RAHVUSLIBERAALID, RAHVUSKONSERVATIIVID JA RAHVUSTSENTRISTID- Taavi Pärtel

 

Pildi kujundus: Taavi Pärtel

RAHVUSLIBERAALID, RAHVUSKONSERVATIIVID JA RAHVUSTSENTRISTID

Vabaerakond kui rahvusliberaalne erakond
Vabaerakond on silma paistnud ääretult suure sisemise demokraatiaga ja arvamusvabadusega - igaüks võibki omada täiesti omaenda maailmavaadet. Viimane ongi paraku viinud selleni, et erakonnal kipub avalikkuse meelest maailmavaade üldse puuduma.
Erakonna seest jällegi nimetatakse niisugust asja „vabakonservatismiks“, millest on tõtt-öelda valijate enamusel ikka väga raske aru saada. Parem võiksid vabaerakondlased nimetada endid siis juba rahvusliberaalideks, mis oleks palju paremini mõistetav.
Lahtiseletatult tähendab see, et vastandina rahvuskonservatiivsele EKRE-le ei aja VE ultimatiivset, karmi liini, vaid püüab sama asja ära teha nutikamalt ning on rohkem valmis reas küsimustes kokku leppima. Samas - erinevalt päris liberaalidest! - peetakse kõige selle juures ikkagi kõige olulisemaks rahvuslikke huve. Püütakse ka välja töötada selliseid lahendusi, mis jätavad meie traditsioonilise maailmapildi alused paika ja samas annavad ühiskonnale ka arengutõuke.

EKRE - rahvuskonservatiivne jõud
Seevastu EKRE kui rahvuskonservatiivne erakond ajab just nimelt rõhutatult ultimatiivset, karmi liini ega ole paljudes küsimustes valmis üldse mingeid kompromissegi tegema.
Siinkohal peabki ütlema, et kui VE puhul võib küsitav olla, kas tema valmisolek kompromissideks mõnikord aadete reetmiseni ei või viia, siis EKRE jällegi kipub liiga palju ja täiesti valimatult „tuld andma“, kippudes liigselt ultimatiivseid seisukohti võtma ka neis küsimustes, mis nõuaksid hea lahenduse leidmiseks väga suurte mahtudega info läbitöötlemist (kasvõi Rail Baltic ja kõikvõimalikud majandusküsimused).
Teatud probleemiks võib olla ka EKRE juhtide ülisuur mõju erakonnale ja selle pooldajaile. Mitte kõigile rahvuslastele ju see ei sobi - isegi IRL-i väga suur sisedemokraatia osutus päris paljudele ju ebapiisavaks. Mida siis veel EKRE-st rääkida, kus sisuliselt kogu poliitikategemist juhivadki praktiliselt ainult Helmed? Ehkki toetajate usalduse olemasolu on nende puhul väljaspool igasugust kahtlust.
Samuti annab see erakonna juhtidele võimaluse kasutada oma äärmiselt kõrget autoriteeti toetajate seas erakonna poliitika juhtimiseks sellesse suunda, mis mitte mingil moel ei pane ohtu 90-ndate alguses väljatöötatud riikluse aluseid. See ei tähendaks samas loobumist senistest väljakuulutatud eesmärkidest, vaid viiks erakonna üldises plaanis üksnes paremini mõistetavasse raamistikku.
Muide, sama kehtib ka Vabaerakonna suhtes - sarnaselt EKRE-le vajab ka VE selgemat enesemõtestamist EV uuema ajaloo kontekstis ehk samuti selget deklareerimist, et kaitstakse 90-ndate alguses väljatöötatud riikluse aluseid. Niisugune lojaalsuse deklareerimine 90-ndate alguse ideaalide suhtes hajutaks nii VE kui EKRE suhtes palju küsimärke kummagi võimalike kaugemate eesmärkide osas. See on eriti vajalik tänases poliitilises olukorras, kus näiliselt iseenesestmõistetavad tõedki ühelt, teiselt ja kolmandalt poolt kahtluse alla seatakse.

Rahvustsentristlik ISAMAA
Loogiline järeldus sellest kõigest on, et kui paljude meelest on ISAMAA edasine eksisteerimine üldse mõttetu, siis äsjakirjeldatu valguses tuleb hoopis vastupidist tunnistada. Rahvuskonservatiivid ja rahvusliberaalid on siiski liiga erinevad, et vaid kahekesi ära katta rahvuslikkust oluliseks pidavate valijate huvid. Nii et rahvustsentristidel on eelmainitud kahe vahel oma koht endiselt täiesti olemas. Ka üldine loogika ütleb, et koonduda tuleks ikka tsentri ümber, mitte ühte serva. Iseküsimus on muidugi see, kas tsentris olijad ikka oskavad ja suudavad oma paiknemist ära kasutada?
ISAMAA kui 90-ndate alguse paljude ideaalide loojate ning seadustesse viijate järglane omab tänu oma ajaloole praegugi endiselt piisavalt suurt moraalset autoriteeti. Seda näitab ka asjaolu, et madalale reitingule vaatamata ei toimu erakonnast massilist liikmete lahkumist, kuigi neil oleks küll, kuhu minna. Enamus liikmetest ja toetajatest on seega endiselt äraootaval seisukohal.
Vahepealne sisemine ebakindlus, mida põhjustasid konkurentide surve ja valimiskaotus, hakkab nüüdseks mööduma. Omaenda olemust enam ei häbeneta. Uus juhtkond on ka hakanud rõhutama ISAMAA peamist eelist konkurentide ees: ollakse ju ainus erakond, kes oli ise 90-ndate alguses kinnistatud rahvusriikluse loomise juures ja soovib ka praegu seda poliitikat jätkata. 25 aastat tagasi ju EKRE-t ega Vabaerakonda ei olnud, ISAMAA eelkäijate pikaaegsed koalitsioonipartnerid on seevastu loobunud üldse rahvuslike huvide kaitsmisest.

Tulevikuväljavaated
Kuidas võiksid rahvuslikud jõud edasi tegutseda ja mis suunas? Nagu öeldud, oleks hädavajalik kõigi poolt avalik deklareerimine, et kaitstakse 90-ndate alguse ideaale:
Eesti on demokraatlik ja turumajanduslik rahvusriik/õigusriik,
mida iseloomustavad maksimaalne sõna-, info- ja kultuurivabadus,
mis austab traditsioonilisi väärtusi,
mis kaitseb oma julgeolekut läbi NATO liikmelisuse ja
mis on lääneriik, mitte mingi „hall tsoon kuskil Lääne ja Ida vahel“.
Nii et selline retoorika nagu „27 aastat pidevat allakäiku“ on välistatud. See on pealegi olnud hoopis ühe teise ja üldsegi mitte eestimeelse erakonna kauaaegne retoorika. Pealekauba on see täiesti vale: kas siis praegu elatakse halvemini kui 90-ndate alguses? Ent see oleks juba teine teema.

Tähtis on ka rõhutada, et olenemata paiknemisest rahvusluse sees liberaalsuse-konservatiivsuse skaalal, ollakse paljudes asjades ühel meelel.
▪ Nii on rõhuv enamus rahvuslastest seisukohal, et Eesti praeguste hädade peapõhjusteks on eurobürokraatia (või Eesti ametnike-poliitikute valelik viitamine sellele) ja kauaaegne Reformierakonna valitsemine.
▪ Halvimaks peaministriks peetakse konkurentsitult Taavi Rõivast, parimaks seevastu Mart Laari (jah, ka EKRE toetajad tunnistasid Laari parimaks peaministriks!).
▪ Pooldatakse eraettevõtlusele toetuvat rahvuslikku kapitalismi, mitte riigikapitalismi.
▪ Diktatuuri - ka mitte rahvuslikku - ei pooldata, valitseb üldine demokraatiausk, täpsemalt öeldes pooldatakse rahvuslik-konservatiivset demokraatiat.
▪ NATO liikmeksoleku vajalikkuses valitseb väga üldine üksmeel.
▪ Mis Euroopa Liitu puutub, siis üldine hoiak ei poolda mitte kohest lahkulöömist, vaid oodatakse ühenduse muutumist taas normaalsemaks ehk rahvuslik-konservatiivse poliitika au sisse tõstmist.
▪ Seetõttu valitseb ka üldine poolehoid mässuliste Poola, Ungari jt. suhtes, samuti toetatakse Donald Trumpi poliitikat.
▪ Kultuuriliseltki ollakse ühtemoodi orienteeritud Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, mitte Venemaale.
▪ Ühtviisi umbusklikud ollakse ka ametliku meedia suhtes - EKRE uudisteportaali Uued Uudised, teist sõltumatut portaali Objektiiv ja valitud allikaid sotsiaalmeedias usaldasid ka ISAMAA ja VE toetajad (enne omaenda portaalide käivitamist) rohkem. Pole ka üllatav, sest ametlik meedia on juba mõnda aega üsna tõrjuv igasuguse rahvusluse suhtes.
▪ Mõnevõrra üllatav on, et Helmed omavad arvamusliidrite staatust ka päris paljude isamaalaste silmis, vähemüllatav on samas taasiseseisvumise juures olnud rahvuslaste sarnane positsioon EKRE toetajate juures.

Ohumärkideks on kahtlemata see, et paljud pole siiani veel mõistnud tänapäevase poliitilise olukorra keerukust. See väljendub ekslikus veendumuses, et hädaoht ähvardab meid vaid ühest suunast. See pole paraku nii. Ohtlikud on meile nii jätkuvalt punaokupatsiooni kuritegusid kaitsev-õigustav putinlik Venemaa kui ka kõikjal barbaarsust külvavad islamistid. Varem esimesele ja nüüd teisele katet tegev Lääne liberaalsotsialistlik eliit on samuti kõike muud kui sõber. Jaapani, USA, Iisraeli (kõik 1995. aastal) ja Norra (2011) näitel tunneb maailm juba ka paremäärmuslaste terrorit.

Koostöö on hädavajalik - kuidas selleni jõuda?
Seda enam on vaja, et rahvuslased suudaksid Eestis koostööd teha. Selleks pole vaja ilmtingimata üheks erakonnaks ühineda, ehkki nii konservatiivsem kui liberaalsem tiib mahuksid ühte erakonda ära küll. Tähtis on eelkõige kindlate väärtuste ühine tunnustamine ja teatud mitte-väärtuste sama kindel eitamine: see looks küll koostööle senisest palju kindlama aluse.
Kahtlemata on muus osas teatud erimeelsused paratamatud: mõnele meeldib, kui üks-kaks juhti suuna kätte annavad ja mõnele meeldib rohkem suurema seltskonnaga asju läbi arutada. Mõnele meeldib sõjakam joon ja mõnele jälle pehmem ning samas kavalam joon. Mõned on keskendunud ühele-kahele teemale, mõned aga võtavad kõike laial rindel ette. Lisaks veel vanusest ja poliitikas osaletud aja pikkusest tulenevad erisused.
Mõnede programmiliste seisukohtade ülevõtmine üksteiselt aitaks samuti edasisele koostööle kaasa. Näiteks võiksid nii ISAMAA kui EKRE võtta Vabaerakonnalt üle kogukondi ja kodanikuühiskonda tugevdavad punktid, sh. ka avatud valimisnimekirjade pooldamise. EKRE-lt võiksid nii ISAMAA kui VE üle võtta suurema julguse rahvuslike huvide kaitsmisel, seda eelkõige Euroopa Liidu suunal - pealegi olid ju ajad, mil isegi meie liberaalsemad ja vasakpoolsemad poliitikud julgesid rahvuslikke huve kaitsta, rääkimata päris rahvuslastest. ISAMAAlt saaksid teised seevastu üle võtta just selle, millega ISAMAA eelkäijad on Eesti ajalukku läinud - juba korduvalt nimetatud väärtustepaketi, mis 90-ndate algusest peale ongi olnud tänase EV aluseks.
Siinkohal peab rõhutama, et isegi rahulolematus praeguse ISAMAAga ei tohi küll kuidagi mõjutada suhtumist tema eelkäijate loodusse. Vastasel juhul on tegemist sulaselge riigikukutamisega, isegi kui vastupidist väidetakse. Sealjuures pole vahet, mis ettekäändel seda tehakse. Meeldetuletuseks veelkord: rahvuslikult meelestatud valijate rõhuv enamus on kriitiline euro- ja Eesti oma bürokraatia ning Reformierakonna pikaaegse võimutsemise suhtes, mitte ei räägi „27 aasta pikkusest allakäigust“ või millestki muust sellisest. Seega tuleb tagasi minna selle juurde, mis just viimase 15 (mitte 27!) aastaga on hakanud laiali lagunema.

Ohud
ISAMAA enda puhul ongi olnud suurimaks ohuks võimalik lahtiütlemine omaenda ajaloost ja traditsioonilisest poliitikast. Vabaerakonna puhul seevastu on olemas oht langeda „Brüsseli mõjusfääri“. EKRE ümber tiirlev küllaltki arvukas vähemus (ent siiski vähemus) püüab panna teda ajama jällegi Moskvale sõbralikumat poliitikat. Nii et igalühel on omad ohud, mida nii juhid kui aktiivsemad liikmed ja toetajad peaksid meeles pidama.
Vabaerakonnalt on isegi EKRE kohta tulnud hinnanguid, et viimaselgi on „kartellierakonna tunnused“ juba olemas. Teatud alus siin kahtlemata on. Nimelt - kuigi EKRE peab samuti võitlust seniste Eesti poliitikas domineerinud jõudude vastu, on suur oht selles, et teiste kukutamise järel asendab EKRE selle lihtsalt iseenda moodustatud „kartelliga“ ja sellega kogu muutus Eesti poliitikas ka piirdub. Vaja oleks hoopis sügavamat muutust, millele Vabaerakond on ka õigustatult tähelepanu juhtinud - muutust, mis viiks laialdasema demokraatiani nii erakondade sees kui ühiskonnas laiemalt. Mitte nii, et üks kitsas ring otsustab ning teised peavad tingimusteta kuuletuma. Säärane juhtimine pole ju jätkusuutlik. Sest kui tugev juht eest kaob, vajub tema loodud süsteem kiiresti laiali. Seevastu hajusam struktuur on hoopis tugevam ja suudab ka tõeliselt rasked ajad üle elada.
Kõiki on ka süüdistatud „korraga mitmel toolil istumises“. Sellegi vastu aitab trumpilik rõhutamine „Eesti huvid kõigepealt!“ Muidugi peavad seda ka teod kinnitama. Sest kui hääletustel mõne märgilise tähendusega küsimuse üle hääletatakse hoopis liberaalide kombel või kui näiteks Ukraina aatekaaslaste toetamise asemel tehakse hoopis mingi Kremli sõjapoliitikat toetav avaldus, ei lähe see küll kuidagi meie rahvusluse üldtunnustatud väärtustega kokku. Samuti on oluline rõhutada, et rahvuslust ei tohi segi ajada nn. nõukogude-eestlusega. Viimane püüab elus hoida hoopis ENSV-d ja suhtub seetõttu nii rahvuslusse kui kõigesse viimase 25 aastaga saavutatusse vaenulikult.

Ühistegevuse võimalikkusest
Üldse oleks kena, kui nii rahvustsentristid, rahvusliberaalid kui rahvuskonservatiivid hakkaksid edaspidi nii Eesti ajaloos olulisi päevi kui ka jooksvaid olulisi sündmusi (nagu Vene agressiooni või massimmigratsiooni vastu protestimine) üksteist pelgamata koos tähistama.
Kommunistidki teadsid, et ühtsuses peitub jõud. Kommunismi ja selle kaitsjate lõplikku ajaloo prügikasti saatmiseks tuleb samuti ühtselt tegutseda. See peakski olema meie ühine suur eesmärk, mis lihtsustab tunduvalt ka näiteks islamismi kui kurjuse tänapäevase vormi vastu võitlemist.
Samas võib küll ennustada: kuni rahvuslased jätkavad üksteise umbusaldamist ja juba ette „reetmises“ süüdistamises, seni jäävadki võimule just need, kelle võimulolek ühelegi rahvuslasele ei meeldi. Liitlasi on kõigil vaja, ka EKRE-l. Sest kui ta ka 2019 peaks valimistel ülihea tulemuse tegema ja samas pole ei ISAMAA-d ega Vabaerakonda, siis suure tõenäosusega tabab EKRE-t Res Publica saatus... ja nii algabki kõik jälle otsast peale. Ometi on meil kõigil võimalus ajaloost midagi õppida.
Lõpetuseks tahaks veelkord rõhutada, et meid on liiga vähe selleks, et senisel vaenutseval ja alusetust paranoiast lähtuval verejanulisel moel teisi suvalisel ettekäändel lausa „riigi vaenlasteks“ kuulutada. Ka seni tehtud vigadest tuleb pigem õppida, enamus vigu on ka parandatavad. Mõelgem siis selle peale. Nagu ka selle peale, mida rahvuslikult meelestatud valija tahab - ikka traditsioonidest lähtuva poliitika jätkamist 90-ndate alguse vaimus. Mitte aga selles vaimus poliitikat, mida omal ajal eriti sõgedad punased ellu viisid, nii et isegi Stalinile oli see liig - põhimõttel „kapitalistlikud raudteed tuleb maha lõhkuda ja asemele ehitada sotsialistlikud raudteed“. Meil on selliseid „sotsialistlike raudteede“ ehitajaid niigi küllalt, nii et rahvuslased peaksid olema targemad ja vältima teise äärmusse langemist.