Kolmapäev, 16. veebruar 2022

LUULETUSED - Eedi Villem.

 



Jah

kõik need hetked, mis tundideks,

tookord muutusid

mil me pea sõnagi ei lausunud.

Olime vaid päikeseloojangu lummuses,

kas nagu Hämarik ja Koit...

Ei tea ma,

aga pole otsinudki sellele vastust .


Hinges muu kõik segamini, 

vastuseta paljutki.

Ja ometi ei kahetse hetke ühtki, 

mil sulle mõtlesin, sest valu haihtus

kui sulle mõtlesin.


Iga päikeseloojang nüüd

sinuta ei möödu

mõttes ja südames,

kui saatnud oledki mind terve elu

siis saatjaks sulle olla ihkasin minagi.


**************************


Kui sammuda mööda teed

kõrval sulisemas veed, 

kelle sammud kõrval on need

mida tajub mu kuues meel.


Ootan kevadet lumes, pole väga veel vett

aga sulinat tajun kui magusat mett,

mis tegema peaksin et

kestaks kaua see trett.


Kui imeline kevadvete vulin

kuigi rõõmsalt läbi talve tulin,

igatsusest peale tulnud tuhin

nii samme edasi juhin.


Pungade puhkamiseni siiski veel aega

nõus kannatama ka vaeva,

selleni, kuis valged pilved üle taeva.

ja rohelises murus olen kui laevas.


*************************************


Kui kord aasale jõudsin

kuldkingade meres,

tundsin et kui käpaline ma olen

pehmus ümbritsemas mind.


Rukkililled kimpu aga korjasin

kui üle põllu kõndisin,

ei teinud teed ma seekord neist

hoopis vastutulijale kinkisin.


Pääsusilmi korjasin

kraavi kaldal hõljusin,

mis värv, mis lõhn

mind enda sisse mähkis siis.


Nüüd kullerkuppe otsin veel

nad kollased kui hingesõõm,

me ju õrnad, sosistasid mul`

tean, teid hoian, tasa vastasin.


Luhale ma jõudsin siis, 

seal võhumõõku merelainena tuules palju,

oh kuidas jõe häält nautisin

ja linnud vaikselt saatsid mind. 


***************************************


Lõkke metsaonnis süütasin

vihmakrabin sundis nii,

jahedusest leek eemale hoidis mind

mis sest et ööl sel tähti ei näinudki.


Termoses tee oli leige veel

vaid mõelda omaette ma soovisin,

mõtted aga kui uksest välja voolasid

ei üksi jäänud siiski ma.


Sa tulid, vaevalt käes südaöö tund

ei näinud, aga tundsin sind,

paar oksa lõkkesse viskasin

nii hommikuni sind oli täis mu hing.


Eestimaa 

2022.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar