Esmaspäev, 19. oktoober 2015

ÜKS LUGU - Maiki Meerbach



Maiki Meerbach.

Üks lugu.



Vedru oli oma hüüdnime saanud kunagi ammu, juba lapsepõlves. Ta oli nimelt leiutanud endale kiire kõnnaku, mis väga kummaline vaadata oli, kuid tõepoolest ruttu edasi aitas jõuda.  Aga tal oli muule mõelda, kui teiste arvamusele ja seepärast tegi ta täpselt seda, mis pähe tuli. Kui tahtis, kõndis hüpeldes ja kui tahtis, laskis kõvasti peeru ka. Teised ei tahtnud kunagi Vedruga ühes ruumis olla või koos bussiga sõita, sest Vedru peeruhais oli väljakannatamatu. Vahepeal hüüti Vedrut ka Küünlameetriks, sest tal oli kombeks jõuluõhtutel surnuaias käia, sealt pikemaid küünlaid virutada ja ärbelda, et teeb nüüd kahemeetrise küünla ja viib raba äärde, kust siis rabavaimud ja muud elajad valguse peale kokku kogunevad ja kust neid siis hea võrguga kinni püüda on. Sest üks kodustatud vaim peaks ju igaühel olema või vähemalt võiks olla.

Niimoodi leiutades, katsetades ja igasuguseid tavamõistes seatempe tehes lõpetas Vedru koolid ja jõudis noormeheikka. Tema isa ja ema ei jõudnud ära oodata, millal Vedru ometi naise võtaks ja lapsed teeks. Nende sooviks oli ometi ükskord  normaalseid tittesid  hoida ja kantseldada, sest oma äraarvamatute vempudega oli Vedru ka oma vanemad selleks ajaks juba surmani ära tüüdata jõudnud. Vedru aga ei mõelnudki naist võtta, sest niiviisi oli tal ju hoopis parem elada. Võta veel naine risuks kaela, see muud ei tee, kui kaagutab ja näägutab ja tited viuksuvad ja on seda vaja või üldse kellelegi tarvis? Nii mõtles Vedru ja asus hoopis eneseotsingute teele.

Samas oli Looja Vedrule kinkinud väga kena meheliku väljanägemise. Tal olid pruunid lokkis juuksed, keskmisest pikem kasv ja harvaesinev pillimänguoskus. Ta võis ükskõik, millise instrumendi kätte võtta, seda veidi sõrmitseda ja juba lugu tuligi. Laulis ta ka hästi ja seda kõike ilma kusagil õppimata, lihtsalt kuulmise järele.

Vedru istus  päevade kaupa ninapidi raamatuis, käis kusagil teistele teadmata radadel ja naiste poole ei vaadanudki. Küla lõuapoolikud olid ta juba homoks jõudnud arvata, aga Vedrut ei morjendanud seegi. Mis see teiste asi on, kes tema on?! Vaadaku parem iseendid. Mis elu see on: hommikul üles, tööle, koju tagasi, paar pudelit õlut ja kui paar korda kuus seksi saab, siis ongi õnne tipul oma arust. See ei olnud Vedru rida. Vedrul olid elule suuremad nõudmised. Vedru eesmärgiks oli  kord midagi head ja ilusat ja originaalset leiutada ja tema naine, juhul, kui ta sellise endale üldse võtab, pidi olema ilus, tark ja hea ja temaga pidi olema võimalik arutada igasuguseid huvitavaid asju. Ja minna mõnikord raba äärde tontegi püüdma, kui vastav tuju juhtub tulema.

Nii möödusid aastad. Vahepeal olid igaviku teele läinud Vedru vanemad, jõudmatagi ära oodata oma pojukese mehekssaamist ja lapselapsi. Nad olid lõpu eel kaotanud igasuguse lootuse, et temast enam üldse mingit asja saab ja leppisid temaga just sellisena nagu ta oli.

Kord ühel päeval jõe ääres istudes ja oma mõtteid mõlgutades jõudis Vedruni  arusaamine: ta peab asuma teele Jumala juurde. See teadmine tabas teda nagu välk, sest siiani oli ta kirikust ennast kauge kaarega eemale hoidnud ja ennast selles suhtes arukaks pidanud, sest uskus: religioon on oopium ja targad inimesed ju oopiumi ei tarvita. Nii astuski ta Usuteaduste Instituuti, lõpetas selle väga heade tulemustega ning temast sai auväärne kirikhärra, keda koduküla küll tõsiselt võtta ei suutnud, aga ega koduküla ei ole ka ainukene koht maa peal, kus Jumalat teenida ja rahvast mõistlikkusele manitseda. Sest see, mida inimesed oma pühas uksmatuses olid teinud, ei meeldinud Vedrule enam ammu.

Nii teenis ta Jumalat, pidas kütkestavaid jutlusi, laulis ise, kui vaja ja elas igati ontlikku elu. Seda päevani, kui kirikuuksest astus sisse tema, Naine. Vedrul, nüüdseks juba härra Tammel, lõi silmade eest mustaks ja sõnad suus läksid sassi. Ja seda ei olnud temaga veel iial varem juhtunud. Esiti mõtles ta, et kuri vaim Naise näol on teda kiusama ja eksitama tulnud, kuid mida aeg edasi, seda tugevamalt kirg endast märku andis.

Kahjuks oli Naine abielus ja 5. lapse ema. Härra Tamm palus aeg ajalt Jumalalt Naise abikaasa surma, olles siis enda peale vihane. Teda hakkasid kammitsema süütunded ja vahetevahel ka hirm. Sest ta ei teadnud, kuidas edasi, aga tunne naise vastu oli nii suur, et ta ei suutnud seda kuidagi endas maha suruda.

Nii möödus veelgi mitu aastat, kuni kätte jõudiski päevake, mil Naise mees infarkti sai ja ilma igasuguste valudeta teise ilma läks. Kas juhtus see hr. Tamme palvete peale või polnudki talle Looja poolt pikemat eluiga määratud, ei saa mitte keegi kunagi teada. Surm ei küsi, tema võtab ja selle teadmisega elas kirikuõpetaja rahulikult edasi. Samas hakkas ta oma tundeid Naise vastu avalikult välja näitama. Esialgu lohutas, siis aitas laste probleeme lahendada, siis muid majapidamistöid teha kuni jäigi lõplikult Naise juurde.

Aga kogukond ei saanud sellist asja tolereerida. Kurjad keeled jahvatasid ja jahvatasid, kuni kogu jutt jõudis piiskopi kõrvu. Piiskop oli väga rangete põhimõtetega inimene ja ei pidanud pikalt aru ning viskas hr. Tamme kirikust välja ja kehtestas talle keelu töötada hingekarjasena nii praegu kui ka edaspidi kuni elu lõpuni. Mispeale hr. Tamm oli sunnitud pöörduma kodukülla tagasi.

Tänasel päeval  võib näha küla vahel jooksmas lastekarja, kes kõik Vedru moodi hüpeldes liiguvad, teevad täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb ja hüüavad oma isa tolle protestidest hoolimata Vedruks.

Ajalugu kipub alati korduma.

***********

Autori loata teose kopeerimine ja levitamine keelatud!
(Ei kehti lingi jagamise kohta Facebookis).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar