Teisipäev, 21. mai 2019

AVALIK PÖÖRDUMINE - Leevi Kirsimäe


Foto: Neeme Sihv


Keskkonnakuu raames.

Avalik pöördumine.

Eesti Vabariigi Keskkonnaminister Rene Kokk ning Maaeluminister Mart Järvik.

16.mai 2019.

Käesolevaga osundan meie põllumajandusmaastikule, mis on meie rohelise keskkonna lahutamatu osa ja vajadusele lõpetada elurikkuse hävitamine meie põldudel, millisele tegevusele ei ole õigustust.
Et teemale lähemale jõuda osundan meedias avaldatule, 15.05. 2019, kus Anna-Liisa Mets kutsub sotsiaalmeedias ehk internetis inimesi Keskkonnaameti nimel tungivalt üles muruniitmise ja rohimisega tagasi tõmbama, et päästa looduses elurikkust: linnud, liblikad, putukate munad, vastsed, röövikud... ja ütleb, et elurikkust soosib niitmata aiamuru. Põõsad ja hekid pakuvad tema sõnul lindudele pesitsus- ja varjepaiku.

Viimasel ajal on olnud kuulda ka meie kõrgelt haritud noori looduskaitseametnikke raadioeetris rääkimas, õpetamas meie lapsi ja elanikkonda, et ei maksa puutuda linnu-ja loomalast, vaid jätta nad omapäi, sest lähedal on ootamas hirmunud linnu- või loomalapse ema, kes ootab inimese eemaldumist.

Elurikkuse kaitsmise teema on tänapäeval aktuaalne, sest kui me hävitame oma keskkonna, siis tuleb katastrofaalne lõpp ka meile endile, millele osundab juba ka väga kuulsaks saanud Norra koolitüdruk Greta Thunberg, kes on ka Rooma Paavsti enda kätt surunud ja temalt üliväga kiitva hinnangu saanud.
EESTIS on jäänud aga tähelepanuta tapatalgud, mis toimuvad meie põllumajandusmaastikul juba 28 aastat ja mille vastu „võideldi“ ka juba kohhoosikorra ajal. On püütud inimeste eetikale ja südametunnistusele rõhku panna aga kuhu me oleme jõudnud oma keskkonnaga, nii Eestis kui ka globaalsesl tasandil, see ei vaja enam pikki kommentaare.
Leian, et tegutseda tuleb kohe, siin ja praegu ja avaldan lootust meie uue valitsuse tegevuse suhtes, soovides neile oma töös jõudu ja järjepidevust.

Meie põllumajandusmaastikul on probleemiks valede niitmisvõtete praktika, mille tõttu hukkub spetsialistide arvates vikatite all hinnanguliselt 50-75 % noorloomi ja linde.
Loomade ja lindude elu päästaksid õiged niitmisvõtted, mida aga ei kasutata.
Toon siin lihtsa näite: Kui jahimeestel on oma reeglid ja jahieetika, siis peavad olema reegliks õiged niitmisvõtted ka põlduritel.
Õige niitmine on lahusniitmine, see, kui põld niidetakse esmalt keskelt lahku. Liikurniiduk läheb esmalt põllu keskele ja hakkab liikuma sealt põllu äärte poole, andes sellega heinas või viljapõllus olevatele loomadele ja lindudele põgenemisvõimaluse.

Tavaline praktika on aga ringniitmine, eriti on see nähtav viljavõtmisel. Esmalt lahti põlluääred ja siis hakatakse ringikujuliselt ala tühjaks niitma. Selline ringi- või spiraalikujuline põllu lagedaks niitmine lõpeb sellega,et viimane vilja- või heinakaar on kui hakkliha, sageli ka veel elus hakkliha. Olen ise kunagi leidnud põllult jänese, kelle tagumised jalad olid niiduki poolt läbi lõigatud...võigas lapsepõlvemälestus...jänese tagajalad rippusid naharibade küljes...viisin jänese süles koju, lapselikus lootuses jänese jalad lahasesse panna, et ehk kasvavad kokku. Jänes oli suures šokis, aga mis ta pidigi tegema. Õnneks oli mul kodus isa, kellele ma looma usaldasin. Küllap tema teadis, kuidas looma piinad lõpetada.
Ühes artiklis on kirjas, et viljapõldudel hukkub veelgi suuremal hulgal linde ja loomi, aga ega meil ju mingeid uuringuid pole tehtud. Ei saagi teha. Ei saa panna iga traktori järele spetsialisti, kes seal laipu kokku loeb. Samas on märk sellest, et ma siis õigust räägin, mitte ei aja mullikesi, see, et liikurniidukite järel ja kohal tormlevad röövlinnuparved ja need ongi siis need ühiskondlikud „sanitarid“, kes tapatöö jäljed kustutavad, samuti kiskjad....
Mulle meenub hiljuti internetist nähtud video, kus liikurniiduk oli surmanud kitsetalle. Kitseema ei suutnud seda aga uskuda ja püüdis oma last meeleheitlikult elule äratada. Samas kaitses ta oma poega ka väga ägedalt, nii ülalt rünnata üritavate lindude eest, samuti ligi hiilivate kiskjate eest...trööstitu pilt.

Kirjeldan ka oma hiljutist šokki, lugedes „Maalehest“, ML nr 17, 25.04.2019 Kristiina Viironi artiklit, lugu lindudest, kus siis ornitoloog Margus Ots kommenteerib väga asjalikult, tsiteerin: „Oma saaki valge-toonekurg ei tükelda. Kui aga niiduk on heinamaal mõne linnu või looma tükkideks hekseldanud, siis sobivad need suutäiteks küll. Võib ju toonekurgi sageli põllutöömasinate taga sammumas näha.“

Minu jaoks oli šokeeriv asjaolu, et siis nii kaugele oleme juba jõudnud, et heinaniidukite tapatöö on nagu täiesti normaalne asi. Minu jaoks on see küll UUS NORMAALSUS, mis ei käi kokku praeguse elurikkuse säästmise ülemaailmsete püüdlustega.
Parafraseerin siin veel meie üle-eelmist Keskkonnaministrit Marko Pomerantsi, kelle jaoks, nagu ta end väljendas, olevat linnurahu või igakevadine raierahu „uus asi“. Jah, mis on kellegi jaoks uus, mis taasavastatud vana asi.
Kui nüüd pika jutu otsi kokku tõmmata, siis ma ei süüdista siin põllumehi. Kohtusin siis, kui mu samateemaline artikkel oli kord kohaliku ajalehes avaldamist leidnud, ühe koolitatud agronoomiga, kes ütles mulle, et ta luges ka kohalikku ajalehte ja on nüüd targem, sest ta ei teadnud sellisest lahusniitmiset enne midagi.
Asja iva ongi selles, et põldurid käituvad nii, nagu nad on harjunud. Vana harjumus.

Kui siit kosmoseajastust, kus me varsti kõik Marsile lendame, tagasi minna aega, kus niideti alles vikatiga, siis ju oli ikka nii, et ei olnud mingitki ringiratast vikatiga ümber põllu jooksmist, võeti heinakaar ette ja niideti. Tänasega võrreldes igati loodusesõbralik.
Miks ma selle pöördumise üldse teen, on minu ettepanek, soov ja palve, et elu säästva niitmisviisi jaoks saab koostatud kõige kõrgemal tasemel asjakohane märgukiri põllumeestele, ainult nii on võimalik muuta esmast, see on suhtumist. Kui ei ole teadmist õigest niitmisest, siis ei niideta õigesti.

Samuti tuleb kehtestada kohustuslik nõue põllumeestele õigete niitmisvõtete kasutamiseks. Aeg on selline, et veenmine ja kellegi südamele koputamine ei aita, kui ei ole teadlikkust ja puudub esmane, see on teadmine. Lisan siia, et vajaliku meetme rakendamine ei kujuta endast mingit märkimisväärset rahalist kulu ei põllumeestele endile ega vastava märgukirja koostajatele.
Ellu jäävad linnu-ja loomalapsed tänavad! Maailm saab paremaks, elusamaks ja ilusamaks!

Leevi Kirsimäe

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar