Olen sild.
Olen sild liivaselt kaldalt loojenevasse järve. Esimesel soojal kevadõhtul leban ma punetaval veepeeglil ja kuulatan üksikuid haruldasi kihulasi. Kas ma kuulen neid? Kahtlen seni, kuni nahkhiire kuulmatult laperdav tiib riivab mu kõrval taeva peegeldust. Kaldaroostikest voogab veele rabakonnade vulisev ümin, kasvab ja kahaneb, kaunistuseks kärnkonnade kriuksatused. Lehitust metsaservast ulatuvad kaldani päevast väsimata rästaste viimased kumedad soolod. Hulkuvad pilliroosaared ripuvad õngekorkidena piirpinnal enama ootel.
Vooruslik järv voorte vahel lohus peale puhkepäeva, peale tööpäeva. Metsa taga raudteel ei tõtta rongi. Põllu taga ei kosta kaubaveokeid, ei ümise maantee helilint. Tuul on takerdunud latvadesse, liikumatu õhk ladestunud järvele. Pereliikmed hilisel õhtusöögil kaugemateski taludes, koer toob kuuldavale üksiku poolkohustusliku haugatuse. Äsja saabunud roo-ritsiklind sätib alles häält, proovib lühikesi kähedaid sirinaid. Sinikael roo taga prääksatab ja laperdab tiibadega, tõestades oma tunnete sügavust. Teised sinikaelad salgana, tiibade viibutused üle heleda ja tumeda sinise. Hüüp tõmbab õhku sisse ja surub endas välja kõikjalekanduva valju madala võnke.
Olen sild. Tunnen su jalgu oma laudadel astumas. Löön kõikuma ning su tuleku ringid ristuvad eemalduva laululuige omadega. Otsid karbist binoklit, järve põhjas loksub, kiirgab, helendab noorkuu hõbe. Kõigepealt veendud, et see oli laululuik. Siis avastad saarte vahelt tuttvartide paari, siis tuttpütipaari. Silmi kissitades leiad ergavas loojanguviirus sajapealise pardiparve, aga ei suuda täpsustada. Nahkhiir teeb suuremaid ja väiksemaid ringe ümber meie. Ringid kaladest, konnadest. Paned binokli karpi tagasi, lahkud, jättes mind õõtsuma.
Olen sild. Ulatun liivarannast roogude taha vabale veele. Päike upub aeglaselt. Sinna, jahedasse pimedusse, ma veel ei ulatu.
---------------------------
03.mai 2017, Olivier Messiaenile mõeldes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar