Teisipäev, 2. mai 2017

MINU SEIKLUSED LUULERADADEL - Tiiu Elu



  KEVAD 

Ta tuleb talvest läbi rüsijää
ja Arktikast kus elab valge karu.
Ta tundrast tulles lumelilli näeb,
nii päiksega ta jõuab meie koju.

Ta tuleb päikesega õitevahus
ja puistab teele hella armastust.
Siis korraga kaob igast hingest rahu,
me elu algabki ju kevadest.

Me hinge sees on suure suve valgus,
kui hommikpäike mängib kardinais.
Kui kevad tuleb, on see kõige algus,
see on kui elu sündimise hetk. 

Siis tuleb suvi oma õite ilus
on igas pesas koorund väike hing.
Kuid inimlaps, kes eostund kevadilus,
see sünnib nagu väike lumelind.

/ Rannatüdruk/  

* * *

     LAPSEPÕLVE 

Ma vahest tasahilju kiikan lapsepõlve
ja mõtteis hulgun mööda külatänavaid.
Need toona tundusid nii pikad, pikad,
et tihti jalad ära väsisid.

näen kodumaja vana roogset katust
ta väikseid aknaid kaemas räästa alt.
Siis korraga ma peatun ajarutus
ja leian istumas end löövi lävepakult.

Näen vaimusilmas veel neid kuuseoksi,
mis olid alati me trepi ees.
Sai sügiseti käidud mööda metsi,
 sai marju korjatud ja mündi teed.

käin lehmakarjas, pesen rannas lambaid,
ma rohin peenraid, võtan kartuleid.
Ma mäletan veel pikki talveõhtuid,
 kui külanaised köögis kudusid
.
Veel mäletan ma isa võrguharki,
 kus isa aina võrke parandas.
Näen lapsi meie vanas taluköögis
ja ema piinab õmblusmasinat.

Näen memme, kes loeb õhtupalveid
ja vanatädi piiblit lugemas.
Näen, kuidas väiksed unemati leidsid
ja suurte toas veel jutuvadinat.

Kui seinakell lööb õhtu viimast tundi
ja uni võtab vanas talus maad,
siis tasahilju aknaist kustub tuli
ja mina olin lihtsalt suureks saand.

/ Rannatüdruk/ 

****

        MURE 

Mu Eestimaa,
Su üle  valvab raha võimas käsi,
mis ühed vaeseks, teised rikkaks teeb.
Me võim end kiitmast iialgiei väsi, 
kel võim on käes, see pühib teised teelt.

On rahal ,võim mis rahvaga ei lõimu,
ta jalgealla tallab inimsuse.
Me valitsus, see rahvaga ei põimu,
ta ihkab võimu, trambib inimsusel

.Me maa see ägab, mõistmata mis toimub,
ta lastest pooled näljapajukil
Kuid Toompeal kaitstaks kiivalt oma võimu,
Mis Eestist saab, eihuvitagi neid.

On tallinn ammu saanud riigiks, riigis,
seal palk on suurem, elu odavam. 
On ülejäänuil elu Eesti riigis,
kord Soome, Rootsi, Iirimaa või London.

***

             HINGEPALVE

Mu hing  on kestnud oma tuhat aastat,
siin olnd  päikest, aikest ja tuult.
siin on raiutud puid, lennand laaste,
siin olnd pettumust, armastust suurt.

Mu hingesuvi kestnud tuhat aastat,
 mind kaitseb universumi hool.
Kui mure mu hinge laastab,
siis universum on minu poolt.

Ma kukkunud olen  ja tõusnud,
maad näinud ka pilvede pealt.
Olen tänulik, maa kes on loonud, 
kui vaid ta rahvas poleks vaenus seal.

Ma palund olen sulle rahu ,
 mu armas Emake  Maa .
Ma hinges ikka aina palun,
 et sa vihkamisest  kord  vabaks saaks.


***

                   HINGEÕIED 

Hingeõitel on pisarate ehedus,
teemandi tugevus,
südame siirus 
ja päikese sädelus.
Hingeõites on täiskuu valgus,
armastavad südamed,
peidetud unistused
ja mõtete selgus.
Hingeõitel on hommikukaste kargus,
keskpäeva avatus,
pidupäeva olemus 
ja Looja imelisus.
Hingeõites on lapsepõlve mängumaad,
nooruse stardirajad 
ja kõik see,
mis annab elule mõtte .

***

       USU IKKA 


Ära usu, et aastate ahel
on su olemust palju muutnud.
Ära usu, et elu , mis karm,
on su südant sügavalt puutund.
Ära usu, et aastaterodu
on su nooruse kaasa viind.
Ära usu, et hingesuurus
aastatega on kaduma läind.
Usu ikka, , et päikesesära
igas päevas sind tervitab.
Usu ikka, et homme on parem 
ja rohkem rõõmu on seal.

***

        KAS USKUSID

Kas uskusid, 
et aeg võib jääda seisma,
et hõbe juustes tõsta võib vaid hinda.,
et armuheinas kadund aja mõiste
ja teineteise kõrval hing vaid õitseb.

Kas uskusid,
et aja seisma jäädes,
sa sügisvihmastki võid olla joobes.
Et talvekülmas oled Jaanipäevas 
ja huuled huultel , lendad otse taevas.

Kas uskusid, 
et liiliad on lumes
ja sügishallas õitseb sireleid,
et õunapuu võib õitsta talvelumes
ja südames võib olla päike vaid .

***
      
       ELURING

Midagi andes ja midagi võttes,
elame antud elukest.
Midagi kaotades, midagi võites,
liigume elus edasi.

Vahest tõttame ummisjalu,
vahest tammume paigalgi.
 Teinekord kogeme kaotusevalu,
mõnikord paistab ju päikegi.

Elus on kõik nii paika seatud,
natuke siit ja natuke sealt.
 Küllap läeb hästi, kui kõike on vaetud,
kui oled elule avatud.

Kui kardad riski, siis kaotaja oled,
elades miskit laenuks ei saa.
 Miski ei sütti, miski läbi põleb,
 miski on hea ja miski on saast.

Tööd nõnda rühid, et pale on higis,
selle eest tihti vaid manada saad.
Vahest sa võidad ja vahest sa kaotad,
ikka  maksad  millegi eest.

Aeg aga aastad sult minema pühib,
lõpuks saad ikkagi paar meetrit maad.
Paljudel antud on teisiti minna,
õnnelik oled, kui sellegi saad.

Hing aga kõrgustes lehvitab tiibu,
vaatab ja mõtlikult vangutab pead.
Teadagi, kõik siin elus ju liigub,
elu on eksam, sa teadma pead..

***


SÜDAMEST_SÜDAMESSE

Su silmis on suvine soojus,
põsil sügise sõrmede jälg.
Hingestihti on nukrusenoodid,
aga süda kui päikesejärv.

Su juuksed on hõbehallid,
kätes elu valud ja vaev.
Ja ometi teist nõnda kallist
eitea olevat ilma pääl.

Mis sellest, kui peadki must vähe,
endast suurem ma olla ei saa.
See mu südames korda ei lähe,
Sina sellest ei vähemaks saa.

Mis sellest, et mõistmist olnd mööda,
mis sellest, et sõna olnd karm.
Ei sellest mul südames mõõna,
käivad käsikäes karmus ja arm.

Tahan tänada elu eest ilmas,
kodu , päikse ja rõõmude eest.
Tea, alati suurem kui ilmsi,
on mu süda, mis Sinuni teel.

Suurem olla Su silmis kui  suudaks,
 ei see muuta saaks midagi minus.
Kõige eest ma ju maksta ei suudaks,
liiga vaesed on selleks mu pihud.

***

   SÜDAMELILL

Üks sinine õis, mille kevad tõi 
ja suvi nad õitsele seadis.
See sinine õis läbi suve käib 
ja sügisel hilja veel õitseb.
Ja on ometigi see sinine lill ,
see mis hingeski siniselt õitseb.
See hingeõrn  meelespealill
läidab hingepuudki õide.
Ta on südamelill, ära unusta mind,
 ütles kunagi mulle mu memm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar