Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

POOGNAD JÄÄL - Jaanus Järs.


Autori foto.

Poognad jääl

Kõnnin jääle. Näen kalamehe puuritud auku, selle kõrval roostes konksuga lanti ja sassis õngenööri. Murran kuivanud pilliroovarre ja mõõdan jää paksust. Ühes augus 20, teises 25cm. Võib kõndida küll.
Prossa järv, 26.jaanuari 2017 keskpäev. Õhutemperatuur on -2C, öösel oli -7C, vastu mu vasakut põske puhub mõõdukas edelatuul. Ilm pöörab, on sombune ja õhus hõljub lumeebemeid.
Ka turistiinfos on öeldud, et see järv häälitseb. Kuulen häält ja mõtlen, et kas see on tuul uue jäässekülmanud ujumissilla all või midagi muud. Üsna artikuleerimatu ja vaikne, aga ikka kuuldavas sagedusalas: „Oou“.
Otsustan kõndida risti üle järve. Seal on saunake, mille tuli vahetevahel üle vee teise kaldasse paistis, aga mille juures ma veel käinud ei ole. Hiljuti oli sula, siis külmetas. Mõtlen, et kuskil kapis on mul uisud, kas võtta välja? Järvel on ainult õige pisut lund, aga rohkelt läbi jää kumavaid mustreid. Inimese jäljed, kitse jäljed, rebase jäjed, kõik muutunud erineva heledusega laikudeks, mõned tõusnud kõrgemale, käärlevad suusajäljed aga vajunud sügavamale askeetliku jäävitraaži sisse.

Jõuan järve keskele. Nüüd kostab juba tüki maad valjemalt: „Tou-ouu.“ Tuul puhub, aga ma ei kaitse end kapuutsiga, sest tahan tähelepanelikumalt kuulata. „Tou-tann.“ Mis see on? Kas jää all liiguvad õhumullid või arenevad pinged, praod. Nüüd teiselt poolt, eemalt: „Tngg.“
Jõuan teise kaldasse. Seal ei ole saunakest, see on maja, lausa valmimisjärgus jahiloss, akendel kiled, terrassi kohal rippumas ajutine valgusti, laastukatus, jämedatel palkidel vonklemas aastate muster. Palk ise uus, osalt veel pleekimata. Üle pimeda vee tundus hoone väike ja üksidale, aga tegelikult... Kõnnin taas jääle, eemaldun pilliroost.

„Tou-ou“, ühelt poolt. „Tanng“, teiselt poolt, kaugemalt. „Ouu“ sealt, kus ma ära tulin. Mind ümbritsevad hääled toovad meeltesse eelmise õhtu Tobiase kvarteti kontserdi Vanemuise laval eesriide taga. Kaks viiulit, vioola ja tšello moodustasid mõnekümnelist publikut ümbritseva ristküliku. Õhus Pärdi „Solfedžo“: do-re-mi-fa-sol-la-si-do. Heliredeli kordused, kordused, kordused. Aplaus.
Siis astus publiku ette David Vseviov ja rääkis seda, mida ta teadis Vikipeediast ja oma lugemusest. Kahtlesin, kas ta hääldas Szymanovski nime õigesti. Mõtlesin, miks ma seda kontserti kuulama tulin? Kas Pärdi pärast? Või hoopis edevusest, soovist keerulisest muusikast aru saada. Kvartetid väljavalitutelt väljavalitutele. Szymanovski, kes pole mu lemmik. Minoorne, ekspressiivne. Katsekivi heliloojale, esitajale, kuulajale. Poognate tulevärk. Toetan pead käetega, kuulatan, tunnen ära mõne rahvamuusika laulujupi. Hea seegi.

„Õuu“. „Ngg.“ „Tõu“. Tundub nagu järv niheleks voorte kütkes ja ohkaks. Vseviov ütles, et Šostakovits ütles, et ta ei tea, miks ta oma 8. kvarteti kirjutas. Mina ei tea, miks ma seda kuulan. Aga ma püüan aru saada. Helilooja pühendas selle teose fašismi- ja sõjaohvritele, mõned ütlevad, et totalitarismiohvritele. Enne seda oli ta astunud komparteisse, parteisse, mis teda varemalt paaril korral läbi jää oli surunud ja mutta tampinud. Sõprade tunnistusel kirjutas Šostakovitš reekviemi iseendale. Kuulan.
Keelpillikvartett N8 fašismi ja sõjaohvritele 1960. Sõjast on möödas 15a, taevas lendavad sputnikutes koerad. Inimesed on vaimustuses, kunstnikud rakendavad lihtsat ja karmi stiili, kommunistid valmistuvad oma suureks kongressiks. Kuulan ja püüan aru saada. Leinaline signatuur DSCH, siis poognate tulevärk. Selline pealkiri tagas, et teost hakati palju esitama. Inimesed kuulasid ja mõtlesid. Mina hakkasin kaela kandma 1970-te keskpaiku. Sel ajal tähendanuks selline pühendus juba nüri pugemist totalitaarsele riigivõimule, et oma leivakannikas kätte saada. Siegfridi lein juudiliku groteskiga, hüplevad ja vehklevad poognad. Äkki ragin jalgade all jääpinnas. Tean küll, et ragisevad vaid teineteise järel külmunud jääkihid, aga võpatan ikkagi. Jää on paks, see on ainult valge koorik.

Kontserdil katkes sel hetkel teise viiuli esimene keel. Esimene viiul seletas midagi kohmetunult vabanduseks, kui teine viiul oma pilli häälestas. Mõtlen, et kas teine viiul on esimesest vähem tähtis, kuna ta mängib rohkem saatehääli ja soleerib harvemini. Ei tea, aga püüan aru saada. Kvartett alustas IV osa uuesti. Largo attacca. Tak-tak-takk. Tak-Tak-Takk. Nagu õhutõrjekuulipilduja valangud järve kohal voogavasse pilvkattesse. Teise viiuli esimene keel vonkleb vabas hõbedases rütmis pilli kaela kohal. Tobiase kvartett tõuseb püsti ja kummardab. Siis veelkord. Šostakovitš elab veel 15a ja innustub isegi džässist, kuigi kuulub komparteisse. Sureb siis, kui mina kaela hakkan kandma.

„Räkk-kou-tann-tnng“, kõlab otse mu kõhu alt. Olen jõudnud tumeda, läbikumava jäälaigu kohale. „Ouu-nng“. Järv oleks nagu voorehiidude käte vahel, kes temalt kaitsvat jääkaant ära püüavad kiskuda. Järv mäletab, et kui jää laguneb, ilmub esimesena kohale hüüp. „Ou-uuup.“ Seni on aga jää tugev, kuigi ragiseb siit-sealt. Kõnnin üle lumelaikude, tuul selja tagant ja jõuan taas külapoolsesse kaldasse. Vasak, tuult saanud põsk õhetab pisut. Veel tammealleelgi kostavad madalahäälsed silbid, vahele tuules kääksuv puutüvi. Mina püüan aru saada.

J.Järs, jaanuar 2017


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar