RAIERAHU METSADESSE 2019 KEVADEL - Leevi Kirsimäe

Vaikus ja rahu. Kiidjärve.

Foto: Neeme Sihv

Meie riigikogu üksmeelne otsus: kevadel 2019 Eestimaa metsadesse RAIERAHU.

MILLAL SELLINE otsus teoks saab, kas siis kui uus Riikogu on valitud ja ametisse asunud?

Praegu on Eesti jagatud juskui kaheks osaks.On looduskaitsealad. On kaitsmata alad. Kus pole mingeid erilisi piiranguid ei raieviisi, raieala suuruse ega raie aja suhtes. Tähtis on täita üksnes plaani ehk lepinguid puidutööstuse ja puidutootja vahel. Lepingu rikumine toob trahvi. Nii on.
On ka mõttelise raierahu ajal, tööhoos harvestrite jalus abitult kakerdavad ja asjatult oma ema hüüdvad hirmunud linnupojad. Kui mitu kevadet juba? 27? Järgmine tuleb 28-s? Õige varsti?Peale valimisi?

Lugesin Valdur Mikita raamatut „Eesti looduse kannatuse aastad“. Oli huvitav lugemine. Kui vaatasin, et kes on kirjastaja, siis seisis selle koha peal: TÄNU TAEVALE. Mikita kirjutab meie metsatööstuse ajaloost, mis on praegu saanud sisse uue ja metsa hävitava hoo, kusjuures hävivad just vanad metsad, põlismetsad, mida peaks eriliselt hoidma.
Mikita pillab siin ka lause, et metsandusest on saanud võib-olla Eesti majanduse viimane mädapaise. Lk 74.
Järgneb kirjeldus sellest, mis on toimunud viimase 27 aasta jooksul. Vargused. Igal moel. Mikita kirjutab: „Tänapäeval on vargus läinud veelgi peenemaks, seda võiks nimetada statistiliseks varguseks.Kui teadlikult segi ajada bruto- ja netojuurdekasv, võib manipuleerida väga suure koguse metsamaterjaliga.

Üheks levinumaks rohepesu vormiks on kujunenud Eesti looduse kohta perioodiliselt väljutatav statistika. Sitast saia tegema oleme suured meistrid. Statistika väidab, et metsa pole Eestis kunagi olnud nii palju kui praegu“ lk. 75 -76 „Statistilise manipulatsiooni toel meie metsades toimuv üleraie on muutunud Eesti kõige suuremaks looduskaitseliseks probleemiks. Sisuliselt on tegemist statistilise röövraiumisega.“
See, mis praegu Eestis toimub, on mu meelest väga kurb, käib nähtavasti ulatuslik riiklik eeltöö tulevase MAK-2030 tarbeks, ehk eeltöö uue metsaarenduskava koostamiseks. Nii nagu on riiklik korraldus, vaadatakse praegu üle meie Eesti kõlvikute (kinnistute?) piire, neid korrigeeritakse väidetavalt, samas käib uute metsamaade arvelevõtt, kusjuures metsamaaks loetakse nüüd edaspidi kõik kõlvikud, kus on mingid suvalised hekid, puudegrupid, kraaviäärne võsa või põõsastikud või piltlikult öeldes üksik kask kraavikaldal.
Inimesed on selle üle juba pahameelt avaldanud. Aga keda see huvitab. Samas hakkab toimuma uus maa maksustamine, kus siis iga (uus?) hektar metsa ehk niinimetatud metsa hakkab maamaksu arvutamisel maksma ainult (?) 5 eurot rohkem kui seni. Kas siis on jällegi AEG meie statistikat parendada? Näidata metsa juurdekasvu?

Samas on praegu valimispropaganda vanker juba kolinal-mürinal veerema pandud ja mis siin toimub, see käib nüüd küll üle minu mõistuse. Üle minu mõistuse käib, kuidas meie tulevaste parlamentääride valimiseelsed debatid toimuvad eelsõelutud temaatika järgi. Sellest on välja jäetud keskkonnateema ja otse loomulikult metsaga seonduv temaatika.
Kuidas on saanud selline asi juhtuda? Minuni jõudis info interneti kaudu, kas oli see „Virumaa tetaja/ meieeesti.postimees..ee, Erametsaliidu arusaam riigimehelikkusest.“ autor Kaido Kama. On välja öeldud järgmist: EML- Erametsaliit tahab, et probleemist ei räägita enne valimisi, vaid oodataks ära uus arengukava MAK-2030 : „Tuleks tagada TÖÖRAHU arengukava koostajatele ja mitte teha paralleelset? töökava ?? praeguse MAK-i aruteluga.“ Ei saa aru, mida öelda tahetakse. Samas öeldi välja, et : „MAK-30 koostamisse on kaasatud kõik metsanduse huvigrupid . Ja ärge tehke otsuseid(?) enne arengukava valmimist.“ Et mis otsuseid? Jälle ei saa aru.

MTÜ Erametsaliidu tegevjuht on Keskkonnaministeeriumi endine kantsler Andres Talijärv. Keegi on kommentaariumis öelnud, et MTÜ EML meenutab oma vormilt pigem poliitilist põrandaalust organisatsiooni, nagu mingi varierakond, kes oma funktsioonilt on Metsandus- ja Keskkonna Erakond. Ta saab otsustada, kas keskkonnateemad on parajasti riigijuhtide laual või ei. A. T on käinud Riigikogule selgitamas, et metsandust valimistel käsitleda ei tohiks !!! ...sest mingi arengukava (MAK-30 ) on seadusandlikust kogust (Riigikogu) ülimuslikum ???
Nagu näha on, nii ongi tõsimeelselt keskkonnamajanduse küsimused valimistelt emaldatud või marginaliseeritud. Kuidas peab siis aga valija teadma, mida plaanib üks või teine erakond, kui see osa teemast on väljas. Nähtavasti ei peagi. Tundub, nagu RIIK EKSISTEERIKS VIRTUAALSES MAAIMAS....NAGU TERRITOORIUM, KUS SU RIIK ASUB VÕI MINGI ASI ASET LEIAB, ei kuuluks üldse arutellu.
Ometi ei jää märkamata, kui valusad asjad vaiba alla peidetakse, kui sisutühi on valimisdebatt. Päevaleht kotib usinalt EKRE-t. Märgilised pealkirjad, kus öeldakse umbes nii, et EKRE partei on täis kriminaale kusjuures ISAMAA partei on kriminaalide vastu kaitsetu! Otsitakse sihiliklult ühiskonda lõhestavaid teemasid.

Hetkel käibki parteide kappidest äge luukerede otsimine. Esimene otsitav oli roheline „Elurikkuse Erakond“, kelle mõnda liiget pesuväele kooriti, ilmselt meediapoolse ülisuure mõnuga- (Päevaleht?) järgmiseks oli teine roheline partei „Rohelised“. Siis võeti ette EKRE, kel kõikide kappide tagusedki ülima hoolega läbi kuulati. Kui nüüd äkki mingi pommuudis tekitatakse, siis ilmselt „unustatakse“ kolme võimupartei Augeiase tallid hoopiski puhastamata. Ega`s valimiseelne periood ongi ju veel vaid loetud päevad.
MAK-i valmistamise protseduur toimub meil tavaliselt ministeeriumi tagatubades, samas on aga ministeeriumi otsustada, kelle seisukohti ta arvestab, kelle omi mitte. Kuna MAK-i näol on tegu juba valmis valitsuse eelnõuga, mis esitatakse riigikogule kinnitamiseks, siis reeglina see ka kinnitatakse , vastupidist näidet ei tea.

Täpselt samamoodi võeti vastu ka 2011a. MAK-2020, milles kirjas olev raiemaht ületab kaugelt Eesti metsade samaväärse taastumisvõime. Praegu kehtiv MAK -2020 võeti vastu põhiliselt Refi ja IRL-i häältega, rohelised hääletasid vastu ja sotsid ei hääletanud.
Samas 2011a. MAK-2020 koostamisel ei arvestatud isegi RIIGIKONTROLLI väitega, kes hoiatas raiemahu suurendamise eest. Riigikontroll näitas, et juba toonase raiemahuga on 20-30 aasta jooksul võimatu säilitada loodust, keskkonda ja metsanduse ökosüsteemi, selle elurikkust räigelt kahjustamata.
Siin tekib minu jaoks kohe küsimus RIIGIKONTROLLI funktsiooni kohta meie riigis. See oleks meie sõnavabadust ülistavas riigis ilus debatiteema. Milleks on Riigikontroll loodud, kui tema sõna ei maksa, kas Riigikontroll on kui ripats, lihtsalt ilu pärast.
Kuidas saab üks ministeerium nagu Keskkonnaministeerium oma otsustes ja arengukavades olla RIIGI (KONTROLLI )ÜLENE? Järelikult on ka teised ministeeriumid sarnased, keda ei mõjuta RIIGIKONTROLLI hoiatus. Kas riigikontrolli ülesandeks ongi ÜKSNES HOIATAMINE? Ja mida siis Riigikontroll KONTROLLIB??????? Või keda?

Lisaksin siia oma kommentaari, et meie riigi keskkond on ju oluline ka riigi jugeoleku seisukohalt. Riik, kes oma keskkonnast ei hooli ja laseb selle pehmelt öeldes rüüstata, rüvetada ja lagastada, siis see mõjutab ju ka inimesi demoraliseerivalt. Väga.

Tsiteeriksin siin Valdur Mikitat, kes ütleb, et: „ Eesti on inimmõõtmeline maa, kuna Eesti on nii väike, siis tunneb inimene riigi tasandil probleeme teravalt- kõik toimub justkui meie koduõues. Siinsete asukate meelsus koosneb maastikupiltidest- kui need on inetud, siis, kipub inetuks kiskuma ka inimese meelsus. Tänapäeva Eestit iseloomustab gigantomaania, mis lähtub Eesti jaoks täiesti valest ilmavaatest .“

Ameerikalikud suurprojektid, suurpõllundus, ülisuure toormevajadusega ettevõtted - see on meile võõras. ET SEE NII ON, seda näitas ka Tartu Tselluloositehase Gigantprojekti vastu astumine eesti rahva poolt.
Praeguse valimiskampaania üheks väga kohaseks võrdlevaks seisukohavõtuks võiks olla ka SUHTUMINE SÄÄSTUENERGIASSE.
Näiteks USA-s suletakse puiduelektrijaamu- kallis pidada. Ka Slovakkia on lõpetanud puiduelektri subsideerimise. Meie siin aga kütame täiega ja tõstame elektri hinda.

Huvitav oleks teada, kuidas meie tulevased parlamentäärid suhtuvad ühte Eestis toimetavasse energiagiganti „Graanul Investi“ ja tema suurde projekti, mille tarbeks läheb pea kolmandik Eesti puidust. Tegemist Lääne- Euroopa elektrijaamu varustava ettevõttega, kusjuures meie metsast saadav toore-juba graanulite näol- kasutatakse välismaal ära subsideeritava roheelektri tootmiseks. Graanul Investi omanik ja tegevjuht on Eesti rikkaim mees Paul Kirjanen. Kust on tulnud tema rikkus? KAS SELLEST RIKKUSEST ON TULNUD MIDAGI KA SINU ÕUELE, PEALE KERKIVA METSAMAAMAKSU ?

Kas Eesti peab !!! olema Lääne-Euroopa Katlamaja? See on teema, millest meie meedia vaikib. Ikkagi metsateema. Ikkagi keskkonnateema.
Härra Talijärve sõnul olevat valimiseelne arutelu liiga loosunglik. Ja et las Uus Riigikogu otsustab.
Aga ega siis üldrahvalik arutelu ei tohiks olla keelatud või arengukava tegemist takistav. Kuna siiamaani on küll väga pädevad eksperdid ja metsaspetsialistid öelnud täiesti selgelt välja oma numbrilised seisukohad. Ja need ei ole mitte sugugi ei pealiskaudsed ega loosunglikud. Ja miks ei tohi poliitikud just NÜÜD! väljendada omi seisukohti ja miks nad võivad seda teha alles oma nupulevajutusega?
ÜKS PÕHJUS, MIKS EI SOOVITA DEBATEERIDA, võib olla, et MAK-i tegemiseks on tehtud juba ettepanek loobuda ÜLDSE raievanusest ja KA lageraie langisuuruse piirangutest, sest EML-i arvates ei lase need metsi efektiivselt majandada.

Debati pidamise keelustamise taustal on eriti imelik tõdeda, et juba 2.juunil 2018 on ilmunud Heureka Postimees.ee Kaido Kama artikkel Toomas Freyga, kes on EMÜ emeriiitprofessor, ökoloog, metsateadlane ja kunagine keskonnaminister, kus Toomas Frey ütleb, et tegemist on kohutava üleraidega.. Samas värske meieeesti.postimees.ee, 3. veebruar 2019, sedastab, et metsade juurdekasv on kunstlikult juurde sokutatud selleks,et propagandat teha ja üleraiet ähmastada. Öeldakse sõnaselgelt, et mitte üheski metsa vanuseklassis ei ole puistute keskmine hektaritagavara ligilähedanegi sellele, mis juurdekasvu järgi vastavas vanuseklassis olema peaks.
Vägisi meeenub paha nõuka-aeg. Siis tuli suu kinni pidada valitsuse ja võimu aadressil ja ideoloogia teema oli tabu. Ideoloogiaks oli siis sotsialism. Võim oli Moskvas.
Nüüd on ideoloogiaks globalism, mille üle pole mõtet suud pruukida. Ja võim? On see Toompeal? Või on see Metsakorporatsioonide ja Metatöösturite käes?
Huvitav, kuidas käib SUURE MEEDIA suu lukustamine? Hirm? Uuriv ajakirjandus? Et mis see veel on? Katrin Lust? Hirm? Või on need võtmed suisa puhtast kullast, millega meedia suu lukku pannakse.

Aga ei taha nii morbiidselt lõpetada. Isegi Mikital on midagi. Mis ei sure. See on lootus. Mikita ütleb, et miski ei ühenda inimesi rohkem, kui ühine vaenlane. Ja selleks vaenlaseks on saanud MÕTTEVIIS, mis kustutab ära looduse...
Ja pöördumine oma raamatus lk.88 evolutsioonisõdurite poole,...“ kes mürgeldavad ühe mikroskoopilise keskkonnaministeeriumi haldusalas, kes on kutsutud teostama riigivõimu ja kes ei saa seda teps mitte teha, sest neid närib TOHUTU SUUR sisekonflikt oma südametunnistuse ja MÕTTEVIISI vahel, mis jätkab Eesti looduse kägistamist“...nii arvab Mikita

Miks siis ikka keerati lukku need rääkivad suud enne valimisdebatti? Hirm?

Mikita ütleb ka välja tõe, millest lukkus suud ei räägi. Lk 99:
„Maailm ja Eesti on täis välismaiseid puukfirmasid, kes imevad lurinal pärismaalaste verd....See epidemioloogiline tõdemus ei ole tänapäeva inimesele muidugi mingi üllatus, võib-olla on UUS TEADMINE lihtsalt see, et oma metsas ei võitle me mitte Eesti riigi poliitikaga, vaid suurte metsanduskontsernidega, sisuliselt maaväliste olenditega, kel puudub hing ja keha ja kes seetõttu ei tunne valu, süüd ega häbi ning muid inimestele omaseid tundeid.“
KUNA käesolev LUGU ON KIRJUTATUD VALIMISVÕITLUSE AJAL siis meenub mulle kohe proua Mariann Mikko teleekraanilt, kus ta teatab, et :“Me peame tegelema Aafrikaga. Kui meie ei tegele Aafrikaga, Siis tegeleb Aafrika meiega.“
Valdur Mikita leiab aga oma raamatu lõpus, et me ei pea võitlema palmiistanduste vastu ega ninasarvikute poolt. Kogu jõud tuleb rakendada Eesti looduse päästmiseks. (Sellega me päästamegi maailma globaalsel tasandil!!!!). Ta ütleb ka, et asi pole 10 % metsa kaitse alla võtmises, vaid selles, et 90% metsadest on kaitsetud.
Valdur Mikita: „ Vaja on alternatiivset vaadet metsale, mis ütleks selgelt, et metsade majandusliku ja sotsiaaalse funktsiooni hüpertroofia tuleks viivitamatult lõpetada ja pöörata tagasi rajale, kus ellu jäävad ka metsa ökoloogilised ja kultuurilised funktsioonid.“

Lõpetuseks Eestimaa hiiemetsade ja pühapaikade uurija ja tutvustaja Ahto Kaasiku sõnad: „Eesti seadustik pole alati kooskõlas meie kultuuriga. Tuleks piltlikult öeldes põhiseadusesse sõnaselgelt kirjutada, et siin ei majandata pühapaiku ega raiuta hiiepuid, ei elata järeltulevate põlvede arvelt, ei soosita majandust, mis pole kooskõlas avalike huvidega.

Meil seisab ees keeruline aeg, kus Eesti ja maailma majandus tuleb pöörata kasvult kahanemisele, priiskav tootmine ja tarbimine pöörata säästvaks ja hoolivaks eluviisiks, elurikkuse hävitamine pöörata selle taastamisele“.

Midagi head: ka välismaalased tunnevad muret Eesti metsa pärast. Aga meie ise?

2.jaanuar 2019. Viljandimaa metsade keskel.

ÕUDUSTE UNENÄGU ILMSI - Leevi Kirsimäe

  

Tuleviku mets?

Foto: Neeme Sihv

Õuduste unenägu ilmsi. 

Maaelu romantika.

Elan maal, aga tunnen, et peab vist linna kolima. Mulle on ikka öeldud, et sa elad metsade keskel ja oled kui vanajumala enda selja taga. Maaelu romantika, linnulaul, värske õhk, rahu ja vaikus.
Paistab et nüüd on jumal RAHA.
Juba mitmendat päeva kostub mulle elutuppa harvestrite müra, eile kuulasin puiduhakkuri, purustaja või goljotiini -ilusal lapsel mitu ilusat nime- ulgu. Viimane teeb ikka kohutavat müra.

Ma ei kujuta, mis elu peavad praegu metsloomad elama. Nad on ikka kohutavas stressis.
Üleeile peeti siin hundijahti. Mis nüüd viga loomi küttida, kui me elame kohati kui stepis- kõik ju lage. Igatahes küttimise ajal oli siin nii äge tulistamine, nagu oleks lahing toimunud. Kui tulin koju, oli terve mu pikk kodutee endiste metsade vahel kui üks suur vererada. Haavatud loom oli nähtavasti osavate küttide käe läbi üsna auklikuks lastud, enne kui ta eluküünal kustustutada suudeti. Võib-olla oli õppelaskmine?

Selline romantika siis.

Praegu, kui ma kirjutan, on raevukas tööhoos mootorsaed ja mitmed-mitmed trimmerid.

Praegu on metsanduses käibel uus termin- väheväärtuslik mets. Sinna alla saab siis kõike liigitada, alates võsast, üksikutest väiksematest puistutest kuni noore metsani välja.
Mis minu kodu ümbrusesse puutub, siis siin hakatakse nähtavasti „uuele ringile“ minema.

Kord on siit juba metsad maha võetud ja seda ikka meie taasiseseisvunud Eestis, mis saab nüüd mitte 100. aastaseks vaid alles 27. aastaseks.

Nüüd on siis asemele kasvanud mets, mida saab nimetada „väheväärtuslikuks“ ja mis siis otse öeldes lihtsalt hakitakse puruks.

Purustatud puit läheb edasi katlamajandusse, sooja tootmiseks või siis hoopiski Eesti Energia kateldesse, säästu(? )elektri tootmiseks Samas tervelt üks kolmandik Eesti puidutoodangust läheb subsideeritud säästuelektri tootmiseks piiri taha, näiteks Taani, ekspordituna Eestist Eesti (?) suurettevõtja "Granul Investi" poolt.

On tulemas aeg, kus iga oksake, iga raoke, mis varem jäi metsale väetiseks, kui ta ära kõdunes, iga oksake on saamas nüüd rahaks.

Võib-olla mõni mõtleb, et mul kole kade meel sellest rahahulgast, mis metsadest tuleb, aga mul on kahju metsloomist, kes jäävad kodutuks ja lindudest, kes kevadisel ajal lihtsalt koos pesadega ära hakitakse. Ja kevad ei ole enam kaugel vaid kohe-kohe oma ilus ja õrnuses saabumas.

Ma näen seda ja ma ei saa kätt ette panna. Ma ei saa muud teha kui vaid pealt vaadata või siis siit „jumala selja tagant“ põgeneda. Linna, kus on linnamüra ja tuledesära, mugavus, hubasus, ilu ja õitseng. Linna, kus kõik on nii väga hästi. Linna, kus me elame praegu paremini kui eales, paremini kui kunagi varem.

Olen püüdnud ka oma lugusid meie metsaga toimuvast saata meie meediaväljaanetele, aga üks neist leiab, et neil pole leheruumi, teine ei pea vajalikuks isegi vastata.

Meil on ju vaba ajakirjandus.

Kas tõesti algab meie väikese Eesti metsadest toiduahel, mille lülid on nii kõvast rauast sepistatud, et seda ahelat suudab purustada vaid üks ja ainus jumal, see on AEG.


16. veebruar 2018a.

Leevi Kirsimäe

leevi.kirsimae@gmail.com

EESTI 100 NAGU 100 MILJONIT PRÜGITRAHVI? - Risto Nahkor

EESTI 100 NAGU 100 MILJONIT PRÜGITRAHVI? 

Eesti peab maksma ligemale 100 miljonit eurot trahvi, kuna rahva teenistuses olevad isikud ei ole oma tööd teinud? (Riigikogu on jäätmeseadust menetlenud 16 kuud!)

See mis Eestis prügiga toimub on täielik absurd ning seejuures teevad otsustajad nägu nagu tegemist oleks keerulise teemaga. Kaalutakse ja uuritakse "lõputult" ning püütakse leida "pehmeid lahendusi". Pehmeid kellele, prügiettevõtetele?

Artiklis kirjutatakse, et biojäätmete hind on aluseks teiste jäätmete hinnale.(paber, papp, metall, jne) Kes konkreetselt, nimeliselt paluks, leidis, et jäätmete hinna määrab biojäätmete hind?

Toorme hind määrab prügi hinna ja see tuleb ka aluseks võtta.

Jäätmete äravedu peab olema kindlasti eraisikust prügi(toorme) omanikule tasuta või tuleb toorme eest (kui see on sorteeritud) omanikule peale maksta. Taaskasutusse minevate jäätmete puhu peab prügi omanikule olema selge kas prügi läheb ringlusse (toormeks) või põletusse (samuti taaskasutus) või ladustamisse ja vastavalt sellele saab toorme omanik valida kellele oma prügi müüb-annab. Samuti on igal majapidamisel õigus ise kompostida biojäätmeid ning viia pakendid ning muu kogumispunkti ning prügi oma vahendiga prügimäele. Selline olukord, kus prügi omanik on kohustatud prügi(toorme) kellelegi teisele tasuta ära andma ja veel "teenuse eest" peale maksma on tehislikult loodud olukord, kus "seadused" on loodud prügiettevõtete huvides.

Prügifirmad istuvad riigil peas ja seepärast ongi "teema üle otsustamine" tõenäoliselt veninud. Riik PEAB langetanma otsuseid kodanike tahtest ja vajadustest lähtuvalt ja mitte prügiettevõtete kasumi soovidest lähtudes. Prügi (tooraine) eest peab saama kasumit ennekõike prügi omanik ja alles seejärel vahendaja. Prügiga tegelevate ettevõtete maksud peavad minema otseselt prügiga tegelemise valdkonnaga tegelemiseks, sealhulgas kogumispunktide tööshoidmiseks, kus eraisikud saavad kokkuvõttes kõik prügi mugavalt tasuta ära anda. Kaoks ka suurem osa prügiga tekitatud reostusest, võidaks keskkond ja võidaks terve ühiskond. Küsimus on tahtes tegutseda rahva huvides ja panna prügiga tegelevad ettevõtted lihtsalt fakti ette.
Prügi (toorme) äraandmise eest peale maksmine on absurdne ja need "poliitikud" ning "muud asjapulgad" kes sellist "süsteemi" elus püüavad hoida tuleks tegelikult vastutusele võtta.
Reaalselt peaks prügiga tegelema riigiettevõte ja kasum jääks riigile-rahvale. Eraettevõte saab kasumit teenida, kuid riik endale-rahvale ei saa kasumit teenida, mingil põhjusel?

Valimistel pidage meeles valida neid kes rahvast teenides arvestavad riigi-rahva huvide ja heaoluga.

http://epl.delfi.ee/…/eestit-ahvardab-kunagisest-suhkrutrah…

Olen Riigikogu valimiste üksikkandidaat - Südamega(S)
Vaadetelt olen alalhoidlik, Eesti-keskse maailmakäsitlusega.
Kandideerin Harju- ja Raplamaal (valimisringkond nr 4)
Olen Rahva teener

Jõudu ja Väge!
Risto Nahkor
nahkor.riigikogu@gmail.com

RIIGIKOGU VALIMISTE ÜKSIKKANDIDAAT - Risto Nahkor

Pressiteade

Olen üksikkandidaat - Südamega(S)

Vaadetelt olen alalhoidlik, Eesti-keskse maailmakäsitlusega.

Kandideerin Harju- ja Raplamaal (valimisringkond nr 4)

Olen Rahva teener

Palun toetage mind üksikkandidaadina 2019 aasta Riigikogu valimistel, seeläbi näitate õigust ise enesele esindajaid valida.Võtan teemat tõsiselt. Ma ei ole küll igas teemas tark, kuid ma oskan küsida enesest targematelt ja luua infomustritest seoseid.

Miks üksi? On olnud vestlusi tõrjuvaid ja toetavaid. Mõni on leidnud, et olen tundmatu ja seega kuidagi "ebavajalik" "tähtsusetu" ja peaksin "oma kohta" teadma.

Teen kadalipu läbi, saan targemaks ja tugevamaks ja enam ei saa keegi ütelda nagu ma oleksin tundmatu. Minu koha määrate Teie. Loodan, et puudutan Teis midagi ja näete mind.

Toetades mind üksikkandidaadina toetate tervet talupojamõistust ning sellest tulenevat probleemide tõstatamist ja lahendamist.

Valituks saades võtan kartmatult sõna ja teen järelepärimisi ning ettepanekuid. -teen tööd rahva tegelikest huvidest lähtudes.

Parteide "kokkulepped","suunaviidad","lubadused","programmid" on sisuliselt ebaseaduslikud rahva lollitamised. Parteide nimekirjades kandideerimine ning rahva häältega-tahtega manipuleerimine tuleb ära kaotada. Partei tegutseb ennekõike partei huvides, näeme kõik igapäevaselt kuidas parteid "oma võimu reitinguid" vaatlevad-hindavad ning asjatult rahva(riigi) ressursse kulutavad ning omakasust lähtudes teed korruptsioonile sillutavad. Parteid on ebaseaduslikud filtrid, rahva tegeliku tahte ning võimule saavate isikute vahel.

Kõige lihtsam viis kuidas igaüks parteide diktatuurile vastu saab seista on usaldada oma hääl minule. Tänan! Ma saan ennast tõestada üksnes siis, kui kui Te usaldate mind.

Tegutsen Südamega(S)

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)

Kelle huvides tegutseb ja on tegutsenud "meie" praegune "valitsus"?

Olen käinud riigiga umbes 3 aastat kohut ja näinud kuidas rahvast represseeritakse ja riiki rahva eest kaitstakse. Sellise arusaamaga võimul olevad isikud ei vääri võimu, kes ennast rahvast ülemaks ja paremaks peavad. Näiteks esimeste ettepanekutena esitaksin Riigikogus avalduse, et kaotataks ära igasugune ametnike "kaalutlusõigus" oma praegusel kujul ja iga riigi teenistuses olev isik, kes avastab seaduses puuduse, on kohustatud esitama teavituse oma tähelepaneku kohta. -muudatused aitavad kontrollida, esmaste vahenditena, ametnike omavolilist tegevust. Samuti teen koostööd kõikidega, kes aitavad luua olukorda, kus ametnikud kardavad seadusti rikkuda ja kodaniku tahtele vastu hakata - ametnike karistamine peab saama reegliks.

Viimane töö oli mul tugiisikuks olemine, ühele autismi diagnoosiga noorhärrale. Selle töö käigus nägin mõndagi puudust ja probleemi, nii teenust saava kui teenust andva isiku poole peal. Isiklikult puutusin esimest korda kokku käsunduslepinguga ja leian, et seda teemat tuleks väga tõsiselt reguleerida ja täiendada, sedasi et riik tagaks nõrgemale osapoolele elementaarsed vajadused. Näiteks hetkel võib tööandja maksta ära sotsiaalmaksu sedasi, et sotsiaalmaksu miinimumist jääb 1 sent puudu ning töötaja ei saa ravikindlustust, tööandja ja riik laiutavad käsi.

Homoseksuaalsuse ja enese peas ennast erilisena tundvate "sootute" jne häirega isikute teemal. Igal inimesel on õigus olla nagu ta on, kuid tuleb arvestada biloogiliste faktidega ning eristada normaalsust ja ebanormaalsust. Homoseksuaalsus on kõrvalekalle normaalsusest, sest normaalne seksuaalsus loob järglasi ning viib elu edasi. On etalonid-ideaalid ja lihtsalt niisama tavaline keskpärasus  või lausa halb eeskuju. Tänapäevane maailm, mis püüab kõike valimatult võrdsustada on "pisut" vaimselt haige. Seksuaalsuse puhul on etaloniks traditsiooniline heteroseksuaalne perekond. Need isikud kes ennast oma peas, loomana, linnuna või esemena "tunnetavad" ja selle üle uhkust tunnevad on ehedal kujul haige vaimuga.

Need homoseksuaalsed inimesed kes oskavad rahulikult normaalse seksuaalsusega inimestega kõrvuti koos elada ning enesele propaganda kaudu erikohtlemist ei nõua on inimestena teistega igati võrdsed ning väärivad samasugust tunnustust töö või muus vallas.

Rändega seonduvast lühidalt. Maa on selle rahva omand kes on selle oma esivanematelt päranduseks saanud, mitte iga suvalise külalise õigus. Eestlastel on üks kodu, võõrastel on oma kodu nende esivanemate pärandatud maal. Võõrad kes taovad vastu rinda ja röögivad võõra riigi nime ning oma kultuuri peale sunnivad, tuleb saata sinna mida nad nii väga taga igatsevad - nende oma koju tagasi. Need kes peavad Eestit enese koduks ja on õppinud ära eesti keele ning kasvatanud siin mitmed põlvkonnad juuri on omad inimesed, neid tuleb pingutuse eest tunnustada.

Venemaa on meie suur naaber, võiks ütelda, et suur vend. Oli mis oli, kaklesime minevikus veidike, juhtub. olen kindel, et Venemaaga saaks luua häid suhteid.

USA on meie sõber, teine suur vend. Eesti peaks oma valikutes mõnikord neutraalsem olema ja seekaudu oma positsiooni hoopis uuel tasandil looma.

Liiga palju on suhtumist, et inimene on riigile, inimene on töökohale, inimene on asjadele... inimene on riigile ja ettevõtetele nagu kasumit teeniv omand-ori... tegelikult on kõik vastupidi ja asjad tuleb korda teha! Oluline on iga inimene, maal ja linnas, noor ja vana, naine ja mees. Riik peab olema inimeste ees alandlik ja alluma oma rahva tahtele.

Kui Te olete motiveeritud minu tahtest tegutseda, siis palun toetage mind hea sõna või vajaliku teenusega või vabatahtlikuks olemisega,

ka rahaline annetus on vajalik, et kujundlikult öeldes "püüda anda inimestele tagasi Vaimu-Valgus, mille "jumalad" on inimestelt varastanud!" Tänan!

Riigilõiv on 500 eurot. Paluksin Teilt annetusi, tõsisemalt ainult nendelt kellel on jagada. Teistelt oleks meeldiv saada üks sent, minu moraali tõstmise eesmärgil.

Annetuste vastuvõtmine 

Allolev üksikkandidaadi annetuse vastuvõtmise kord on kooskõlas Eesti Vabariigis kehtivate seadustega.

Annetus on üksikkandidaadi tegevuse toetamiseks loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö.

Annetusi saavad vabatahtlikult ja oma vara arvelt teha Eesti Vabariigi kodakondsusega, Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega füüsilised isikud.

NB! Ülekande tegemisel üksikkandidaadi(Risto Nahkor) arvelduskontole tuleb märkida selgituse lahtrisse oma isikukood, nimi ja sõna „annetus".

Saaja:          Risto Nahkor

LHV:            EE657700771003262268

Swedbank:  EE152200221070177632

Püüan olla kättesaadav FB vahendusel ja e-posti teel. Võtke julgelt ühendust, kui Teil midagi hingel kripeldab või niisama soovite heameelt jagada. Tänan!

Jõudu ja Väge!

Risto Nahkor

nahkor.riigikogu@gmail.com

AVALIK KIRI VIRVE OSILALE - Evelin Poolamets

Foto Ida-Virumaa ERKE fb-lehelt.

Öeldakse, et vana aasta asjad tuleb ära õiendada vana aasta sees. Postitan siia oma avaliku kirja Virve Osilale, mida Põhjarannik ei soostunud avaldama. Kirjutasin selle avaliku kirja vastulausena Virve Osila artiklile:https://pohjarannik.ee/murekone-minu-moodi/, milles öeldi EKRE ja ekrekate kohta nii krõbedaid sõnu, et vaevu jäädi sündsuse piiridesse.

Avalik kiri Virve Osilale:

Tere pr. Virve Osila!

Ma olen olnud Teie luuletuste suur austaja. Olen alati nautinud Teie artikleid, mis on oma kauni lauseehituse ja rikkaliku sõnakasutusega nagu kirjanduslikud teosed. Aga kui ma lugesin Teie viimast artiklit „Murekõne minu moodi“, tekitas see minus suurt jahmatust. Te süüdistate mind kui EKRE liiget kohutavates asjades ja annate mängleva kergusega hävitavaid hinnanguid.
Te kirjutate enda kohta, et „poliitikast teate sama vähe kui siga pühapäevast“. Mõtlesin, et kui Te teaksite minust ja poliitikast rohkem, ehk ei oleks Te siis nii kergekäeline oma hinnangutes. Räägin paari sõnaga endast. Olen kahe lapse ema, mul on kaks kõrgharidust – üks neist omandatud Tartu Ülikoolis, teine Eesti Kunstiakadeemias. Koos abikaasaga taastame Kulina vana mõisahoonet, kus asus pikka aega kool. Enamus töid teeme oma kätega. Korraldame üritusi kogukonnale ja lastele. Meil on neli hobust ning aitame säilitada hobustega seotud pärimuskultuuri. Anname oma panuse, et hoitaks ajalugu, arhitektuuri ja meie külad ei jääks tühjaks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitusin seetõttu, et see on ainus erakond, mis seisab rahvusriigi säilimise eest. Eesti on ainus maalapike maailmas, kus saavad edeneda eesti rahvus ja kultuur. Ma tahan, et mu lapsed saaksid elada turvalises ühiskonnas. Vaadake, mis toimub Lääne- ja Põhja-Euroopas, samuti meie naabruses - Soomes ja Rootsis. Igapäevaselt võime lugeda, kuidas kaugelt Araabiast ja Aafrikast pärit migrandid on pannud toime kohutavaid kuritegusid: Kölnis rünnanud tuhandeid naisi, tapnud sadu inimesi rekkaga rahva hulka sõites, grupivägistanud kümneid lapsi ning õhku lasknud metrooronge. Meenutan Teile, et Turu kesklinnas lõikas migrant „allah akbar“ karjudes kõri läbi lapsevankrit lükanud naisel. Nendele õudsatele kuritegudele vaatamata tahavad meie valitsusjuhid kirjutada alla ÜRO rändelepingule, mis kohustab Eesti riiki sisuliselt laskma sisse kõik migrandid, kes seda soovivad. Õiguslikud piirangud on selle lepinguga vähendatud miinimumini. Eesti riik peab pakkuma migrantidele täies mahus kõiki teenuseid, mida ta ei saa lubada oma inimestelegi - täielikku arstiabi olukorras, kus meil endil on 100 000 ravikindlustuseta inimest. Peame teenindama migrante nende omas keeles (muide, Aafrikas on sadu dialekte, kes üksteisest aru ei saa), võimaldama neile tasuta keelõpet, elamispinda ja kõiki muid sotsiaalseid hüvesid. Eesti on väike ja mitte eriti jõukas riik. Tihti ei jätku meil politseid omade huligaanide ohjamiseks, elutähtsaid aparaate lastele ostame jõuluannetuste eest, paljud inimesed elavad allpool toimetulekupiiri jne. Vinni vallas, Rohu külas lülitati lasterikkal perel elekter välja. Küünlavalgel elades polnud õnnetus kaugel – hukkus ema ja kaks last. Mõelge, kas sellisel puhul on eetiline kinkida kortereid ja ettevõtlustoetusi islamimaadest tulnud desertööridele, kes ei põgene niivõrd sõja, kui kohustuse eest oma kodumaad kaitsta? Pole vahet, kas neid on 500 või rohkem, sest see on üdini ebaaus eluaeg Eestis tööd rüganud inimeste suhtes. 

Ülekohus ei seisa kotis ja on täiesti arusaadav, miks inimesed hakkavad meelt avaldama. See, mis toimus 26. novembri EKRE meeleavaldusel ja pani Teie sõbranna pisaraid valama, vajab selgitamist. Jah, tõepoolest väänas eurosaadik Indrek Tarand väevõimuga Martin Helme käest mikrofoni ja keeldus seda tagasi andmast. Tema sõnavõtt algas täiest kõrist mikrofoni röökimisega ning sõnumiks oli: „Ohhohhoooo“. Kui Riigikogu liikmed ja korraldajad temalt mikrofoni kätte püüdsid saada ei tahtnud ta seda tagasi anda, kuid lõpuks libises käsi lahti ja saadikuhärra pudenes inertsist istuli. Ebaväärikale käitumisele järgnes vastav kohtlemine – turvamees lükkas õigusrikkujat enda ees mitukümmend meetrit, kuni politseinikeni. Tarand ainult irvitas ja lohistas jalgu järele. Ärge unustage, et saadik pani toime kaks kriminaalkuritegu – takistas karistusseadustiku paragrahv 158 järgi avalikku koosolekut ja pani toime mikrofonivarguse. Tarandi juhtum on võrreldav olukorraga, kui keegi varastab puupüsti täis trammis käekoti – rüselus on seda suurem, mida suuremat vastupanu pätt osutab. Kui lõpuks käekott tagasi saadakse ja pätt trammist välja kupatatakse, jätkub sõit sama rahumeelselt, kui oli alanud. Nii oli ka kõnealuse meeleavaldusega. Ajakirjanduses ülespuhutud pealkirjad moonutavad tõde, sest meediat huvitab konflikt - see müüb ja toob raha sisse.

Veelgi markantsem oli 9. detsembril samasisulisel meeleavaldusel toimunu. Välismaise päritoluga mees rammis lapsekäruga, kus oli sees kaheaastane laps, meeleavaldusele tulnud inimesi, sõimates neid fašistideks. Meest ei huvitanud, et laps võib kärust kukkuda ja viga saada, vaid soovis sarnaselt Tarandile meeleavaldajaid provotseerida – eesmärk pühitseb abinõu. Kas tõesti ka siis, kui seatakse ohtu oma lapse tervis?!

Ma väga loodan, et mu kiri aitab Teil praegust poliitikat paremini mõista ja ka seda, et Teie artikkel võib demoniseerida tublisid inimesi. 

Te muidugi ei pruugi mind uskuda, sest olen ikkagi EKRE liige ja kandideerin nendel valimistel Ida-Virumaal Riigikokku. Aga usaldage ometi oma rahvast. Te ju teate kui kannatlik, rahumeelne ja alalhoidlik on eestlane. Väga ülekohtune on võrrelda oma rahvast interrindega. Eestlane teeb revolutsiooni lauldes ja ka Riigikogu esisel väljakul olid enamuses laulvas revolutsioonis osalenud inimesed, kelle meeleavalduse kõrghetk oli isamaalise laulu laulmine. Te kirjutate, et olete kurjuse ees kaitsetu. Üksi oleme me kõik kurjuse ees kaitsetud, seepärast peamegi ühte hoidma. Eriti siis, kui peame kaitsma oma riiki ja rahvast.

Rahulikku pühadeaega soovides

Evelin Poolamets 

Küsimused 8-le erakonnale.

 

1. Eestis hukkub liikluses aastas tuhandeid metskitsi ja teisi loomi, nt hukkunud metskitsi ametliku statistika andmeil 2017 oli 2849.

Milliseid võimalusi näete selle arvu vähendamiseks? Nii teede-ehituses kui muus osas?

2. Millised teed Eestis on vaja ehitada 4-realisteks? Kas on ka alternatiive?

3. Kas RB hetkeplaneeringule on alternatiive ning millised negatiivsed asjaolud selle projektiga kaasnevad? Kas ja kuidas olete kaasa aidanud alternatiivsete variantide analüüsimistele, näiteks olemasolev Pärnu raudtee trass või kõrvutikulgemine Via Balticaga?

4. Eeltasutud (tasuta) maakondlik bussiliiklus - vajalik või mitte?

5. Kas avalikud bussiliinid peaks olema eraettevõtete pärusmaa või peaks need kuuluma riigiettevõttele (Elbus sarnaselt Elronile)? Millised oleks riigi halduses valdkonna plussid või miinused?

6. Kas toetate Haapsalu (Rohuküla) raudtee ehitamist ja liikluse taasavamist Valga - Koidula raudteel? Kas Eesti vajab veel 8lähiperspektiivis) muid raudteid, näiteks Haapsalu - Pärnu - Karksi - Elva?

7. Kas tee-ehitus, -hooldus ja -remont peaks olema valdavalt riigiettevõtte asi?

8. Kuidas vähendada tühisõite ja üldse autode arvu maanteedel? On see paratamatu, arvestades kütuse jm taastumatute loodusvarade suurtes kogustes kasutamist?

9. Mil moel ja konkreetselt milliste abinõudega saaks arendada turismi kogu Eestis (mitte ainult Tallinnas)

10. Kus peaks tulevikus asuma kitsarööpmeline muuseumraudtee (praegune muuseum Lavassaares) ja kas see peaks olema riigi halduses? Kas, kuidas ja kus saaks seda rakendada osaliselt ka kohaliku liikluse jaoks, näiteks mõne kitsarööpmelise tänapäevase koosseisu abil või seoses teiste muuseumitega jms)?

11. Kas püsiühendus Saaremaaga on prioriteet?

12. Kas maanteeühendus (tamm) Haapsalust Noarootsi on prioriteet?

13. Kas paremad on ökoduktid või peaks tagama loomade liikumisteed teesildade ja -viaduktide rajamisel kallasradadena vm moel? Ka väiksematejõgede jm puhul?

14. Kas plaanite võimalusel koheselt tühistada koriluse maksustamine? (Seeneliste ja marjuliste maksustamine korjatu müügi puhul).

15. Kas rongiliiklus Tartust Põlva suunal vajab koheselt tihendamist?

16. Kas lisarongide tellimine on prioriteet ja kui kiiresti seda peab tegema? Mis mahus?

17. Vajalike tööde TOP 5 Eesti raudteel? (Pääsküla - Keila lõikude kaheteeliseks ehitamine? Aegviidu - Tapa elektrifitseerimine? Tallinna - Rapla elektrifitseerimine või muul moel kaasajastamine? Tallinna - Tartu - Riia kiirrongiliikluse käivitamine? Tallinna ringraudtee? Võru rongiliiklus?  Kiiruste tõstmine mõnel meie raudteel? Kaasaegsete tõkkesüsteemide rajamine kõikidel ülesõitudel? Kahesüsteemsete (elektri- ja diiselvedu) rongide soetamine? Uute peatuste väljaehitamine? Balti jaama süsteemide renoveerimine koos lisatee ja -perroonide ehitamisega, k.a. Lillekülas? Pärnu rongiliikluse taastamine?

18. Kas Tallinna ringraudtee on prioriteet?

19. Kas Tallinn - Tartu - Riia kiirrongiliikluse avamine on prioriteet? Milline võiks esialgu olla piisav rongiliikluse tihedus?

20. Mitu peatust on vajalik Koidula - Valga raudteel?

Parimate soovidega uueks aastaks

Neeme Sihv

MOOLOKHARVESTER - Leevi Kirsimäe

Foto: Neeme Sihv

Moolokharvester.

ÕHTULEHT 26.02.18.
ARTIKKEL Rainer Kerge: Artur Kersna.Vastuvõtt kurvastas paljusid.
Mind kurvastas Kersna „kurvastamine“.
Ise ma tunnistan, et ei vaadanud isegi televiisorit sel ilusal päeval.Lihtsalt. Mul oli muud tegemist. Siiski juhtusin kuulama Vikerraadiost presidendi kõnet, kuigi vaid osaliselt. Mis mulle meelde jäi, oli see, kui pesident ütles, et kaitskem oma keskkonda.
No kaitskem siis! Kõik, meie, eeslased ja muud rahvused, kes me elame siin Eestimaal, sellel väikesel maalapil, mille pindala on vaid 45000 ruutkilomeetrit. Hoidkem ja kaitskem kõik oma maad, ka seda kodu, mis jääb meie ukseesisest ja koduõuest vaid natu-natuke kaugemale!

Nüüd Õhtulehe juurde tagasi ja pidumuljete muljetamisele,. Tsiteerin eelnimetatud artiklis öeldut: „Telereportaaž, mis läheb üle dokumentaalfilmiks, siis järgneb mängufilm ja siis tuleb äkki nii-öelda reaalajas pilt sisse. Ja mida vaid....setuzombid ja moolokharvester!“ Edasi ütleb Kersna: „Inimesele,kes sellest midagi ei tea (Kas siis Kersna ise ka teab või ei tea temagi? Minu kommentaar). Kersna ütleb:
„ Inimesele, kes sellest midagi ei tea, pidi küll nähtust väga õudne mulje jääma- mismoodi imekaunid talvised Eesti metsad mooloki kõhtu lähevad.......sekka....muusika ja muu...edasi: läheb üle väga katartiliseks pildiks videvikus- imeline lumine Eesti ja äkki krimireportaaž....Ja mida vaid...setuzombid ja moolokharvester.!

Mina annaksin härra Ojasoole küll kõik tema „surma“patud andeks, paljalt selle eest, et ta julges oma moolokharvestriga sinna pidulikku telereportaaži sisse sõita. Sest see, mida Kersna peab nii öelda !!! reaalsuseks on tegelikult hulga hullem raalsus , see ONGI meie reaalne tegelikkus.

Varsti lähevad, juba kuu aja pärast lähevad selle mooloki kõhtu ka meie kevadised, veel imeliselt õrnrohelised metsad, siis juba rohelised ja veel kevadiselt värsked metsasalud, kus pesitsevad linnud ja kus sünnivad kitsetalled ja põdravasikad, kes on varsti kodutud. Moolok on see, kes õgib halastamatult ja tema isu ei rauge.
Ma ei tea, kas see on ka reaalsus või ulm Kersna arvates, kui näiteks minu kodukohas on juba järjepannu harvestrid ja puidupurustajad ja öisel ajal ka metsaveorekkad oma tuima tööd tegemas alates 15. veebruarist kuni tänaseni, ööpäevaringselt, ja sealhulgas ka 24. ja 25 veebruaril.

Peale presidendi kõnet juba järgmisel tööpäeval ilmus Vikerraadios „Ökskoobi!“ saates teade, et meie Keskkonnaameti või siis Keskkonnaministeeriumi juure asuv LIIGIKAITSE BÜROO on otsustanud esitada Keskkonnaministeeriumile TAOTLUSE või PALVEKIRJA kehtestamaks SEADUST, mis keelaks metsas raide lindude pesitsusajal Tuleks kehtestada RAIE RAHU AEG, JA SEDA SIIS VÄHEMALT!!! Kasvõi ainult kaitsealustes metsades ja looduskaitsealadel.

Mina tahan siin nüüd küll küsida, et huvitav-huvitav, keda või mida küll meie kaitselustes metsades siis siiani kaitstakse?
Kas on meed metsalangetajad, kes vajavad kaitset, pahatahtlike roheliste ja puukallistajate vastu?
Selliseid mõtteid äratas Õhtulehe üks artikkel. Aga oli veelgi „põnevat“ selles lehes.

Hinge puudutav oli Ene Ergma ütlus, et temal on kahju, et president ei puudutanud Tartusse tselluloositehas tegemise teemat. Ergma ütleb siin: „Keskkonnaspetsid ütlevad, et peab uurima. Mis siin uurida. Ega Emajõgi ei tekkinud Tartusse eile. See oleks, nagu hakkaks oma ema vägistama“, raiub Ergma. Järgneb Ergma pikem kommentaar meie veekogudest, jõgedest, järvedest, sealhulgas meie lõhelistest ja rääbistest, mis on ohustatud. Ergma ütleb, et meil tuleb julgeda otsustada, olla meie ise, sest keegi ei tee otsuseid meie eest.
Olgem siis meie ise. Lõpetame lolluste tegemise. Hakkame elama oma maal oma elu, mitte aga tantsu võõraste puidukontsernide ja pilli saatel
Tartu teema on taas seotud sellesama moolokiga. Tegu on välismaiste puidukontsernidega, nagu öeldud. Üks neist on näiteks Stora Enso, kes on Eestisse hulgaliselt metsi kokku ostnud ja ilmselt tunneb end siin väga mugavalt, eriti kui tema partneriks on Eesti riigile kuuluv puidufirma, keda nimetatakse Riiklikuks Metsamajandamise Keskuseks.
Tegemist ühe riigifirmaga, kelle hallata on üks kolmandik Eesti pindalast, tervelt üks kolmandik meie 45 000-st ruutkilomeetrist ja kelle hallata on 50% Eesti metsast. Minu arvates on enneolematu , et ühele riigifirmale on antud selline võim. On antud olla nagu riik riigis ja teha, mis pähe tuleb.
Heaks näiteks ongi plaan „aidata“ „oma“ metsaga teha teoks „Emajõe pastöriseerimise“ projekt, nii nagu seda projekti on ka meedias nimetatud.
Täpselt nii, nagu seda on ka käesoleva aasta jaanuaris Vikerraadiost maha öeldud, on RMK näol tegemist ka suurt sorti metsavargaga. Nagu seda välja öeldi, on ilmnenud, et RMK on ületanud raiemahte ja maha võtnud rohkem puitu, kui lubatud ja muuhulgas esitanud ka statistikaametile oma raiutud puidu koguste kohta valeandmeid. Sellele teatele järgnes kohe ka ühe vihase onu kriitikanool, kes muu hulgas nimetas, et RMK hallatavad metsad on väga halvas seisus.

Mõtlesin, et teemat ka rohkem käsitletakse, et kui palju puitu kus kohas, kuidas ja miks metsad maha võeti ja kes vastutab selle eest. On järgnenud totaalne vaikus. Surmvaikus.
Selle asemel ilmus Vikerraadios, kui ma ei eksi, vaid paar päeva hiljem, RMK juhtidega intervjuu, kus nad teatasid, et kavatsevad sõlmida (juba!?) eellepingu selle ka Õhtulehes nimetatud tehasega.
RMK kohustub siis andma tehasele poole oma raiutavast paberipuust. Puidutarne aeg on RMK kohustus niikauaks, kuni tehas oma investeeringu tasa teeb, ehk 15 aastaks.

Kuna tehas investeerib väidetavalt miljard eurot oma tehas rajamisse, siis tuleb see miljard raha ju kõik meie eesti metsast ehk MOOLOKI kõhust.
Ja ega siis plaanitav tehas ei tee siin mingit heategevust. Kui me jätame Emajõe küpsetamise välja, siis tahab tehas ju ka kasumist. Nii et paneme teise miljardi veel otsa, mille siis meie „majandust õitsetav“ tselluloositehas meie metsadest 15 aasta jooksul välja peab pigistama.

JA MIS SAAB meie metsadest 15 aasta pärast? Huvitab see üldse kedagi? Eesti metsa on ägedasti majandatud juba 27 aastat. Ikka ja jälle lauldakse meile, eesti rahvale, hosiannat, et Eestis on praegu meta rohkem kui 100 aastat tagasi.
Üks laulikutest on V. Koržets, kes selle pallikese 03.02. Vikerraadio „Kajaloodis“ õhku viskas. Tõsi, Koržets on ka RMK reklaaminägu, see selleks, aga selliste hõisete peale võib küll teha ainult ühe ja ainsa järelduse: Eesti mets on hakanud meie viljastava demokraatia tingimustes väga-väga palju kiiremini kasvama, kui see toimus100 aastat tagasi.

Lõpetaksin oma kriitikaloo lõbusamal teemal. Õhtulehes ilmus ka Silja Ratti artikkel, kus ta ütleb: Tuhanded eestlased trügisid Lätis alkoholi pärast. Tragikoomiline aktsioon: valitsuse aktsiisipoliitika vastane retk kujunes alkoholiostu ralliks.
Kui selle peale mõelda, siis ei tea, kas nutta või naerda. Pigem viimast. Kes siis ikka nalja teeb, kui mitte ise. Mu meelest oli EKRE selle ürituse autor, võin ka eksida, praegusel poliitmaastikul on ka reform kõva tegija, kes võitleb küünte, hammaste, käte, jalgade ja-ei-tea-mis kohaga soovunelma eest, saada Toompeale.
Vaatasin internetist videot sellest viinarallist ja kuulasin kõnet, mis peeti rahva kogunemisel. Mingil väljakul kõneles üks naisisik, kelle jutust jäigi meelde vaid esimene asjalik lause, tsiteerin: „Meie metsad lähevad mutiauku.“ Aga jah, nagu seda võis välja lugeda „Õhtulehe“ teemaartiklist, oli selle viinaralliga tsirkust kui palju. Aga mis rahval vajagi rohkemat, kui tsirkust ja leiba. Seda esimest näikse jätkuvat.. Nii et jätku mõlemale!

Kõige naljakam koht tuleb aga minu jaoks nüüd. Kuulsin eile Tallinna TV „ Meedia Keskpunkti“ saatest väidet, et see viinaralli olevat korraldatud Meie Opositsioonipartei, nimega Reformierakond eestvedamisel ja ka loomulikult rahadega. Eesmärk, aidata meie valitsus kukutada.

On see nüüd vandenõuteooria või tõsilugu, ei tea,kuid eks alkoholitootjadki seisavad oma huvide eest, kuidas muidu. Ega nemadki maga.

Nii et elu Eestis on huvitav. Õhtuleht on põnev väljaanne. Jõudu talle meie meediamaastikul!