Neljapäev, 10. november 2016

KAHEKÕNED KALEVIPOJAGA (katkend) - Jüri Toomepuu


Katkend varsti valmivast raamatust „Kahekõned Kalevipojaga“.

Intervjuu Kalevipojaga

Ega eestlaste hulgas vist kedagi pole, kes ei peaks Kalevipojast lugu ja vaevalt ehk leidub kodugi kus Kreutzwaldi poolt kirja pandud raamat riiulil ei ilutseks, aga ega seda eriti palju ei loeta. Ongi arusaadav. Elu kulgeb tänapäeval kiire tempoga aga vanarahvas ja Kreutzwald kirjeldasid igat sündmust nii pikalt ja laialt, nii palju sama asja korrates, et tänapäeva kiire tempoga harjunud inimestel pole kannatust neid lugusid lugeda. Kõike Kalevipoja elus sündinut võib ju korralikus kokkuvõttes vähem kui poolele tosinale leheküljele mahutada Kreutzwaldi poolt kirja pandud 20 lugulaulu ja 370 lehekülje asemel.

Arvan, et Kalevipoeg, eesti rahva kangelane, väärib rohkem tähelepanu ja seetõttu tekkiski mul huvi uurida kuidas ta oma tohutupikka põrgu väravavahi ametiaega veedab. Põrgu väravasse temaga vestlema minna pole minu teada kellelgi varem pähe tulnud  ̶  on ju see paik olnud kogu eelneva inimkonna ajaloo kestel selline juurdepääsematu, müstiline koht mida inimesed alles maise elu lõppedes näha saavad. Mulle näis aga, et ajastul kus inimesed on oma jäljed juba kuule jätnud ja mõtlevad kuidas Marssi külastada, peaks ju ka turismireis põrgu väravasse, vähemalt väljapoole, tehniliselt võimalik olema. 
Hakkasingi hauduma plaane kuidas seda teha. Kreutzwaldi dokumentatsioonist meenusid värsiread:
Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kisku
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema
Künkaida kõikumaie
Mere valgelt vahutama.

Sestap tekkiski idee kasutada tänapäeva ülitäpset seismograafi tehnikat põrguvärava asukoha leidmiseks. On ju selge, et maarahva põrgu asub kuskil maarahva läheduses. Kalevipoja rüselemise tagajärjel tekkinud müdinad ja küngaste kõikumine pole ka võrreldavad Krakatao ja Washingtoni osariigi Püha Helena vulkaani plahvatustega või mandrite triivimistest ja mandrilavade nihkumistest tekkinud maavärisemistega. Seetõttu otsisin seismograafiga ainult väiksemate maapinna võnkumiste lähtepunkti Eesti maismaa lähistel. Õnneks oli Kreutzwald ka küllalt hästi kirjeldanud maastikku Kalevipoja reisil lauakoormaga kui ta juhtumisi sattus põrgusse kus ta lõbustas ennast kolme kauni linalakka piigaga, lõi Sarviku, põrgulise enda imekübara abil, mättasse ja päästis põrgust piigad, koos mõne tündritäie kulla ja muu väärtusliku varaga.

Kui olin tuvastanud põrguvärava arvestatava asukoha panin koordinaadid oma GPS navigaatorisse, lisasin seljakotti lisaks reisiks vajalikule ka suure pudeli Vana Tallinnat külakostiks Kalevipojale ja kimbu porgandeid ta hobusele ning asusin teele. Ega maanteed pidi sinna ei pääsenud aga kui suureke see Eesti ikka on. Egas siis muud kui  ̶ 
Seadsin sammud sirges suunas
Põrgupiiri pära poole,
Et saaks kaeda kangelasta 
Vahti põrgu väravassa.

Pean tunnistama, et kui olin juba teele asunud, siis siirdusid mõtted vägisi kõigele  põrguga seonduvale. See muutis mu murelikuks. Hakkasin kahtlema kas vabatahtlikult põrgu väravasse minek ikka on nii hea idee nagu see kaugemalt vaadatuna näis.  Mis saab kui põrgu on taevalaotuses hulpivate mustade aukude sarnane mille haaretest enam pääsu pole kui oled küllalt lähedale jõudnud?

Siis meenutasin aga, et kuigi ajaloolistes kroonikates taevast tagasi maale naasnutest ühtegi tõsiselt võetavat seika pole kirjeldatud, on sellevastu pea kõikide tähtsate rahvaste eepilised kangelased edasi-tagasi põrgureisi sooritanud. Gilgameshi allmaailma seiklused olid kivitahvlitele dokumenteeritud juba rohkem kui 5 000 aastat tagasi. Pealegi, Kalevipoeg on ju ikka väljaspool põrgu väravat, sealt peaks isegi minusugusel lihtsurelikul olema võimalik tuldud teed pidi tagasi jõuda.

Et tuju tõsta hakkasin valju häälega laulma nooruse päevilt meelde jäänud sõnu „Vennad tehkem puhtaks hääled, pangem laulud kõlama!“ Kui oli jõudnud refräänini „Kes võib noorust, noorust keelata, keelata, kui ta tahab, tahab hõisata, hõisata.“ siis astusin juba reipa taktisammuga ja kahtlust mu veres enam polnud.

Pärast paaripäevast, endisele skaudipoisile täiesti jõukohast matka, jõudsingi paigani mis andis igati põrguvärava läheduse mõõdud välja. Meenusid Kreutzwaldi poolt kirja pandud pajahoidjate poisikeste sõnad:

„Käi sa otse koopa kurku,
Vaata sealt leiad värava;
Kummardele selga küüru,
Lase alla libamisti
Pugedes urgastee põhja!”

Leidsingi koopa avause ja ennäe! Seal ta oligi, Kalevipoeg oma täies hiilguses, uhke valge hobuse seljas. Üks rusikas oli, nagu teame, kinni kalju küljes ja teisega sügas parajasti nina. 
Hüüdsin Kalevipojale juba kaugelt tervituse. Kalevipoeg vaatas mind uuriva pilguga tükk aega, enne kui vastas:
„Tervitan sind tuulest tulnu
Matkalane metsavarjust,
Sa pole koolnu karvaline
Pole põrgu põrmuline.
Kes sa oled olmeline
Kust sa tuled tuvikene
Kallis kauge külaline?“

Kalevipoja kogenud silm sai ilmselt kohe aru, et ma pole tavaline põrgu värava läbija. Eks ta oli selliseid, minust oluliselt erinevaid, paljude aastasadade jooksul päris palju näinud.

Selgitasin talle siis, nii aupaklikult kui oskasin, et vaatamata sellele, et Eestis läheb kõik hästi, nagu kinnitavad võimulolijad, tahavad paljud ikka, et „lausa tuleleeki lõikaks, käe kaljukammitsasta.“ Aga ega kiiret ei ole. Eesti kõige eliitsemad inimesed on endid õigetele inimestele kasuliku valimisseaduse abil võimule jäädvustanud ja koguvad jõukust mitmesuguste toredate skeemidega, mõned isegi Eesti territooriumi parseldamisega, lihtrahvas on juba ammu õppinud piskuga läbi ajama ja vingujad, kellest on nagunii hea lahti saada, põgenevad massiliselt võõrsile. Nii, et kõik on korras aga, nagu alati, leidub neid kes tahavad veelgi enamat, sestap ootavad nad suure igatsusega ta kojutulekut, „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“

Ütlesin, et saan aru, et seda vast niipea ei juhtu  ̶  taevalised peavad, nagu ikka, tükk aega aru pidama, kas ja millal ta kaljukütkest vabastada ja koju saata, aga ma saan temaga vähemalt vestelda, Eesti ülikannatlikule rahvale ta olukorda selgitada ja ta mõtteid edasi kanda, kui ta on nõus mu küsimustele vastama. Kalevipoeg oli kohe päri.

Esiteks küsisin kas ta on alati sellises värsitaktis rääkinud nagu ta kasutas mind tervitades ja nagu Kreutzwald on ta juttu jäädvustanud. Kalevipoeg hakkas valju häälega naerma ja kinnitas, et ei ole.
„Kui pereemad heinateol või talgu toitu valmistades üksteisele mu tegudest pajatasid, siis ikka leelotades või regivärsi taktis, et töö ladusalt laabuks,“ selgitas ta.
„Kui need lugulaulud minuni jõudsid, hakkasid need minusugusele rahva mehele meeldima ja pikapeale hakkasingi ma vahetevahel, endale lõbuks ja rahvale naeruks, ennast samuti väljendama,“ lisas ta. „Oskan aga rääkida ka päris normaalselt ja öelda viie sõnaga sama mille jaoks lugulaulus viissada kasutatakse,“ kinnitas ta.

Mul oli hea meel seda kuulda, sest muidu oleks kogu intervjuu kirjapanek muutunud üpris vaevaliseks.

Küsisin järgmiseks kas need lood mis temast räägiti ikka päriselt juhtusid, kas nii suured hiiglased vanal ajal ikka päriselt eksisteerisid kelle poegade püksituul meest suutis lennutada. Kas ta ikka läks ema röövijat taga ajama ujudes läbi Soome lahe. Kas ta kogu selle ujumismaratoni kestel puhkas, või vähemalt viibis, ainult ühe öö saarepiiga, oma poolõe meeldivas kuid kurvalt lõppenud seltsis. 
Saarepiiga näis Kalevipojale olema hell teema. Ta kulm tõmbus kortsu ja ta kinnitas: „Ei noh, eepose vääriline kangelane ma kindlasti olen.“ „ Aga samas pean möönma“ jätkas ta „et mu tegude edasirääkimise käigus tahtis iga jutustaja kangelastegude ja isegi päris tavaliste tegemiste kirjeldusele omaltpoolt natuke vürtsi lisada. Liialdused aina kasvasid ja kui Kreutzwald need lõpuks kirja pani, siis mõnda lugu tõesti enam täiesti tõepäraseks ei saa pidada. Peale selle, Friedrich lausa luuletas osa juurde, nagu ta ka ise oma sissejuhatuses tunnistab: 
Laulik, luues lugusida,
Veerevaida värssisida:
Võtab pihu võlsi-vallast,
Tüki teise tõsi-talust.“

„Aga kas keegi arvab, et isegi vanakreeka kangelaste lugusid saab puhta kullana võtta?“ küsis ta enda õigustuseks. „Pime Homer, või arvatavasti mitmed pimedad, kes Homeri nime all endale kangelastegudest jutustamisega leiba teenisid, lisasid üpris ohtralt vürtsi lugudele nende perede esivanemate tegudest mille külalislahkust nad parajasti nautisid.“

Eks see nii tõesti on. Pealegi, kui oled millegagi vahele jäänud, siis on ennast ikka kasulik sellega õigustada, et teised tegid ka, nagu teeb järjekindlalt ka tänapäeva Eestis elav meie naaberrahva lemmikpoeg Edgar Burešin, kes oskab kõik oma sagedased vahelejäämised sedasi õigustada, läheb rikastele ärikatele Kalevite kantsi teenuste pakkumistega järjest rikkamaks ja pole isegi kindel, et ta trellide taha satub

Arvasin, et on parem teemat vahetada. Algasin väitega, et põrguväravavahi amet on vastutusrikas ja taevalised kavatsesid teda ametisse määramisega kindlasti pigem austada kui karistada. Küsisin, kas aga amet, kus ta tegevusraadius on tõesti ainult käevarre pikkune, pikapeale siiski tüütuks ei muutu? Kuidas ta on suutnud paljude aastate jooksul igavust peletada?

„See oli vist Friedrich Nietzsche kes väitis, et taevas puuduvad kõik huvitavad inimesed,“ vastas Kalevipoeg. „ Mina võin väita, et põrgu värava läbijate hulgas nendest puudust ei ole,“ jätkas ta. Olen vestelnud, vaielnud ja pidanud pikki filosoofilise kahekõnesid inimkonna kõige vaimukamate, tähtsamate ja targemate suurkujudega. Mina siinpool väravat, nemad sealpool. Arvan koguni, et olen aastasadade jooksul kogunud mitme tosina doktorikraadi jao teadmisi ja tarkust, mida tuleb teatavasti tunnistada ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad. Veelgi huvitavamaks tegi need vestlused see, et kuigi põrguvärava läbijad on enamasti valetamise ja valskuse suurmeistrid, mulle pajatavad nad oma maistest tegemistest nii nagu need tõeliselt olid  ̶  pole ju enam vaja tõtt väänata, ega põrgus sellest kasu ei kasva. Freud, Jung ja teised tuntud psühholoogid ei saanud kunagi päris selgeks miks inimesed teevad kõike mida nad teevad sest nad ei võinud kindlad olla, et nende patsiendid neile oma tegemistest kogu tõtt avaldasid. Mina, mõnede mööndustega, võin,“ selgitas Kalevipoeg.
„Pean alati sellega arvestama,“ jätkas ta „et paljud kurjategijad ja paharetid on edukalt kõrge vanuseni elanud ja nende mälu pole enam nii täiuslik kui minusugustel, kellele taevalised vaimu varjuks terve keha, väljaarvatud muidugi jalad, valmistasid.  Eriti problemaatiliseks teeb tõe tuvastamiseks paljude valikuline mälu. Näib, et mälus püsivad hästi seigad kus nad tähtsate tegelastena toimetasid ja ununevad häbiväärsed juhtumid. Neid lünki täidavad õnneks nende kaasaegsed põrgu värava läbijad, eriti nende rivaalid ja vaenlased.“

„Paljudel vanematel inimestel on tõesti mäluga probleeme,“ pidin ma nõustuma. „Õnneks mul seda probleemi pole. Ma ei mäleta isegi, et ma oleks kunagi midagi unustanud,“ lisasin kergendatult. „Aga millised on põrgusse saabunute lemmik teemad, millest neil meeldib juttu teha,“ küsisin järgmiseks.

„Eks nendel kõikidel süda kripeldab selle üle mis neid ees on ootamas. Enne kui see juhtuma hakkab tahavad paljud arutada taevaliste ja põrguliste võimupiiride üle ja eelkõige kuidas ja mis piinarikaste meetoditega nood oma võimu rakendavad,“ vastas Kalevipoeg. „Pean tunnistama, et kuigi sain tükk aega taevaliste seltsis viibida enne kui nad mu mulle selle auväärt, vastutusrikka  ̶  noh oleme ausad, selle neetud ameti andsid, ega minulegi see asi selge pole,“ jätkas ta.

„Maarahva jumalad said mu külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks mu jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga, nagu nad väidavad, võimeline kõike tegema. Nende preestreid, paavste ja rabisid on siit väravast palju läbi käinud, olen nendega saanud palju vestelda. Nad väidavad ka, et nende kõikvõimas jumal on lõpmatult armuline. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja mis maailmas juhtub  ̶  kõiki looduskatastroofe ja muud mis on selges vastuolus armulisusega. Kõik paha aetakse muidugi hoopis põrguliste kaela, aga kui jumalad on tõesti omnipotentsed, siis saavad põrgulised ikka ainult ju seda teha mida kõikvõimas jumal lubab. On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ning eelkõige rahalisi annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Juutide armuline jumal Yahwe oli koguni nii kurjust täis, et kui ta juhatas oma väljavalitud rahva pärast 40 aastat kõrbes virelemist nende uuele kodumaale käskis ta neil tappa kõik mitteväljavalitute mehed, naised, lapsed ja isegi pudulojused, et teha tõotatud maa elamiskõlbulikuks. Miks ta ometi ei taibanud,  et kitsi ja eesleid oli ka juutidel vaja? Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.“

„Sellest jumalate ja põrguliste olemusest on tõesti raske aru saada,“ nõustusin ma. „Selle üle on kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid palju vaielnud ja jumalate ning uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valanud. Sama jumala kummardajad pahatihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allahi kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejanulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitma nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge kas naissoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist,“ avaldasin ma enda arvamist. „Aga kes põrgusse tulijatest on sulle kõige huvitavamad olnud?“ jätkasin ma küsitlust.

„Oh, neid on olnud paljude aastasadade jooksul palju, üks huvitavam kui teine. Üldistades võib öelda, et need kes on elu jooksul rohkem kurja jõudnud teha on ka huvitavamad, kõige enam on muidugi poliitikuid, kõrgemaid vaimulikke ja muud kuritegelikku elementi. Minul on muidugi eriline huvi oma rahva põrgusse saadetud poegade ja tütarde vastu. Varasemal ajal sattus neid siia haruharva. Kui raudrüütlid olid maarahva alistanud, siis hakkas neid siin juba rohkem nägema, enamasti kupjad ja muud sellised. Paistab, et taevalised mõisate põletajaid ja parunite vastu mässajaid patuseks ei pidanud, neid pole siit läbi läinud. Mul polnud võimalust isegi Rummu Jüriga vestelda. Hiljaaegu on neid aga nagu seeni pärast vihma. Enamasti need kes oskasid head karjääri teha Stalini suure asja eest võideldes. Säärased nagu Kingisepp, Olga ja muidugi Mere pere, oma vene vennasrahva ja nende suurte juhtide truualamlikud abistajad Arnold, Georg ja Lennart. Suurem osa tolle ajastu tegelastest polegi veel surnud, nii et ootan huviga veel paljude rahvuskaaslaste saabumist,“ selgitas Kalevipoeg. 
„Oled sa mõelnud ka selle peale kuidas sa oma lastele õnne tood ja Eesti põlve uueks lood kui kätte jõuab aeg kui lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta?“ küsisin intervjuu lõpetuseks.

„Olen muidugi aga ega see lihtne pole. Maailm on ju tundmatuseni muutunud nende aastasadade jooksul mil ma siin seda neetud ametit olen pidanud ja muutub järjest kiiremini. Ega ma kuningaks enam ei saa hakata. Ega ei jää vist muud üle kui moodustada uus ausate inimeste erakond. Mu nimel peaks ikka veel niipalju mõju olema, et saaksin selle kiiresti registreerida ja olen päris kindel, et maarahva hulgas on veel ausaid nii palju järel, et me saaksime järgmistel riigikogu valimistel võimule.“
„Siis ootaks aga ees tõelise vägiteo sooritamine, midagi mu kolleegi Herkulese Augeiase tallide puhastamise sarnast. Kõik need edu ja õnne nautivad Eesti võimuladviku liikmed kes on endid nendele kasuliku valimisseadusega võimule jäädvustanud peab suunama mingile kasulikule, tootvale tööle, et Eestis ikka hakkaks päriselt hästi minema. Peame aga ka vanglaid juurde ehitama nende jaoks kes pole enam võimelised ausat tööd tegema. Ehitustegevus aitaks ehk omakorda kodumaale tagasi meelitada tublisid meistreid, tohtreid ja muid meie rahva paremaid poegi kes peavad praegu omale välismaal leiba teenima. Siis on isegi võimalik, et paljud meie tublid kaunitarid, kes lähevad võõrsile õnne otsima jäävad kodumaale kangeid poegi kasvatama, tütterida tõstatama. “

„Suur tänu, Kalevipoeg nende lootustandvate sõnade eest. Teatan kõikidele Eesti poegadele ja tütardele, et sul on täiesti asjalik tuleviku plaan. Siis suudavad su lapsed ka vastu pidada ja ära oodata õnneaega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar