Laupäev, 27. veebruar 2021

KÕIGE ILUSAM KEVADNÄDAL EHK "OOD KARANTIINILE" - Jaagup Kippar

 

 
Foto: Jaagup Kippar.
 
Kõige ilusam kevadnädal ehk "Ood karantiinile".
 
Eelmisel reedel näitas ilmateade Valgamaale siia nädalasse +15. Mõne päeva olin mõtet vaaginud ning jõudsin järeldusele, et kas nüüd või ei niipea - lastega kevadine koolivaheaeg maakodus tegutseda. Tellisin ülikooli videoloengute pidamiseks "üle õhu" tugevama paketi, pakkisin laupäeval auto mitmesugust kraami täis ning pühapäeval nina lõuna poole. Neli hauda tee peal korda, Võrtsjärve ääres Emajõe lähtme vaatetornis pilk kaugele ning võiski saunaahjus tuld tegema hakata. Pikk ja sügav uni ning hommikuks kokku lepitud lõputööd kirjutava üliõpilasega videokõne - mis ühtlasi tõehetk, kas kannatab õppejõu ametit ka Väikese Emajõe kaldalt pidada - või tuleb ruttu päevaste loengute tarbeks parem ühendus leida ning vastu ööd linna tagasi põgeneda. Pilt paistis ja jutt liikus vähemalt sama hästi/halvasti kui Nõmme ühenduse puhul, nii et plaanimise juures suurim mure oli murtud. Keskpäeval algavaks loenguks sättisin end mugavasti võrkistmesse kiikuma ning see sai ka nädala jooksul põhiliseks töökohaks. Verandat ehitades unistasin, et ehk õnnestub millalgi seal mugavasti istuda ja programme kirjutada. Et ühtlasi kaamera pilti edastamas, mikrofon suu juures ja kõrvaklapid peas - selle peale ei tulnud 2006. aastal nurki maha mõõtes kuidagi. 
 
Tunnid ja vahetunnid
 
Järgmisel hommikul panin ühe kampsunikihi jope alla lisaks, sest hoolimata kalendri kohta küllalt soojast ilmast püsin videoloenguid pidades siiski tunduvalt rohkem paigal kui klassis ning selle peale lähevad liikmed kergemini jahedaks ja kangeks. Keskpäevane päike aga asus vaikselt riidekihte seljast meelitama. Vahetundidel said muud kevadised tavapärased maaettevõtmised ka joonde - pump kaevu juurde tagasi kruvida, päikesepaneelidest soe vesi boilerisse ning tuulega lahti löönud tõrvapapiosa katusel paika. Pillitunnid pidasin leiliruumist, ühe õpilasega aga tunniühendus telefoni kaudu ning selle jooksul jõudsin üle põllu jõeni ja tagasi jalutada muudkui kuulates ja kommenteerides, et mis ilusasti, mis aeglasemalt, kus vaja tähelepanelikumalt rütmi ja noote hoida. Teekonna juures jõudis ka kevadiselt ringutavaid mesilasi ja paarituvaid konni jälgida. 
 
Tavalised kevaded.
 
Kevadised maalkäigud kuni jaanipäevani kipuvad enamasti kuni paari tunni täpsusega ette teada olema ning üldiselt on kogu aeg kiire-kiire-kiire. Lihavõtte ajal õnnestub sageli poole aasta jagu küttepuid saagida ja lõhkuda. Öeldakse küll, et Suurel Reedel iga raginaga töö on nagu kruvi ristile ning vaikne laupäev hoopis tasane päev - aga kui need sinnakanti ainukesed vabad päevad, siis parem ikka saada nendega talve jooksul murdunud puud juppideks ja kuivama, siis vähemasti midagi sügisel ja järgmisel kevadel võtta. Maipühadel peenrad kaevata ja osa kraami külvata, heal juhul veel veidi võsa maha võtta, mida ikka iseenesest juurde tuleb. Edasised nädalavahetused panen juba varakult suurelt omale üle nädala kalendrisse, et Maalkäik. Kui mõni Tartu-, Võru-, Valga- või Mulgimaa esinemine sinna sisse tuleb, siis saab need mõned laupäevaõhtused tunnid sealt veel kuidagi näpistada. Kui aga põhjarannikule tegemisi pakutakse või suisa tungivalt nõutakse, siis kipun seda nonde nädalavahetuste kohta kui isiklikku rünnakut võtma. Isegi näeb päevakava ette, et reedel hilisõhtul maale, laupäeval päevajagu rohimist ja kõplamist, pühapäeval pärastlõunani niitmist ning nõnda tagasi, et heal juhul südaööks linnas voodisse saab, et järgmisel hommikul kes klassi, kes klassi ette jõuaks. Alles pärast koolide lõppu, informaatikute suvepraktikat ning jaanipäevaümbruse esinemisi selline aeg, kus võin omale suuremate süümepiinadeta lubada mõnda aega verandal ripptoolis jalgu kõlgutada ning pilvi ja puulatva vahtida. Nüüd aga nädal, kus saan päevad otsa võrkkiikuda ning seda ei peetagi tööluusiks. 
 
Koduõppe kiitus.
 
Kogu selle koduõppe looga olen üllatavalt rahul. Nii laste kui õpetaja poolt vaadatuna. Ja just sellisena, et on kõrgemalt poolt määratud, kõigile ja korraga. Kui muidu õppuritele kirjutaksin, et teate, ma ei viitsi loengu pärast läbi Eestimaa Tallinna ja tagasi sõita - siis arvataks arvatavasti, et õppejõud on segi läinud. Ja eks lastel vaadataks ka koolis üllatunud pilguga, kui (e-)päevikusse kirjutaksin, et ilusa ilma tõttu loeb õpikut maakodu verandal kasepuu all. Nüüd aga võib rahumeeli tavapärase 5.55 asemel ärgata 7.30 ning ikka jõuab enne hommikul kaheksast tundi kõhu täis süüa ja õigeks ajaks õpilaste ees olla. Eks mõnel edeneb nobedamalt ning mõnel vähem, kuid see on ka tavalise klassitunni puhul nõnda. Mure korral ekraani jagades on kaasüliõpilasedki lahkesti valmis aitama ning mõnigikord leiavad omale juba tuttava veakoha üles enne õppejõudu. Oma lastel kipub koolitööga alustamine tüki hoovõtmist nõudma. Kui aga kord teema edenema hakanud ja põnevaks mõeldud, siis võib toimetamise püsivust jaguda kaua-kaua ning külge jääb palju enam, kui see tavalises koolitunnis õnnestuks. Poeg võttis põhjalikult ette ajaloovideod ning tütar maalimise, aga eks muudelgi teemadel õnnestub vahel süveneda. Sellegipoolest on hea meel, et lapsevanemana saan koolide koduõppe ajal kodus olla - ehkki enamiku päevasest ajast klapid peas ja mikrofon ees suhteliselt omaette verandal ning enamasti alles kolmveerand kuuest saan tõsisemalt laste ja nende kooliasjadega tegelema hakata. Olenevalt päevast ja ülesannetest, aga mõnelgi päeval läheb kummagi lapse kooliülesannete ühise uurimise peale paar-kolm tundi ning viimased õpetaja tellitud tööd saab üles laetud alles veidi enne südaööd. Et aga lastel koduõppe ajal hommikul kaheksasi tunde pole sattunud ning koolimineku peale ka aega ei kulu, siis magavad nad oma uneaja täis paremini kui tavaliselt. Ühtlasi leian, et selline ühine õppimine on vajalik ja kasulik võimalus. Eks tuleb muulgi ajal ette, aga praegu võin öelda, et kolmanda ja viienda klassi teemad on igati tuttavad. Ja ühine ajaloo õppefilmide vaatamine ja analüüsimine vähemalt sama kasulik kui Uno või mõne lauamängu mängimine. Kui kuulen meediast kurtmist, et kas ikka peab nii palju asju kinni panema - siis mu meelest on igati mõistlik, et on kodus nii lapsed kui vanemad ja saab vaikselt lisaks hulga poolikuid asju joonde ajada, mis muidu ripakile jäänud. Kondiitriäri või rõivapoodi pole mu meelest põhjust praegu üksikute klientide pärast lahti hoida. Kui kinni, siis kinni ning ei kulu raha ka toorainete tellimise, vedamise, kütmise ja koristamise peale. Kui ilmaasjad jälle liikuma hakkavad - eks siis jõuab pirukaid rohkem küpsetada ja süüa. Kel praegu isu peale tuleb, sel jahukott ja praeahi kodus olemas. Tuttavate peale mõeldes enamikul ikka mitu tegevusala ning mõtet siis praegu sellel suunal enam toimetada, mis rohkem edeneb. Või kui muid väliseid tellimusi pole, siis saab kasvõi kodus rahus remonti teha või ehitada ja selle pealt kokku hoida, et pole vaja hiljem asjamehe tellimiseks varusid koguda. Eks omal ole ka lisaettevõtmiste ärakukkumise tõttu teenistus mõnevõrra väiksemaks jäänud - samas kui nüüd kord nädalas kärutäis toiduaineid koju tuua, ise keeta ja küpsetada ning "niisama" ei saagi kulutada, siis jääb alles vähemasti sama palju kui muidu. Sellist võimalust kevade otsa lastega koos tegutseda ja põhjalikult õppida võibolla enam ei anta ning mu meelest on see mõistlik võimalikult hästi ära kasutada. 
 
Õhtused tähelepanekud
 
Praegusel maanädalal jalutasin päevatööde lõppemise järel igal õhtul looduses ringi. Märkan mõndagi, mis tavalistel aastatel pole silma jäänud. Siiani arvasin, et valged ööd hakkavad mai teisest poolest - pärast seda kui ülikoolis põhiloengud läbi saavad ning algab eksamite ja praktikate aeg. Vahel veidi märganud ka roheliste rattaretkel, mis sageli mai teisele nädalavahetusele end sättinud. Esmaspäeval ringi kõndides tundus õhtu tavapäraselt pime olema. Teisipäeval tundsin, et midagi on imelik - kell juba 22, aga võib täiesti rahumeeli koperdamata ringi jalutada. Õhtul kiikasin igaks juhuks kuukalendrisse, et äkki me kaaslane kusagilt salamisi helendab vastu arvepidamist. Täielik must ring ehk kuu loomise aeg, aga õues hele ikka. Kui neljapäeval samal ajal veel jupi maad heledam oli, siis tabasin ära, et ongi päikesekuma. Lihtsalt pole varem teadlikult sattunud seda lampidest kaugel ja avara põllu peal aprillikuus jälgima.
Linnuhääli ka mitmesuguseid. Mõned tuttavad ja õhtul mingil kellaajal ka päris väikus. Siiamaani aga nuputan, kes võis olla õhtuse jalutuskäigu ajal must korra üle lennanud varese ja pääsukese ristsugutis. Nii haki suurune. Tumedapoolne, aga ega sellest hämaras päris aru ei saa. Ja häälitsuseks kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Kolm sekundit ja mõnikümmend meetrit vahet ning uuesti kraaks-kraaks-kraaks-vidiit. Päeval põhjust jälgida, kuidas kotkas heinamaal konni taga ajab. 
 
Pipi ja koolivaheaeg.
 
Praegune koolivaheaeg igati hea puhkus nii lastele kui vanematele. Uudistest loen, et muretsetakse, et lastel pole äkki sel ajal miskit teha. Kõrvalt jälgides ja vahel kaasa lüües paistab tegemisi jaguma piisavalt ja rohkemgi. Näha, et arvutimängudest saab vahel isu täis küll. Siis tullakse õue heeringat, (palli)kulli ning "tõde ja tegu" mängima. Eilne soe päev oli veesõja päralt, aga pärast läksid ikka hea meelega sauna soojenema. Loetakse õnneks praegu ka - igal õhtul seitsmest kaheksani on lugemistund. Võibolla pikema aja peale saaks niimoodi mugavaks muutuda ning koolivaheaja sära kaotaks oma võlu. Paari päeva pärast eesootav koolinädal aga teatab, et tuleb jälle usinaks hakata, töövihikuid täita, raamatupeatükke jutustada ning need videotena õpetajale saata. Nii on igati selge põhjus veel viimaseid vabu päevi nautda. Ja nautida on põhjust, sest ettevõtmised paistavad ilusasti tasakaalus olema. Nagu juba Pipi teadis, et koolivaheaja saamiseks peab ka usinasti koolis käima. 
 
Kokkuvõte.
 
Isa ehitas hea kakskümmend viis aastat oma maakodu mõttega, et kui kord pensionile läheb, siis saab seal ka kevadel ja sügisel pikemalt olla. Eks veidi sai ka, aga mingist ajast ei lasknud tal tervis enam kõike teha mis tahtnuks. Mul nüüdseks kakskümmend ehitusaastat selja taga ning nüüd võin vähemasti pensionipäevini mäletada, et 2020. aastal pidasin terve koolivaheaja maakodu veranda ripptoolist loenguid ning jälgisin koos lastega kevade tulekut vahetult nii päeval kui õhtutundidel. Kõik tänu karantiinile!
 
2020.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar