METSAASJAD - Lembitu Twerdianski

Kõrvemaa.

Foto: Neeme Sihv

Jaanipäev.

Karl Pärn oli igas suhtes maksimalist, vähemalt metsaülema omailma raamides. Tal oli see ka väljakujunenud töö- ja sõprussuhteid arvestades lihtsam, kui paljudel teistel metsaülematel. Feliks Nõmmsalu, kunagine Läänemaa metsamajandi direktor, pikka aega ministri esimene asetäitja, oli suur jahinduse entusiast. See oli äärmiselt vajalik isikuomadus, mis aitas palju kaasa metsaministeeriumi heale käekäigule. Ta vedas sõber Karla juurde igasuguseid asjamehi, kes jahti tahtsid pidada. Siis sai ka oma soove edasi antud ja enamasti need ka täide läksid. Ta oli otsustanud toetada Karl Pärna soovi luua iseseisev Kullamaa Jahimajand peamiselt metskonna maade alusel. See tehtigi ära ja nüüd, peale Jäägrikoja valmimist hakati siia tooma ka Venemaa ja isegi välismaa külalisi. Karl Pärn oli ka esimene metsaülem, kes sai endale osta unistuste auto Volga GAZ 24. Ja mitte üks kord, vaid isegi kaks korda. Oli siis see õnnis päev, kui Karl oma esimese Volga kätte sai. See oli just jaanipäeva eelne aeg ja metsaülem tuli uhkelt oma uhke autoga Kullamaale. Jaanilaupäev tulemas ja naispere vaikselt lootmas, ehk viiakse seekord jaanitulele uue autoga. Jaanituld tehti traditsiooniliselt jõekäärus lasketiiru juures. Kuigi sinna oli metskonnast pool kilomeetrit, sõideti ka see ots alati metskonna vana gazikuga. Päev enne jaanilaupäeva ütles Karl, et sõidab korraks Torma ja Laiuse maile, oma kodukanti, sugulastele ja noorpõlvekamraadidele vaja ka uudis koju viia. Tagasi ilmus metsaülem nädala pärast. Ega ei tahtnud palju rääkida, kus ta oli või kuidas uudis vastu võeti. Igatahes esimene sõit oli tal otse hoiukassasse sularaha välja võtma. Liigud olid läinud nii kõvaks, et viimase sõidupäeva pidi ilma söömata olema, tuul puhus püksitaskuis. Siiski esimene asi, mida ta hoolitsevalt alluvatelt küsis oli see, et kuidas nad jaanitulele said ja kas keegi ikka viis? Kui kuulis, et keegi ei viinud ja jala tuli minna, ütles kahetsevalt: „Jala?!  No on ikka inetu küll jala jaanitulele minna!“

****************************

                                                        

Anton Hansen Tammsaare radadel

Kõrvemaa looduskaitseala avamiseks taastati Metsaministeeriumi poolt minister Heino Tedre isiklikul eestvedanisel Vargamäe talu. Sõitsime avamisele Kullamaa legendaarse metsaülema Karl Pärnaga. Selliseid ülevabariiklikke metsameeste kokkutulekuid korraldati siis igasuguste vähegi tähelepanu pälvivate sündmuste puhul. See aitas kaasa metsameeste ühtsustunde loomisele. Võib öelda, et vähemalt kõik  Eesti metsaülemd tundsid üksteist. Metsatöötajate päevadel, raievõistlustel, noorte spetsialistide päevadel, mitmesuguste mälestusparkide istutamisel ja mitmetel muudel tähtpäevadel nagu Järvselja ja Luua aastapäevadel jne tulid kokku ka paljud peametsaülemad, peainsenerid, abimetsaülemad, insenerid, ka metsnikud. Seetõttu said paljud neistki ajapikku tuttavaks. Kui nimi läkski meelest, siis kohtumisel tundsid ikka kolleegi ära. Niisiis käisime ringi taastatud majapidamises ja selle ümber. Toas äratasid tähelepanu voodid, mis olid vaevalt 150 cm pikad, sellised kõrgete otstega. Pärn vaatas neid mõtlikult ja ütles: „Küll see elu oli ikka inetu sel ajal. Kuidas nad üldse sellises voodis......“ Niikaua, kui ta sobivaid sõnu otsis, tõttas kohe appi selgitusi jagav Iver Asarov, kes oli ühtlasi esimene Kõrvemaa looduskaitseala juhataja. „...Seksi tegid, tahtsid sa vist öelda? Tead siis tehti seda vanainimese asja kas lavatsil kasuka peal või rehetoa põrandal põhu peal, kus noorem või sulaserahvas sageli ka magas. Ja suvel sai seda teha lakas heinte peal või kasvõi aganikus. Ja parsil oli ka ruumi küll. Ja kui rukkivihud veel seal kuivamas olid, siis pühi pärast ainult põrandalt teri kokku!“ Pärn jäi mõttesse ja tüki aja pärast avaldas oma arvamuse: „Parsil..., no pidi siis ikka üle küla mürin olema.!

***************************

Katkendid raamatust "Läänlaste Lood".

UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

Lembitu Twerdianski.

KOHTUMINE JUUNIKOMMUNISTIGA - Lembitu Twerdianski

Kohtumine juunikommunistiga

 Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.

Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.

Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.

Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.

Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!

Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

*****************

 

UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

MINU KÕNE HIRVEPARGIS 2017 - Ants Erm

Minu kõne Hirvepargis 23. augustil 2017

Head kaasvõitlejad, head kuulajad!
 
Tulime Aivar Kivisiv'iga siia Ukraina lippudega, tulime otse meie iganädalaselt piketilt Vene saatkonna ees. Minul täitus täna kolm aastat nende pikettide organiseerimisest - 23. augustil 2014 korraldasin ma seal esimese piketi, tõsi koos Tarmo Kruusimäega korraldatavte iganädalaste pikettideni jäi veel paar kuud. Siin kohal tahan tänada Mari-Ann ja Tunne Kelamit, kes alati kui vähegi võimalik meie pikettidel osalevad, s.t Mari-Ann sageli, Tunne siis kui kolmapäeval kodumaal juhtub olema. Tänud teile, Kelamid. Minult on sageli küsitud: "Miks te siin seisate, see ei muuda ju midagi?". Ei ole me keegi nii naiivsed, et arvaksime, et kukutame piketiga Putini! Ei seda me ei suuda, aga me suudame toetada moraalselt neid, kes on Putiniga reaalselt sõjas, näidata ukrainlastele, et nad ei ole oma võitluses üksi. Ja nende pojad ja isad, emad ja tütred on rindel kodumaad kaitsets pidevas surmaohus, pea iga päev hukkub keegi Putini kuuli läbi. Olgem ausad - nad pavad seda sõda ka meie eest, nad on sidunud agressoril käed! Aga Ukraina juurde tulen oma kõne lõpus veel tagasi.
Lagle (Parek) just rääkis, mida inimesed toona, 30 aastat tagsi rohkem või vähem kartsid, millele olid valmis massiliselt alla kirjutama ja mida pigem peljati. Väidan, et mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile "mission impossible", kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks peale Stalini surma enam ei võtnud. Ainult et, ... selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane, kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud. Selles, oli neil muidugi õigus, et 99,98% oleks tulemus olnud niikuinii.
Aga ikkagi olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevits - info nende tegemistest kostis Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa vahendusel ka läbi "kolme õe" tekitatud ragina - jah juba siis sogasid "kolm õde" Tallinnas eetrit! Levis ka info Jüri Kuke, Enn Tarto ja Mart Nikluse võitlustest. Midagi oli kurjuse impeeriumis hakanud murenema.Tulid uuemad ajad, tuli Sirje Kiin'i algatatud 40 kiri - oleksin sellele ilmselt alla kirjutanud, kui oleksin sattunud olema õigel ajal õiges kohas. Ja see kiri levis juba ka käest kätte. Jah, paistab täna ju süütu palvekirjana, aga igal ajal on omad türannid omade meetoditega, on omad kangelased ja ka reeturid. (rääkimata lõik, vt. allpool).
MRP AEG-st ja ERSP-st on täna juba nii palju räägitud, et ei hakka üle kordama. Lisan vaid niipalju, et need on inimesed, kelle arvamust, olgu see siis nii või teistpidine, võtan alati tõsiselt, sest tean, nad räägivad seda mida mõtlevad, nad ei tegele poliittehnoloogiaga, nad ei müü Eesti riiki!
Kõik tänased sõnavõtjad on rõhutanud tõe tähtsust, Lagle juhtis tähelepanu, et ka 30 aastat tagasi nõuti siinsamas just tõde, nõuti Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokollide avalikustamist. Ja kuhu oleme jõudnud tänaseks? Tõejärgsesse ühiskonda? Ühiskonda, kus on kahtluse alla seatud suur osa põhitõdedest, suur osa sellest, mille nimel me omal ajal tegutsesime. Kahtluse alla on seatud rahvusriigi mõte, rahvuse mõte, okupantidest on kujundatud vaesed kannatajad ja rahvuse, eesti keele ja eesti meele eestseisjaid nimetatakse natsideks ja rassistideks, isamaalisus on tabusõna. Kui seda teeksid vaid mingid friigid , Jumal nendega - Eestis kehtib arvamusvabadus - aga kui tegelinskitele, kes järjepidevalt halvustavad ja labastavad kõike, mis eestlasele on püha, on avatud avalik-õiguslik meediaruum, siis on ikka kuri karjas küll.

Mis on sellel pistmist "tõejärgse ühiskonnaga"? Tsiteerin: "Nii oli ka Eesti iseseisvumise ja 1990. aastate radikaalsete reformide osas võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi, alates sellest, et tegemist oli „loomuliku tagasipöördumisega läände“ ja lõpetades sellega, et toimunu „oli XX sajandi suurim katastroof ja karjuv ebaõiglus“. Me teame, et parempoolsete, Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus (tagasipöördumine läände ja radikaalsete reformide vältimatus) sai kiiresti valitsevaks ja et enamik eestikeelseid inimesi võttis selle kiiresti omaks." 
Tsitaadi autoriks on tuntud politoloog, Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna lektor, gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpiku üks autoreid. Tõe huvides olgu öeldud ka nimi - Tõnis Saarts.

Niisiis, iga asja kohta on "võimalik konstrueerida väga erinevaid diskursusi", ehk siis kõik ajalookäsitlused on ühteviisi tõesed, ehk siis tõde, kui sellist ei ole olemas, okupatsioon on vaid üks võimalikest tõlgendustest. Läheme siis edasi: ei olnud ei punaterrorit ega holokausti, ei olnud holodomori, ei olnud Krimmi okupeerimist ega sõda Ukrainas - kõik vaid erinevad "diskursused".
Selline filosoofiline konstruktsioon on ju võimalik - reaalset maailma ei ole olemas, kõik sõltub vaid meie kujutlusvõimest, aga...kui see on tõde, ka siis ei ole meil muud peale hakata, kui võidelda nende "väljamõeldud tontidega" - vastasel korral oleks ainus mõistlik alternatiiv loobuda väljamõeldud iseendast ja end tappa lasta või vabasurma minna.

Tõejärgse ühiskonna võidukäik Euroopas sai mulle reaalsuseks aastal 2008 - peale Venemaa sissetungi Gruusiasse, kui "rahu" saavutati Szarkozi ja Putini kokkulepetega, millega pesti Putini käed selles konfliktis puhtaks. Sama tendents jätkus ka Krimmi okupeerimisel ja jätkub Ukraina puhul tegelikult tänaseni - ei ole vene vägesid, ei ole okupeerimist, on vaid mingid kosmosest ilmunud rohelised mehikesed, kellest Putin pole midagi kuulnud. Paraku on see just see diskursus, mis meeldib nii Putinile kui Läänele, kuigi tegelikkusega, ehk tõega, olgu reaalis või kujutluses, ei ole sellel mingisugust pistmist.

Lõpetuseks - Tõde, ainult Tõde peame me kuulutama, nagu 30 aastat tagasi!

Elagu Eesti, elagu Ukraina!

Ants Erm.


 Allpool informatiivne lõik, mille aja kokkuhoiu huvides kordamata/rääkimata jätsin.
Trivimi Velliste eestvedamisel pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mis vormistati 12. detsembril 1987. 15. augustil asutati Lagle Pareki, Tiit Madissoni, Jüri Miku, Jan Kõrbi, Heiki Ahoneni, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirendi poolt Molotov-Ribbentroppi pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), auliikmeteks valiti toona vangistuses viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto. 23. augustil 87 korraldas MRP-AEG Tiit Madissoni eestvedamisel Hirvepargis poliitilise meeleavalduse nõudmisega avalikustada Molotov-Ribbentroppi pakt. 
Edasi kulges kõik juba revolutsioonilise kiirusega, aktiviseerusid ka kommunistid, kas omaalgatuslikult või käsu korras - pigem usun viimast varianti - 1-2. aprill 1988 loomeliitude pleenum, 13. aprill telesaade "Mõtleme veel" ja idee "rahvarindest perestroika toetuseks".
MRP-AEG eestvedamisel loodi 20. augustil 1988 ERSP, Loodi ka Eesti Kristlik Demokraatlik Liit (Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Aivar Kala, Andrus Villem,...), Eesti Kristlik Liit (Illar Hallaste, Kalle Lindi,..), ühendus Res Publica (Mart Nutt, Andres Herkel, Ivo Rull, ...), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990, Kaido Kama, Kalle Eller,...) - kuidas need viimased nimed küll hiljem nii süüdimatult usurpeeriti? 
24. veebruar 1989 - EMS, ERSP ja EKL (Trivimi Velliste, Mart Laar, Tunne Kelam, Hillar Hallaste) käisid Estonias välja Rein Taagepera ja Harald Tillemanni geniaalses idee Eesti kodanike registreerimisest ning Eesti Kongressi valimisest. Rahvarinde algatajate jaoks oli see õudusunenägu, ehk nagu kirjutas Marju Lauristin läbi kahe ajalehepoogna, et "tema ei saa Harald Tillemannist aru". Aga rahvas sai! Ja läks nii nagu minema pidi - me taastasime Eesti Vabariigi!

Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?

 

Fotod netist.

Milline on muusika roll mürareostuse tekkes?

Tänapäeval, mil päevakorras prügisorteerimine keskkonna saastekoormuse vähendamiseks, ei aduta sageli üht teist reostuse vormi – müra. Viimasel ajal on Euroopa Liidus küll hakatud suuremat tähelepanu pöörama vajadusele vähendada tööstuslikku müra, aga olme-, teenindus- ja meelelahutussfääris puutume selle saasteliigi – „kõrvulukustava muusikaga´“ – sageli kokku.

Väikese lapse vanemana olen viibinud lasteüritustel, kus detsibellid on olnud kruvitud üsna kõrgele, ja ma pole kindel, et ei ületatud lubatud norme.

Taolises olukorras tekib küsimus, kas taustaks mõeldud muusika peab tõesti luust ja lihast läbi tungima? Ajal, mil on tekkinud vaikusedefitsiit – vaikusest on saanud loodusvara – peaksid ürituste korraldajad (ja ehk ka need lapsevanemad, kes valju helitaustaga lepivad) kaaluma riske, mida tekitab laste kuulmisele või tervisele üldse, aga ka sotsiaalsele käitumisele, vali muusika.

Tänapäeval, mil müratase on võrreldes 1980. aastatega kolm korda kõrgem, näitab kuulmiskahjustuste arv tõusutendentsi. Prantsusmaal näiteks kannatab kuulmishäirete all iga viies teismeline.

See on mõtlemapanev fakt, eriti kuna USA Bostoni lastehaigla audioloogi Brian Fligori sõnul „müratekkeline kuulmiskahjustus areneb nii aeglaselt ja salakavalalt, et sellest on raske aru saada, enne kui on juba liiga hilja.”

Allpool toon ära helitugevuse tabeli ja räägin lähemalt sellest, kuidas reageerib kõrv tugevatele helidele ja neid talub.

Talutava müra ülempiiriks peetakse pidevat mürataset 65 dB. Tervisele otseselt kahjulik on aga kestev müra tugevusega üle 85 dB. Kuulmiselundi ühekordse kahjustuse riskipiiriks peetakse 130–140 dB tugevusega müra.

Kuidas mõjutavad kõrva tugevad helid?

Väga tugevad helid põhjustavad kõrvades valu ja nende tekitatud surve tõttu võib puruneda trummikile. Kui tugevad helid kestavad pikka aega, võngub trummikile kaua liiga suures ulatuses, mistõttu selle elastsus väheneb ja kuulmine nõrgeneb. Püsiva ja tugeva heliärrituse tagajärjel kõrv väsib. Pikema aja jooksul kahjustavad väga tugevad helid kuulmisrakke, mille tagajärjel inimene enam hästi ei kuule.

Kuulmiselundi ja kesknärvisüsteemi kaudu mõjutab müra kõiki inimese elundsüsteeme ning elundeid. Peamiselt kaevatakse selle tagajärjel väsimust, peavalu, keskendumis- ja töövõime halvenemist ning unehäireid.

Kuidas aru saada, et muusika on liiga vali?

Üldised ohumärgid

• Lärmist või valjust muusikast tingitud vilin või sumin kõrvades mürakeskkonnas või sealt väljumisel.

• Summutatud kuulmine või moonutatud helide tajumine.

• Raskused kõnest arusaamisega, eriti rahvarohkes paigas.

• Tunne nagu oleks pea paks ja vatti täis.

• Valu kõrvas (pole tavaliselt esimene ohumärk). 

Ettepanekud muusikaga seotud müra taseme vähendamiseks

• Tasuta kõrvaklappide jagamine üritustel.

• Akustika- ja helitehnikaalase koolituse laiendamine. (Ainult kõrva järgi ei saa otsustada helitugevuse üle. Näiteks on raske vahet teha muusikal helitugevusega 85 dB või 100 dB. Samas on viimase kahjustav mõju esimesega võrreldes lausa 32 korda suurem.)

• Meetmete rakendamine kohaliku omavalitsuse poolt üldise mürataseme alandamiseks.

Päev läbi taustaks mängiva raadio, teleka või maki sumin pole parim viis, kuidas väikelapsest mõistlik muusikatarbija või vastutustundlik muusikategija kujundada. Lapsi tuleks õpetada muusikat normaalsel helitugevusel kuulama ja vajadusel ka kõrvaklappe kasutama.

Peaksime uues põlvkonnas juba maast madalast kasvatama austavat suhtumist ümbritsevasse, õpetama neid kuulama vaikust ja seeläbi ülesehitavalt ka iseennast, kaasinimesi ning loodust.

Internetimaterjalide ja isiklike tähelepanekute põhjal murelik lapsevanem

MAIE LUUS

HELITUGEVUSE TABEL

Helitugevus                  Näide elust

0 dB

20 dB                   väga vaikne sosin

45 dB                   vaikse inimese hääl

60 dB                   keskmise tugevusega inimhääl

70 dB                   karjumine

80 dB                   mootorratas tänaval

90 dB                   suruõhuhaamer

100–120 dB         vabaõhu rokk-kontsert

120–140 dB         reaktiivlennuki mootor 200 m kaugusel

(Ilmunud varem ajalehes Helme-Tõrva Elus 2008. aastal, kui autoril oli väikelaps).

Teemat  võiks edasi arendada, käsitledes, kuidas „muusikamüra“ kui selline ohustab nt meie koduloomade psüühikat, aga ka üldisemalt looduskeskkonda.

KES MUUGIB PANDORA LAEGAST? - Neeme Sihv

 

KES MUUGIB PANDORA LAEGAST?

Pandora laeka lugu teavad palju, ehk vaid noortest on suur osa neid, kes pole sellest kuulnudki. Aga see ei sega teadasaamast. Kahjuks võib öelda, et meie siin Eestimaal oleme küll kurjust ja paha tunda saanud, aga kas me oleme sellest ka õppinud? Või laseme uued muukijad Pandora laeka kallale?

Muidugi näevad inimesed sedagi asja erinevalt ja ollakse eriarvamustel. Näiteks "Postimees" kirjutas täna loo sel teemal, "Rändekvoot on poliitikutele peavaluks" ning avalehel oli suures kirjas sissejuhatuseks järgmine tekst: "Võõrtöölised. Sisserändekvoodi kaotamisest võib saada järgmine relv, mida poliitpropagandas hirmu külvamiseks ära kasutatakse". Muidugi ei imesta vast enam keegi, et "Postimees" läheneb asjale selle nurga alt. Üllatavam olnuks, kui järsku räägitaks lehes sellest, et seda teemat kasutatakse poliitpropagandas massilise sisserände õigustamiseks!? Nii nagu räägib sellest Anvelt. Nimi, mis ei ole esimest korda Eesti ajaloos esile tõusnud, teavad meist paljud, et eelmisel korral oli see nimi, mis tähendas võõrvõimu ja võõra ideoloogia pealesurumise algusaegu. Nüüdseks on sama nimi samas kontekstis taas laua juures, Pandora laeka laua juures.

Teema on tavapärane, igapäevaselt räägitakse tööjõuturust ja võõrtööjõust, eestlaste arvu ja töötavate inimeste arvu vähenemisest, maksuraha vähenemisest jne. Kas Pandora laegas on siis see võlunipp, mis viib meid helgesse tulevikku? Ma ei vaidle vastu, et nii mõnigi võõrtööline oleks meile vajalik. Kasvõi juba siia tulnud välismaise firma juhtkonnas. Aga kui palju neid meil (vaja) oleks? Mõni tuhat vast kindlasti, see poleks ei üllatav ega hirmutav. seda enam, et nagunii meile tuleb välismaalasi, kes armastusest maa või inimese vastu, kes põgenemas rahulikumale maale. Nii sõja eest (neid pole tõesti õnneks palju olnud, veel) kui ka Euroopas toimuva eest. Ja loomulikult ei saa ega tohigi me jõuda olukorrani, kus kvoot oleks 0! Seda saab see olla vaid illegaalide jm sellise kontingendi puhul.

Praegusel hetkel on Eestis rändekvoot 0,1% elanikkonnast ehk 1317 inimest aastas. Mõeldes selle numbrile, ei tekita see hirmu, isegi mitte aastakümnete kontekstis. Küll aga ütleb Anvelt: 

«Igasugune sisserändeteema enne valimisi on väga hell. Meil ei ole koalitsioonis üksmeelt,» nentis Anvelt. Ta peab saavutuseks juba sedagi, et küsimus üldse valitsuses arutlusel on. «Sisserändeteema on kellelegi hea kaart ja hea malakas. Saab mängida lihtsate hirmude pinnal, et võõrad tulevad ja võtavad töö ära,» lisas ta. Kui lugesin seda artiklit, siis ma ei kahelnudki, et hoolega lugemine toob välja palju rohkem kui kirjas või vähemalt paljastab järjekordselt mõne poliitilise jõu tegeliku palge. Muidugi, kes näeb, see teab niigi, kes on pime, selle jaoks on ka loo tulem ikka selline nagu soovib ta ise või nagu tõlgendavad seda paljud poliitikud.

Paraku hirmud töö kaotamiseks ongi olemas. ja põhjendatud. Tavaliselt tuuakse välja raskustes "siplevaid" valdkondi, nagu IT ja tervishoid (arstid) ning viidatakse just neile. Kumbki valdkond ei ole selline, mis ei võimaldaks ametimehi ja -naisi ka Eestis "kasvatada", lihtsalt selle jaoks on varasematel aegadel liiga vähe ära tehtud. Tegelikult on pea iga valdkonna õppevõimalused olnud viletsad ning väheprestiizhed, sest perspektiiv pole ju meeldiv. Teades, millised palgad sageli ees ootavad (mõni valdkond siis välja arvatud) või lausa mõistes, kuidas meie arstid-õed siit hoopis ära lähevad, ei kiputagi õppima neid ega ka teisi ameteid.

Nüüdseks on muidugi laeka ligi hiilinud muukvargad jultunumaks läinud, nõudes paremaid muukimisvahendeid. Ei kardeta põhjenduseks tuua, et meil on vaja peagi kõiki lihtsama ja odavama töö tegijaid:

Lisaks võiks valitsus kehtestada loetelu tööjõupuudusega valdkondadest, mis siis tõstetaks kvoodi alt välja. Praegu on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul kõige rohkem vaja mootorsõidukite juhte ning IT-tippspetsialiste. Viimased tõstetigi selle aasta algul kvoodi alt välja.
Inimestepuudus on ka näiteks loodus- ja tehnikateaduse, metalli- ja masinatööstuse ning tervishoiu valdkonnas. Samuti võiks kvoodi alt välja tõsta kõrge, näiteks kahekordse Eesti keskmise palgaga välismaalased, pakub siseministeerium.

Muidugi, oluline on mitte pakkuda meie oma inimestele kõrget palka, kuigi siin tuuakse üheks põhjenduseks, miks kvoot vabaks lasta, just kõrgem palk. Ning ongi esile toodud rohkem valdkondi, koristajad, Maxima-müüjad ja maasikakorjajad siiski seekord jutuks ei tule. Selles lõigus, sest siiski mainitakse, et "nagunii juba käiakse siin tööl".  Ja nii jõuab muukija järgmise järelduseni:

«PPA võiks tegeleda ikkagi julgeoleku küsimusega, kontrollida tausta. Julgeolekurisk on olemas,» nendib Anvelt. «Paljud tulevad ida suunalt, nii Venemaalt kui ka Ukrainast. See on tunduvalt suurem surve, kui on meie jaoks Vahemere põgenikekriis.»

Ja, julgeolekuriski on alati, pole vahet, kuskohast tullakse. Julgeolekuriski üks suurimaid faktoreid on aga võõrrahva protsent. Kui suur siis arvates peaks olema rändekvoot?

 Siseministeerium edastas läinud nädalal rühmale oma ettepanekud. Neist esimese järgi võiks sisserände piirarvust täielikult loobuda. Vajadusel oleks vabariigi valitsusel voli siia saabuvate välismaalaste hulka piirata. Teine variant oleks tõsta kvooti vähemalt 0,3 protsendile alalisest elanikkonnast, mis tähendaks, et 1317 asemel tohiks aastas Eestisse tulla ligi 4000 võõrtöölist.

Seega, kahekümne aasta pärast oleks meil siin ligi 100 000 võõralt maalt ja kultuurist pärit inimest. Lisame juurde sündivad lapsed ja muul moel siia saabuvad sulelised-karvased, halli passi omanikud jt ning see arv võib küündida juba 200 000-ni! See number on täiesti realistlik. Samas võib eeldada, et eestlaste lahkumine oma kodust jätkub, nii et laias laastus võiks 20 aasta pärast olla Eestis v i i e n d i k elanikkonnast võõrad. Viiendik! Kellest eeldatavasti ei lõimu siin suurem osa, pigem kujunevad oma kogukonnad ja ka getod. Ja see on tõepoolest juba julgeolekuoht! Kes seda Eestile soovivad? Ikka need, kes ise aru ei saa, mida nad teevad või hoopis väga hästi aru saavad!

 "......aga me tahame, et need inimesed tooksid Eestisse lisaväärtust, ja selleks me peame ise investeerima, et inimeste kvaliteet oleks võimalikult hea,» räägib minister......."

Loomulikult räägib Anvelt ISE investeerimisest, ainult et loomulikult vaikib ta sellesse, et me ISE ei ole piisavalt investeerinud meie endi inimeste õppimisvõimalustesse! Ja ammugi ei too ta esile seda, mille toob loos "Meil on ajalooline kogemus võõrtööjõuga, mis teeb ettevaatlikuks" esile Helir-Valdor Seeder Kas relvana poliitpropagandas või tõsiselt seda ütlev? Kas Helir-Valdor Seeder soovib ka päriselt hoida anveltid eemal Pandora laekast? Oleks meeldiv....

Helir-Valdor Seeder:

Odava tööjõu eelisele toetuv majandus ei ole jätkusuutlik. On vaja võtta suund sellele, et ettevõtjad panustaksid rohkem tööviljakuse suurenemisse, sest vahe selles on meil nii Soome kui ka Rootsiga mitmekordne. Samuti peame igati soodustama inimeste kodumaale tagasipöördumist, rakendama tööle puuetega inimesi ja ka eakamaid.

Eelnevas artiklis aga:

 Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsari sõnul on sisserände küsimus ülioluline. «Eesti majanduse kõige suurem lähikümnendite probleem on töötajate arvu kahanemine. Töötajate arvust sõltub otseselt nii tervishoiu-, penisioni- kui kogu sotsiaalsüsteemi rahastamine. Samuti mõjutab töötajate nappus oluliselt uute investeeringute lisandumist Eestisse. Seega küsimus on kõigi Eesti elanike heaolus,» toonitab ta.

Selle üle pole midagi imestada, ETAKL juhataja näebki asju AUNULT tööandjate vaatevinklist. Nende tööandjate, kelle esindajad (pole vahet, kas kõrgepalgalised välismaalt või siit) ei suuda tänase päevani aru saada, milles on meie probleemid! Ning kelle jaoks on kõige olulisem just odav tööjõud, see, mille eest hoiatavad nii Helir-Valdor Seeder kui paljud teised.  Et aga Toomas Tamsar niivõrd pimedat mängib, on muidugi omaette tase! Et siis töötajate arvust sõltub? Ehk hoopis sissetulekust ja paljust muust?

Kui sellist lugu loeb töötaja, kes kulutab kolmetunnise töö tegemiseks kaheksa tundi, siis mida ta tunneb? Arvan, et raevu! Raevu, sest Muhu leiba ja siiakala ta osta ei jaksa. Või kui, siis vahel harva, näpistades selle jaoks raha millegi muu arvelt! Ajal, kui needsamad muhu leiva tootjad jt kodumaised väikeettevõtjad just loodavadki, et meie oma inimeste maksejõulisus tõuseks nii kõrgele, et saaks tagada ka hea sissetuleku teistele ettevõtjatele! 

Siia võib tuua lisaks vihje turismile. Välisturist soovib siin näha rahvuslikku ja omapärast keskkonda, mida mujal ei näe. Põliselanikkonda kõigi oma veidruste ja rahvusliku eripäraga. Ning süüa muhu leiba ja siiakala! Ning see tooks taas kaudselt läbi väikeetevõtjate veelgi rohkem raha riigikassasse. oma inimeste jaoks!

"Postimees" (Tiina Kaukvere) aga viskab veelgi villast:

 Praegu kasutab Eesti n-ö tööandjapõhist süsteemi, mis tähendab, et esimese sammu peab tegema tööandja. Ta peab otsima esmalt vajalikke töökäsi Eestist või Euroopa Liidust. Kui ta seda ei suuda, peab ta küsima töötukassast luba vajaliku hariduse ja töökogemusega välismaalase riiki kutsumiseks.

......

 Eesti proovikiviks on omakorda veel see, et sõel ei saa olla väga tihe, sest noorte ja haritute asemel jooksevad siia tormi pigem Ukraina lihttöölised. Samas on meil neid ka vaja.

Nojah, riigile maksud saavad tõusta mitmel moel. Kelle arvates odava tööjõu, aga kelle arvates töötajate sissetulekute kasvu arvelt. Valik on meie! Eelkõige töötajate kätes ja selle valiku saab välja tuua valimistel. Sest muidugi meeldiks tööandjatele rohkem variant, kus ta saaks "tõestada", et "ta ei suuda leida vajalikke töökäsi Eestist või EL-st", lihtsalt mokaotsast seda põhjenduseks tuues. Või veelgi parem, saada orjatööjõu siiasaabumine piirangute alt vabaks! Ega siis artikli autor ilmaasjata "komista" ja too välja ka selle - lihttöölised Ukrainast. Küllap oleks tore ka araabiamaadest, Aafrikast, Vietnamist jm!?

Helir-Valdor Seeder

Ettevõtete vajadus lisatööjõu järele on mõistetav, kuid samal ajal peame nende sissetoomise puhul kaugemale ette vaatama kui ainult käesolev majandustõus, sest majanduse langedes jäävad need töökäed üle ja neid tuleb toetada meie sotsiaalsüsteemist. Kiirem sisseränne, kui lõimumistempo lubaks, toob kaasa probleeme. Ka meil endal on ajalooline kogemus võõrtööjõuga, keda nõukogude ajal veeti siit läbi miljonites. Pärast mitut aastakümmet ei ole me leidnud lahendusi probleemidele seal, kus eestikeelne elanikkond on pigem vähemuses, näiteks Lasnamäel, Sillamäel ja Narvas.

Jah, ei Anvelt ega Tamsar räägi sõnagi sellest, et mingi aja möödudes tuleb meil võib olla neid saabunud "spetsialiste" koos kodakondsetega hoopis üleval pidama hakata. Mis on eriliseks mureks juba meie "eeskuju"-Euroopas!

Loo lõpetuseks peaks aga esile tooma veel ühe Anvelti tsitaadi:

Uus süsteem saaks seaduseks kõige varem alles tuleval kevadel, hindab minister. «Midagi ei ole teha, see peab läbima riigikogu saali ja tuleb leida konsensus, mis rahuldab tööandjaid ja on ühiskonnas vastuvõetav,» ütleb ta.

Kas on keegi, kellele ei meenu sotside jt poolt tehtud asjad, mis on lõhestanud ühiskonda, mitte olnud vastuvõetavad? Minule meenub küll ja rohkem, palju rohkem, kui üks! Nii et teatud jõud on alati teerullina ühiskonnast üle sõitnud, sellest hoolimata tullakse lagedale populistliku jutuga ühiskonnast. Kogumist, mis tegelikult on nende jaoks igasuguse väärtuseta.

Nii et uus seadus võiks käivituda kõige varem kevadel? Ehk tasuks vähemalt sügiseste valimiste ajal anda selge signaal sellest, et pandora laegas on tabu ja selle muukijad tuleks laua juures minema peksta? Seda enam, et Eesti edu võti saab olla ainult mõtlemises, mitte demagoogias!

Neeme Sihv

OLEN IKKA USKUNUD AUSUSESSE - Evelin Liiva

Autori foto.

OLEN IKKA USKUNUD AUSUSESSE - Evelin Liiva

Ma tunnen oma head sõpra ca 30 aastat.
Mina olin veel koolilaps, tema juba pereinimene. Ta on alati olnud uskumatult töökas.
Ta pole iial kurtnud, vaid alati lahendusi otsinud. Ka siis, kui abikaasa suri mõne aja eest.
Pere on toidetud, tööd tehtud ja maksud makstud.
Ja just maksudest ma nüüd rääkida tahangi.
Olen alati korrutanud kõigile nagu papagoi, et riik, see oleme ju meie ise ja kui meie makse ei maksa, siis kust riik raha saab.
Olen teadlikult suunanud oma makstavad maksud alati vaesemasse valda(hoides seal sissekirjutust ja ettevõtte juriidilist aadressi), et anda oma panus.
Ma olen alati täiesti siiralt ja naiivselt uskunud, et kuigi täiuslikku süsteemi pole olemas, siis on ikkagi õiglane olla aus kodanik.
Täna ma nii enam ei mõtle. Mitte ainult sellepärast, et mu sõber ootab haiglas südame siirdamist ja oma riiklikku toetust ta sel kuul ei saa, sest taotluse läbivaatamine võtvat aega. Ei ole lugu, pere ei pea ju see kuu sööma ja makse maksma.
Juba eelmisel suvel, kui mu isa sai operatsioonile ainult ise makstes ja inimesed mu ümber ainult raha eest arstiabi saavadki.
Ma olen aastaid ettevõtjana maksnud endale kõrget palka, kuigi ei peaks. Olen arvanud, et minu panus on vajalik, just maksude läbi.
Naiivselt arvanud ka, et nii on aus.
Minu eraisikuna makstav sotsiaalmaks aastas on ca 14000 eurot. Ainult sotsiaalmaks, lisaks veel muud maksud.
Seda summat makstes ei taha ma näha, et isa saab arstile ainult raha eest ja sõber jõuetuna haiglavoodis lamades ei saa oma peret toita.
Ma tean, et igal inimesel minu kõrval on samasugused lood olemas, kellel valusamad, kellel vihasemad.
Täna ma tunnen, et riik ei tohiks saada minu maksusid, sest riik on hoolimatu, ülbe ja rumal peremees minu rahale. Just, minu rahale! Mina olen teinud tööd, ausalt, hoolikalt ja südamega. Riik aga käitub minu teenitud töö tulemiga selliselt, nagu see oleks tema raha ja ta võib sellega teha mida iganes.
Ei või! Riik peab käima ümber selle rahaga austavalt, tänulikult ja hoolivalt. See raha peab minema õigesse kohta ja jõudma õigete inimesteni. See raha PEAB ravima minu isa ja see raha PEAB tagama mu sõbra perele söögiraha.
See raha EI TOHI minna järjekordse maali ostuks ega järjekordse eralennuki kuludeks. EI TOHI!

Mõtlen siin seda ka veel, et kui riik sama rangelt ja hoolikalt annaks raha välja, kui rangelt ja hoolikalt ta seda kogub, olekski meil üks väga hea riik.
Mõelge korraks. Seesama halastamatu maksuametnik, kes hoolega kõik maksud sisse kasseerib… Paneks tema õige sama halastamatult raha välja andma, maksude raha.
Ta peab jälgima, et iga abivajaja saaks kindlasti oma toetuse. Ta peab jälgima, et inimene saaks kindlasti vajaliku arstiabi. Ta peab tagama selle, et ka kõige kaugemates maakolgastes ei oleks näljas ja väärkohelduid lapsi. Ta peab seda tegema iga kell ja alati.
See kindlasti ei saa olla võimatu missioon, sest kui saab maksud halastamatult kokku korjata, siis saab samu töömeetodeid ju rakendada ka raha välja andmiseks.
Näiteks endine Maksuameti peadirektor oli ääretult võimekas tegelane. Kelkis, kuidas tema tööautolt on riigi raha eest erisoodustusmakski makstud ja korraldas erinevaid jälitustegevusi.
Vot kui nüüd temasugune halastamatu ja võimekas inimene panna raha välja andma.
Kontrollib ja kasvõi salaja jälitab, et sotsiaaltöötaja käiks kõikide abivajajate juures, kaardistades mured ja tagades muredele lahenduse. Lahendus mõistagi peab tulema riigikassast. Kui lahendust ei tule, järgnevad ranged sanktsioonid. Riik maksab trahve ja viiviseid ja mõistagi abivajajale. Minu sõber näiteks saaks heldelt viivist selle eest, et kohe oma toetust kätte ei saanud ja isale makstakse oma raha kasutamise eest intressi ja ikka heldelt, sama heldelt, nagu riik maksude puhul rakendab.
Kuniks sellist lahendust ei ole, on riik minu rahale halb finantsjuht ja halvad juhid reeglina lastakse lahti.
Minu mure on ainult selles, et kuidas praegust halba juhti lahti lasta?
Aga küll ma selle ka välja nuputan…

See mõtlemapanev lugu on autori suhtlusmeediast.
https://www.facebook.com/evelin.liiva/posts/10209370261669570

RAHVUSLUS KUI ELU MÕTE - Urmas Espenberg

Rahvuslus kui elu mõte - Urmas Espenberg 

Elu mõttest on kirjutatud palju, aga see ei pruugi meid takistada taaskord küsimast, kes me oleme ja kuhu liigume? Mis on iga inimese elu mõte või milline see võiks olla?

Puhtfilosoofiliselt ehk Kanti „puhta mõistuse“ loogika järgi tuleb tõdeda, et iseenesest elu mõtet kahjuks ei ole või õigemini, nagu ütles Spinoza, on elu mõte causa sui, ehk et selle mõistmine ja mõte peituvad elus eneses. Materialistid peavad maailma algpõhjuseks ja mõtteks igavest ning hoomamatut Mateeriat, idealistid ajatut Maailma Vaimu ningdeistid igavest jagamatut kõige olemasoleva loojat ja juhtijat Jumalat. Kuid kui puhta mõistuse radadelt maisemale teekonnale minna, siis on inimese elu mõtteid märksa rohkem. Ühiskonnas elades, ja eriti siis kui rakendame dialektiliselt teist nn kõrvalasuvat vaatepunkti ning toome mängu subjekti mõiste – täpsemalt öeldes vastates küsimusele elu mõttest kellegi jaoks, mitte küsimust elu mõttest üldse või puhtalt,  jõuame reaalsemate tulemusteni.

Ühiskond pakub inimestele elu mõtte leidmiseks mitmeid võimalusi. Selleks võivad olla suuremad ja üllamad asjad nagu kodumaa, rahva teenimine, vabaduse armastus või kõiges Jumala tahtmise järgmine, kuid ka vähemkõlavad väärtused ja arengud nagu raha ja rikkuse kogumine või materiaalse heaolu kindlustamine, erialane karjäär, seksuaalne armastus ja lapsed, poliitiline võim, kultuur ja vaimsus – kuidas kellelegi. Kuid selleks et mõista, millised on erinevate inimeste elu mõtted, tuleb enne veidi uurida inimese olemust. Just inimese olemus on selleks baasiks, millest kasvavad välja erinevad elu eesmärgid ja mõtted.

Elu mõte ja inimese olemus

Mõned inimlikud omadused on üldised, universaalsed ja igiomased meile kõigile alates inimkonna algusest kuni tänapäevani. Teised aga ülimalt kitsad, sügavalt personaalsed ja nii spetsiifilised, et ei oma üldises aspektis laiemat tähendust. Inimese olemus ja elu mõtte mõiste on ühiskonna pika ajaloo jooksul pidevas muutumises.

Inimene pärineb loodusest ja on tema orgaaniline osa. Ajaloo algetappidel ei suutnud inimene end isegi Loodusest eristada. Ta elas ja hingas koos Loodusega, elas n.ö. Looduse sees ning kustus koos sellega kuni lõpuks suri. Ühiskonna arenedes, eriti pärast eraomandi, riigi, religiooni ja perekonna tekkimist, kerkis inimese ja Looduse vahele piir. Inimene on nüüd Loodusest tugevasti võõrandunud, kipub viimast koguni eitama või isegi oma ülemuslikkust Looduse ees rõhutama. Karmima kliimaga piirkondades – kõrbed, kõrgmäestikud, troopilised vihmametsad, arktilised alad –, on inimene säilitanud oma tugevama sideme loodusega ning elab viimasega tihedamas harmoonias.

Kuid 70% maailma elanikkonnast on kolinud linnadesse, kus inimühiskond domineerib looduse üle. Linnadžungli märksõnadeks on tootmine, tarbimishullus, massimeedia, virtuaalmaailm, prügi ja müra. Roheline mõtteviis püüab inimesi loodusega taas harmooniasse viia, kuid urbaniseerumisest ja sotsialiseerumisest tingitud protsessid on nii tugevad, et ökoloogiline elukorraldus on visa taas juurduma. Tõsi, transpordi ja infotehnoloogia areng vähendavad tunduvalt erinevusi keskuste ja perifeeria vahel, kuigi paralleelselt toimub teatud piirkondades jätkuvalt ka ääremaastumine. Enam ei pea prestiiži saavutamise nimel tingimata elama New Yorgis, Pariisis või Londonis. Tähtsam on inimese varaline ja sotsiaalne seisund, tema karjäär ja suhtlemine, mitte niivõrd elukoht, mida vahetatakse elu jooksul ajutiselt või alaliselt üsna tihti. Suurlinnad on elamiseks järjest ohtlikumad ja vähemkõlbulikud, sest sinna on kogunenud palju immigrante ja juurteta inimesi. Linnas on hea varjuda ka kurjategijatel, liiklemiseks napib teid ja vahendeid, õhk on saastatud  ja varitseb ka palju muid ohte. Elu on kirju ja stressirohke.

Inimene on poliitiline loom, nagu ütles Aristoteles. Meil on teatud sotsiaalne staatus ja majanduslikud huvid, mis meid tagant tõukavad. Inimene kuulub sotsiaalsetesse kihtidesse ja gruppidesse, seda nii jõukuse, rahvuse, nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni, soo, usu kui ka muude tunnuste alusel. Kõik inimeste, ideoloogiate ja poliitikate katsed maailma ajaloos neid kihte ja gruppe kaotada või võrdsustada on läbi kukkunud ja toonud kaasa sedavõrd palju inimohvreid ja traagikat, et seda on võimatu pisarate meredesse ümber arvestada. Kuid utoopiline eesmärk ühiskond tasalülitada pole kuhugi kadunud. Antud kriteeriumid on nagu inimsoo majakad, mis näitavad ühiskonna ja inimeste eripärasid ning takistavad sellel muutumast halliks amorfseks ühetaoliseks keskselt juhtivaks massiks.

Võib-olla pole inimkonnast saanud ühetaolist halli massi seetõttu, et identiteet annab konkreetsete inimeste eludele mõtte ja erisuse? Väga hea on see kui inimese enda huvid langevad kokku laiema grupi huvidega. Siis tunneb inimene end otseselt vajalikuna ja see on talle oluline. Ehk annab näiteks väikse rahva eluõiguse eest seismine inimesele elule mõtte? Vastutus isamaa, emakeele, kultuuri ning riigi eest seismine, juhul kui viimane veel olemas on. Paljud rahvusriigid ja rahvad on tänaseks kolinud ajaloo kalmistule. Meenutame kasvõi meie lähinaabreid liivlasi. Kui rahvusriik on ohus, siis on see kindlasti väga üllas ja haarav tegevus, mis pakuks narratiivi ja oleks elu mõtteks paljudele inimestele, et oma eksistentsile õigustust ja põhjendust leida ning tulevastelt põlvedelt tänu pälvida.

Olla eestlane – kerge või raske ülesanne?

Jakobsoni ja Koidula aeg oli meie esimene ja kõige entusiastlikum rahvuslik ärkamisaeg, mis tõi meile laulupeod, lipu, emakeelse hariduse ja meedia, idee rahvusriigist. Teine saabus koos Esimese Vabariigi saabumisega ning too periood torkas silma erakordse viljakusega rahvusliku kultuuri ja majanduse edendamisel. Ja mida kõike Eestis siis ei toodetud alates lennukitest, teehöövlitest ja lõpetades tikkude ning muu pudi-padi toodanguga... Kolmas rahvuslik ärkamine algas enne NSVL lagunemist ja kestis kuni Euroopa Liitu astumiseni välja. Sinna kuuluvad Laulev revolutsioon ja lastebuum, mis tänaseks on kahjuks vaibunud. Kultuur küll edeneb, kunagi pole ilmutatud nii palju emakeelseid romaane, luulekogusid, filme, teatritükke kui nüüd. Kultuur küll õitseb, ent selle tarbijaid jääb aina vähemaks. Samas toimuvad maailmas meie ümber ärevakstegevad muudatused ja lähenevad ohud, mida ei tohi maha magada. Globaliseerumine haarab enda rüppe ka kultuuri ja keele ning viimased võivad tõsiselt alla käia.

Tundub, et oleme vajunud muretusse letargilisse unne ja tarvis on veel üht suuremat rahvuslikku ärkamist. Majandus on praktiliselt kokku kuivamas ja sõltub vaid Euroopa Liidu toetustest, kuid kauaks neidki. Eesti põliselanikkond jookseb laiali ja asemele tuuakse SRÜ riikide nagu Venemaa ja Ukraina inimesi, samuti kolmanda maailma pagulasi ning immigrante. Õnneks on rahvuslus ja rahvusriigikeskne mõtlemine Euroopas taastumas. Seda nii teatud rahvuslike liikumiste näol nii Euroopas kui Eestis, kui ka ideoloogiates, mis meid ümbritsevad. Rahvusriigi ja rahvuskultuuri eest seismine näib andvat paljudele eludele mõtte ja see on ju vägagi positiivne.

(2016)