Esmaspäev, 9. märts 2015

HEAD SÕBRAD! EESTI KONGRESSI KÜLALISED - Ülle Michelson.

Autori foto.


Head, sõbrad! Head, EESTI KONGRESSI külalised!
Aias töötades on aega mõelda kevadisi rahutuid mõtteid. Kusagil nurmedel lõõrib juba lõo, tihastel on pesakastides omad toimetused, vihmaussid ronivad soojemasse mullakamarasse, esimesed rohulibled ja lilled tõstavad oma ninasid Päikese poole. Lumikellukesed juba õitsevad ning saadavad omi salasignaale pajuurbadel luusivatele mesilastele. Põllud veel ootavad. See on TÕDE kevadest.
Täna tahtsin panna kirja ja saata need oma mullalõhnased heitlused peatselt oma 25. aastapäeva tähistavale Eesti Kongressile:
Tõde, tõde, tõde... Miks mõni ajakirjanik või kaugel maal elanud ajaloolane arvab, et see tema tõde on see ainuke, õige ja kogu tõde? Mis sellest välja tuleks, kui me kõik hakkaksime valjul häälel kuulutama oma nurjatuid tõdesid oma musta pesu pesemisest, sellest, mis tegelikult toimub tagatubades, millest räägiti meie laevahukuööl või kui mitu presidendi auraha kellegi till üles jõuab kaaluda? Mis on sellise kuulutamise tõde?
Miks minu tahe valida uut jõudu, EKRE-t, Riigikokku on vale tõde? Miks arvatakse, et Eesti riigi kõige olulisem seadus, olukorras, kus riik jookseb noortest inimestest välismaale tühjaks, on kooseluseadus – selle-asemel, et väärtustada perekonna põhiväärtusi, mille eest erakond Isamaaliit nii vankumatult kunagi on seisnud? Kas nonde teine- ja üksteise vastu nühkijate õigus on tänases Eestis olulisem tõde? Kas meie poliitikute ja hoiakute kujundajate käitumine ilkumisel ja ärapanemisel, tujurikkumisel ja vägivalla propageerimisel on eeskujuks noortele nende TÕDE?
...Aga AED VAJAB HARIMIST, põõsad kujundamist, räbu kokkuriisumist, õied nuusutamist, sammal silumist ... see on KEVADE TÕDE armastusest ja oma tööst. Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted.
Ma tahan elada õigusriigis, kus ei pea kahtluse alla seadma valimistulemusi; riigis, kus ei pea elama toetustest ja almustest vaid oma ausalt väljaõpitud ja -teenitud palgast; riigis, kust noored ei taha lahkuda; riigis, kus väärtustatakse tervet ja jätkusuutlikku perekonda.
Ma tahan elada riigis, kus mind ei saadaks kajana pidevalt VEB-fondi ja Autorolla skandaalid, kus riigi kapitali ei kanditaks süüdimatult riigist välja ning asendamatud poliitikud ei kõngeks mitme-ameti-pidamisel oma võimu- ja rahaahnuse ränga koorma all.
Ma tahan elada tervemas Eestis, kus alkoholipoliitika oleks sarnane Põhja-Euroopas levinud korrale ja inimeste huumorimeel oleks mitte salvav vaid eluterve.
Ma tahan elada riigis, kus suurtootjate soosimine ei hävitaks maaelu, vaid kus ka väikeettevõtja üksinda töötades suudaks tasuda ausalt riigile maksu ja endale palka.
Ma tahan elada riigis, kus tänavatel kõnnivad särasilmsed inimesed, aga mitte mustariietatud hallid varjud.
Ma tahan elada riigis, kus ma ei peaks pärast Delfi artikli lugemist puhkema nutma rukkilillede ja riigilipu pärast.
Ma tahan elada riigis oma rahva ja sõprade seas, kus me võime olla julgelt kaitsel oma riigipiiri-taguse naabri pärast, sest meie valmisolek võitluseks silmakirjalikkuse ja valega on MEIE TÕDE!
Mäletan, kui väärikalt ja julgelt ma sisenesin ESTONIA kontserdimajja 25 aastat tagasi, kõrvus kajamas veel Tammsaare juures kuuldu. Tahan tänada, teid, julged mehed ja naised, kes te panite kirja Eestimaa inimeste ees- ja perekonnanimed, et just nemad taastaksid meie riigi kord reedetud ja katkestatud iseseisvuse, puhuksid elu sisse mahajäetud kodudele ja ausale kooliharidusele ning traageldaksid kokku lõhkikistud TÕE.
Rohkem riigimehelikkust ja väärikust, Eesti riigi tänased valitsejad! Mullast oleme me võetud ja mullaks peame kord saama, aga sinna vahele jääb meile kingitud imeline elu. See on kevade tõde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar