Kolmapäev, 29. aprill 2015

VILJA VALGUSTAV LUGU - Neeme Sihv



Olen mitu korda mõelnud, et ma ei vaevu enam pikemalt kommenteerima mingeid artikleid EKRE teemal. Ometi on lugusid, mille puhul tunned, et tegu on millegi mõistmatuga. Vilja Kiisler avaldas Äripäevas 29. aprillil loo "Natsikloun - võimalik vaid Eestis?". Viimasel ajal on sarnaseid lugusid ilmunud kui seeni pärast vihma.
Mis siis on Vilja Kiisleri loos teistmoodi, kui seni ilmunud lugudes? Ega väga palju ei olegi. Ehk vaid arvamus tundub purskuvat välja veelgi emotsionaalsemalt ja seetõttu ka silmatorkavamalt. Vabandan, muidugi on "tegelikud" vihaõhutajad Eestis EKRE ja Varro Vooglaid. On ka väiksemaid tegijaid, näiteks Aadu Luukase fond, kes häbematult räige otsekohesusega toetas Varro Vooglaiu sihtasutust SAPTK. Nii räigelt, et isegi vaikne Reimo Mets võrdles Vooglaidu Hitleriga. Ja Lisette Kampus nõudis selle ebaõigluse lõpetamist. Kõik sellised pisemad väljuhäälsed asjad, mis hiljem tulid, eriti enam ei morjendanud. Kristel Trell küll arvas, et ühe artikli juures pilt Varro Vooglaiust meenutab Reichi parimaid traditsioone. Ja minuni jõudsid sahinad, et ühes raadiosaates olevat kõlanud (ma ei ta kas tõsimeeli või naljana), et siinse loo juures olev pilt meenutavat ühte tuntud paremakäelist tervitust. Tule taevas appi! Kas mitte siin poleks ka koht, kus ajakirjanikud vaatavad, kes mida ütleb?

Kõige selle mittemidagiütleva (?) kõrval pidi siis miski olema, mis veel pr Kiisleri artiklis tähelepanu tõmbas. Tegelikult ongi.

Alates Madisoni pääsemisest riigikokku on Eesti poliitikas nalja saanud rohkem kui viimastel aegadel mitme aasta peale kokku. Noore aarialase välimusega Madison, kellel pole ei kultuuri ega kasvatuse poolest sissekasvanud tõrget vormida sõnu „… siis ma olengi nats“, on poliitilise klounaadi poolest hoopis teine tase kui narrirolli teadlikult etendavad Igor Gräzin ja Aivar Riisalu.

Madisoni etteastete koomiline aspekt tekib just sellest, et ta ise oma koomilisust ei taju. Kui lisada ideelisele ja sõnalisele poolele veel kerged häälemurdelised elemendid (kuigi sünniaasta eeldaks selle etapi läbimist juba mõnda aega tagasi) ning kontrollimatud žestid, võib öelda, et Madison on kloun jumala armust. Selline on Eesti poliitikas seni puudunud.

Mingit nalja ma siin ei leia, pigen väga ohtlikku suundumust. Kas meil peaks algatama kampaania riiklikus korras "aarialase" välimusega inimeste ellimineerimisest või deporteerimisest? Ma ei tea, kas mina olen aarialase välimusega, kuid umbes samalaadse, küll nats teistmoodi, pealkirja panin ma ka ühele oma loole. Seda lugu lugedes aga tundub, et mittevihaõhutajate arvates kuulun samuti nende hulka, kelle nägu siin riigis näha ei soovita! Kuid olen vist natuke vana jalgadega hääletamiseks, pealegi ei pea ma õigeks äraminemist selle nimel, et siia tuleksid uued hääletajad. See oleks ju vastutustundetu oma maa suhtes! Seda enam, et iga inimese kohus peaks olema midagi omas kodus paremaks muuta. Olen selliste asjade nimel piisavalt vaeva näinud, et nüüd pooleli jätta. Ning üksjagu juba ka ära teinud, olgu siis või rongipeatuste teemas, mille tagajärjel on ühistranspori tase tõusnud, rääkimata riigi rahade otstarbekamast kasutamisest.  Mis sest, et ma pole Riigikogus ega Haapsalu raudtee toetusrühmas. Küll aga eeldan, et kodanikuühiskonna kaasamine ja oma inimeste arvamuste arvestamine peaks olema riigi jaoks äärmiselt oluline. Seega kuulun ma kindlasti nüüd ka äärmuslaste hulka? Muidugi on tore teada, et lugupeetud vanema põlve poliitikud Igor Gräzin ja Aivar Riisalu on samuti kahtlased elemendid, sest nad teadlikult ajakirjaniku silmis mängivad narri ja ei võta vist seda riiki tõsiselt!? Millegipärast olen küll ise teisel arvamusel ja pean mõlemast "koomikust" väga lugu! Ometi pole ka ühtegi seadust, mis keelaks koomikutel Riigikokku kandideerida või seal olemast. On vist küll valmimas vihaõhutamise seadus, aga päris mitmete artiklite põhjal jääb mulje, et see on õhukesele jääle astumine. Sest juba vihaõhutamisest saadakse väga erinevalt aru. Kas ja millise artikli autor peaks vihaõhutamise süüdistuse kaela saama? Küllap keegi peaks ja just siin tekivad taaskord selles suhtes küsimused! Või kuidas peaks eristama vihaõhutamist ning lihtsalt õelusest mingite sõnaühendite paberile pritsimist? M-Klubis ütles Majesteet oma üllitise kohta, et kõik see purskus temast lausa välja. Keegi küsis küll vastu, et kas oli ka valus!? Majesteet vaatas otsa ja ütles: Mul on valus inimeste pärast, kes....... Minul ka, hea Vilja Kiisler! Ja usun ka sellesse, et nüüd ehk ei tundugi paberile pandud read nii õiged ja õigustatud?

Muidugi, alati jääb ka küsimus, kas noored üldse soovivad Eestisse jääda, siin elada? Kui nende kohta selliseid halvustavaid asju öeldakse? Olen kohanud küllaga noori, arvamuskohvikus vm, kelle kohta ma kunagi nii ei ütleks, aga küllap on mõnelgi vanal tegijal rohkem "õigust" kirjutada/öelda asju veelgi madalamal tasemel. Küllap saavad veel "mentorilt" pika paigi või palka juurde! Aga eks kontrollimatuid zheste tehakse ju lausa Saksamaalgi ja seda lausa tänapäeval! Siis küll ei säutsu ükski ajakirjanik midagi "Reichi parimatest traditsioonidest" või vähemalt selle kohta, et pilt ei satuks meediasse! Aga mine sa tea, ehk kandideerib lausa aasta pressifoto tiitlile hoopis?! Ja ma ei tea, mida vastas muuhulgas hr Madison Vilja Kiisleri küsimusele selle kohta, kas ta tajub oma zhestide koomilisust või mis ta ise üldse asjadest arvab, seda teab vaid ajakirjanik ise ja muidugi ka Jaak. Küll aga võtan õppust ja püüan siis ka ise noortele anda mõista, kui nad on koomilised, mõttetud või siia mittesobivad. Tulevikus siis ka Riigikogusse loomulikult!
Iseenesest aga tundub ütlus "Kui rahvuslus, kui eestimeelsus, kui konservatiivsus on natsism, siis ma olengi nats" täiesti õigustatud! Ühel väga olulisel põhjusel! Sest kui meil leidub selliseid inimesi, kes selliseid asju võrdlevad, siis ongi vaja vastulauset neile, kes püüavad teha selgeks, nagu oleks natsism ja rahvuslus üks ja sama asi! Lugupeetud ajakirjanikud kui  a r v a m u s l i i d r i d  peaks hoopis sellised võrdlejad pihtide vahele võtma, sest sellised asjad solvavad inimesi, kes oma maa ja rahva esikohale seavad, kõige otsesemalt! Või on rahvusluse ja hoolivuse lükkamine võrdsele pulgale äärmuslusega tegevus, mille eest peaks tegijaid lausa kiitma?

See, mis Madisoni minevikust seni avalikkuse ette jõudnud, on samuti tähelepanuväärne. Mitte igaühega ei juhtu iga lugu. Kuid tundub olevat Eesti-omane fenomen, et parlamendis saab jätkata poliitik, kelle minevikku kuulub fašismi õigustamine sõnadega, et selline „range“ kord tõi Saksamaa sügavalt p…sest välja. Ma ei kujuta ette ühtegi euroopalikku kultuuriruumi kuuluvat riiki, kus see võimalik oleks.

Omastatud telefonide müük ja naistele kaissukippumine aga kätkevad juba ühemõtteliselt meelelahutuslikke kvaliteete, mis ajakirjanduslikes formaatides vahendatuna tulenevad küll suuresti kollaseks peetava sisu esitusest „valgel“ kujul, mis on teatavasti ammendamatu koomikaallikas (kaissukippumise loo jutustas Postimees, mitte Õhtuleht).

Tundub tõesti olevat palju tähelepanuväärset. Siiani on päris palju poliitikuid, kelle tegevust ei saa tõsiselt võtta või kelle eesmärgiks pole mitte rahva esindamine vaid enesekeskne mõtlemine ja tegutsemine, aga see pole vist midagi erilist ega tähelepanuväärset. Ja kindlasti on nii meil kui mujalgi küllaga poliitikuid, kelle suhtes tekib küsimusi, ometi on valdavas enamuses need inimesed endiselt esindukogudes, seega tekib kahtlus, kas üldse enam mõni riik kuulub euroopalikku kultuuriruumi?  Jaagule saaksin muidugi "süüks panna" seda telefonilugu ja oma arvamuse olen ka otse välja öelnud. Tõepoolest, telefoni müükipanek ei olnud mingilgi moel õigustatud. Olen ka palju asju leidnud, alati püüdnud ka omanikku rõõmustada ja samamoodi on teinud kindlasti väga paljud inimesed. EKRE-s ei vaadatud sellele loole kuidagi ükskõikselt, arvamusi oli seinast seina, ka EKRE sõprade ja valijate (need, keda pr Kiisler ei tunne) hulgas. Sellesse loosse ei suhtutud mitte kuidagi pealiskaudselt, vaid vastupidi, võeti väga tõsiselt. Ja valdav enamus inimesi uskusid Jaaku selles mõttes, et ta tegi sellest piisavad järeldused. Minagi olen harjunud inimestesse uskuma. Ning usun, et ka Jaak ise tegi sellest väga tõsised järeldused! See, et ta järeldustest hoolimata tegi rännaku ajas ja läks tagasi laevale, "meelelahutust tegema", pole aga küll mõtet rääkidagi. Ei tea me keegi, mis seal oli, kelle jutt on tõesem, kelle mitte, tavapärased elulised lood, mida samas iga inimene võib häbeneda. Kui on põhjust muidugi. Minu jaoks on tähtsaim selles loos, et ei juhtunud mitte midagi vägivaldset (oldi ja  j ä ä d i  viisakaks ning "kannatanud" mõistavad asju vägagi inimlikult), vastupidiselt juhtumitele mida tihti laevadel juhtub, eriti Rootsi pool kurseerivatel, kus on tegemist tõepoolest väga räigete juhtumitega, ning nendele kannatanutele tunnen ma sügavalt kaasa! Paljude elu ei saa enam kunagi tõenäoliselt päris normaalseks, sest on asju, mis jätavad oma jälje hinge alatiseks! Aga nagu öeldakse, sel juhul ei tohi piiksudagi somaallastest või teistest, vaid tuleb viitest "aarialisusele või mitteaarialisusele" loobuda. Miks küll? Muide, "kaissukippumise loo" kirjutas ikka Nelli Teataja!?
See, et noor mees emotsionaalselt oma arvamust ehk mitte kõige sobivamate sõnadega väljendab, olgu või ennesõjaaegse teema kohta, juhtub ikka. Küllap ta püüdis näha asja oma vaatenurgast, analüüsides, mis oli ja miks nii juhtus. Muidugi võiks alati olla kaalutletum, viisakam, hoolivam sõnadevalikus ja küllap aastatega see kogemus ka tuleb. Tõenäoliselt on aga peagi oodata meil tõelist poliitilist kriisi. Tänapäeva noored, need, kes peagi vist valimisõiguse saavad ja need, kes alles allameetrimeestena (või -naistena) külatänaval lippavad, kasutavad sellist kõnekeelt, et juuksed tõusevad peas püsti. Nii koolis õpetajatega (kas pr Kiisler ei sooviks nendest lugu teha, jätkuks kirjutamisainet ju aastaiks?), suhtluskeskkonnas, tänavail jm. Äkki peaks tegelema põhjustega ehk kasvatusprobleemidega?

Postimehel vihjamine tuletas mulle meelde aga Marti Aaviku arvamusloo, kus muuhulgas ta kirjutab:

Marti Aavik:
Teine oht on aga tondi nägemises ja eriti selles, et niisugustel viirastustel, fantoomteemadel on poliitiline hind. Sisserände, aga ka mitmete teiste erutavate küsimuste populistlikku vahtu löömine viib tähelepanu probleemidelt, millega ühiskonnad peaksid tegelema, et ellu jääda ja konkurentsivõimelised olla. Kusjuures viimastega jändab paljukirutud peavool jättes suure hulga inimesi oma hirmudega üksi.

Tõepoolest! On täiesti kohutav, kui Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia jpt riikide kogemused pika ajaperioodi vältel tekitavad populistlikku vahtu ning tegelikult on nende riikide valgusküllane ja innustav ehk siis paradiislik olukord meile piisavalt valgustamata jäetud. Ometi võiks ju olla meie meedias palju rohkem toredaid lugusi paljudest toredatest inimestest ja juhtumitest? Õnneks kadus Postimehest eestlasi tutvustav ja vahtutekitav lugu ühe koka kogetust, "Prantsuse kokk: Eestis keelduti mind vene keeles teenindamast" ja alles on see vaid Vesti.lv lehel. Miks seda Postimees nüüd kustutada otsustas? Küll aga tekitab ärevust, et Postimees mingi apsaka tõttu üllitas Marit Hermanni loo sellest, miks ta ei oota siia pagulasi (Rootsi näitel) ning see on siiani kõigile lugemiseks! Nii võibki meie lugejale/valijale jääda mulje, et vihaõhutajateks "on aarialastest konservatiivid", tegelikud vihaõhutajad jäävad aga kaadri taha või siis üllitavad oma lugusid, näidates "siirast muret" meie kõlbelise tuleviku pärast. Üldse tuleviku pärast. Mis sest, et muresid ellujäämise ja konkurentsivõime koha pealt on meil tõepoolest äärmiselt palju olgu siis planeerimisseaduse muudatustest Eestit hukutava Rail Baltica tõttu või paljudes muudes asjades. Ei, ma pole üldse Rail Baltica ja ühenduste parandamise vastu, vastupidi. Nagu ei ole RB vastu ka Avalikult Rail Balticast kodanikuühendus, keda ometigi eiratakse. Nagu eiratakse kodanikuühiskonna arvamust üldiselt. Riigile tundub hoopis meelepärasem olema teerull, mille kiirus küll ei küüni kiirrongi lähedalegi, aga ometi oleks see justkui meie tuleviku õnnistegija. Miks siis Marti Aavik, Vilja Kiisler või keegi teine ei kirjuta tagamaadest ja tagatubadest?

Ma ei tunne ühtegi EKRE valijat ega kujuta ette, mis nende peas toimub. Mul käivitub „vendi“ Helmeid vaadates mälus unustamatu „Kui on must, siis näita ust“-plaat ja sellega on kõik öeldud. Oma poliitilist kaalu ja jõudu ülistavatel Helmetel on muidugi ka olulisi koomilisi omadusi (ma võin näiteks jääda pead murdma, kas neil on kahe peale üks kaabu või kummalgi oma).

Vilja Kiisler muretseb, et ta ei tunne ühtegi EKRE valijat. Mul on temast tõsiselt kahju! Rääkimata sellest, et kuidas üldse ükski tõsiseltvõetav ajakirjanik väidab, et teda ei huvitagi, mis rahva peas toimub? Mina aga tunnen ja päris paljusid. Tunnen isegi mitmeid Reformierakonna jt erakondade valijaid, kuigi loen nende erakondade FB-lehtedelt pigem laitvaid, mitte kiitvaid kommentaare! Miks küll ei kiideta neil lehtedel valimatult tehtud ja eesolevat? Mulle aga päris paljud EKRE valijatest tunduvad igati toredate inimestena. Paljusid tunnen juba pikki aastaid. Ning tean, et väga sageli tuntakse siirast (ÕS-i järgi "avameelselt, teeskluseta") muret nii rahva pärast tervikuna kui naabrite, sõprade, tuttavate pärast. Rääkimata maast. Pean siin silmas Eestimaad kui riiki. Tõsi küll, nii mõnigi võib olla sattunud süsteemi hammasrataste vahele ja peavad oma laste jaoks vaatama, kes täna mütsiga (kaabuga) välja läheb, kes homme! Sest palk pole sageli töö vääriline, kuid ellu peab ju jääma, kasvõi laste nimel. Kes selles rohkem või vähem süüdi, jääb juba teistes lugudes kirjeldamiseks. Siiski ei unusta ma lisamast, et tunnen tegelikult häid ja toredaid inimesi vast kõigi erakondade valijate hulgas, kuigi väga paljud on valikutes pettunud just viimaste kuude jooksul...
.
Unustamatuid plaate on meil aga kõigil, mina näiteks kuulan päris palju muusikalugusid aina uuesti ja uuesti. Kui aga elust näiteid tuua, siis olen ka mustaga koos töötanud, ust ma talle ei näidanud kunagi. Sest tark inimene saab aru vahest. Sellest, kas inimene (olgu ta must valge, kollane või vikerkaarevärviline) on inimene ja annab endast parima asjade paremaks muutmiseks, mõistab kaasinimesi ja soovib tunda ennast siin kui kodus või otsib vaid kohta, kus elada, kusjuures teha seda teiste arvelt, vajadusel kasvõi kõigist üle sõites. Üldse peaks sellistes asjades olema kerge vahet teha, seda muidugi juhul kui kumisemise asemel pea edasi lõikab. Kui aga keegi ühe lause sisu mõtestamata saab öelda, et  "sellega on kõik öeldud", siis mina nii lihtsalt oma arvamust küll ei kujunda. Seda enam, et olen lugenud varem Vilja Kiisleriltki väga asjalikke kirjutisi, seega oleks minust väga autu öelda, et selle arvamusloo põhjal on kõik öeldud! Alati jääb lootus, et tulevad uued, asjalikumad ja paremad kirjutised, oma vigade mõistmisest rääkimata!

Küll ei õelutseks ma kuidagi nende rasketes oludes elavate laste kallal, nagu ei otsiks põhjust õelutsemiseks selle kallal, kas keegi kannab sarnaseid kaabusid või kui peol kohtuvad kaks naist, ühesugustes kostüümides. Nagu ütles Marti Aavik, et meil tuleb tegeleda asjadega, milles me näitaks, et me ei jäta suurt hulka inimesi oma hirmudes üksi. Ning palka peaks saama ikka just selliste asjade eest, mitte viha külvavate artiklite eest!

Ahjaa, hääle tagasivõtmise võimalus peaks vist tõesti olema. Nagu alles Urmas Espenberg ühes artiklis soovitas, tutvuge enne kirjutamist EKRE kodulehe materjalidega. Seal pole küll retoorikat, kuid oli ettepanek välja töötada vastav mehhanism. Teadmiseks ka pr Kiislerile, et see mehhanism kehtiks ka EKRE puhul see pole mõeldud mustade või teiste mitteaarialaste kiusamiseks. Lahkub siis selle tagajärjel Riigikogust mõni kloun või hoopiski inimene, kes püüab kõigile tõestada, et "keegi on kloun või kannab valget torbikut". Põhiline on vast ikka see, et lahkuks tõepoolest inimene, kelle vastu usaldus on langenud, ehk kes pole suutnud usaldust tõestada! Iseasi on muidugi küsimus, kas Riigikokku tohib väheste häältega jõuda mõni inimene kellegi teise asemel? Sest erakond on ta tõstnud mingi nimekirja sees kõrgele kohale ja nii võimaldubki tollel jõudmine "soojale kohale" hoolimata sellest, et tal hääli kordi vähem kui mõnel klounil või "klounil"!

Omalt poolt soovin aga kõikidele ajakirjanikele edu tõsiste teemade lahkamisel ja millestki ilusast kirjutamisel! Mis jätaks inimeste hinge meeldivama jälje!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar