Laupäev, 4. mai 2019

MÕRTSUKLIK PÕLLUMAJANDUS - Leevi Kirsimäe


Foto: Neeme Sihv




Mõrtsuklik põllumajandus, aasta 2019.

Hoidu tapmast!

Mõrtsuklik põllumajandus. Kõlab pahasti? Jah, nii on. Hoidu tapmast. Leebe palve? Näib nii.

AASTAL 2002.
Refereerin artklit aastast 2002, 13.06 pealkirjaga „Vale niitmine surmab väikeloomi“, väljaandest „Roheline Värav“.
„Igal aastal hukkub tuhandeid loomi ja linde heinamaadel vikatitera all. Loomade elu päästaksid õiged niitmisvõtted, mida JUBA KOLHOOSIAJAL ÕPETATI. Aga paljud ei järgi neid tänaseni.“

AASTAL 2014
Minu kommentaar: Aga kuis on siis täna, aastal 2014?

Riho Västrik, eelnimetatud artikli autor jätkab: „Mugavusest niidetakse kõigepealt heinamaa otsad, et siis edasi-tagasi liikudes keskele jõuda. Kui heinamaa otsas on juhuslikult mets, on loomad kindlas lõksus. „Uluk on harjunud käima oma radu,“ selgitas Mahtra riigijahipiirkonna juhataja Jaan Mitt. „Kui tal lõigata põgenemistee varjetingimustesse- metsa, siis ta peidab end paraku viimase heinakaare sisse. Tänapäevaste liikurniidukite puhul töhendab see, et VIIMANE NIIDE ON NAGU HAKKLIHA.“


Tasakaal käis ühel Kesk-Eesti põllul, kus traktorid niitsid täpselt nii, nagu ei peaks. Karvased ohvrid jäid heinakaarde.

Eestis pole viimase ajal täpselt uuritud, kui palju loomi põllumajandusmasinate läbi hukkub. Venemaal Moskva lähistel tehtud uurimuse kohaselt ON TAPATÖÖ SÜGISE VILJAKORISTUSE AJAL AGA ISEGI SUUREM KUI HEINATEOL.

„KOHTADES, KUS ON INTENSIIVNE PÕLLUNDUS, VÕIB HUKKUDA 50-70 % NOORLOOMI“ ütles Mitt.
....Keskkonnaministeeriumi looduskaitsenõuniku Tiit Sillaotsa sõnul pole seadust heinaniitmise võtete ja tähtaegade kohta, tegu on eetikaküsimusega „KUI RÄÄGIME, ET LOODUS VAJAB HOIDMIST JA KULUTAME SELLEKS RAHA, VAJAB KA SEE PROBLEEM ARVESTAMIST“
Ainsat väljapääsu näeb Sillaots inimeste veenmises.

Minu kommentaar: Kahju, kui eetika puudus on loomatapja. Aga inimene?

AASTAL 2014
Kuis on täna inimeste veenmisega. Kelle ülesanne see oleks? Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, EPA- Eesti Põllumajandus Akademia? Põllumajandusministerium või hoopis Looduskaitseamet? Kes peaks põllumehi veenma? Või võtma vastu seaduse või määruse või juhendi heinaniitmise (viljakoristuse) võtete ja tähtaegade kohta? Näiteks jahimeestel on ju oma jahiseadus ja jahieetika koodeks.

EETIKA:
Meenub, kuidas Teet Koitjärv, Keskkonnaameti nõunik, õpetas ja juhendas 5. mail 2014 raadioeetrist meie elanikkonda, et ära näpi pesast tulnud ja abituna tunduvat linnupoega ega too metsast koju abituna tunduvat kitsetalle ega muud loomalast. Kas ei võiks tema või keegi teine nõunik või spetsialist nõnda samuti ÕPETADA põllumeest, et armas põldur, HOIDU TAPMAST! Sedasama linnupoega või kitsetalle.

Ajalehelugu jätkub:
Mitt usub, et enamik traktoriste ei tee loodusele tahtlikult kurja. „Mees, kes on ise näinud, kuidas viimase kaare sees on jänese pojad või on mõnel kitsetallel jalad alt ära sõitnud, teeb omad järeldused“, ütles ta. Ta möönab aga, et inimesi on nii- ja naasuguseid. „Mõnele ei aita see ka.“

ÕIGE NIITMINE:
„Parim variant on, kui masinaga sõidetakse niidutüki keskele ja alustatakse sealt.Tegemist on n.n. lahkuniitmisega, KUS KESKOSA NIIDETAKSE LAHTI ENNE ja minnakse edasi äärte poole. Siis saavad kõik, kes ennast peita tahavad, seda teha. LUBAMATU ON, kui traktor hakkab servast võtma ja jõuab spiraalselt keskele. Nii lihtne see ongi.
Riho Västrik õpetab ka oma loos, et linnupoegade säästmiseks tuleks heinateoga pisut oodata, et linnupojad jõuaksid pesadest lahkuda.

IKKA RATASRINGI, IKKA RINGIRATAST:
Olen jälginud meie põldurite heinaniitmist ja viljavõtmist. Seda jälgida on eriti hea, oh, seda pole sugugi hea näha, hea on jälgida seda bussiaknast. Mis on muutunud nende aastatega, mis jäävad 2002 ja 2014 vahele?
Muutunud on peaasjalikult põldude suurus.
Praegune põllumajanduslik maaviljelus on üliintensiivne ja kogub veelgi tuure, toetudes peaasjalikult väljavõideldud?! eurotoetustele ja väljavõideldud?! Euroliidu Rohelise Põllumajanduse nõuete mittearvestamisele, sõnaga, Eesti Vabariigi põllumajanduspoliitikale.
Põllud on ülisuured. Kui ma oma kodutänavast välja sõidan kas siis põhja või lõunasse, siis tundub, et kõik see maa, mida silm haarab, on vaid üksainus suur põld. KODUTANUMALT mujale kodumaa paigusse sõites, eriti just bussiga, on näha sedasama trendi mujalgi Eestis.

Ikka ringiratast.
SIIS ONGI NII VÄGA SELGESTI NÄHA, KUI LIIKURNIIDUKID VÕI KOMBAINID SÕIDAVAD üksnes ja ainult RATASRINGI.
Vahel on suurel viljapõllul näha selles RATASRINGIS kimamas lausa mitut kombaini, justkui sotsialistlikku võistlust tegemas, et kes kiirem ja tublim.

Lisan siia veel paar kildu:
Eelmisel aastal õnnestus mul avaldada kohalikus ajalehes „Sakalas“ samateemaline lugu pealkirjaga „Hoidu tapmast“. Seejärel kohtasin üht kohalikku agronoomiharidusega põllumeest, kes ütles: „Lugesin su lugu. Sain targemaks. Pean tunnistama, et mina pole varem küll midagi sellist kuulnud. Olen ikka ja alati ainult ringikujuliselt niitnud.“

KURB.
Eelmisel aastal oli ühes telekanalis, vist kanal 2.s viljavõtmise ajal intervjuu eesti KÕIGE KÕIGE (OLIGI SELLISE PEALKIRJAGA SAADE) suurema kombaini juhiga, kes oli ka juhtumisi eesti pikim kombainer, nii kahemeetri mees. Seal nad siis seisid TELEPILDIS põllu veeres, mees ja tema hiigelkombain, kui reporter küsis, et kuidas siis on ka töötada eesti kõige võimsama kombaini peal. Kombainer vastas eestlaslikult tagasihoidlikult, et oh, ei midagi erilist. Töö käib nagu ikka. Algul niidame viljaringid lahti ja siis läheb võtmiseks.

Järeldub, et see põllumees ei tea midagi ei õigest ega valest niitmisest. Tema niidab kestlikult nii, nagu on harjunud. Pöördun jälle tagasi juba öeldud mõtte juurde, et kes on see, kes peaks õpetama meie põllumehi, kuidas niita keskkonnasõbralikult ja loodust säästvalt. Ehk seesama Keskkonnaameti nõunik Teet Koitjärv, kes on korduvalt Rahvusringhäälingus Vikerraadio saadetes esinenud linnu- ja loomakaitse teemadel, oskab minu küsimusele vastata?

VEEL KILLUKE AASTAST 2003.
Minu ees on 2003 aasta 17.juuli Maalehe lisa Targu talita oma artikliga „Hoidu tapmast“, mille on kirjutanud põllumajanduse projektijuht Maaria Semm. Ta ütleb nii: „Ärge niitke heina nii, et sõidate traktoriga heinamaa servast selle keskpunkti suunas! Heinamaa niitmist peaks alustama keskelt väljapoole. Üks turvalisemaid niitmisviise on esimese niite tegemine rohumaa keskelt, et siis järk-järgult servade suunas liikuda.“

LIHTNE ÕPETUS, AINULT KES ON SEE, KES SELLE MEIE PÕLLUMEESTENI PEAKS VIIMA.
Lisan siia lõpetuseks, et on aasta 2018 ja kohe-kohe on see aastakene saamas juba uut numbrit, milleks on 2019.
NÜÜD, AASTAL 2019 on meil MAAELUMINISTEERIUM, KESKKONNAMINISTEERIUM ON KA, aga siin kirjeldatu on ikka seesama ja küsimus on ka endine, et kes peaks teadvustama probleemi? Äkki mingi põllumeestele haridust andev õppeasutus? Või kes?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar