neljapäev, 30. aprill 2015

KES ON UHKE EESTI ÜLE - Aldo Maksimov.



KES ON UHKE EESTI ÜLE?


Eesti riik nagu Haapsalu raudteejaam.

Vist eelmise aasta algul jõudis ka Saaremaa reklaamtahvlitele riiklik kampaania „Hoidu rongi eest“, mis siin kohapeal palju humoorikat aasimist põhjustas. Ning sundis isegi meenutama ajakirjanikke neid aegu, mil raudtee Saaremaal tõepoolest olemas oli.

Tegelikult osutas riik iroonilisel moel ise tol hetkel tähendusrikkamale, sümboolsemale murele – ääremaastumisele. „Rongid siin enam, ei käi...“ nimelise lavastuse tõi Viljandi „Ugala“ teater välja juba 2002 aastal. Ka Mustjala mail tehtud Manfred Vainokivi film joomisest rääkis osalisest samast asjast.

Nüüd on saarlased ennast üles näidanud IRList sädeme saanud ja sotside poolt jõudsalt kultiveeritud haldusreformi toetajana, mille esimesed sammud Kärla-Kaarmaa-Laimjala liinil mäletatavasti väga konarlikult läksid. Vastu oli pea samapalju inimesi kui poolt. Nüüd osutatakse juba riiklikult, kui head eeskuju näitab Saaremaa, liites kõik oma vallad.
 See, et Pöide ja Muhu kõhklevad ja „ära ootavad“, on tõenäoliselt juba läinud rong, sest küll suured erakonnad oskavad neile mõju avaldada, kraane pigistada, porgandit ja barankat näidata. See selleks. Inimesed kohapeal niikuinii kohapeal enam täna eriti palju teenuseid ei saa.

Hiljaaegu, helistades ühele parteitule vallavanemale Saare maakonnas ja kutsudes teda EKRE ridadesse, sõnas ta mulle ausalt, et tead, võibolla ma ideeliselt isegi tuleksin, aga ma pean siin suurte erakondadega maid jagama, koostööd tegema ja seetõttu: thanks, but no thanks. Nii see eluke meil siin veereb.
 EKRE programmis on punkt, mis tahab muuta radikaalselt valimissüsteemi. Kaotada erakonnasisesed edetabelid ning jagada kohad volikogus mandaatide alusel. Seal on detaile, mida saab täpsustada, kuid üldjoontes oleks see nii. EKRE on täna juba Riigikogus esindatud ning eesmärgid saavad kohalikke valimisi silmas pidades ainult kasvada.
 Praegu osalevad ju Saaremaal valmistel Paltsud, Saared, Laanetid, Hanso noorem jmt, kel pole kavatsustki siinses poliitikas kaasa lüüa. EKRE idee on ka see, et valituks osutunud isik peab vastaval kohal tööle asuma. Niipalju haldusreformist. Muhust ma täna sellega seoses ei hakkagi rääkima. Edu sotsidele, reformile ja teistele, mis siis, et vallavanem Raido Liitmäe kuulub IRLi. Tuleb omadega sõdida.

*        *        *
Käisin üleeile õhtul kinos vaatamas mitme riigi koostöös valminud, kuid Haapsalus hargnevat lugu „Vehkleja“ ning ma pean tunnistama, et sisimas on see ehk isegi patriootlikum lugu kui „1944“.
 Vaatajale jääb „Vehklejas“ rohkem hingamisruumi, pauside ja pilkude taha peidetud traagikat, kurbust ja lootust. Rongid veel sõidavad, on 1952 aasta.
 Filmi soomlasest lavastaja ei ole lasknud noorukesel Martal Peterburis otsustava matši otsustava punkti eel Moskva vastu, võtnud korra maski maha, Märt Avandil öelda talle midagi sellist, et „mõtle oma isa peale“ (kes tapeti vangilaagris) vms.
 Seal kõnelevad pilgud ja need kõnelevad palju. Selle loo lõpp on õnnelik. Või noh, annab uuele elule uue lootuse. Jah, siiski - helge on see lõpp. Meil kah siin „rongid enam ei käi“. Bussidega on nii, et mõnest kohast tulles Kuressaarde asju ajama, tuleb see muuta endale kahepäevaseks ettevõtmiseks, sest tagasi normaalsel ajal ei saa.

Torgu, Lõuna-Saaremaa, paljud paigad hakkavad välja surema, marginaliseeruma ja võimaldavad seal tulevikus pigem ilmselt mingite veidrate autonoomsete kommuunide teket, kel on oma naturaalmajandus, eraldiseisev energiatoide jne. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Kritiseerimata kommuune...

Millisesse žanrisse kuulub koalitsioonileppesse kirjutatud kütuseaktsiisi tõus, selle asemel et näiteks tõsta lahja alkoholi aktsiisi (ei saa, sest seal ajavad äri head sõbrad)? See kuulub žanrisse „maalt ära“, „lagunenud aidahooned“ ja „ühel hingel kõlkuv aidauks“.

Mida EKRE-l on paremat pakkuda? Majanduse ja põllumajanduse elustamiseks, parendamiseks, samuti peamisi punkte sotsiaalpoliitikast. Siinkohal lühendatud väljavõtteid programmist, sest kes neid programme ikka jaksab lugeda:

¤ maksustada Eestist seni maksuvabalt välja viidav kapital (nt Swedbank, SEB jt)
¤ korraldada elektriturg ümber nii, et Eestis oleks Euroopa odavaim elekter
¤ seadustada laenukaitse põhimõttel: võtmed tagasi ja võlast priiks ja kustutada kiirlaenunõuded, kui on tasutud laenu põhiosa ja samas ulatuses kõrvalkulusid
¤ taastada põllumajanduses üleminekutoetuste siseriiklik osa (top-up) kodumaise põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks
¤ soodustada ühistulise tegevuse kasvu selle populariseerimise, bürokraatlike tõkete vähendamise, seadusandluse lihtsustamise ja riiklike toetuste kaudu
¤ luua maksusoodustused, mis toovad Eesti laevad tagasi Eesti lipu alla
¤ kustutada abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti (arvestades keskmist kodulaenu suurust) iga perre sündinud lapse sünniga
¤ väärtustada laste kasvatamist, arvestades laste kasvatamine vanemate tööstaaži hulka
¤ peatada maapiirkondade tühjenemine ning tagada nende areng piisava rahastuse, maksu- ja teiste soodustuste kaudu ning loobuda omavalitsuste sundliitmise kavadest
¤ kaotada tulumaks pensionilt
¤ muuta Riigikogu valimiste kord selliseks, et kaob 5% künnis ja igas valimisringkonnas osutuvad vastavalt mandaatide hulgale valituks enim hääli saanud kandidaadid, kusjuures valituks osutunul on kohustus asuda tööle kandideeritavale kohale


Räägime ehk pisut veel poliitikast ja poliitikutest, kes praegu meie riigi elu korraldavad.
 IRL on juba aastaid mõttetu Reformi ripats, neil sõnaõigust riiklikult tasemel polegi. Sotsid ei ole enam sotsid, sest nad on kaotanud oma näo ja sotsiaaldemokraatlikke põhimõtteid nad juba ammu ei aja – siselõhenemine on kuude küsimus. IRL ja sotsid on piltlikult öeldes nõus oma vanaema maha müüma, et võimu jagada.
 Keskerakond ei ole vasak- ega sotsiaaldemokraatlik erakond vaid on aina enam nihkunud tsentrisse.

Kellelgi pole nägu peale Reformierakonna, kes aga selgelt esindab teatud grupi inimeste ärihuvisid. Mida omakorda läbirääkimiste laua taga ning tagatoas esindab Rain Rosimannus ja Ko. Igaüks võiks küsida endalt suhteliselt lühidalt: mida head on Reformierakonna valimine sinu elus kaasa toonud. Kusagil kivi all peavad need 35 % ju peidus olema? Need on iga kolmas teist, kallid lugejad ja natuke rohkemgi.
 Reformierakonna võim ulatub isegi Rahvusringhääligusse, selle juhatuse esimehe Margus Allikmaa käe läbi. Sestap pole ime kui esile kerkivad tüübid nagu Rain Kooli jms, kes oma suhteliselt madalalaubaliste kommentaaridega kõikjale eetrisse lastakse. Oleks ülemused ise intelligentsemad, poleks ka Kooli-suguseid.

See, milliste silmaklappidega meedia siiamaani on aastate kaupa vastu võtnud Reformi ja kolmikliidu jamasid, kokkumängu, afääri ja „jaga ja valitse“ riigijuhtimist, on pisut isegi naeruväärne. Nüüd viimaks, lubage uskuda, on ka meedia hakanud mõistma, et kõik pole nii nagu näib.
 Tõsi, teistsugust arvamust ei saa avaldada sageli ei Luige ega Linnamäe meediagrupis. Selle kohta on rida elavaid näiteid. Peeter Ernitsa käest võite küsida, kelle karvane käsi näiteks Maalehes mingeid lugusid kinni hoidis. Lõppeks oleme jõudnud selleni, et nii poliitikas kui ka meedias (osaliselt) valitseb keskpärasus.

Seniste suurerakondade poliitikute ainus eesmärk on võimu hoidmine, sest mida muud neil teha oleks. Mis saaks Taavi Rõivasest, Kristen Michalist, „eriti pädevast“ rahandusspetsialistist Jürgen Ligist, Sven Mikserist jmt, kui neil pole enam võimu. Isegi ükski spordialaliit ei soovi neid oma alaliidu juhiks. Minna erialasele tööle?
 Tõsi, Rõivas võib minna turunduse alale õhku müüma, tegusaid inimesi on ikka vaja ka sellele alale. Michal omakorda leiaks nüüd aega magistriõppe ära lõpetamiseks õigusinstituudis. Jürgen Ligi, kui saarlastele tema nõuanded kõlbavad, võib tulla tagasi ühendvalla majandusnõunikuks.
Sven Mikser? Tema on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal. Seega, õpetajapalk, mis on küll ca 5 korda vähem kui ta praegu saab, maitseb kindlasti paremini kui mitte midagi. Kalev Lillo? Tema on laia profiiliga riigiettevõtete juhatustes ja nõukogudes töötasu vastuvõtja, tõsi, portfelli asemel kasutab ta enamasti kilekotti.

Seega, mida ma sellega öelda tahtsin. Need inimesed ei taha oma kohta kaotada ja teevad kõik selleks, et pirukast kümne küünega kinni hoida. Olgu selleks ohvriks valimislubadused, öeldule risti vastupidi käitumine, kokkulepped kuradi endaga ning kilekottide liikumine punktist A punkti B ja tagasi.
 Loomulikult, erakondades on ka mõningaid toredaid ja ausaidki tegelasi, aga suur mäng käib üle nende pea, neid kui „kasulikke idioote“, kui kasutada meie presidendi terminoloogiat, on vaja selleks, et väljapoole demonstreerida inimnäolist poliitikat.

*        *        *
Nii imelik kui see ka ei ole, tahtsin ma kirjutama asudes rääkida hoopiski haridusest, haridussüsteemist – taevane arm, kui hirmus liitsõna... See on minu meelest kõige valusam, kõige murettekitavam teema, mida saarlased võibolla täie teravusega ei tajugi, aga mida Tallinna õpilane peab kogema juba enne kooliminemist.

 Elukohajärgsesse kooli sa esiteks sisse ei saa, kui sa just viie-kuueselt Stephen Hawking pole, sest lapsed, kes vastu võetakse, on ca 75 % ulatuses koolile kasulike laste vanemad.
 Üks tuntud inimene, kes hetkel töötab Tallinna ühe eliitkooli administratsioonis, andis mulle ühel üritusel visiitkaardi ja ütles, et kui sul oma lapse koolisaamisega probleeme, siis helista. Nii on lood, sealpool sood. Kas hakkas juba ilus ja hea, UHKE Eesti üle?

 Teiseks, see arutu õpilaste konkureerimine, koolide pingeread, PISA testid, mis loovad stressi nii õpetajatele kui õpilastele. Miks peab laps koolist tulles olema sellest orjalaagrist väsinud, tülpinud, küllastunud ning minema veel samal päeval uuele ringile, sest järgmiseks päevaks on vaja õppida. Elu ei pea olema ju kohustus kohustuse otsa.

Koolisüsteem on laiem teema. Olen nõus Aldous Huxley’ga, kes leidis, et see on saatanast ning see tuleks täiesti ümber teha, mitte süsteemi vaid õpilasekeskseks. Paraku on see eraldi artikli teema. Kui mul vähegi võimalik, ma ei pane oma nooremat last üldse kooli, vähemalt sellisese mitte, kus toodetakse juppe valitseva ühiskondliku süsteemi jaoks.


Aldo Maksimov.

(Ilmunud kärbituna ajalehes Meie Maa).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar