Teisipäev, 28. aprill 2015

INTERVJUU NACHO CERDAGA - Ralf Sauter


Ralf Sauter - Laupäeval avanes mul võimalus teha pikem intervjuu Nacho Cerdaga, kelle lühifilmide triloogiast olen lugu pidanud juba aastaid. Vestlesime põhiliselt kolmest filmist kõige tuntumast ehk «Pärast elust» (1994), mille tegevus toimub lahkamisruumis ja mis kindlasti paljudele vaatajatele mõneks ajaks meelde jääb... ning ka mõtteainet pakub.

Ralf: «Pärast elu» väljatulekust on nüüdseks möödas 20 aastat ja filmi enda kohta võib leida üksjagu informatsiooni, aga ma pole päris kindel, milline on olnud selle teekond. Kas see veel praegugi aeg-ajalt linastub ja kui tihti?
Nacho: Mitte väga, ma arvan. Ma pole päris kindel - minult küsitud pole igatahes juba vähemalt viis aastat. Võib-olla vaadatakse seda ikka DVD pealt või korraldatakse linastusi, ilma et mina teaks.
Ralf: Kui paljudes riikides see praeguseks linastunud on?
Nacho: Paljudes. Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias, Eestis, USAs.
Ralf: Kas publikud reageerivad sellele riigist sõltuvalt erinevalt?
Nacho: Samamoodi.
Ralf: Näiteks «Pärast elus» on šokeeriv moment, kus toimub pussitamine. Kaameranurk on väga otsekohene. Ootasin seda hetke väga, sest üks põhjusi, miks õudusfilme on lahe vaadata, on publiku reaktsioonid ja kuna teadsin seda hetke ees olemas, tahtsin väga teada, kuidas publik reageerib. Ja tuligi suur ahhetus. Ilmselt seda juhtub igal maal?
Nacho: Oh jaa. Nagu ütlesid, on see kaameranurk väga otsekohene. Mu operaator ei tahtnud seda isegi nii filmida. Tema jaoks oli see liig.
Ralf: «Pärast elus» on näiteks teatavat religioosset allteksti. Ilmselt Eestis, kus usk ei ole nii levinud, ei pruugi kõik neid nüansse tabada. Kas oled kunagi kuulnud vaatajatelt ka kummalisi arvamusi või interpretatsioone filmi sisust?
Nacho: Ei, aga on olnud inimesi, kes on «Pärast elust» väga solvatud olnud ja vaenulikuks muutunud. Näiteks üks USA filmikriitik, kes nüüdseks on meie seast lahkunud, oli väga selle filmi vastu ja pidas seda ohtlikuks. Palus lausa, et negatiiv põletataks. Just siis, kui film välja tuli, tõi see kaasa kõige vaenulikumaid reaktsioone. Nüüd, kus «Pärast elu» 20 aastat vana on, pole inimesed sellest enam nii kohkunud - võib-olla põhjusel, et nad mõistavad nüüd selle tähendust.
Ralf: Kui filmi viimati vaatasin, hakkasin mõtlema, et tänapäeval on lahkamised miljonite inimeste teleekraanidel, sest telesarjad nagu «CSI» kujutavad ülimalt realistlikke lahkamisi. 
Nacho: Jah.
Ralf: Su esialgne kavatsus teha film lahkamisest. Aga kui selle loo välja mõtlesid, siis mis hetkest lisandus sellesse nekrofiilia? Kas hiljem või oli seegi kohe algusest su mõtetes?
Nacho: Täiesti alguses. Tahtsin lõppude lõpuks lugu jutustada ja mitte mõnd dokfilmi teha. Nekrofiilia pidi olema viis näidata laskumist põrgusse ja surmajärgset manipulatsiooni, millesse ei saa surnu midagi parata. Nii sai publiku panna väga ebamugavasse olukorda. Ja seksuaalsus on inimese juures kõige intiimsem osa, mida on võimalik muuta häirivaks. See oli osa filmi mõttest. Aga mõte pole niivõrd nekrofiilias, kuivõrd ihu korrumpeerimises.
Ralf: Tean, et film on rohkem surnuist kui elavaist, aga mulle tõepoolest meeldib filmis Pep Tosar - mees, kes mängib ohtlikku lahkajat. Tean, et ta pole põhimõtteliselt üldse rohkemates filmides osalenud peale «Pärast elu» ning ka sinu «Loomise». Kas tead, kuidas tal praegu läheb?
Nacho: Ma pole teda mõnda aega näinud. Ta tegeleb aktiivselt teatrilavastustega. Kaks või kolm filmi ta tõesti teinud ongi. Võib-olla näen teda millalgi veel ja saan paluda tal taas mõnes oma filmis osaleda. Igatahes ma tahaks seda teha.
Ralf: Loogiline, et ta teatriga tegeleb, sest tal on näitlejana just vastav stiil. «Pärast elus» ta ka vist improviseeris palju.
Nacho: Just. Ja ta on suurepärane teatrilavastaja.
Ralf: Me ei saa kuigi palju teada tegelasest, keda ta «Pärast elus» kehastab. Ta säilitab filmi lõpuni anonüümsuse, me ei saa teada tema nime ja kuni lõpuni varjab tema nägu mask. Üks põhjuseid, miks mulle seal Pep meeldib, on viis, kuidas ta silmi kasutab. Kui tegelase välja mõtlesid, kas lõid talle ka mõttes mingisuguse tausta? Ehk on midagi, mida tema kohta tead, mida film meile ei ütlegi? 
Nacho: Mitte «Pärast elu» puhul. «Loomise» puhul aga küll. Tegin fotosid tolle filmi peategelase suhtest tüdrukuga, kellest ta loos ilma on jäänud. Mõnesid neist fotodest ka näeb filmis. Kirjutasin nende suhtest kindla loo, sest filmis pole mehel ja naisel ühiseid stseene. «Pärast elu» puhul soovisin, et tal ei olekski mingisugust tausta - ta pidi olema keegi, kes pole õieti inimenegi. Ta võib olla mis iganes.
Ralf: Ja «Ärkamine» on film, mille väga noorelt tegid. Näen selles palju enesekindlust ja loomingulisust. Kuidas selle idee peale tulid?
Nacho: Hakkasin mõtlema, mis juhtuks, kui aeg seisma jääks. Hiljem arutasime, kuidas see lugu lõppema peaks ja siis lisandus surmateema.
Ralf: Naljakas, et sa mängisid filmis üht õpilastest, kes klassiruumis on....
Nacho: Mängisin õpetajat.
Ralf: Tahtsingi just öelda, et hoopis õpetaja meenutab sind, aga näeb nii vana välja.
Nacho: Tõesti?
Ralf: Sa olid siis vist 20?
Nacho: 21.
Ralf: Aeg-ajalt saavad režissöörid võimaluse teha täispikk film, mis põhineb nende omaenda varasemal lühifilmil. Hea näide oleks hiljutine «Mama», mis valmis samuti Hispaania režissööri käe all. Kui sulle antaks võimalus üks oma lühifilmidest täispikaks filmiks teha ja rahastaks seda, kas oleksid nõus?
Nacho: Ei oleks. Need on omaette lood. Poleks loogiline neid pikemaks muuta. Sellest ma huvitatud pole.
Ralf: Eks on ka aru saada, et sa seostad neid filme kindlate ajajärkudega omaenda elus. Tean, et need on väga isiklikud tööd.
Nacho: Just nii.
Ralf: Kas on filme surmast, millest lugu pead? Või isegi nekrofiiliast?
Nacho: Ei. Nekrofiilia mind küll teemana ei huvita. Pole mu lemmikteemade hulgas. Surmast räägib mingil moel enamik õudusfilme. Kui rääkida lemmikfilmidest, siis meenub esimesena «Lõuad», mida nägin väga noorena kinos. Olin vaid 6. See mõjus mulle sügavalt. Võib-olla põhjusel, et seal on hai, kes inimesi surnuks pureb. See oli hirmus. Kuuesena ei mõistnud ma seda, aga hiljem filmi uuesti vaadates mõistsin, et mu emotsioonid selle suhtes pole muutunud ja see paneb mind endiselt samamoodi tunda. Sel põhjusel tahtsin ka ise filme tegema hakata. Et «ajaga mängida».
Ralf: Kas sa pead «Lõuad» õudusfilmiks? Selle üle diskuteeritakse vahel.
Nacho: See pole päris õudusfilm, aga seal on selle elemente. Mäletan, et üks hirmsamaid asju mu jaoks üldse oli moment, kus hai paadi ääres veest välja hüppab. See kaader rabab mind praegugi.
Ralf: «Pärast elu» on tänavusel festivalil ekstreemfilmiks. Mida sellest arvad? Ma isiklikult seda ekstreemfilmiks ei peagi. Vähemalt näiteks «Nekromantiku» kõrval.
Nacho: Mina ka mitte. Aga seda hakati tundma kui ekstreemset tüüpi filmi. Minu meelest pole see päris nii räige, kui saaks olla. Või paljud teised õudusfilmid, eriti viimase kümne jooksul valminutest, kus võib olla palju karmi vägivalda. Nagu «Hostel». Lõbusad filmid, mis on lõppude lõpuks palju räigemad. Aga «Pärast elus» on allteksti, mis on palju häirivam. Võib-olla mõjub realistlik lähenemine, huumori puudumine, või et tegemist on looga, millega inimene suhtestub. Aga päris ekstreemseks, vähemalt kujutatava mõistes, ma seda otseselt ei pea. «Ärkamises» ja «Loomises» pole midagi räiget. See on vaid üks film neljast, mille teinud olen.
Ralf: Antud triloogia puhul meeldib mulle, et stilistiliselt on need erinevad - jah, üheski neist pole dialoogi, aga meeleolu ja sisu juures on suuri erinevusi. Sellest hoolimata on kõik kolm filmi mingil määral häirivad ja traagilised.
Nacho: «Loomine» pidi olema esteetilisem...
Ralf: See on väga melanhoolne, lõpus tõesti traagiline.
Nacho: «Pärast elu» on suhteliselt cronenbergilik, «Loomine» selline Guillermo del Toro stiilis teos.
Ralf: Ma poleks imestunud, kui Cronenberg «Pärast elust» lugu peaks. Tundub nagu film, mis talle meeldiks.
Nacho: Jah.
Ralf: Lõpetuseks üks veidi teistsugune küsimus: mida pead kõige huvitavamaks inimorganiks ja miks?
Nacho: Huvitav! Ei teagi... Äkki aju. Kõigi inimeste südamed, maod jne toimivad samamoodi. Aga aju töötavad meil kõigil erinevalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar