Jah
kõik need hetked, mis tundideks,
tookord muutusid
mil me pea sõnagi ei lausunud.
Olime vaid päikeseloojangu lummuses,
kas nagu Hämarik ja Koit...
Ei tea ma,
aga pole otsinudki sellele vastust .
Hinges muu kõik segamini,
vastuseta paljutki.
Ja ometi ei kahetse hetke ühtki,
mil sulle mõtlesin, sest valu haihtus
kui sulle mõtlesin.
Iga päikeseloojang nüüd
sinuta ei möödu
mõttes ja südames,
kui saatnud oledki mind terve elu
siis saatjaks sulle olla ihkasin minagi.
**************************
Kui sammuda mööda teed
kõrval sulisemas veed,
kelle sammud kõrval on need
mida tajub mu kuues meel.
Ootan kevadet lumes, pole väga veel vett
aga sulinat tajun kui magusat mett,
mis tegema peaksin et
kestaks kaua see trett.
Kui imeline kevadvete vulin
kuigi rõõmsalt läbi talve tulin,
igatsusest peale tulnud tuhin
nii samme edasi juhin.
Pungade puhkamiseni siiski veel aega
nõus kannatama ka vaeva,
selleni, kuis valged pilved üle taeva.
ja rohelises murus olen kui laevas.
*************************************
Kui kord aasale jõudsin
kuldkingade meres,
tundsin et kui käpaline ma olen
Rukkililled kimpu aga korjasin
kui üle põllu kõndisin,
ei teinud teed ma seekord neist
hoopis vastutulijale kinkisin.
Pääsusilmi korjasin
kraavi kaldal hõljusin,
mis värv, mis lõhn
mind enda sisse mähkis siis.
Nüüd kullerkuppe otsin veel
nad kollased kui hingesõõm,
me ju õrnad, sosistasid mul`
tean, teid hoian, tasa vastasin.
Luhale ma jõudsin siis,
seal võhumõõku merelainena tuules palju,
oh kuidas jõe häält nautisin
ja linnud vaikselt saatsid mind.
***************************************
Lõkke metsaonnis süütasin
vihmakrabin sundis nii,
jahedusest leek eemale hoidis mind
mis sest et ööl sel tähti ei näinudki.
Termoses tee oli leige veel
vaid mõelda omaette ma soovisin,
mõtted aga kui uksest välja voolasid
ei üksi jäänud siiski ma.
Sa tulid, vaevalt käes südaöö tund
ei näinud, aga tundsin sind,
paar oksa lõkkesse viskasin
nii hommikuni sind oli täis mu hing.
Eestimaa
2022.
