Esmaspäev, 18. oktoober 2021

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE". - Erik Puura

 


Foto: Neeme Sihv

ERIK PUURA.

MÕTTEID AJAJÄRGUST, KUS KÕIK SAAB OLEMA "ROHE"..
Tunnistan, et praeguseni on rohepööre minu jaoks rohkem järjekordne sõnakõlks kui selgelt eesmärgistatud protsess, mille võimalikkusesse suudaks uskuda.
Eelkõige selle tõttu, et juba 30 aastat tagasi õpetati mulle Manchesteri ülikoolis jätkusuutliku arengu põhiprintsiipi – me peame jätma järgnevatele põlvedele vähemalt sama hea või parema keskkonnaga planeedi kui see on praegu. Kogu selle aja jooksul ei ole ma kohanud paremat seletust ning ükskõik missuguseid uusi sõnaühendeid ja definitsioone me välja mõtleme, sellest lihtsamat ja loogilisemat selgitust ei ole olemas.
Kui me aga mitukümmend aastat juba muutusi ja ohte näeme ja tunnetame, siis miks on tänaseks olukord muutunud selliseks, kus näiteks kliimamuutuste osas selle põhiprintsiibi täitmine on prognoositud võimatuks? Noorem põlvkond on tulnud tänavale ning mõne elutarga vanuri heietus, et parem mõte oleks usinalt koolitööd teha, võib antud ajahetkel veel kandepinda leida, aga mitte kauaks.
Mida aga konkreetselt peaks tegema? Nii kaua, kui iga inimeste grupp mõtestab ’pööret’ lahti oma nägemusest ja huvidest lähtuvalt, on igaühel võimalus kas olla nõutu, jutustada oma versiooni (sest teatavasti sõna on vaba) või siduda oma idee rahavankri ette. Kes jääb peale, kas paevana Rein Einasto, kelle vaate kohaselt rohepööre on looduse kuritarvitamise lõpetamine, kasutades termineid metsa üleraie, röövkaevandamine, kuripõllundus ja liiglinnastumine, või näiteks McDonalds, mille jaoks üks peamisi viise aidata kaasa kestlikule arengule on lihtsat plastmassist mänguasjade asendamine rohemänguasjadega? Suure raha poolt juhituna on jõuskaalad on väga ebavõrdsed.
Sõna ’rohe’ saab ju panna sisuliselt iga teise sõna ette ning ideede meri lainetab. Rohemajandus, rohekohvik, rohemänguasi, rohemadrats, rohelammas. Võite ise proovida, võtke õigekeelsuse sõnaraamat ja pange iga sõna ette ’rohe’. Poole tunniga on olemas vähemat 30 uut äriideed. Kahjuks on keegi rohepesu sõna kaudu võtnud pesutööstuselt võimaluse, kuid pisut spetsiifilisemaks muutudes saab rohebikiinid ja rohebokserid kindlasti turule tuua.
Euroopa on enda arvates leidnud lahenduse. Keelame osa asju ära või maksustame ülikõrgelt ning tõukame teele hiigelsuure rahavankri, millest nutikad saavad oma osa, et uusi rohetooteid ja roheteenuseid turule tuua. Esimesed triibulised aga on juba käes. Kiirelt kõrgeks kruvinud energia hinnad mitte ainult ei pannud juba sulgemisjärgus olevaid fossiilenergeetika jaamu uuesti tööle, vaid käivitasid skeemide loomise, kus energiavaesusesse jõudvatele inimestele püütakse hinnatõusu kompenseerida. Sest keskkonnamuutuste veelgi drastilisemaks muutumisega läheb veel aega, inimesed tänaval aga on iga võimul oleva poliitiku halb unenägu.
Rõhutaksin ka just keskkonnamuutusi, sest kogu rohevirvarris käib mäng liiga palju kliima ja CO2 ümber. See pole kaugeltki ainus probleem ei kogu maailmas ega ka Eestis. Kui me tegelikult ka tahame otsida ja leida lahendusi, siis peame kõige aluseks panema just selle sama eesmärgi – me peame järeltulevatele põlvedele elamiseks jätma vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema planeedi. Ja me ei räägi siin 10 või 50 aastast, me räägime sadadest ja tuhandetest aastatest. See, mida inimene on suutnud just viimase 150 aastaga järjest suurenevas mahus korda saata, ise üha kiirenemas tempos ka paljunedes, on ikka väga karm.
Ma arvan, et just Eestist võiks tulla nutikaid maailma muutvaid lahendusi. Järgnevalt käsitleksin just Eesti konteksti. Niisiis, meie eesmärgiks on jätta tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse, aga loodetavalt parema keskkonnaga Eesti. Ning pisut laiemas kontekstis ei pruugiks me selle all mõista vaid looduskeskkonda, vaid kindlasti ka linnakeskkonda ning ehk veelgi tähtsam – sotsiaalset keskkonda, sest kõik on omavahel seotud ning kõik on kinni mitte niivõrd rahas, kui inimeste mõtteviisis ja vastastikuses suhtluses.
Kõik head ja vajalikud mõtted on maailma ja ka Eesti inimestel tegelikult juba olemas. Lihtsalt meist igaüks saab igapäevaselt infodoosi, mida võiks nimetada isegi infomürgituseks. Sellises kaoses kaotatakse võimalus võtta ühine aeg ning seada ühiseid samme, loogiliselt ja talupojamõistusega.
Üha enam kuulsust koguvas rohepöördes on kogu diskussioon viidud CO2 emissioonidele ja globaalsetele kliimamuutustele, mis tavainimese jaoks väljendub pigem energiaarvetes ning valikutes elektri-, kütte- ja transpordivajaduste rahuldamiseks. Jah, me peame võimalikult kiiresti oma põlevkivinäo puhtaks pesema, aga mitte nii, et elektrivarustus kui tänapäevane inimõigus oleks ohus või ülikõrgelt hinnastatud.
Selle kõrval aga ei tohi varju jääda kõik muu.
Minu tähelepanek on, et ülioluliste teemade puhul püüavad inimesed leida lahendusi ebaefektiivsetel viisidel. Näiteks arvatakse, et lahenduseks on kümnete ja isegi sadade lehekülgede pikkune arengukava. Samas iga arengukava puhul on peamisi punkte, milles ’huvigrupid’ ei ole ühel meelel, üksikuid ning need mahuvad ära ühele lehele. Ning huvigruppide kaasamisel on kõige tähtsam, kui just need peamised punktid välja tuuakse ning läbi vaieldakse.
Räägitud on ka, et tuleb uskuda teadlasi ning otsused peavad olema teaduspõhised. Samas looduskaitsjale ongi tähtis looduse kaitsmine, see on tema töö. Iga ohustatud liik on tähtis ja iga hävinud liik või kahjustunud ökosüsteem on korvamatu kaotus.
Mulle aga on silma jäänud paari Rootsi teadlase tööd. Esimene väitis, et kliimamuutuste ohjeldamiseks oleks üks lahendusi inimese liha söömine, teine jällegi, et me võime kokku hoida nii elektri tarbimise, autost loobumise kui lennureiside ära jätmisega, aga üheainsa lapse keskkonnamõju ületab kordades kõik muu.
Kuidas suhtuda siis sellesse, et Eesti rahvaarvu vähenemist võiks käsitleda kui kliimaeesmägi täitmist? Ülimalt vastuoluline.
Missuguse teadlase nõuanded on siis teaduspõhised ja missuguste teadlaste omad ei ole, kes otsustab? Vastuseks on jällegi tuginemine peamisele põhimõttele – me peame jätma tulevastele põlvedele vähemalt samaväärse planeedi. Ning üksteise söömine ja lastest loobumine ei ole lahendus.
Veebimeedia on tänapäeval ka omalaadne, erinevate seisukohtade kaalutletud analüüs on sisuliselt kadunud, klikke jahtides paisatakse välja äärmuslikke vaateid ning kui artikli peakiri algab sõnaga ’teadlased’ ja kooloniga, mõtlen, et mis pauk sealt jälle tuleb.
Paratamatult jääb otsuste tegemine loodetavalt tarkade poliitikute pärusmaaks. Aga mitte ainult mistahes otsuste tegemine, vaid vastutus selle eest, et ka pikemas tulevikus oleks Eesti hea elada.
Ja lõppkokkuvõttes sõltub kõik sellest, mis on ikkagi kahe kõrva vahel ning kuidas osatakse suuremat pilti näha. Loodame, et vähemalt põlvkonnavahetusega midagi selles osas kardinaalselt muutub, kuigi ajalugu on näidanud, et enne kui juba väga suur häda käes on, lükkavad inimesed probleeme järjest edasi.
Kui nüüd selle pika jutu tulemusena võetaks omaks, et olgu terminiks jätkusuutlik areng, kestlik areng, ringmajandus või rohepööre, siis eesmärgiks on jätta tulevatele põlvedele elamiseks vähemalt samaväärne planeet, siis ehk aitab see tuua mõtteselgust ka konkreetsete tegevuste plaanimisel.
 
Oktoober 2021. 

3 kommentaari:

  1. Erik Puura lisab:
    Kui nüüd eilse postituse jätkuks rohepöörde teemal edasi mõtiskleda, siis suurt eesmärki – planeedi säästmist – silmas pidades on võimalik inimeste erinevaid plaane hinnata.
    Alustades enim käsitletust, kasvuhoonegaaside hulka on vajalik piirata ning peamine viis selleks on vähendada fossiilsete energiaallikate kasutamist. Piltlikult selgitades, kes ikka veel ei ole aru saanud, minevikus salvestunud päikeseenergia kasutamine on üks kõige lihtsamaid ja odavamaid viise energia saamiseks, kuid tehes seda geoloogilise aja mõttes üliväikse ajaperioodi jooksul on sellel süsinikuringe muutuste ja selle mõjude tõttu tagajärjed Maa kliimale. Süsinikuneutraalsus tähendab, et suudame süsinikuringe looduslike tasemeteni tagasi viia.
    Loomulikult võib ka loodus ise süsinikuringesse jõulisemalt sekkuda, näiteks vulkaanid on viimase saja aasta jooksul pigem suhteliselt rahulikud olnud. Suure võimsusega vulkaanipurse võib atmosfääri paisata nii palju tuhka, et päikesekiirguse jõudmine maapinnale on takistatud ja globaalne temperatuur võib aastateks mitme kraadi võrra langeda. Teisalt, ka vulkaanid võivad emiteerida olulisel hulgal kasvuhoonegaase. Kas ja millal vulkaanid oma sõna ütlevad, ei oska keegi täpselt ennustada, selle teadmatusega peame elama.
    Tulles tagasi süsinikuneutraalsuse saavutamise juurde, siis paraku on nii, et üdini keskkonnasõbralikke lahendusi ei ole olemas. Iga uuel tehnoloogial on oma kõrvalmõjud. Kui järjekindlalt sõdida nende kõrvalmõjude vastu, siis pole kliimaeesmärkide täitmine võimalik, ja see on miski, millest on ilmselt väga raske aru saada. Ainus viis kõrvalmõjudest pääseda on täielikult loobuda praegusest elu kvaliteedist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ....On kohti, kus kõrvalmõjud on väiksemad. Siin võib näidetena tuua energiatõhusa ehituse ja maasoojuse kasutamise. Kõrvalmärkusena, minu hinnangul peab ametkondadel olema kohustus lõpuks aru saada, et maasoojuse kasutamine on võimalik viisil, kus mõju põhjaveele sisuliselt puudub. Takistuse seadmistega välditakse üht peamist väheste kõrvalmõjudega lahendust. Kuna just Eesti kliimas on kütmiseks ja üha rohkem ka jahutamiseks kuluvad energiahulgad väga suured, siis me saame rääkida väga olulisest energia kokkuhoiust.
      On teisi kohti, kus kõrvalmõjud on kindlasti suuremad, nendest ei pääse. Siin võib näidetena tuua tuule- ja päikeseenergeetika, energiasalvestid, akude ja vesiniku abil töötavad transpordivahendid. Kui me sõdime kaevanduste vastu, kust vajalikke materjale saada, siis jällegi – süsinikuneutraalsus ei ole võimalik. Kahjuks tuleb nende kõrvalmõjudega leppida, kuniks vajalikud materjalid on olemas, ning siis loota ringmajanduse efektiivistumise peale, kus läbi taaskasutuse uusi varusid enam niivõrd suures ulatuses ei pea kasutusele võtma.
      Tuumajaamade kohta on hinnatud, et kui väga pingutada, siis kolme aastakümne perspektiivis võib nende osakaal globaalse süsinikuneutraalsuse saavutamiseks olla oluline, aga mitte määrav, kusagil 10% kandis. Lihtsalt tuumajaamade arendusprojekte ei ole palju. Tuumajaamade jaoks on vajalik ülikõrge ohutuse taseme garanteerimine ja riskide minimeerimine, mis on võimalik ainult läbi kõrgetasemeliste ekspertide olemasolu. Vastuseis tuumajaamadele on valdavalt psühholoogilist laadi ning põhineb peamiselt küündimatusest, hooletusest ja mõtlematusest toiminud katastroofidel ning valedel riskihinnangutel. Näiteks Fukushima katastroofi puhul oli tsunami vastane kaitserajatis konstrueeritud sellise hiigellaine jaoks, mis hinnanguliselt tekib kord 100 aasta jooksul, aga mitte sellise jaoks, mis tekib kord 1000 aasta jooksul. Paigutada jahutusvee varugeneraatorid aga nii, et tsunami need hävitab, on tagantjärele lihtne läbimõtlematus.

      Kustuta
    2. .... Eestis on suurteks võimalusteks veel ringmajandus ning jäätmete taaskasutus. Ka minevikus ladestunud põlevkivitööstuse jäätmed on võimalik muuta väärtuslikuks tooraineks.
      Üks suuremaid väljakutseid aga, mis võiks saada Eesti lipulaevaks kogu maailmas, on bioressursside väärindamine, eriti uute tehnoloogiate abil, mis annaks meile suure konkrentsieelise.
      Ja lõpuks, üks kõige kindlam viis on tõepoolest vähendada tarbimist. Kõiges. Kuidas seda teha, kui meeleheitlikult püütakse iga inimese ajju tungida, on üks kõige keerulisemaid tänapäeva küsimusi.

      19.10.2021.

      Kustuta