Reede, 25. detsember 2015

VAIKITUD PÄEVAD - Belami.


VAIKITUD PÄEVAD.

Katkendid.

Peale nädalast ootamist on Kerli tuhk lõpuks Viinistul paikneva kai pealt merre puistatud; vaid Jaak see veel trööstib ilma. Puhub hootine, kuid tugev põhjatuul. Sinisel taeval ujuvad pilved alandlikult tuules. Lained veerevad kohinal vastu kaid, tuul mühiseb täit jõudu näidates. Kajakas kräuksatab oma laiult paar korda, teine vastab kusakilt lähedalt, andes märku, et on kohal. Mees, ta hulgub eesmärgita, päike loojeneb, mõtted aina möödunul. Tema sõbratar, keda ta ise hellitavalt noorikuks kutsus, oli nüüd lõplikult maisest elust lahkunud. Noormehe kohal lasub siiski teatud süü, kuid ometi ei lase ta sel end kõigutada. Peas ebamääraste mõtete summ; laskub ta sadamas paikneva kivi kohale. Veri, mis on juba kuivama hakanud, määrib tema peopesa; nõutult vaatab ta verd; niisutab oma süljega salvrätti ning peseb tolle meelekoha puhtaks. Punased laigud löövad tema palgeil ikka rohkem ja rohkem helendama, ta rind tõuseb ja vajub. Veel natukene, ja ta vajub mõteisse kui näeb mudaga kirjutatud luuleridu, mis kirjas sel samal kivil, kogu vaatepilt on järgmine:

Meie vahel kunagi vohas armastuse meri

Nüüd voolab jõgi, allikaks Kerli veri

Siin kord nopitud sai armastuse teri

Nüüd kirjutan ma read: „Jaak, persse keri!”

***

Hääletult liigub kuu Viinistu kohal, valab lained üle oma hiilgusega. Hootine tuul paneb metsa mühisema, raputab okstelt esimese lume tekitatud valgeid helbeid. Taevalatern see süvendab varje puutüvede vahel, sundides vaikima kõik hääled mis lähedalt maanteelt kostuvad. Liivaluite jalamil konutab tume vari, mille kogu läheneb rannarestoranile.

Sadam kui selline on paatidest tühi, jäine kirme on kai libedaks lihvinud ning suured betoonist jurakad ähvardavad ümber kukkuda. Need samad kivid seisavad juba sadama algusest peale, tema merepoolsel küljel. Aastaid tagasi, ühel sügisel päeval, olla need nagu doomino klotsid ümber pratsatanud. Nüüd on muidugi need kindlamini kinnitatud sadama kai külge, kuid mis korra juhtunud see võib alati taas korduda!

***

Möödud mälestused on surnud mälestused, teineteisele identseid hetki pole olemas ning tehtut enam olematuks ei tee. Iga öeldud sõna või iga tehtud tegu jätab oma jälje inimkonna ajaloosse, olgu nii väikse kodanikuga nagu tahes, ikkagi ta on oma jälje jätnud. Vahel on teod ebainimlikud, kuid ajavoolul on kombeks koletislike tegusi lihvida.

            Meie peategelane on oma eelviimasel puhkuse päeval ootusi täis. Ta tunneb rõõmu tulevast töönädalast ning tunneb rõõmu, et saab taas suurepärase kollektiiviga koos töötada. Nõnda käib mees rutiinsel poe külastusel ning roogib väheke lund maja ees, mille tuisk on maha jätnud. Endale süüja tehes ning toitu nautides ei mõtle peremees möödunule ööle ega tapetud Jaagule, ent Kerli ei anna rahu. Jaak teeb otsuse minna lahkunud neiu hauale, ning juba ta sätib endale mantlit selga, kaasa haarab esiku kapi peal laiutavad autovõtmed.

 

Kesköö hetk hakkab ligi jõudma. Suure kollase sirbina on kuu end taas ilmutanud. Aeg tundub olevat seisma jäänud. Peategelane lamab teisel korrusel olevas magamistoas, tunnetab puhitust kõhus ning tõdeb, et vaja on käia alumisel korral paiknevas wc-s. Trepist alla astudes näeb ta lähenavet elutuba hoopis teisel valguses, pildi teravikule vastavate kunstiliste üksikasjadega. Peab vist rohkem hakkama südaööl oma majas ringi liikuma, näeb ümbritsevat teistmoodi. Muidugi mängib siin rolli ka nüüdseks juba möödunud päeva varajased sündmused, mis noort mõrvarit juba muutnud on. Suure huviga silmitseb ta elutoa seinal paiknevat maali, mille nad kunagi Kerliga soetasid. Peremees polnud pilti varem nii suure huviga vaadelnud, kuid nüüd ta teeb seda – seistes aluspükstes ihuüksi keset maja alumist tuba ning vaatab muudkui pilti, mille lahkunud sõbranna veel elusast peast seinale üles riputas.

Selles kiitsakas, haiges ja hingevalust moonutatud näos, neis kuivanud, tardunud verest punastes huultes, selles kähisevalt hääles, lapselikus ja painavas näos on niipalju haledust, niipalju vimma, et nähtavasti köigil leinajatel oleks temast praegugi kahju. See kogu seisab sama trepi taga, mis viib üles maja teisele korrale. Jaak see tuleb wc-st ning märkab kirjeldust. Peremees vaatab nähtusele otsa, ehmub kuid siis võtab end kokku. Kõnnib trepist üles ning heidab voodisse. Mis iganes see oli, oligi see vaid halb painaja mis on ilmselt ajutine. Ometi polnud tegu enam mitte Jaagu näoga, vaid vara lahkunud Kerli omaga.

            Jaak on teki endale peale tõmmanud ning üritab nüüd uinuda, kuid mõne aja pärast kuuleb ta samme mis tulevad trepist üles. Tip-tap, tip-tap...magamistoa uks avaneb ning sisse astub sula selge Kerli. Neiu on nii ehtne, kuid Jaak keerab külge ning suleb silmad. Mõnda aega kestab vaikus kuid siis taas silmad avades näeb ta Kerlit toolil istumas, tool see asub akna all. Neiu vaatab aknast välja kuid pöörab siis pea Jaagu poole ning jõllitab teda. Samuti ei tee  noor mees sellest lugu ning keerab endiselt voodis lamades teise külje, tõmmates teki ääre silmadega paralleeli.

Nüüd on tekkinud Jaagul tõsine hirm, sel hetkel arvab Jaak, et ta läheb hulluks. Teda valdab hirmus külm, mis teda juba viimased pool tundi kimbutanud oli. Aga nüüd on tal äkki niisugused külmavärinad, et hambad hakkavad suus logisema, ja temas tardub kõik. Endiselt istub Kerli seal akna all paikneval toolil, nüüd juba kiigub sellega. Neiu pilk on kaame ja ta huuled tõmblevad tugevasti.

Jaak ei julge rohkem akna poole vaadata, sest ta tunneb et Kerli kuju temaga ühes ruumis pesitsemas. Mehe mõistus tumeneb ja see tekkinud olukord kestab juba 40 minutit. Lõpuks otsustab nooruk istukile tõusta ja vaadata Kerlit, kes endiselt akna all istub. Neiu kes aknast välja vaatab pöörab järjekordselt pea Jaagu poole...kuid see pole enam nägu, vaid hoopis luukere. Kahtlaselt lumivalge, külm ja haiglane, suurte mustade silmade ning ilma ninata. Juuksed on muutunud ühtäkki punasteks, nagu Kerli elusast peast vahepeal kanda armastas. Tõuseb siis teine püsti ning astub sammu Jaagu voodile lähemale.

***

Vaikitud päevad

Vaikselt läevad,

Surnud üleval

Süüd siin näevad



Fotod: Maria Rannala.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar