Neljapäev, 27. juuni 2019

RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela



RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela

Kui eelmise aastal tegime jaanide ajal rattareisi Tallinn-Jüri-Saula Siniallikad-Tuhala-Nabala-Maardu-Tallinn (n-ö kõik omal jõul, rongita) ja saime osa jaanikutest Jüri tammikus ja Maardus (kokku umbes 120 km), siis tänavune tee viis sedasi: Sonda-Loviõli-Püssi-Lüganuse-Purtse-Saka-Valaste-Toila-Voka-Sillamäe. Kahe päeva sõiduks tuli kokku 135 km. Kirjutan veidi muljetest, sest laias laastus on see üks jalgrattamarsruutidest, mida Ida-Virumaal n-ö kuumalt soovitatakse.

Hakatuseks ütlen seda, et minu jaoks tähendab jalgrattaturism ennekõike loodust, parke, külade, asulate ja linnade miljöö ja olustikuga tutvumist, sest mõisahooned on enamasti kinni, sellised spetsiifilised turismiobjektid nagu mingid suusa- või surfiparadiisid, spaad, tervisekeskused jmt jäägu teistele või teiseks korraks. Küll aga on ratturile ideaalne külastada näiteks Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi või suviti oma uksi avavaid teeliste kirikuid. Loomulikult ka muuseume, kui need teele jäävad. 

Kõigepealt laupäevahommikune rong, väljumisega Balti jaamast kell 7. Puupüsti täis (rattamärk roheline), puhtalt oma kogemustele tuginedes saime oma rattad rippu. Hiljem kõik kohad rattaid täis, üksteise peal jne. Baltas mahutasime kõik peale, Ülemistel teatas piletimüüja, et ühtegi ratturit enam peale ei või lasta. Mõtlesin, et olen kõike näinud, aga sellist janti ratastega rongis nägin küll esimest korda – nii palju pole neid kunagi olnud. Kes sõitsid Jõhvi, kes Narva. Meie Sondasse. Ühisel jõul saime välja ja perroonile ja sõitma.
Sondast sõitsime kohe edasi Kiviõlisse ja sealt edasi Maidla kaudu Püssi. Üldiselt üsna igav ja üheülbane kant, soovitan käia kultuurišoki saamiseks neil rändureil, kes ei ole veel näinud nende asulate viletsust, kust põlevkivitööstus on üle käinud ja kohad ja asulad saatuse hoolde virelema jätnud. Sellesse loetellu võib lisada veel Sompa ja Sirgala ja Oru ja Kohtla jne... Kui juba mõned korrad oled käinud, siis on seal ringi sõita pigem masendust tekitav... 
Maidla on kena, Purtse jõgi sealkandis samuti, mõisa juures aga kõik suletud. Teel Püssi suunas teeme kõrvalepõike, et üle vaadata Aidu karjääris seisvad Sõnajalgade pooleli olevad tuulikud. Hiljem selgub, et see oli viga – kümnekilomeetriselt kõrvalesõidult naastes tabab meid tohutu vastutuulega saabuv äikesetorm, mille eest lagedal põllul pole kusagile varjuda. Õnneks möödub see ruttu ja jõuame Püssi. Ei teagi täpselt, on see veel linn või lihtsalt поселок городского типа, nagu vene määratluse kohaselt enamik sealtkandi asulaid. Antagu andeks, aga praegune Püssi tundub üsna mõttetu asulana – auklikud-muhklikud tänavad, kooruva fassaadiga majad, tööstushoonete ahervared, ainus veel töötav tehas puitlaastplaatide kombinaat... Siiani oli ainus kohvik Kiviõli keskuses, aga kuna see avati alles kell 11, kohvikuga koos ka muide linna vist küll ainus avalik WC, meie olime seal aga juba 10 ajal, siis ei jäänud sinna ootama. 
Kuna on juba varajane lõunaaeg, loodame Lüganuselt midagi hamba alla saada. Peateede ristil ongi paljulubav viit – talupood ja pirukad ja kohv ja mis kõik veel... Teel sinna möödume eileõhtusest peoplatsist koos tossava tuleasemega. Poe ukse kõrval sirmi all jauravad eilsest peost väsinud kohalikud külamehed – laual viinad, õlled... Noh, nagu ühel jaaniõhtu järgsel hommikul ikka... Poest saame küll kohvi, aga ainus saiake on eilsest, pirukaid pole: „Täna on meil köök suletud". Nojah, õnneks on endal üht-teist kaasas, kuni poes oleva laua taga kohvi joome, käib ka müüjatar väljas suitsu tegemas ja vaheldumisi talumeeste põlvedel istumas.

Järgmiseks on plaanis jõuda Purtsesse. Olen seal käinud, kindluselamu, restoran, kohalik õlu ja puha. Sõidame otse üle Narva maantee kuni mereni välja, restorani ei hakka eraldi kõrvalhaaki tegema vaid liigume üle Purtse tehtud puusilla (saab ka autoga üle) ja uuesti tagasi. Kindluselamu on kohal, aga uksed kindlusele kohaselt kindlalt kinni. Stendilt loen, et avatud gruppidele eritellimusel. Ja otsustades stendi mitte just kõige värskema väljanägemise järgi, võtan ka selles kahelda...
Purtsest läheb tee mööda rattateed (märgistatud, heas korras) läbi Moldova ja Aa Saka suunas. Tee äärde jääb mitu vanadekodu, valdavalt aga viljapõllud. Oma lõunasöögi saame lõpuks kätte Saka mõisa restoranis – lisaks ühele saksa vanapaarile oleme seal ainsad. Pole päris seljakotituristi tavapärane söögikoht, aga no vahel võib... Saka mõis, park, spaa ja kõik sinna juurdekuuluv on muidugi kena, rohkelt võimalusi pakkuv ja igati tipp-topp. 

Edasi juba päris Saka asula, Ontika mõis ja pank ja matkarada ja Valaste juga, mis praegusel aastaajal üsna kuiv. Midagi sealt piserdas, umbes sama väljalaskehooga kui Brüsseli pissiv poiss suudab... Valaste joa juures on majutusasutus, pakutakse kiirtoitu ja jäätist.
Toilas on kohe näha, et turismil on selle asula elus oluline kohta. Suur spaahotell, rohkelt väiksemaid majutusasutusi. Staadionil valmistatakse jaanipeoks. Ja muidugi Oru park – tõeliselt uhke. Ööbime pargi servas, kus leiame hommikupäikese poolse nurgakese, piisavalt eemal peokärast. 
Hommikukohvi loodame leida Vokalt (3-4 km Toilast), aga võta näpust – selle asula ainus sel hetkel avatud asutus on Grossi toidupood. Kohalikelt uurides saame teada, et veidi Narva poole sõita, siis suurele teele ja siis kohe ongi teeäärne 24H putka. Teel möödusime kuulsast kitsekasvandusest Konjus. Aga putka oligi lubatud kohal. Sellele reisile juba tavapäraselt ümbritsetuna erinevas tudisemisastmes eileõhtustest peohuntidest. Kohvi saame, wrappidest ja friikatest ei hooli.

Viimase 5 km jupi Sillamäele sõidame juba mööda Narva maanteed – teeservas on kena meetrilaiune pidevjoonega eraldatud riba. Ma muidugi ei tea, kuidas seal on rattaga sõita näiteks keset tööpäeva. Aga kuna on Võidupüha hommikupoolik, siis on liiklus kaunikesti hõre, tuul tagant ja minek hea.
Sillamäe on viimastel aastatel läbi teinud suure uuenduskuuri. Sealhulgas on täiesti ümber ehitatud linna sissesõit nii autodele kui ratturitele – kergliiklusteed nii sadama kui linna (Tolstoi tn. suunas), üle jõe (tegelikult küll veehoidla) viiv jalakäijate sild – tööstus jääb eemale, ja kui ei teaks, et see seal on, ei saa eriti aimugi.
Sillamäe puhul meeldib mulle ennekõike see, et seal pole kaasa mindud praegu kogu Eestimaad vallutanud linnade keskuste ümberkujnudamise või uueksloomise, kuidas soovite, tuhinaga. Ehk ka olukord on teine, aga viimase kahe aasta jooksul on filigraanselt taastatud Mere puiestee trepid (nn mini-Odessa) ja allee, rajatud selle loogilise lõpuna kena lehtla, on laste mänuväljak, on olustik, mis otse kutsub pingile vajuma ja raamatut lahti lööma... Üleval pargis samuti korrastatud kultuurikeskuse ja üle väljaku asuva raekoja kõrval on pargipingid, mis seal asunud juba oma pool sajandit ja kestavad ilmselt veel, alla alleele on tehtud samasugused juba uuest peast – mugavad, vastupidavad, stiili järgivad. 

Tähelepanuväärne, et ainsad tõeliselt uued ehitised on Sillmäel kaubanduskeskused – Coop jne. No ja võib-olla viimasest kümnest-kahekümnest aastast ka ujula ja noortekeskus. Ei ole tunda seda tõmblemist ega märke sellest, et iga uus võim soovib tingimata linnapilti mingit oma märki maha jätta. Park on suur, mõõdukalt hooldatud – just see, mis minusuguse meele järele.
Tõsi – tol pühapäeval ei õnnestu Sillamäelt leida ühtegi avatud kohvikut – Randevuu pargi servas teatab uksele kleebitud sildiga, et täna avame kell 22 (teadigi, jaanid ju), Maxima terrassikohvik on ka kinni. Välja arvatud Olerexi tankla oma kohvi, kuuma borši ja hot-dogidega muidugi kenasti olemas ja avatud. Asoo – rannas on putka (kaardil viidatud ikka ka kui kohvik), kus istuv jutukas tädike räägib maad ja ilmad kokku, aga pakkuda on tal meile vaid tassi tehtud purukohvi ja pudelivett. Õlut ei ole, süüa ei ole ja ka telefoni ei ole, et helistada ja seda kõike kohale tellida... Nojah, veidi segaseks jääb, miks üldse sellist asutust seal siis pidada...

Kinni on ka linnamuuseum. Muuseumidega ongi see kurb lugu, et sageli on need suletud just siis, kui sinna jõuan. Ei tea, kas viga on minus või mis...? Või siis millal üks muuseum üldse peaks avatud olema kui mitte puhkepäeval...? Või saan ma millestki valesti aru, ei tea, aga nii ta kipub olema? Aga olgu sellega kuidas on – Sillamäel käiku soovitan küll kõikidele, kes seda pole veel teinud. Muide – pikas, oma kolm kilomeetrit – rannapargis on piisavalt kohti telkimiseks, lõkketegemiseks, sportimiseks, meres suplemiseks.
Jaanituli on vene kombe kohaselt vägev ja särav ja täis kohalikku glamuuri. Anne Veskit pole, aga on hulgaliselt Sillamäe esinejaid, ka kohalik rahvakunstnik Borissov, nagu teda tutvustatakse. Ametlik osa lõpetatakse küll kella üheks ära, aga melu käib hommikutundideni ja ega suuremat magada ei saa, seda enam, et kell 5.10 hakkame vaikselt asju kokku sättima, et Vaivarasse rongile jõuda. Vahepeal veel kohvipeatus Olerexis. 
Sillamäelt siirdume hommikul kell 7.23 Vaivarast Tallinna poole liikuvale rongile. Rahvast on vähevõitu, ratastele kohti jagub. 
Kõik oli lõppeks kena ja jäime rahule, aga mure on hinges, sest rattaturismil on Eestis selles mõttes tõsine pidur peal, enne, kui see veel õigupoolest alatagi sai, et rongiga on väga riskantne oma liikumisi planeerida. Jah, kui sisenetakse alguspunktidest – Tallinnast, Narvast, Koidulast, Valgast, Tartust, Viljandist – ent kui on vajalik kusagil teel peale minna, siis on see puhas loterii – saad, ei saa. Ei aita siin pileti etteostmine ega kedagist – Elron on selles osas see, kes keelab, käsib, poob ja laseb... Aga loodan, et ega sellepärast veel kellelgi Eestimaa rattasadulas olles avastamata jää!



















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar