Laupäev, 28. jaanuar 2017

KATKEND RAAMATUST "EESTI HIIDRAHNUD" - Martin ja Kalle Suuroja


Ehalkivi. 
Martin Suuroja fotod.

Katkend raamatust "Eesti hiidrahnud". Martin ja Kalle Suuroja

Eesti on põhjamaa ja Eesti on rändkivide maa – need on faktid, mis ei vaja tõestamist. Kuhu sa ka ei vaata, ikka on nad seal – olgu siis suured või väikesed, sammaldunud või lainetest läikele löödud, ehas õrnalt õhetavad või suisa sitikmustad, laial lagedal või metsa rüpes, mäenõlval või orupõhjas, rannalt jonnakalt maad nõudmas või merepõhjas. Neist lugematuist, mis talumehe põllule lösutama jäänud ja omandanud igavikulise koha nii künnimeeste needustes kui klassikutest kirjameeste heietustes, ei tasu mitte rääkidagi. Kõigil on oma aeg ja koht ning ja seda isegi igavikulistena näivatel rändrahnudel.

Eesti talumehe maa, olgu siis mõisalt ostetud või Vabadussõjas kätte võidetud, kätkeb enamasti ikka lugu igikestvast ja vaevarikkast heitlusest liigvee ning rändkividega. Just nagu hundikari põlluserval – kihkvel kihvad irvakil ja küünised saagi järele haaramas – nii nad seal talumehe leivapalukest luuravad. Tuhandete kilomeetrite kaupa kiviaedu ja mägedena kivivaresid põlluveerel ja heinamaa äärel – need on mälestusmärgid aastatuhandeid rändkividega heidelnud eesti põllumehele. Kui kõik meie põldudelt kokkukorjatud kivid ühte hunnikusse laduda, siis jääb ka kümmekonnast Cheopsi püramiidist selle mahu tarvis väheseks.

Vana-Jüri kivid. Käsmu.

Et rändkive on Eestis palju, ei ole muidugi mingi riigisaladus. Aga see, miks neid ikkagi nii palju on ja miks nad nii suured on, paneb küll mõtlema ja küsimusi esitama. Koerakuudisuurused, saunasuurused, moonaka maja suurused, peremehe häärberi suurused – kõik nad kannatavad välja võrdluse meie rändrahnudega. Eestis ei ole olnud päris kuningaid ja nii ei ole meil ka kuningalossisuurusi rändrahne.

Kuid siiski on huvitav, et niivõrd suur osa Põhja-Euroopas viimase jäätumise ajal liustike poolt laialikantud hiidrahnudest on sattunud Eestisse. See, mis meil on tüütult tavaline, võib kusagil mujal – olgu siis kas või sellesama jäätumisala piires oleval Loode-Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Valgevenes, Saksamaal, Taanis, Suurbritannias – olla üsna haruldane. Seda fenomeni on püütud seletada Eesti lähedusega kristalsete rändkivide lähtealadele Skandinaavias. Aga ikkagi – Taanis, Rootsis, Karjala maakitsusel ja Loode-Venemaal – see tähendab aladel, mis kunagi olid rändkivide lähtealale isegi lähema kui Põhja-Eesti, ei ole sellises koguse rändrahne, rääkimata hiidrahnudest, kui Põhja-Eestis.


Lemmekivi talvel.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar