Aado Lintrop rattamatkal 1984.

 

Sattusin Aado Lintropi väga vahvale pildiseeriale ja olen alati olnud seda meelt, et kõikvõimalikku ajaloolist peame säilitama. Mitte ainult tegijate endi jaoks vaid kahtlemata on paljude eakaaslaste jaoks põnev vaadata kohti, mis ehk endalegi tuttavad, noorte inimeste jaoks on see aga "igavik" ehk midagi tundmatust kaugest minevikust.

Aado Lintrop kirjeldas nii:

Rattad olid mu mäletamist mööda sellised- üks tavaline meesteratas Ukraina, millel tagumine hammasratas väiksema vastu vahetatud, et saaks kiiremini sõita. Tavalisel Ukrainal oli vist tagarattal 13 hambaga hammasratas, see sai asendatud 11 hambaga hammasratta vastu. Teine ratas oli mitmest kokku kombineeritud, tugevdatud raamiga ja kolmas (väiksem) Saljut. Rattakotid õmbles mu abikaasa presendist. Varustust tollal ju eriti saada polnud, tuli kasutada olemasolevat, mis raske ja suur. Telk oli tavaline vene kahekohaline presenttelk, kuhu tavaliselt mahtus neli inimest, magamiskotid ka nõuka toodang, ilmselt vatist täidisega. Lisaks väike katel koos kolmjalaga ning tablettidega töötav veekeetja. 1984. aastal oli mul vaba suvi, tulin Eesti Rahva Muuseumist ära (ajutiselt, nagu hiljem selgus) veebruaris või märtsis ega kavatsenud enne hilissügist uut tööd otsida. Seega oli vaja aega kuidagi täita. Tihti sisustasin päevi rattasõitudega Tartu ümbruses. Vist juulis sai käidud ratastega Võrtsjärve ääres purjelaagris ning osaletud Tartu meistrivõistlustel, pikema rattamatka võtsime ette augusti lõpus. Ilmad kiskusid juba vihmaseks. Marsruut oli kavandatud nii – esimesel päeval Tartu, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Koorküla Valgjärv, mille ääres ööbisime. Teine päev ümber Valga Karulasse, Lüllemäele ja sealt Ain Kaalepi suvekoju Mähkli külla. Järgmise päeva veetsimegi seal, käisime Ähijärve ääres ja veel ühes väiksemas järves ujumas. Edasi viis tee Kaika kaudu Vana-Antslasse ning sealt läbi Urvaste Tartusse tagasi. Seda ma ei mäleta, kas me tagasiteel veel ühe ööbimise tegime või sõitsime ühe jutiga Tartuni. Tollal polnud 70 kilomeetrit ühe päevaga maha sõita mingi probleem. Sõitsin siis üldse palju jalgrattaga, isegi aastaringselt. 1981. aastal läksin välitöödele ka rattaga, sõitsin Tartust Kõpu kaudu Hallistesse ja pärast Õisust Tartusse tagasi, järgmisel aastal käisin rattaga Kolga-Jaani välitöödel. Mul oli kaasas kaks fotokat, ühes, vist Zenit’is ORWO slaidifilm, teine aparaat oli vene „ime“ – panoraamkaamera Horizont, milles mustvalge film. Teel sai pildistatud lisaks maastikele vanu meiereisid (üht neist Henrik Visnapuu sünnipaiga lähedal Leebiku külas) vesiveskit ja Vana-Antsla mõisa.

**************

Toimetajana tahaksin veelgi lisada paar sõna. Need pildid, igas mõttes ajavad mul kananaha ihule! Ma ei usu et ainult sellepärast, kuna ka ise olen palju matkamas käinud, vaid piltides on maaelu kurbust kuid ka nipernaadit ja kõik see on puhas ning ehe Eestimaa ilu!