Kolmapäev, 16. märts 2022

JULGEOLEKUPOLIITIKA EI OLE ÄRIKATE MÄNGUKANN - Neeme Sihv

 


Nii näeb puidufirma värav välja peale meie metsade hävitamist?

Foto: Neeme Sihv

Graanul Investi juhatuse esimees Raul Kirjaneni artikkel https://epl.delfi.ee/artikkel/96141685/raul-kirjanen-julgeolekupoliitiline-kobarkakk-peame-otsustama-kas-toetame-venemaad-voi-ukrainat on üpris hea näide segapudrust, mis tekib kui segunevad egoism ja demagoogia.

Asendada terast puiduga on muidugi mingi piirini võimalik ja iseenesest väga tervitatav mõte! Biokütusega kah sama lugu. Ning nõustuda tuleb autoriga ses mõttes, et agressori toetamise lõpetamisega on kiire. Kuid kindlasti ei saa seda teha ilma igasuguste aruteludeta ja kui me seni pole selle jaoks vaeva näinud, tuleb seda teha nüüd.

Muidugi võib püüda asendada lepikuid väärtuslikuma metsaga, aga ma ei ole puidutööstusega nii kursis. Kui nüüd Graanul Invest valmistab Eesti julgeolekupoliitikat silmas pidades "raielankide puhastamisel" (nagu kirjas kodulehel) ehk siis leparaielankide jäätmetest pelleteid ja veab neid välismaale, kas see on siis seotud keskkonnateadliku mõtteviisiga ning üksiti ka meie julgeolekupoliitikaga? Muidugi, minu jaoks on ka uudiseks, et muid puuliike ei kasutata pelletitootmiseks vaid need suures osas lähevad mööbli ja muu väärtuslikuma tootmiseks!?

Tegelikult on mul mure puidufirma juhi kaine mõistuse pärast! Ta kirjutab: Eelmisel kevadel hakkas Keskkonnaamet rakendama oma „uut“ lähenemist linnurahule ja ka tänased seisukohad on üsnagi sõjakad selles võtmes. Aastas määratakse tuhandeid hektareid majandusmetsi looduskaitseliste piirangute alla ehk võetakse majandamisest välja tuhandeid hektareid metsamaad jne jne. Miks? Kas täna on haridustaseme või harituse puhul sellise küsimuse esitamine ikka loomulik? Miks meie elukeskkond vajab muutusi, on juba nii selgeks räägitud, et isegi algkooli lõpetanud ei tohiks järgmise kooliastme tundides sellist küsimust esitada! Vastuseta küsimusi on muidugi väga palju, sest samal ajal aina enam mõistame, et me ei tunnegi looduses toimuvat kaugeltki nii hästi kui arvasime seda ehk mõnda aega tagasi. Uuemad uurimismeetodid jm on toonud esile pigem uusi küsimusi.  Lihtsaim vastus aga on ehk tõdemus, et "elusaim asi metsas on surnud puu". Kirjanen võiks tibake mõtiskleda selle üle.

 Jutuks tuleb aga Gazpromi kui sponsori agarus, tegelikkuses on ülimalt hea, et neilt on saadud raha nii oluliste muutuste jaoks! Minul on aga Kirjanenile üks soovitus. ELuS on meil väga pikaajalise kogemustega selts, kelle liikmed pole üldse sõjakad! Kuna aga riigipoolne rahastus on hääbunud, siis oleks väga tervitatav, kui Graanul Invest saaks olla neile sponsoriks. Üksiti saaks selts ehk lubada, et Graanul Investi juhatuse esimees saaks eluaegse tasuta võimaluse osaled näiteks seltsi suvepäevadel. Teadmised, mida sealt saab on hindamatud ja Graanul Invest oleks seega teinud märkimisväärselt kiiduväärse panuse  meie elukeskkonna heaks. Julgeolekupoliitika mõttes väga oluline!


Puidufirmadel on olemas ka suured  puidutagavarad tänase päeva seisuga.

Tuua aga välja, et ainus põhjus oleks justkui avalikkuse surve, on naeruväärne. Põhjuseid on ikka palju, alates lindude arvu katastroofilisest vähenemisest (sellelgi muidugi palju rohkem põhjuseid kui metsa raadamine) kuni süsiniku sidumiseni välja. "Uue", nagu Kirjanen mainib, lähenemise põhjus on pigem teadmiste lisandumine ja ka ettevaatlikkus teha asju, mille mõju kohta on teisest küljest teadmisi veel vähevõitu. See aga tähendabki, et ei tohi kergekäeliselt midagi hävitada mõistmata süvitsi võimalikke tagajärgi. Ning meil ei ole ainult metsateadus, vaid selle kõrval on teisigi teadusliike. Seegi saaks selgeks juba peale esimesi suvepäevi. Liblika tiivalöökki võib mõjutada ka metsade seisukorda, sest mets on seotud kõigega, sh ka liblikatega.

Muidugi võib rääkida ka gaasi tegelikust jalajäljest, sh siis Kirjaneni poolt mainitud "Rääkimata sellest, missugune on Vene gaasi tegelik süsiniku jalajälg, kui arvesse võtta ka kaevandamist, transporti, ladustamist, kogu selle ahela käigus tekkinud keskkonnakahju ja heitmeid". Aga kui räägiks ka Graanul Investi tehaste jalajäljest, kas siis ei tule esile samad terminid? Kui palju on tehaste rajamiseks (ja ka metsatööstustehnika loomiseks jpm) kasutatud loodusvarasid? Millise keskkonnamõjuga on ainuüksi selleks tsemenditootmine või raskete puiduveokite jaoks eriti tugevate teede ehitamine?

Metsanduses ongi meil aga midagi väga valesti, sest selle lobistid ongi need, kes hämavad. Loomulikult ei saagi nad kinnitada muud, kui et kõik on korras, sest nad on puidutöötlejate lõa otsas! Ja nendegi jaoks tundub Eestis olema ainult üks teadus - metsateadus! Vahel nendega vaielnud, ilmneb alati üks fakt - nad ei tunne ja/või ei oska märgata metsa seotust loodusega. Mets ei ole ainult raha vaid seosed on hoopis keerulisemad. Ahnus ja egoism ei saa olla head nõuandjad ja seda me metsanduses suuresti ka näeme. Ning paljkud meist ka mõistavad. Ehk peabki siinkohal hoopis rohkem kiitma eelpoolmainitud avalikkust, kelle teadlikkus ja ka inimlik mure on tublisti kasvanud? Muide, avaliku arvamuse järgi ei peaks majandama just vähem, aga paremini. Nii et jätaks selle demagoogia kõrvale?

Kirjaneni pakutud 3 punkti on üpris kõlavad, aga kui lähtuda sellest artiklist, siis on selge, kes need "põhjalikud ja erapooletud teadusuuringud" peaks tegema. Ehk siis tema teenistuses olevad "metsandusteadlased". Mul on hoopis parem ettepanek - sulgeme ettevõtted, millede järele on vajadus täna  hoopis väiksem ja seda selleks, et energitarve väheneks 10-20%. See on täiesti reaalne, sest neilsamadel põhjustel - teadmatus, ahnus ja egoism - oleme väga pikka aega irdunud realistliku konkurentsi piiridest. Sedasama vene gaasigi muide tarbime näiteks leivatööstuses selleks, et toota üle meie endi vajaduse (tarbimise) ja vedades seda sadade kilomeetrite kaugusele, hullem veel, vedades neidsamu tooteid sealtmailt meile tagasi! Meil on lihtsalt niivõrd palju ülearu ehitatud (tootmis)hooneid kõige kaasnevaga, et tekib hirm - ehk polegi nii palju metsadest saadavat toorainet vaja kasutada?

Otsuseid on meil vaja teha küll. Küllap ka mahutiparkide ja palju muu ehitamiseks, kuid sama palju ka selles suhtes, et meil oleks raha, millega ukrainlasi toetada ja lähiajal põgenikkegi üleval pidada. Kõik me tahame elada, nii eestlased-ukrainlased kui ka kõik elav looduses. Neid otsuseid ei tohi aga teha nii nagu soovib reformierakondlasest ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes tegi ettepaneku „ajutiselt“ ja „keskkonna eesmärkidega vastuollu minemata“ tõsta raiemahte ja leida läheneva raierahu perioodil „tasakaalukaid võimalusi metsatöödega jätkamiseks“. Kindlasti ei tohi unustada sedagi, et Erki Savisaar ei ole olemuselt väga keskkonnaminister, sest keskkond on tema jaoks tühi koht. Piisavaks tõestuseks on tema arusaam, et loodusvarasid ei pea hoidma ja neid võib lõputulult kulutada, eriti kui teede jm ehitusel "kõik on ju hinna sees".


Roheline mõttelaad siis eeldab, et metsa "mitteväärindamise" puhul tuleb kulutada veel miljonites liitrites kütust selle kohaletoimetamiseks?
Kus on Kirjaneni südametunnistus?


*********************************

Lingid pealkirjadena leiate siin. Piisab vaid loole klikkamisest, kui see avaneb.





3 kommentaari:

  1. See, ühe meie aktiivse metsandusteadlase avalik postitus näitab ära, kuidas aferistlik lähenemine toimib:

    Esimest korda näen, et üks poliitik - tegev keskkonnaminister Erki Savisaar - võtab realistlikult kokku tänapäeva metsanduse kolm olulist osa - sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnakaitselise komponendi. Ja olukorras, kus ökoloogia, mis moodustab tüki viimasest, on räigelt üle võimendatud.
    Vakra tegi ainult "pulli", nagu ta ise Natura alade äkk-lukkupanemise koosoleku osalisetele väljendas ning keeras vindi täiega üle nii, et isegi Kaido Kama ei tohi oma metsa varsti seenelegi minna.
    Jevgeni Ossinovski võiks küll seenele sõita, aga enne tuleks tal Luua kaugõppekursus läbi käia.
    Ja kus on üldse Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees?
    https://epl.delfi.ee/artikkel/95889029/erki-savisaar-metsanduses-voib-kaduda-veelgi-rohkem-tookohti?fbclid=IwAR34WqDeZ0paMhJjdSS3pS8JRYBuJuxNY4koWRWyXIJc-K6DtAzvuSHinvE

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Postitaja oli M. E.
      Kommenteerijaks aga näiteks looduseinimese (U. T.) arvamus:
      Ma ei saa praegu hästi aru viimasel ajal taas kerkinud laiemast debatist. Olen senimaani aru saanud, et ökoloogia on oluline osa ka (metsa)majanduslikust komponendist. Ilma ökoloogiata ei tule välja ka majandusmetsa kujundamine selliselt, et sealt puitmaterjali varuda saaks. Muutuvas kliimataustsüsteemis vajab ka metsamajandus ökoloogiat rohkem, kui varem. Ma loodan, et ökoloogilised alused siiski jäävad metsamajandusse alles. Seda vajab ennekõike majandus ise. Väikseim vajadus ökoloogiaga arvestada on vahest katseklaasis vetikatest või bakteritest tselluloosi kasvatada, kuid päris null pole ökoloogia ka seal.
      Ma pole näinud mitte ühtegi näiteks arvestuslankide järgi tehtud võimalike raiemahtude analüüsi, mille järgi oleks võimalik seniste metsamajandusmahtudega seniste mängureeglite kestmisel jätkata. Võtame või RMK enda tehtud analüüsid. Ühtlase kasutuse poole liikudes hakkab varutava puidu kogus vähenema. Selle üle pole nagu olnud erilist vaidlust. Oli vanuseline ebaühtlus, kuid see ei kesta igavesti. raiemahtude alandamine pikendas olukorda pisut.
      Kui suurem tagavara kiiresti ära tarbida ongi tulemuseks äkilisem tagavarade kahanemine. Ka metsanduse aastaraamatutes endis näeme, kuidas metsade tagavara on vähenemas. Kui majandusmetsade keskmine vanus väheneb, siis väheneb ka tagavara. Ja nüüd on selles vähenemises äkitselt siis hakatud süüdistama keskkonnakaitset, märksõnana ka rohepööret? Kui ma vaatan debateeritavaid raiemahtude muutuseid, siis arvestuslankide kaudu arvutatud ühtlase kasutuse võimalused on üsna heas korrelatsioonis teistsuguste, ka näiteks kliimategureid arvestava lähenemistega. Konflikt on palju väiksem, kui seda kohati näidata tahetakse.
      See, et metsatipu järgi arendatud tööstus jääb kohaliku toorme osas nii mahtudelt kui ka struktuurilt hätta, on selle protsessi paratamatu osa. Seepärast on ka importtoorme osakaal muutumas (suurenemas), kuid see importturg sõltub ka muudest teguritest ja on kohati ette ennustamatu. Võimalik, et teatud ebakindlus selles osas jõuab ka siin-seal tekkinud arutelude taustaks.
      Näen, et miskit neis aruteludes ei klapi. Või on taas esile kerkinud "ökoloogia ründamises" midagi, mida kas ei taheta või ei osata välja öelda.

      Kustuta
  2. Väga oluline täiendus numbritest, millest sageli rääkida ei taheta. Eriti oluline on teave, et neljandiku meie RAIEmahust hõlmab pellet, mille kaugele vedamiseks kulutatakse kütust veel lisakski:
    Tuleb tõdeda, et tegelikult eraldavad biomassi põletavad elektrijaamad energiaühiku kohta 150 protsenti rohkem CO2-e kui kivisöe põletamisel ja 300–400 protsenti rohkem kui maagaasi põletamisel. Kolm miljonit tm pelletina võrdub ligikaudu kolme miljoni tonni suuruse CO2-emissiooniga. Aastal 2025 liigub maakasutussektor süsinikuturule: iga tonn CO2-e tuleb korrutada ligikaudu saja euroga, mida riik vastavalt võidab või kaotab.

    Ei tahaks pikemalt peatuda ka iseenesest mõistetaval paradoksil, et küüniliselt nõutakse biomassi kasutamiseks raiemahtude tõstmist olukorras, kus Eesti ekspordib kohe ahju mineva pelletina ligikaudu neljandiku raiemahust (2017. aasta puidubilansi alusel 2,7 miljonit tm).
    https://www.err.ee/1608534814/terje-povvat-metsapoliitikas-puuduvad-andmed-otsuste-tegemiseks

    VastaKustuta