LUULETUSED - Maiki Meerbach

LUULETUSED - Maiki Meerbach

Halli pilve varjust kostab kajakate kisa

Raagus kase okstel kössis harakate paar

Vihmund maa on läbimärg, kuid sajab järjest lisa

Troostitu on kõdunevast ilust kaetud maa

****************************

Tänapäevane.

Eilne päev jäi selja taha, homne polnud aland veel

Seisin sinu akna taga, kardinaid ei olnud ees

Seisin pimedas ja külmas, vihma järjest sabistas

Vahtra ladvas minu kohal miski okstes rabistas

Seisin pimedas ja külmas, surusin end vastu puud

Hoidsin kinni sest kui sinust, enam polnud teha muud

Lootsin, et su tuppa mahun, südamesse samuti

Lootsin kõike sulle anda, ära läksid ometi

Ütlesid, et hoolid minust, et mind väga armastad

Aga siiski justkui õde, mitte nagu kallimat

Seisin pimedas ja külmas, kartsin tuppa vaadata

Kartsin väga, et seal keegi, keda õrnalt puudutad

Põsed olid vihmast märjad, märjad ehk ka pisaraist

Tahtsin korraks sind vaid näha ja siis minna sedamaid

Piilusin su aknast sisse, kardinaid ei olnud ees

Sinu kaisus voodis lebas õndsa näoga teine mees…

************************************

Igatsus.

Võib olla siis,

kui lilled õitsevad

võib olla hoopis

lehelangemise aegu

ma jõuan lõpuks sinuni,

sina lihtsalt oota.

Sest ma ju isegi ei tea

 veel täpselt, millal jõuan

    Su poole tulles olen  

Parasjagu seismas sillal

Kus kerge eksida

Ja sootuks hukkuda

See kõrge lend

Võib vabalt jääda viimaseks

Ja sind siis ehk ei näegi

Ma enam seismas

Ja mind ootamas

Ja ulatamas mulle

Kui vaid soovin

Sa iseennast

Ja sõnadeta tajuda

   Et hoolid

    just sellena

Kes olen hetkel

Või olin enne

Kui ma läksin

Või kelleks muutuda

Ma võisin sellel teel

Ma ammu lubasin

Et tulen

Niipea kuid vist ei jõua

Maad tulemiseks palju

Ja sillast vaja üle ronida

Sel käsipuid ei ole

Need ammu murdunud

Ei suuda kiirelt astuda

See võtab aega

Võib olla jõuan

Lehelangemise aegu

Või ühes lumega

No siiski vast

Veel enne kevadet

Ma tulen kindlasti

Sa veidi oota veel

Kõik võtab aega

 

**********************************

Vaikne kena külakene.

Laulda omal viisil

Mõni tõstis kisa ja mõni oli vait

Mõni arvas, et siin pole mingi õige paik

Mõni ütles toidulgi siin puudub õige maik

Mõni leidis enda kõrvalt mingi vänge leha

Mõni tahtis kõiki asju omamoodi teha

Mõni mõtles, et tal endal puudub õige vaist

Mõni aga uskuda ei suutnud ühtki teist

Mõni vaikselt tukkus ja lihtsalt uneles,

Mõni endast ainult ülivõrdes kõneles

Mõni laskis jalga kõige selle eest

Mõni väsis ära liiga raskest teest

Mina vaatan hämmeldunult, olles täitsa vait

Sest kõige selle keskel on minu kodupaik.


*****************************************

SÜGISENE

 Hallid ja igavad pilved

hallid ja porised teed

Üksikul puul kössis vares

Voolamas sogased veed

Vaevab ja surub ja rusub

pole ei päikest, ei tuult

Kaotanud homsesse usu

viimnegi leht langes puult

Tulen hallina minagi eilsest

Ja hallina homsesse läen

Kõik tunded on jahtunud leigeks

Ja värve ja sära ei näe

Tulin ja olen ja lähen

hallina hallide seas

Valgust ja soojust jäi väheks

hallide aegade reas


******************************************

Autori loata ei tohi teoseid avaldada ega levitada!
(See ei ehti lingi jagamise kohta Facebookis).