Neljapäev, 5. oktoober 2017

AJA KILLUD - Leili Valdmets



Lähen nüüd


Ma lähen nüüd
mööda teed kuldset,
saatjaks lindude õhtuhüüd,
otsima paremat homset.
Toob ta päikse või pisarad,
seda veel ei tea
või lõõtsutab tuul vihaga?
Tuleva vastu võtma ma pean.
Ma lähen nüüd,
tee täis on kullateri,
kostub kaugusest kutsuv hüüd...
Taevas ja maa kui veri.





Viis


Vaiksel pargiteel õhtu eel
kõlab viiuli kurblik viis.
Päike loojumas, õhtu on teel,
tuul muusika lendu viib...



Viis mähib endasse puud,
kuldsetes lehtedes sahistab,
peatudes naeratusena mööduja suul,
rohukõrte sees kahistab.



Piimja uduna maa kohal heljub,
mõnele pisara palge toob,
siis päikesele lehvitab... Tasahilju
helidekangast koob...



Iga mööduja temast saab killu,
mille endaga kaasa viib.
Nii mõnegi murekortsu silub
see hingestav, vaikne viis.




Ära kingi mul kulda

Ära kingi mul kulda,
ma seda ei ihka!
Armastan Eestimaa mulda
ja lihtsust. Ei küsida tihka,
et kingiksid kõige kaunima kee,
mida soovida võiksin iial,
kus päike kirgastab kastevee,
muudab kristallideks tilgad.
Kus igal kastepiisal
on kaasas päikesenaer,
et keed kandes mind iial
ei leiaks ülesse vaev.
Tahan, et pärlite vahele
pikiksid hellust, armu ja rahu,
et see kee meile kahele
tooks õnne, mis hinge ei mahu.
Ära silmavett niidile aja!
Las olla seal õrnus ja rõõm!
Keed kandes mind kogu aja
saadaks su armulõõm...
Ära kingi mul kulda,
ma seda ei taha!
Ma tahan, et saaksid tulla,
hunnitu kee mulle anda!



Leili Valdmets - luuletused luulekogust AJA KILLUD.

Fotod: Leili Valdmets.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar