifitseerib end kas mehe või naisena, on sotsioloogiline ja psühholoogiline konstruktsioon, millel ei ole bioloogilise objektiivsusega mingit seost. American College of Pediatriciansi teadlaste sõnul võib sellist käitumist, kus lastele ja noortele õpetatakse ja sisendatakse, et keemiline ja ka kirurgiline sekkumine bioloogiliste sootunnuste muutmiseks on normaalne, pidada väärkohtlemiseks. See tekitab nendes rohkem segadust ja arusaamatust. Rääkimata suurtest terviseriskidest.

Soorollid on eksisteerinud inimkonna alguasegadest peale ning need ei ole välja mõeldud või disainitud, need on nii kujunenud põhjusega. Nüüdseks on soorollid sotsialistlike ja feministlike liikumiste tagajärjel kõikuma löödud. Tänapäeval keskenduvad naised karjäärile ning arvatakse, et ainult see teeb neid õnnelikuks ning täisväärtuslikuks ühikonnaliikmeks. Neid tahetakse panna unustama, et naistele kuulub maailma suurim ning olulisim privileeg – tuua ilmale ja kasvatada lapsi. Kui bioloogiaõpetaja arvates on naised selle lähenemise kohaselt „uue tööjõu inkubaatorid“, siis kuhu me omadega üldse jõudnud oleme?
Laste saamine on oluline soo ja liigi jätkamiseks ja see on looduses elusorganismide üks põhilisi eesmärke. Tõsi on, et ka riigi jätkamiseks on kodanikke vaja. Seda ei ole eksklusiivselt EKRE seisukoht. See on terve ühiskonna seisukoht – lapsed on meie tulevik. Väike külastuskäik bioloogia klassist geograafa klassi, ning geograafia õpetaja räägib lähemalt rahvastiku vananemisest ning selle mõjust riigile ja majandusele.
Ott Maidre EKRE-le omistatud väide, et naise- ja lapsepeks olevat okei, on kõige ehtsam valetamine. Kui EKRE ei toeta Istanbuli konventsiooni, mis paneb riigile „kohustuse kaitsta naisi ja lapsi perevägivalla eest“, siis sellest ei järeldu, nagu erakond poleks selle põhimõttega nõus. Vastupidi. Ainult et Istanbuli konventsioon ei reguleeri ainult perevägivalda, vaid kuulutab sõja traditsioonilistele soorollidele. Selliste radikaalse feminismi seisukohtade omaksvõtt ei ole meie huvides.

Meie huvides ei ole liituda millegagi, mille kohaselt on soorollid naistevastane vägivald. Seetõttu ei poolda EKRE seda konventsiooni. Ent Miadre väide, et „mingi grupp inimesi hakkab meedia kaudu rõhutama, et naise- ja lapsepeks on okei“, on lihtsalt rumal ja pahatahtlik. See, mis toimub suletud uste taga, see suure tõenäosusega sina jääb ning ükski konventsioon seda ei muuda. Meie kõigi kohus on kaitsa oma naisi ja lapsi, ükski dokument seda ei tee. Sama kehtib seksuaalse ahistamise ning igasuguse vaimse ja füüsilise vägivalla korral. Meil on vaja reaalseid tegusid, mitte konventsiooni. Kasvatagem oma lapsi õigesti ja armastusega, õpetades neile õigeid väärtusi. Naiste austamine ning laste kaitsmine peaks olema iseenesest mõistetav ning normaalne.

Hirm tuleviku ees on noores eas normaalne nähtus, kuid vale informatsiooni ja laimu levitamine õpetaja poolt ainult süvendab seda. Ei ole vaja otsida tonti sealt, kus seda pole. Jääb üle vaid loota, et õpilased ei ole nii kergesti ajupesule alluvad ning suudavad noore bioloogiõpetaja demagoogiat kriitiliselt võtta. Selle asemel, et soovida kellegi uuesti koolipinki saatmist, peaks üle vaatama enda väärtused ja eesmärgid õpetajana. 

Hendrika Näägo.
2016.

pühapäev, 15. mai 2016

EESTI KODUKAITSE SELTSI KOKKUTULEK.


Foto: Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi FB lehelt.




TULEMAS ON EESTI KODUKAITSE KOKKUTULEK JÄRVAMAAL
26 aastat tagas, 15. mail 1990, Toompeale Interrinde korraldatud miitingule kogunenud ning töölismalevate liidri, Lõssenko, poolt ülesköetud ja raevunud miitingulised murdsid lossi sisehoovi, eesmärgiga kukutada alles mõni kuu ametis olnud ja riiki iseseisvumisteele suunama hakanud valitsus.


Halvema hoidsid ära tolleaegse peaministri Edgar Savisaare raadiopöördumise peale Toompeale appi rutanud tallinlased ja ümberkaudsete piirkondade elanikud, sundides märatsejad taltuma ning lossi sisehoovist ja lossiesiselt platsilt lahkuma.


Öösel kell kolm võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu otsuse kodu, rahu ja ühiskondliku korra ning kodanike turvalisuse tagamiseks luua organisatsioon Eesti Kodukaitse.


Nende sündmuste meenutamiseks hakati alates 1993. aastast korraldama teatejooksu „Toompea 18.45". Kahjuks traditsioon katkes  peale Kodukaitse organisatsiooni tegevuse lõpetamist 1996. aastal.


Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi poolt 2012. aastal taaselustatud ajalooline teatejooks, lülitati Tallinna päeva kavva ning viidi läbi ka sel aastal koostöös Rahvarinde Muuseumi, Tallinna Kesklinna Valitsuse, Tallinna Kultuuriameti, Tallinna Spordi- ja Noorsooameti ning Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametiga tähistamaks Eesti Kodukaitse organisatsiooni moodustamise 26. aastapäeva.


Kahjuks tuleb ära märkida ka üks teine  sündmust, millest sel aastal möödus 20 aastat, nimelt vabariigi valitsuse määrust 15. märtsist 1996 nr 82, millega lõpetati organisatsiooni Eesti Kodukaitse tegevus.


Meenutamaks möödunud aegu ning organisatsiooni Eesti Kodukaitse kangelaslikku tegevust veretus võitluses Eesti riikliku iseseisvuse taastamise ning kindlustamise eest, korraldab Eesti Kodukaitse Järvamaa maleva legendaarne pealik, Villem Kelgo, kokkutuleku, millest osa võtma kutsub ta kõiki endiseid kodukaitse liikmeid.
Kokkutulek toimub 21. mail algusega kell 13.00 Järvamaal, Orgmetsas Piibe maanteel Aravete ja Järva- Jaani vahel.




Villem Kelgo palvel edastan info kokkutuleku kohta:


Kunagise Eesti Kodukaitse kokkutulek toimub 21. mail algusega kell 13.00 (kogunemine varem) Järvamaal Orgmetsas Piibe maanteel Aravete ja Järva-Jaani vahel - viidad on väljas.
Üritus toimub iga ilmaga.
Osamaksu ei ole.
Kõik on oodatud!


Org. toimkond
Villem Kelgo


teisipäev, 10. mai 2016

JÄLLE JUUKSURIS - Jaanus Järs.



JÄLLE JUUKSURIS.

Jaanus Järs.

“Te võite ette minna”, ütles kõrvaltoolil istuv noormees, “ma veel ootan”. Küllap tahtis ta noorema juuksuri käe alla, selle juurde, kelle mustast soengust rippus alla ereroosa salk ning kelle puusad meenutasid suahiili hulatüdruku omi. Mina tüürisin hallineva daami juurde, kes ootas juba, käärid käes, seljas puhas ajatu joonega kittel. “Lõigake palun siiliks, või vähemalt hästi lühikeseks!” võtsin kokku oma vähenõudlikud soovid ning asetasin prillid peeglilauale. Daam hindas mind, jalutas pool tiiru ümber tooli. Siis tahtis asuda mu kulmude kallale. “Kulmud, las need jäävad,” sekkusin tagasihoidlikult esimese pikema karva langemise järel. “Arvate või?” vastas daam suure küsimärgiga, aga ei hakanud vaidlema ning jättis mu imestamisorganid alles. Heitis veel ühe kõrvalpilgu ja tõstis kammiga tuka kääride teele.

Metsistuma hakanud kiharad langesid üksteise järel õlgadele ja põrandale. Eest, tagant ja külgedelt. Siis veel salguke siit ja teine sealt. Väga kiire mul polnud, olin parkimiskella veerand tundi ette lükanud ning jälgisin huviga, mis minuga toimub. Juuksur asus mu kukla kallale ning käskis pilgu maha suunata. Piidlesin sahtleid ja kreemitopse. Lõpuks kasutas ka masinat, aga siiski üllatavalt vähe siilisoengu kohta. Paar tõmmet külgedelt ja kõrvade juurest. Nüüd tohtis jälle pilku tõsta. Selja taha ootajate hulka oli lisandunud uusi inimesi, nende hulgas noor naine. Pisut ebatavaline meeste juuksuris, aga ma ei näinud peeglist, kas naine ootab enda või kellegi teise järjekorda.


Juuksuridaam jätkas rahulikult. Tal oli plaan, aga ma ei taibanud veel, missugune. Siilisoeng see ilmselgelt ei olnud. Minu peegelpilt omandas korrastatuse ja meelekindluse, eesmärgid ja tahtejõu. Daam askeldas visalt nagu skulptor meisliga. Veel natuke siit, veel sealt. Panin tähele, et naine ootepingilt piilub mind üha tihemini. Kui noor ta õieti on? Ilma prillideta oli mul seda raske öelda. Noor, noorepoolne või lihtsalt hästi säilinud? Sale, nõtke, moodne, kütkestav, vaba. Virgutav ja võrgutav. Naine parimais aastais! Mida hetk edasi, seda pikemalt ta minu peegelpilti uuris. Tundsin ergutavat aroomi. Juuksur oli kammi sisse kreemitanud, kergitas ning kallutas mu tukka, võttis föönigi appi. Valguses sädeles juukselaki pilveke, mis laskus mu uut ilmet kinnistama. “Kas nii sobib?” küsis juuksur. “Sobib,” vastasin, “kui palju ma võlgnen?” “Kaheksa.”
Jalutasin oma nagis rippuva fliisini ning klappisin lühinägelike silmadega rahakotist kaheksa eurot. Siis võtsin laualt prillid ning sättisin ninale. Peeglist vaatas mulle vastu Pootsmann! Jüri Pootsmann! Ainult piip ja nokamüts olid veel puudu.


Luua.
Mai 2016.