Tuleviku mets?
Foto: Neeme Sihv
Õuduste unenägu ilmsi.
Elan maal, aga tunnen, et peab vist linna kolima. Mulle on ikka öeldud, et sa elad metsade keskel ja oled kui vanajumala enda selja taga. Maaelu romantika, linnulaul, värske õhk, rahu ja vaikus.
Paistab et nüüd on jumal RAHA.
Juba mitmendat päeva kostub mulle elutuppa harvestrite müra, eile kuulasin puiduhakkuri, purustaja või goljotiini -ilusal lapsel mitu ilusat nime- ulgu. Viimane teeb ikka kohutavat müra.
Ma ei kujuta, mis elu peavad praegu metsloomad elama. Nad on ikka kohutavas stressis.
Üleeile peeti siin hundijahti. Mis nüüd viga loomi küttida, kui me elame kohati kui stepis- kõik ju lage. Igatahes küttimise ajal oli siin nii äge tulistamine, nagu oleks lahing toimunud. Kui tulin koju, oli terve mu pikk kodutee endiste metsade vahel kui üks suur vererada. Haavatud loom oli nähtavasti osavate küttide käe läbi üsna auklikuks lastud, enne kui ta eluküünal kustustutada suudeti. Võib-olla oli õppelaskmine?
Selline romantika siis.
Praegu, kui ma kirjutan, on raevukas tööhoos mootorsaed ja mitmed-mitmed trimmerid.
Praegu on metsanduses käibel uus termin- väheväärtuslik mets. Sinna alla saab siis kõike liigitada, alates võsast, üksikutest väiksematest puistutest kuni noore metsani välja.
Mis minu kodu ümbrusesse puutub, siis siin hakatakse nähtavasti „uuele ringile“ minema.
Kord on siit juba metsad maha võetud ja seda ikka meie taasiseseisvunud Eestis, mis saab nüüd mitte 100. aastaseks vaid alles 27. aastaseks.
Nüüd on siis asemele kasvanud mets, mida saab nimetada „väheväärtuslikuks“ ja mis siis otse öeldes lihtsalt hakitakse puruks.
Purustatud puit läheb edasi katlamajandusse, sooja tootmiseks või siis hoopiski Eesti Energia kateldesse, säästu(? )elektri tootmiseks Samas tervelt üks kolmandik Eesti puidutoodangust läheb subsideeritud säästuelektri tootmiseks piiri taha, näiteks Taani, ekspordituna Eestist Eesti (?) suurettevõtja "Granul Investi" poolt.
On tulemas aeg, kus iga oksake, iga raoke, mis varem jäi metsale väetiseks, kui ta ära kõdunes, iga oksake on saamas nüüd rahaks.
Võib-olla mõni mõtleb, et mul kole kade meel sellest rahahulgast, mis metsadest tuleb, aga mul on kahju metsloomist, kes jäävad kodutuks ja lindudest, kes kevadisel ajal lihtsalt koos pesadega ära hakitakse. Ja kevad ei ole enam kaugel vaid kohe-kohe oma ilus ja õrnuses saabumas.
Ma näen seda ja ma ei saa kätt ette panna. Ma ei saa muud teha kui vaid pealt vaadata või siis siit „jumala selja tagant“ põgeneda. Linna, kus on linnamüra ja tuledesära, mugavus, hubasus, ilu ja õitseng. Linna, kus kõik on nii väga hästi. Linna, kus me elame praegu paremini kui eales, paremini kui kunagi varem.
Olen püüdnud ka oma lugusid meie metsaga toimuvast saata meie meediaväljaanetele, aga üks neist leiab, et neil pole leheruumi, teine ei pea vajalikuks isegi vastata.
Meil on ju vaba ajakirjandus.
Kas tõesti algab meie väikese Eesti metsadest toiduahel, mille lülid on nii kõvast rauast sepistatud, et seda ahelat suudab purustada vaid üks ja ainus jumal, see on AEG.
16. veebruar 2018a.
Leevi Kirsimäe
leevi.kirsimae@gmail.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar