Laupäev, 20. märts 2021

Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp

 

 
Autori fotod.
 
 Fred Jüssi mõtetega Hiiumaa metsades - Mati Sepp
 
 
Päev enne Emakeelepäeva olin Eesti Metsa Abiks kaaskoordinaatori (Helena Eenok) praamil ja suundusime Hiiumaale, et osaleda Hiiumaa Emakeelepäeva auks korraldatud matkal. Hiiumaa matkadel osaleb alati käputäis inimesi ja see annab matkale oma lihvi ja turvalisuse. Matka eestvedajaks on Mattias Hiiumaalt ja südamest suured tänud, oli jällegi väga meeldejääv retk.
Ma omalt poolt tänaks veel ka praami meeskonda, kes meie auto tööle aitasid ja me ei jäänudki praamile lõksu nagu natuke pelgasime. 
 
Kuid koroonast ei saa üle ega ümber antud lugu kirjutades ja pean ütlema, et inimesed tajuvad ohtu üsna hästi, mis viirusega kaasneb. Praamil olles hoiti ohutuid vahemaid ja kanti maske. Praamil viibisime enamasti õues, kuna sedasi oli inimestega kontakte kõige vähem ja see hoidis ka meeleolu üleval. Tegime endast kõik võimaliku, et kõigil oleks ohutu. Riske mõistagi 100% maandada saab ainult siis kui püsid kodus nelja seina vahel, aga see oleks vaimselt väga kurnav.
 
Hiiumaal matkal käimine on osaliselt minu jaoks puhkus, aga peamiselt ikkagi seotud looduskaitse tööga, kuna olen Eesti Metsa Abiks metsamajanduse programmi koordinaator ja matkates mööda metsasid saan ülevaate, millised muutused toimuvad looduses. Kas rikutakse seadusi, milliseid JOKK-skeeme metsamehed kasutavad ja iga matk annab parema ülevaate Eesti metsades toimuvast. Mis omakorda on hea infopagas, kui tuleb suhelda poliitikutega, kes otsustavad paljuski, milline Eesti metsade tulevik saab olema. Ka Hiiumaa metsade saatuse otsustavad lõpuks ikkagi poliitikud. Tasub ära mainida, et Eesti Metsa Abiks ei soovi Eestis metsamajandamist ära keelata nagu tihti ekslikult metsamehed arvavad vaid eesmärk on jätkusuutlik metsamajandamine, mis tagaks maapiirkondadesse tööd inimestele ka 20 aasta pärast ja ökoloogiline looduskeskkond säiliks toimivana. Ainuüksi kolme aastaga raiutakse Eestis metsa lagedaks Hiiumaa suurune ala ja see pole jätkusuutlik metsandus, arvan vähemasti mina metsamehena.
 
Lumekate aitas meid leida
Meie matkaretk sai alguse Kärdla-Käina maanteelt ja sealt suundusime mööda metsasid Hiiumaa keskpunkti suunas. Keskpunktist jäi veel kiviviske kaugusele lõpp-punkt Leigri küla. Matk sai ellu viidud karmide koroonapiirangute ajal ja matkalisi oli kokku kuus, aga alustasime viie inimesega. Üks matkal osalenutest liitus otse töölt tulles ja jõudis meile järele umbes 7. km paiku. Matka algusest peale sadas laia lörtsi, mis kattis nii maapinna kui ka kõik ümbritseva metsamaastikul kasvava kauni, aga samas hirmuäratavalt märja vatja valge lumega. Kuid üsna hanereas liikudes ja hoides vahemaad üksteisest, jätsime endast maha hästi jälitava raja, mida mööda oli võrdlemisi lihtne meile järgi jõuda.
Mina liikusin kõige ees ja aeg ajalt tükkisin natuke pikema sammuga olema ja kadusin võserike vahele. Selle ajaga kui teised järgi silkasid, kuulasin ümbritsevat loodust. Vaikus, lausa surm vaikus, ühel üksikul korral oli kuulda kauguses ronkasid. Majandustegevusega kaasnev vaikus on paljuski hirmutav kuna ma ei tea, kuhu see meid lõpuks välja viib.
 


 
 
Lootust ei tohi kaotada
Kuuldes ronkasid kauguses, oli see minule ikkagi lootus, uus elu on tärkamas. Ronkadel kooruvad pojad märtsi lõpus või aprilli alguses ja ronga pesa leides tasub jätta metsameestel lindudele puhvertsoon (10 meetrit). Olen mandril leidnud korduvalt siiski hiireviu ja ronga pesasid, mis kõiguvad üksiku säilikpuu ladvas kuna mingit puhvrit ei jäeta pesa ümber - seadus seda ei nõua. Tulemuseks on see, et lähima viie aastaga murdub enamasti puu koos pesaga maha ja sellega koos lootus, et lähiajal miskit paraneks, aga loodus on visa ja vanalinnud ehitavad uue pesa ning kõik algab uuesti. Aga kui pole enam metsamassiivi kuhu pesa rajada, siis oleme jõudnud lõpp-punkti, millest välja saada on raske.
 
Hiiumaa looduse lõpp-punktid
Metsamatk oli 17,2 km pikk ja seda läbides sai selgeks, et vanemailmelisemad Hiiumaa metsad on üsna tõsise raiesurve all nii RMK hallatavatel aladel, kui erasektoris. Matkal läbisime korduvalt alasid kus metsa oli maha raiutud üle 10 ha ja leidus ka näiteks üle 20 ha suurune ala, mis oli lühikese ajaga vanast metsast tühjaks raiutud. Sedamööda oleksime saanud vantsida ca 1,5 km, aga kui ma olin 500 meetrit sealt kaudu läinud, sai minul hingeliselt mõõt täis ja suunasin matkaseltskonna vanemaealisse metsa, kus juba oli alusmetsa raie tehtud, et seegi saaks maha raiutud lageraiega. Raied tehakse väga lühikeste ajahüpete tagant ja kui uued lageraieteatised ka ära realiseeritakse, on maharaiutud ala suuruseks juba üle 30 ha. 
 
 


 
Kuidas selline loodusvaenulik raiesüsteem Hiiumaal üldse võimalik saab olla? Kogu süsteem on üles ehitatud seadustele, mis on teatavasti inimeste endi tehtud. Kui mets loetakse seaduse alusel raielangil uuenenuks, saab selle kõrvale uuesti lageraie sisse raiuda. Seaduslik alus võimaldab sedalaadi looduse laastamist hiigelmastaapides ka Hiiumaal ja toon ühe näite seadustest, mis avab ukse 30 ha suurustele raiealadele. 
 
§ 16. Metsa uuenenuks lugemiseks nõutav puude minimaalne arv hektaril ja arvesse võetavate puude minimaalne kõrgus
1) Mets loetakse uuenenuks kui hektaril kasvab vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku mändi või vähemalt 1000 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku kuuske või vähemalt 1500 0,5m kõrgust ja kõrgemat harilikku tamme või vähemalt 1500 1,0m kõrgust ja kõrgemat muud metsa uuenenuks lugemisel arvesse võetavat puuliiki.
Huvitav on veel seegi, et mets hakkab seaduse alusel 1,3 meetrist, aga toimiva metsaökosüsteemi maha raiumiseks on vaja kas või 0,5 meetri kõrguseid puukesi raieküpse metsa kõrvale ja võibki juba harvesteri peale saata, et järgmised metsalad saaks maha raiutud. Kuni metsaseadus kubiseb JOKK-skeemidest, on Hiiumaa metsade saatuseks valdavas enamuses saada maha raiutud, selles pole mul enam kahtlustki. 
 
Sealsel 20 ha maharaiutud alal oli veel üks asi, mida täheldasin. Osad langid olid uuenenud vegetatiivsel teel (kännuvõsust) ja kui raiekände oli ca 500 tükki hektari kohta ja ühest kännust sirgus välja 7 võrset, siis need kõik loetakse uuendamise arvestusse sisse ja saadakse mitu tuhat väikest puud, mis tegelikkuses tulevad ainult ca 500 kännust. Sedasi seaduse järgi on mets uuenenud ja lubatakse kõrvale uus lageraie, aga looduses on suurem osa lageraielangist ikka lagemaa ja kännuvõsust tulnud sookask pole mingi tulevikumets. Kurvaks teevad sellised vaatamisväärsused Hiiumaa looduses, kuna see pole tulevastele põlvedele metsakasvatamine, vaid oma taskute täitmine. 
 

 
 
RMK raiub ka Hiiumaal looduskaitsealust metsa
Üle Eesti on üsna problemaatiline, et uuendusraied tehakse ka looduskaitsealadel ja ennekõike on raied majandustegevuse eesmärgil tehtud, kuna looduskaitse kaitse-eeskirjad lubavad sedalaadi tegevust Eestis. Hiiumaa pole mingi erand selles osas ja RMK on raiunud ka Leigri looduskaitsealal. Ühest küljest on see kurb teadmine, aga Eesti Metsa Abiks pingutab selle nimel, et looduskaitsealad saaks majandustegevuse raiesurve alt välja. Loodusel peab olema oma varjupaik, kuigi hetke looduskaitsealad tagavad kaitstavatele liikidele ainult ellujäämise koha, on see siiski parem kui mitte midagi ja iga tehtav uuendusraie looduskaitsealal seab ka selle eesmärgi ohtu.
Põdrale ja hirvele annab metsaraie Hiiumaal elupaikasid ka looduskaitse alale
Ühed vähesed, kes Hiiumaa metsa hävingust kasu lõikavad on sõralised (põder, hirv ja metskits), metsafirmade kõrvalt. See toidubaas, mis rajatakse sõralistele ületab igasuguseid ootusi ja hirved elavad Hiiumaal üsna hästi. Mõistagi, kus on palju toitu, seal on ka suuremahuline paljunemine tagatud ja kui hirvi on palju, on ka konflikt inimese ja looma vahel kerge tulema. Olen kuulnud, et metsaomanikud ei ole üldse rahul hirvede kõrge arvukusega, kuna söövad istutatud taimed metsas ära ja ka põllumehed kurdavad suure arvukuse üle. Kuid ära unustatakse tihti see, et süüdi pole hirv metsas, vaid inimese loodud süsteem. 
 
Matkal aga tulid hirved igati kasuks, kuna noorendikud olid lörtsi lume alla mattunud ja sealt läbi ronimine oli üsna ebameeldiv, eriti seetõttu, et olin veel kõige esimene, kes teed juhtis. Ühel hetkel ilmus kolm hirve ei tea kust (jälgede järgi oli neid kolm tükki) ja läksid täpselt selles suunas, kuhu meiegi suundusime ja nad nagu väikesed lumesahad, raputasid oma liikumisega võsa pealt lund maha ja lihtsustasid oluliselt sedasi meie liikumist. Loomadest kohtasime kokku ainult nelja metskitse ja jälgede järgi võis oletada, et meie jäljerajad ristusid 17 km pikkusel matkal kaheksa hirvega. Kuid siiski loodus ei koosne ainult hirvedest ja metsaraie ohustab rohkemal arvul liike, kui on raiemajandusest kasusaajaid.
Hiidlased on üsna rahuliku loomuga ja kogenud matkakaaslased, väga ei räägi, mida nad Hiiumaa metsade üleraiest arvavad, aga teravaid noote siiski esines ja hiidlaste mure oma metsa pärast kasvab. Otseselt keegi pole metsa raiumise vastu, aga kui see läheb juba nii mastaapseks nagu Hiiumaal juba on, siis valulävi hakkab igati kätte jõudma. 
 
Ka Fred Jüssi, kes on elanud samuti mõne aasta Hiiumaal, on avaldanud üsna selgeid ja arusaadavaid mõtteid Eesti looduse kannatuste kohta. “Kuidas saab keegi olla nii rumal, et mõelda: «See on minu maa, teen siin, mis tahan! Saen metsa maha, tapan kõik loomad.» Juba moraalselt ei pea ma seda õigeks. Teisest küljest on omanikke vaja, ilma ei oleks üldse korda majas. Inimene ei ole veel valmis, et hoida seda, mis talle ei kuulu.”
Mõelge Fred Jüssi sõnadele ja ehk leiame Jüssi mõtetest elutarkuse, mis aitab siinset loodust lõpuks ka hoida.