laupäev, 5. märts 2016

VILJANDI LOOD JA LEGENDID - Heiki Raudla


 Lossimägedest sai rahva jalutuskoht.

Lossimägesid hakati korrastama ja sinna kõnniteid rajama umbes siis, kui aastail
1890–1897 oli linnapeaks tasase loomuga apteeker Max Schöler. Enne seda oli
linnavalitsusel raske võitlus parun Ungern-Sternbergiga, kes soovis ehitada omale
lossivaremetesse uue härrastemaja. 25. juulil 1892 kirjutas Sakala sellega seoses: „Nagu kuulda, on meie linnavalitsus Viljandi mõisa omanikuga parun Oswald von Ungern-Sternbergiga selle üle nõu pidanud, kuidas lossimägesid rahva jalutuskäigu tarvis kaunimaks ja kõlbulikumaks teha.” Ilmselt saadi kokkuleppele, sest korrastustööd Rahvas Lossimägedes 20. sajandi algul lossimägedes läksid lahti. Schölerile oli abiks eluaegne linna kubjas M. Jürine, kes joonistas ette selleks vajalikud plaanid. Rajati kõnniteed, kõrged kohad tehti
madalamateks, mõned orud täideti, puhkamiseks paigutati istepingid. Peamiselt
tegid selle töö arestitrahvi istujad ilma palgata. Iga tööl käidud päeva eest said nad
kaks päeva aresti maha. Kõikidest plaanidest jõudis Schöler ära teha kolmandiku.
Ta jõudis siiski alustada Lossi tänava otsas asunud vallikraavi täitmist prügiga, et
linnarahvas saaks otse mägedesse minna. Paraku jäi see pooleli, sest uus linnapea
Otto von Engelhardt pani asja seisma ja alustas hoopis linna tapamaja ehitamist.
Tänulikud Viljandi naised kinkisid aga 1893. aastal Schölerile kullassepp Matthias
Rozebarinsky töökojas valmistatud hõbepeekri.

Pildil: Rahvas Lossimägedes 2. sajandi algul.

*******************************

 Maailmakuulus naislendur sündis Viljandis.

Paljud on kuulnud, et Viljandis
oli 1930. aastatel lennundus väga
populaarne. Vähem teatakse, et
sajandi algul Venemaal ja kogu
maailmas kuulsaks saanud naislendur
Ljubov Golantschikoff on
pärit Viljandist. Seda enam, et
venekeelsed allikad väidavad, et
ta sündis hoopis 1889. aastal Peterburis
ühes vaeses perekonnas.
Eesti kirikuraamatud aga ütlesid
hoopis midagi muud. Selgus, et
Ljubov sündis 9. septembril 1888
(vkj) postiametniku Aleksander
Golantschikoffi ja tema naise Olga
peres Viljandis viimase kuuenda
lapsena. Isa suri siis, kui Ljubov
polnud veel aastanegi. Veel selgus kirikuraamatuist, et vallaline ja Pihkva kubermangus
sündinud 28-aastane luterlane Karl Grünwald Fritzu poeg abiellus 26.
augustil 1890 Viljandis 31-aastase õigeuskliku Olga Golantschikoffiga. Seega sai Karl
Grünwaldist Ljubovi kasuisa. 1909. aasta Viljandi aadressraamatus on kirjas, et Karl
Grünwald elas Tartu tänav 21, kus tal oli ka töökoda. Tõepoolest, selline maja on
ka praegu olemas. Kus Ljubov Viljandis koolis käis, pole teada. Kaasaegsete sõnul
oli ta väga kena välimuse ja ilusa lauluhäälega. Viljandi kirikuraamatu andmeil läks
ta 1910. aastal Peterburi, õppis seal raamatupidamiskursustel ja laulis varieteedes
mustlaslaule, esinedes Molly More nime all. Ühes Peterburi varietees hakkas ta 1910.
aastal silma vene lendurile Mihhail Jefimovile, kes viis ta lendama.
Ljubov sattus lendamisest vaimustusse. 1911 astus ta lennukooli ja lõpetas 9.
oktoobril 1911 Esimese Vene Õhusõiduseltsi Gamajuni lennukursused. Pärast lendurieksami
sooritamist hakkas ta osalema demonstratsioonlendudel. 1912. aastal
sõitis Berliini, sai kuulsalt Anthony Fokkerilt, kes jõudis temasse armuda, kasutada
monoplaani. Ljubov oli erakordselt andekas. Juba 22. novembril 1912 püstitas ta
naiste maailmarekordi, tõustes 2 200 m kõrgusele, ületades Melli Beese oma. Ljubovi
hüüdnimi oli lendurite seas Pushka (kahur). 1913. aastal sõitis koos prantslase Louis
Letordiga lennukiga Berliinist Pariisi. I maailmasõja ajal oli ta katselendur lendurvaatleja
Kiievi ligidal, hiljem punaste lennuüksuses lennuinstruktor. Peale I maailmasõda
abiellus ta leivatööstur Boris Filippoviga, emigreerus Saksamaale ja 1923.
aastal Ameerikasse. Seal oli ta nimi Luba G. Phillips. Ta plaanis ületada 10. juulil 1927
Atlandi ookeani, kuid Charles Lindbergh jõudis ette. Seejärel töötas ta New Yorgis
Broadwayl asuva luksushotelli Ansonia ilusalongis ning 1942. aastast taksojuhina
New Yorgis ja suri tõenäoliselt 1961. aastal.

Pildil:  Ljubov Golantschikoff lennukiga.


******************************

 Kui Viljandi sai elektri
Viljandis oli elektri kasutusele võtmise mõtte algataja linnasekretär Georg von Freymann,
kes saatis ajalehele Felliner Anzeiger vastava kirja. Kiri ilmus 30. detsembril
1899. Kuidas üleskutsele reageeriti, pole teda, kuid 1900. aasta juunis viibis Viljandis
linnapea Otto von Engelhardti kutsel aktsiaseltsi Volta volinik insener A. Smolin.
Juba 11. jaanuaril 1900 ilmus Sakalas järgmine uudis: „Viljandi linnal on suur uudis
oodata: petrooleumi lampide asemele on järsku elektrivalgus tulemas. Nimelt annab
linnasekretär linnavalitsuse käsul teada, et elektriseltsi valitsus linnapääle palve
on saatnud, et tal luba antaks Viljandi uulitsaid ja platse kui ka majasid ja kauplusi
elektriga valgustama hakata ja lisab juurde, et temale teada antaks, kui palju lampe
linnale ja selle ümbrusele kuni 5 versta kaugusele tarvis läheb. Iga lambi eest, millel
16 küünla valgusjõud, tuleks 7 rbl aastas maksta ja iga lambi põlemise tunnist 1,4
kop.” 19. juulil 1900 toimus volikogu koosolek, kus teise punktina arutati ka elektri
küsimust ning otsustati esitada selleks vastav taotlus. Esimese tegeliku teoni jõudis
linnanõunik Robert Schmidt. 11. oktoobril 1901 kirjutas Felliner Anzeiger: „Firma A.
A. Rosenbergi praegune omanik, linnanõunik Robert Schmidt on oma õlletehasesse
elektritööstuse kui ka valgustuse sisse seadnud. Alates möödunud laupäevast, 7.
oktoobrist on see tööstus, mille
Tallinna ühing Volta ja vabrik
Louisehütte valmistasid, käigus olnud.”
Elektrisisseseaded, jõujaam
ja liin õlletehasest veskisse
olid valmis juba suvel.
Schmidti firma tarbimisvõimsus
oli 10 kW, kuid voolu said
ka mõned linnamajad. 1904.
aastal alanud Vene-Jaapani
sõja ja 1905. aasta revolutsiooni
tõttu seiskus elektrifitseerimine
Viljandis mitmeks aastaks.
Uus etapp algas Viljandis
1910. aastal, mil firma Herman
Tensuda võttis üle kohaliku
elektrijaama. 12. jaanuaril 1911
kirjutas Sakala: „Aastaga on
elekter siin nii palju võitnud,
et pea kõikides ärides on sisse
seatud elektrivalgus. Tensuda
jaama võimsus oli 25–30 kW.”
Tensuda jaam asus Kirsimäel.
1994. aasta maikuus pühiti
maa pealt 1746. aastal rajatud
Viljandi vana mõisa vundament, mis asus Kirsimäe vana käimla juures. Ühekorruseline
puumaja oli 31,5 meetrit pikk ja 12 meetrit lai. Vana mõis oli lähtepunktiks
mitme elektriajalooliselt tähtsa objekti asukoha määramisel. Üks nendest oli 1909.
aasta sügisel Inthal-Maueri ja Co ehitatud Viljandi esimene ülelinnaline elektrijaam,
mille viimane omanik oli Herman Tensuda.
26. mail 1912 otsustas linnavolikogu, et linn asutab oma elektrijaama. Selle
jõujaama rajas firma Schukert&Co, elektriliinid ehitasid Siemens ja Halske. Uus
elektrijaam asukohaga Ranna pst 6 polnud veel töölegi jõudnud hakata, kui algas
nurin liigsete kulude pärast. Sellele vaatamata alustas uus jaam võimsusega 68 kW 2.
novembril 1912 tööd. Selle käivitas 85-hobujõuline lokomotiiv. Tarbijal oli võimalik
valida kas 110 või 220 V. Varsti selgus, et elektrijaama on vaja laiendada. See toimus
1922. aastal ja siis jäi alles vaid 220 V. Selle elektrijaama piiriks jäi 200 kW ja sellest
jätkus isegi Kantrekülale, kuhu veeti liin 1923. aasta septembris. 1926. aastal oli jaamal
juba 840 abonenti, 1927. aastal 980, kerkis üles täiendava elektrivoolu saamise
küsimus. Arutusel oli kaks varianti: kas ehitada uus elektrijaam Valuojale või osta
voolu Ulila elektrijaamast. Peale pikki vaidlusi otsustati Ulila kasuks. 31. augustil kell
21.22 hakkas Viljandi saama Ulila elektrit. Pidulik tseremoonia toimus Valuoja kaldale
ehitatud alajaama juures. Praegu asub seal jalgrattapood. Aga veel 1934. aastal

oli linnavalitsuses palgal kaks meest, kes tänavalaternaid sisse ja välja lülitasid, sest
muu viis oleks olnud kallim. Elektrit hakati kasutama järjest enam. 1936. aastal nägid
viljandlased Vabaduse platsil esimest elektriküünaldega jõulupuud. 1938. aasta
augustis pöördus ETK Viljandi linnavalitsuse poole sooviga, et ettevõttele lubataks
Viljandis välja panna valgustusreklaam uue ärihoone ehk EVE maja kohale. Linnavalitsus
toetas soovi. Seega oli ETK esimene, kes hakkas Viljandis oma saadusi ja kaupu
reklaamima kaugele paistva elektrivalgusega.

Pildil: Elektriliinide paigaldamine Viljandis 1912. aastal.


********************************

Paar lugu Heiki Raudla raamatust "VILJANDI LOOD JA LEGENDID".



2 kommentaari:

  1. Vahva et igal linnal oma lugu rääkida, legende palju!

    VastaKustuta
  2. Tänud!
    Sellised raamatud alati huvitavad.

    VastaKustuta