Pühapäev, 30. detsember 2018

MOOLOKHARVESTER - Leevi Kirsimäe



Foto: Neeme Sihv



Moolokharvester.

ÕHTULEHT 26.02.18.
ARTIKKEL Rainer Kerge: Artur Kersna.Vastuvõtt kurvastas paljusid.
Mind kurvastas Kersna „kurvastamine“.
Ise ma tunnistan, et ei vaadanud isegi televiisorit sel ilusal päeval.Lihtsalt. Mul oli muud tegemist. Siiski juhtusin kuulama Vikerraadiost presidendi kõnet, kuigi vaid osaliselt. Mis mulle meelde jäi, oli see, kui pesident ütles, et kaitskem oma keskkonda.
No kaitskem siis! Kõik, meie, eeslased ja muud rahvused, kes me elame siin Eestimaal, sellel väikesel maalapil, mille pindala on vaid 45000 ruutkilomeetrit. Hoidkem ja kaitskem kõik oma maad, ka seda kodu, mis jääb meie ukseesisest ja koduõuest vaid natu-natuke kaugemale!

Nüüd Õhtulehe juurde tagasi ja pidumuljete muljetamisele,. Tsiteerin eelnimetatud artiklis öeldut: „Telereportaaž, mis läheb üle dokumentaalfilmiks, siis järgneb mängufilm ja siis tuleb äkki nii-öelda reaalajas pilt sisse. Ja mida vaid....setuzombid ja moolokharvester!“ Edasi ütleb Kersna: „Inimesele,kes sellest midagi ei tea (Kas siis Kersna ise ka teab või ei tea temagi? Minu kommentaar). Kersna ütleb:
„ Inimesele, kes sellest midagi ei tea, pidi küll nähtust väga õudne mulje jääma- mismoodi imekaunid talvised Eesti metsad mooloki kõhtu lähevad.......sekka....muusika ja muu...edasi: läheb üle väga katartiliseks pildiks videvikus- imeline lumine Eesti ja äkki krimireportaaž....Ja mida vaid...setuzombid ja moolokharvester.!

Mina annaksin härra Ojasoole küll kõik tema „surma“patud andeks, paljalt selle eest, et ta julges oma moolokharvestriga sinna pidulikku telereportaaži sisse sõita. Sest see, mida Kersna peab nii öelda !!! reaalsuseks on tegelikult hulga hullem raalsus , see ONGI meie reaalne tegelikkus.

Varsti lähevad, juba kuu aja pärast lähevad selle mooloki kõhtu ka meie kevadised, veel imeliselt õrnrohelised metsad, siis juba rohelised ja veel kevadiselt värsked metsasalud, kus pesitsevad linnud ja kus sünnivad kitsetalled ja põdravasikad, kes on varsti kodutud. Moolok on see, kes õgib halastamatult ja tema isu ei rauge.
Ma ei tea, kas see on ka reaalsus või ulm Kersna arvates, kui näiteks minu kodukohas on juba järjepannu harvestrid ja puidupurustajad ja öisel ajal ka metsaveorekkad oma tuima tööd tegemas alates 15. veebruarist kuni tänaseni, ööpäevaringselt, ja sealhulgas ka 24. ja 25 veebruaril.

Peale presidendi kõnet juba järgmisel tööpäeval ilmus Vikerraadios „Ökskoobi!“ saates teade, et meie Keskkonnaameti või siis Keskkonnaministeeriumi juure asuv LIIGIKAITSE BÜROO on otsustanud esitada Keskkonnaministeeriumile TAOTLUSE või PALVEKIRJA kehtestamaks SEADUST, mis keelaks metsas raide lindude pesitsusajal Tuleks kehtestada RAIE RAHU AEG, JA SEDA SIIS VÄHEMALT!!! Kasvõi ainult kaitsealustes metsades ja looduskaitsealadel.

Mina tahan siin nüüd küll küsida, et huvitav-huvitav, keda või mida küll meie kaitselustes metsades siis siiani kaitstakse?
Kas on meed metsalangetajad, kes vajavad kaitset, pahatahtlike roheliste ja puukallistajate vastu?
Selliseid mõtteid äratas Õhtulehe üks artikkel. Aga oli veelgi „põnevat“ selles lehes.

Hinge puudutav oli Ene Ergma ütlus, et temal on kahju, et president ei puudutanud Tartusse tselluloositehas tegemise teemat. Ergma ütleb siin: „Keskkonnaspetsid ütlevad, et peab uurima. Mis siin uurida. Ega Emajõgi ei tekkinud Tartusse eile. See oleks, nagu hakkaks oma ema vägistama“, raiub Ergma. Järgneb Ergma pikem kommentaar meie veekogudest, jõgedest, järvedest, sealhulgas meie lõhelistest ja rääbistest, mis on ohustatud. Ergma ütleb, et meil tuleb julgeda otsustada, olla meie ise, sest keegi ei tee otsuseid meie eest.
Olgem siis meie ise. Lõpetame lolluste tegemise. Hakkame elama oma maal oma elu, mitte aga tantsu võõraste puidukontsernide ja pilli saatel
Tartu teema on taas seotud sellesama moolokiga. Tegu on välismaiste puidukontsernidega, nagu öeldud. Üks neist on näiteks Stora Enso, kes on Eestisse hulgaliselt metsi kokku ostnud ja ilmselt tunneb end siin väga mugavalt, eriti kui tema partneriks on Eesti riigile kuuluv puidufirma, keda nimetatakse Riiklikuks Metsamajandamise Keskuseks.
Tegemist ühe riigifirmaga, kelle hallata on üks kolmandik Eesti pindalast, tervelt üks kolmandik meie 45 000-st ruutkilomeetrist ja kelle hallata on 50% Eesti metsast. Minu arvates on enneolematu , et ühele riigifirmale on antud selline võim. On antud olla nagu riik riigis ja teha, mis pähe tuleb.
Heaks näiteks ongi plaan „aidata“ „oma“ metsaga teha teoks „Emajõe pastöriseerimise“ projekt, nii nagu seda projekti on ka meedias nimetatud.
Täpselt nii, nagu seda on ka käesoleva aasta jaanuaris Vikerraadiost maha öeldud, on RMK näol tegemist ka suurt sorti metsavargaga. Nagu seda välja öeldi, on ilmnenud, et RMK on ületanud raiemahte ja maha võtnud rohkem puitu, kui lubatud ja muuhulgas esitanud ka statistikaametile oma raiutud puidu koguste kohta valeandmeid. Sellele teatele järgnes kohe ka ühe vihase onu kriitikanool, kes muu hulgas nimetas, et RMK hallatavad metsad on väga halvas seisus.

Mõtlesin, et teemat ka rohkem käsitletakse, et kui palju puitu kus kohas, kuidas ja miks metsad maha võeti ja kes vastutab selle eest. On järgnenud totaalne vaikus. Surmvaikus.
Selle asemel ilmus Vikerraadios, kui ma ei eksi, vaid paar päeva hiljem, RMK juhtidega intervjuu, kus nad teatasid, et kavatsevad sõlmida (juba!?) eellepingu selle ka Õhtulehes nimetatud tehasega.
RMK kohustub siis andma tehasele poole oma raiutavast paberipuust. Puidutarne aeg on RMK kohustus niikauaks, kuni tehas oma investeeringu tasa teeb, ehk 15 aastaks.

Kuna tehas investeerib väidetavalt miljard eurot oma tehas rajamisse, siis tuleb see miljard raha ju kõik meie eesti metsast ehk MOOLOKI kõhust.
Ja ega siis plaanitav tehas ei tee siin mingit heategevust. Kui me jätame Emajõe küpsetamise välja, siis tahab tehas ju ka kasumist. Nii et paneme teise miljardi veel otsa, mille siis meie „majandust õitsetav“ tselluloositehas meie metsadest 15 aasta jooksul välja peab pigistama.

JA MIS SAAB meie metsadest 15 aasta pärast? Huvitab see üldse kedagi? Eesti metsa on ägedasti majandatud juba 27 aastat. Ikka ja jälle lauldakse meile, eesti rahvale, hosiannat, et Eestis on praegu meta rohkem kui 100 aastat tagasi.
Üks laulikutest on V. Koržets, kes selle pallikese 03.02. Vikerraadio „Kajaloodis“ õhku viskas. Tõsi, Koržets on ka RMK reklaaminägu, see selleks, aga selliste hõisete peale võib küll teha ainult ühe ja ainsa järelduse: Eesti mets on hakanud meie viljastava demokraatia tingimustes väga-väga palju kiiremini kasvama, kui see toimus100 aastat tagasi.

Lõpetaksin oma kriitikaloo lõbusamal teemal. Õhtulehes ilmus ka Silja Ratti artikkel, kus ta ütleb: Tuhanded eestlased trügisid Lätis alkoholi pärast. Tragikoomiline aktsioon: valitsuse aktsiisipoliitika vastane retk kujunes alkoholiostu ralliks.
Kui selle peale mõelda, siis ei tea, kas nutta või naerda. Pigem viimast. Kes siis ikka nalja teeb, kui mitte ise. Mu meelest oli EKRE selle ürituse autor, võin ka eksida, praegusel poliitmaastikul on ka reform kõva tegija, kes võitleb küünte, hammaste, käte, jalgade ja-ei-tea-mis kohaga soovunelma eest, saada Toompeale.
Vaatasin internetist videot sellest viinarallist ja kuulasin kõnet, mis peeti rahva kogunemisel. Mingil väljakul kõneles üks naisisik, kelle jutust jäigi meelde vaid esimene asjalik lause, tsiteerin: „Meie metsad lähevad mutiauku.“ Aga jah, nagu seda võis välja lugeda „Õhtulehe“ teemaartiklist, oli selle viinaralliga tsirkust kui palju. Aga mis rahval vajagi rohkemat, kui tsirkust ja leiba. Seda esimest näikse jätkuvat.. Nii et jätku mõlemale!

Kõige naljakam koht tuleb aga minu jaoks nüüd. Kuulsin eile Tallinna TV „ Meedia Keskpunkti“ saatest väidet, et see viinaralli olevat korraldatud Meie Opositsioonipartei, nimega Reformierakond eestvedamisel ja ka loomulikult rahadega. Eesmärk, aidata meie valitsus kukutada.

On see nüüd vandenõuteooria või tõsilugu, ei tea,kuid eks alkoholitootjadki seisavad oma huvide eest, kuidas muidu. Ega nemadki maga.

Nii et elu Eestis on huvitav. Õhtuleht on põnev väljaanne. Jõudu talle meie meediamaastikul!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar