LÄHTE ALEVIKUS ALUSTAS TÖÖD UUS PROVIISORAPTEEK - Proviisorite Koda.

Lähte alevikus alustas tööd uus proviisorapteek

Mustvee Apteek OÜ proviisor-omanik Kristi Väits

Tartumaal asuvas Lähte alevikus alustas tööd proviisorile kuuluv Mustvee Apteek OÜ haruapteek. Tegevuse lõpetanud proviisorilt apteegi ülevõtmine, lubade taotlemine, sisustamine ja käivitamine võttis vähem kui kuu aega. Eestis tegutseb juba üle 200 proviisorosalusega apteegi.

„Kui Lähte apteegi senine omanik läks pensionile, olin valmis jätkama alevikus apteegi pidamist,“ ütles OÜ Mustvee Apteek proviisor-omanik Kristi Väits. „Kogu protsess alates apteegi ülevõtmisest ja lubade taotlemisest ning lõpetades sisustamise ja käivitamisega võttis vähem kui kuu aega.“

Kristi Väits ütles, et täiesti uute apteekide tegemiseks pole Eestis eriti ruumi ega mõtet. „Proviisorid saavad laieneda, kui mõnes asulas apteek töö lõpetab. See kehtib ka apteegireformi puhul, kus proviisorapteegid saavad tekkida eelkõige seniste ketiapteekide asemele,“ ütles Väits.


„Proviisorid saavad laieneda, kui mõnes asulas apteek töö lõpetab. See kehtib ka apteegireformi puhul, kus proviisorapteegid saavad tekkida eelkõige seniste ketiapteekide asemele,“ ütles Kristi Väits.

Lisaks Lähte apteegile on Mustvee Apteegil kaks apteeki Mustvees. „Samuti oleme avaldanud valmisolekut jätkata pärast apteegireformi lõppu Jõgevamaal Avinurmes tegutseva ketti kuuluva haruapteegi pidamist koos senise personaliga,“ rääkis Väits.

Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimehe Karin Alamaa-Aasa sõnul tegutseb põhi- või haruapteek Eestis 150 asulas. „Ravimiameti andmetel on 1. detsembri seisuga nõuetele vastavad apteegid olemas 115 asulas. Kõigile nõuetele vastavad apteegid puuduvad hetkel 35 asulas, millest üle poolte puhul on olemas kas proviisori osalusega apteek või on teada proviisorid, kes on huvitatud nendes asulates pärast 1. aprilli apteegi pidamisest,“ ütles Alamaa-Aas.


2015. aastal alanud apteegireform lahutab 1. aprilliks 2020 Eestis ravimite jae- ja hulgimüügi, samuti jääb õigus apteeke pidada üksnes proviisoritele. Reformi väljakuulutamisel anti viie aasta pikkune üleminekuperiood, mille jooksul said mitteproviisoritest omanikud jätkata apteegipidamist ning uute apteekide asutamise õigus jäi vaid proviisoritele.

Eestis tegutseb apteegireformi tulemusena üle 200 täielikult või osaliselt proviisoritele kuuluvat apteeki. Enamik maapiirkondade apteekidest kuuluvad proviisoritele, viimastel aastatel on pidevalt kasvanud ka proviisorapteekide osakaal linnades.

Eesti Proviisorite Koda on Eesti suurim erialaühendus, mis ühendab apteegis töötavaid proviisoreid. Koda seisab sõltumatu, oma töös ametialastest teadmisest, apteekrivandest ja patsiendi heaolust lähtuva ning proviisorite juhitud apteegiteenuse eest Eestis.

Mustvee Apteek OÜ on Mustvees asuv proviisorapteek koos haruapteegiga Mustvees ja Lähtel, mis tegutseb iseseisva apteegina hetkel BENU apteegiketi kaubamärgi all.




Lugu algselt:

https://proviisorid.ee/uudised/lahte-alevikus-alustas-tood-uus-proviisorapteek/?fbclid=IwAR0QT42shd5TcakVtTwCA7OR5E7Do44KCzyhfwBa70WzN04LOdvz21nCEWg

PROVIISOREID SUNNITI RIKKUMA AMETIVANNET - Karin Alamaa-Aas

Foto: Neeme Sihv

Karin Alamaa-Aas: proviisoreid sunniti rikkuma ametivannet

Paar tundi pärast ketiapteekide äkksulgemist sain ma proviisorite koja esindajana mitu hämmingus ja õnnetut telefoni kõnet. Helistajateks ketiapteekides töötavad proviisorid. Nad olid segaduses, sest tööandja näitas oma võimu, sundides neid rikkuma antud vannet lähtuda ikka ja alati patsientide tervisest.

Eesti proviisorkonnas on olnud aastaid vaidlus, kas apteegisüsteem peaks toetuma proviisor- või ketiapteekidele. Õigemini on vaidlus proviisorite, proviisor-omanike ja ketiapteekide omanike vahel. Apteegireformiga valiti 2015. aastal proviisorapteekide suund, kuid ketiapteekide omanikud pole kunagi sellega leppinud ja kogu aeg püüdnud otsust tagasi pöörata.

Reformi põhiline argument on olnud apteegis otsustusõiguse hoidmine erialainimeste ehk proviisorite käes. Sealt tuleneb ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine ning apteekide proviisoromandi nõue. Ketiapteekide omanikud on alati siira näoga rääkinud, et proviisorid ja farmatseudid on oma otsustes täiesti vabad. Seda vabadust nägimegi kolmapäeval. Seda lihtsalt ei ole. Maskid langesid.

Sunniti rikkuma ametivannet

Eesti Proviisorite Koda on alati seisnud proviisori elukutse väärtustamise, tervishoiukeskse apteegi ja seega apteegireformi eest. Kirjutan praegust arvamust proviisorite palvel, kellega olen varasemalt pikalt vaielnud apteegireformi vajalikkuse ja proviisorite sõltumatuse üle ketiapteekides. Nad on õnnetud ja hämmingus. Nad ei saa ise kirjutada, sest nende tööandja korraldas streigi … ja lõpuks on ka apteekril pangalaen ja lapsed toita.

Meie, proviisorid ja farmatseudid, oleme andnud ametivande ja lubanud teenida oma patsiente ning tagada ravimite kättesaadavus. Apteek on väga tugevalt reguleeritud ettevõte ja proviisoritel-farmatseutidel tuleb täita hulka reegleid. Ikka tuleb ette ootamatusi, kus ei jäägi muud üle, kui apteegi uks sulgeda, kuid siis pannakse apteegile silt lähima avatud apteegi andmetega. Samuti antakse patsientidele plaanist aegsasti teada. Üldiselt suletkse apteek vaid äärmisel vajadusel.

Sel nädalal nii ei läinud. Ketiapteegis töötavatele proviisoritele helistati mõnel pool vaid 10-15 minutit ette ja nõuti, et kell 14 peavad apteegi uksed olema suletud. Apteekrid teevad oma tööd tõesti südamega ja hoolivad oma patsientidest. Nad ei saanud oma patsientidele sulgemisest ette teatada ja nende süda valutas inimeste pärast, kellele oli mõni ravim tellitud või midagi muud lubatud. Nendest ravimitest võis sõltuda kellegi elu ja tervis.

Kas pandi „tanki“? Kahjuks jah.

Kogu apteegireformi ajal on üks vaidlustest käinud ketiapteekide omanikega selle üle, kui vabad on nende juures töötavad proviisorid ja farmatseudid oma töistes otsustes. Seda nägimegi sel nädalal. Pead vedama alt patsienti, ajama omaniku ärihuvides ära ukse taha minut pärast äkksulgemist terviseabi küsima tulnud inimese. Et väljapressimine oleks mõjusam, ei andnud omanikud proviisoritele-farmatseutidele võimalust oma patsiente ka hoiatada. Ei usaldatud isegi oma proviisoreid ja farmatseute, kardeti info väljaliikumist.

Äkksulgemisega näitasid ketid oma võimu ja seda, et neil on täiesti ükskõik oma patsientidest ja apteegi töötajatest. Tublid apteekrid, kes on oma tööd koguaeg väga hästi teinud pandi lihtsalt „tanki“. Nemad, kes on üles ehitanud apteegi maine. Nemad, kes suhtlevad igapäevaselt patsientidega. Nemad, kelle pärast patsiendid ühes või teises apteegis käivad. Nende usaldusväärsus pandi patsientide silmis kaalule. Proviisorid ja farmatseudid on just need, kes pidid taluma kriitikat, vabandama kogu eilse päeva korralageduse pärast. Samuti on proviisorid ja farmatseudid need, kes peavad hakkama usaldussuhet taastama, ehkki neil polnud äkksulgemise otsusega ja väljapressimisega mingit pistmist.

Kõigil on õigus oma tõe eest seista. Aga vastutustundlik, päriselt oma patsientidest hooliv ja oma personali austav apteegi omanik oleks seda teinud nii, et patsiendid ei oleks kannatanud ja apteekritel ei oleks hinges halba tunnet.

Karin Alamaa-Aas, Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees

VAATA KA
Proviisoritele kuuluvate apteekide nimekiri ja kontaktid
Lühiülevaade apteegireformist

(Lugu ilmus:
https://proviisorid.ee/uudised/karin-alamaa-aas-proviisoreid-sunniti-rikkuma-ametivannet/?fbclid=IwAR3CdgL-pJ_72Ebdw-2z3ZN-m4bgrmBXhhdc7_B2_A0Dky_UYngtKlmxDFM)

KÜSIMUSED TERVISE ARENGU INSTITUUDILE - Kenno Põltsam

TERVISE ARENGU INSTITUUT EI PLAANI TULEVIKUS JUST NEID AVALIKKE KAMPAANIAID


Küsisin 12. oktoobril Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juhilt kolm küsimust, millele anti üheselt eitav vastus. Minupoolne huvi esitada küsimused mis puudutavad juhusuhteid ja aborti, on tingitud sellest et viimased 1.5 aastat olen ma nendes küsimustes avalikult sõna võtnud, ning ammuilma kujundanud nende suhtes konservatiivse hoiaku.

Konkreetne vastus TAI poolt kinnitab meile, et nad pole kunagi läbi viinud avaliku kampaaniat mis kutsuks inimesi hoiduma juhusuhetest ning ühtegi avaliku kampaaniat mis kutsuks inimesi hoiduma abordi tegemisest. Samuti pole Instituudil plaanis aastatel 2020-2023 läbi viia ühtegi avaliku kampaaniat mis oleks seotud mainitud teemadega.

KÜSIMUSED: (12. oktoober)

(1). Kas Tervise Arengu Instituut on kunagi viinud läbi mõne avaliku kampaania, millega oleks inimesi kutsutud üles hoiduma juhusuhetest?

(2). Kas Tervise Arengu Instituut on kunagi viinud läbi mõne avaliku kampaania, millega oleks inimesi kutsutud üles hoiduma abordi tegemisest?

(3). Kas Tervise Arengu Instituut on kaalumas aastatel 2020-2023 läbi viia punktis 1 ja punktis 2 mainitud kampaania?

SELGITUSED:

Avalik kampaania milles kutsutakse üles inimesi hoiduma juhusuhetest, pole vastuolus HIV-vastase kampaaniaga vaid hoopis täiendab seda.

Viimases valitsuskoalitsioonileppe 17. lk kirjas järgmine klausel: „Laiendame nõustamisprogramme teadlikuks pereplaneerimiseks, tervete laste sünniks, emade tervise kaitseks ja abortide arvu vähendamiseks.“

Mõlemad avalikud kampaaniad aastatel 2020-2023 oleksid kooskõlas praeguse valitsuskoalitsiooni ideega, ning teeniksid üldrahvalikke huve



VASTUSED (15. oktoober) TAI avalike suhete juhi Pille Kalda vastused küsimustele olid üheselt eitavad.

Kenno Põltsam

Foto: Bigstockphoto.com

VASTUS SEKSUAALKASVATUSE JA VANUSEPIIRI UURINGU KOHTA - Kenno Põltsam

LASTEKAITSE LIIT EI PLAANI TULVEIKUS SEKSUAALKASVATUSE JA VANUSEPIIRI TEEMALIST UURINGUT


Suheldes Lastekaitse Liiduga antud teemadel 2018. oktoobris, küsides kas Lastekaitse Liit jagab seisukohta et seadusliku seksuaalsuhte lubatavat vanusepiiri tuleb tõsta, vastas mulle tollane MTÜ Lastekaitse Liidu kommunikatsioonijuht Grete Landson järgmist: „Sellise teema tõstatamine seadusandja poolt vajab kindlasti laiemat arutelu ja sealhulgas ka noorte enese arvamuse kaasamist. Seksuaalset küpsust ja eakohast käitumist noorte seas ei suurenda mitte ainult eapiiri tõstmine, vaid ka parem seksuaalharidus“. Lastekaitse Liidu tervikvastus sai avaldatud portaal Objektiivis 5.11.18.

Nüüd esitasin Liidule uued küsimuse. Teemaga kattuva vastuse andis mulle meediapäringute ametlik esindaja Mart Valner nõnda: „Lastekaitse Liit esitas lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmise küsimuses oma arvamuse 2011. aastal, kui justiitsministeerium koostas seksuaalse enesemääramise eapiiri muutmise analüüsi. Tol korral tegi Lastekaitse Liit, nagu ka sotsiaalministeerium, ettepaneku tõsta eapiiri 15. eluaastani, et tekiks kooskõla perekonnaseaduses sätestatud õigusega abielluda kohtu loal.“

Küsides Lastekaitse Liidult, kas nad on kunagi tellinud mõnelt küsitlusfirmalt uuringu mis käsitleb alaealistele suunatud seksuaalkasvatust õppeasutustes ja lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmist, vastas M. Valner järgmist: „MTÜ Lastekaitse Liit ei ole kummagi teemaga küsitlusi tellinud üheltki firmalt ega ka ise läbi viinud. Lastekaitse Liit küll viib süsteemselt läbi erinevaid uuringuid ja analüüse, aga sellistel teemadel hetkel ühtegi uuringut meie tööplaanis ei ole.“

Seega pole oodata et lapsõigusi esindav mittetulundusühing avaldaks uuringu tulemused, mis kajastaksid Eesti inimeste suhtumise seksuaalkasvatusse õppeasutustes ja suhtumise liiga madalalasse seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri; kuigi aasta aja eest andis Liidu kommunikatsioonijuht G. Landson mõista, et teemad vajaksid ühiskonnas laiemat arutelu ja noorte arvamuse kaasamist.

Kahju! Mina ootaksin küll uuringutulemuste vastuseid ja leian et sääraste küsitluste läbiviimine võiks olla meie ühiskonna, aga ka MTÜ Lastekaitse Liidu enda huvides.

***********************************

Kenno Põltsami selgitus:
Küsisin Liidult kas nad plaanivad lühitulevikus tellida uuringud, mis käsitlevad seksuualkasvatuse ja vanusepiiri teemalist uuringut.

Foto: Bigstockphoto.com

Kolmapäev, 16. okt. 2019 - Tiit Tirmann

(naerupahvak ja suu ammuli imestus)

Mis siin toimub

Mis on sel aastal häda

Mis on sel aastal viga

Ma ei tunne teda kuidagi ära

Pole eal varem näinud seda

Hoogu sai mu luuleand

Lendama on hakanud mu loomelend

Rida realt neid aina tuleb

Köide köite järel sulen

Enam ma ei rahuldu minivärsiga

Kirjutan ainult kõike kahe veeruna

Veerud looklemas pikas joas

Kaheksa neljast salmi reas

Kirjutan ma sest mis olnud

Kirjutan ma sest mis kogend

Kirjutan ma sest mis tean

Kirjutan ma sest mis oskan

Hoian sõnu sättides vaid piiri

Pola ma kass kes püüab hiiri

Sätin ja topin neile riimi

Va selleks pole liimi

Hoogu sai ka sõpruskond

Suureneb aina minu luule lugejaskond

Räägivad et mekib hea

Räägivad nad tõtt ei ma tea

Viimse aasta jooksul tõusen tuhast

Hing saab puhtust ja pühalt

Mitmed arvustajad teinud kriipse

Naised hakanud tegema on knikse

Libedamalt minema on hakanud mu raamatud

Tundub et luuletused pole saamatud

Värsse ritta sean

Vahel enda kurja saatust nean

Värssidesse panen valu ja vaimu

Värssidesse panen teadmistevaru

Sinna topin melanhoolia

Sinna viskan musta hingekoorma

Kriban masendusesolki

Masendusega lajatan vastu tammepalki

Kaob nii murelik meel

Ohkamisest väsind roosa keel

Sõpru aina tekib ribu - rada

Kõik nad äkki tahtva värsse rabada

Palju koolipoisid minu eas

Olid neilgi koolis mütsid peas

Tahan leida aina lugejaid

Mitte mingeid pugejaid

Räägi tõtt ja ütle ausalt

Mis mu vaimust arvad

Olen proovinud tellimusi teha

See ei lähe pole miskit teha

Vaim tuleb ise

Minul ainult teha tuleb sulevise

Käisin esimesel võistlusel

Konkurents suur sel etlusel

Igaüks see luges midagi

Publik hindas alati

Sel aastal olen saanu hoogu

Sattusin vist julgusehoogu

Seda pole varem old

Suur ja lai ju loomepõld

Vaatan veidi ringi ja siis leian

Inspiratsioonikingi ja neid hellalt hoian

Vaatan veidi ringi ja siis leian

Inspiratsioonikingi ja neid hellalt hoian

Paberile panen kohe

Kirjutamise väsimusest tuleb ohe

Saate olla autorile abiks?

Autori sõnum:

Kelle huvi, andke teada ja tulen kohale! Räägin endast ja tutvustan loomingut! Luuleraamatu saate osta ja muidugi autogramm kuulub asja juurde! Tänud!

tiit28@hotmail.com

RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela

RONGI JA RATTAGA - Ain Alvela

Kui eelmise aastal tegime jaanide ajal rattareisi Tallinn-Jüri-Saula Siniallikad-Tuhala-Nabala-Maardu-Tallinn (n-ö kõik omal jõul, rongita) ja saime osa jaanikutest Jüri tammikus ja Maardus (kokku umbes 120 km), siis tänavune tee viis sedasi: Sonda-Loviõli-Püssi-Lüganuse-Purtse-Saka-Valaste-Toila-Voka-Sillamäe. Kahe päeva sõiduks tuli kokku 135 km. Kirjutan veidi muljetest, sest laias laastus on see üks jalgrattamarsruutidest, mida Ida-Virumaal n-ö kuumalt soovitatakse.

Hakatuseks ütlen seda, et minu jaoks tähendab jalgrattaturism ennekõike loodust, parke, külade, asulate ja linnade miljöö ja olustikuga tutvumist, sest mõisahooned on enamasti kinni, sellised spetsiifilised turismiobjektid nagu mingid suusa- või surfiparadiisid, spaad, tervisekeskused jmt jäägu teistele või teiseks korraks. Küll aga on ratturile ideaalne külastada näiteks Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi või suviti oma uksi avavaid teeliste kirikuid. Loomulikult ka muuseume, kui need teele jäävad. 

Kõigepealt laupäevahommikune rong, väljumisega Balti jaamast kell 7. Puupüsti täis (rattamärk roheline), puhtalt oma kogemustele tuginedes saime oma rattad rippu. Hiljem kõik kohad rattaid täis, üksteise peal jne. Baltas mahutasime kõik peale, Ülemistel teatas piletimüüja, et ühtegi ratturit enam peale ei või lasta. Mõtlesin, et olen kõike näinud, aga sellist janti ratastega rongis nägin küll esimest korda – nii palju pole neid kunagi olnud. Kes sõitsid Jõhvi, kes Narva. Meie Sondasse. Ühisel jõul saime välja ja perroonile ja sõitma.
Sondast sõitsime kohe edasi Kiviõlisse ja sealt edasi Maidla kaudu Püssi. Üldiselt üsna igav ja üheülbane kant, soovitan käia kultuurišoki saamiseks neil rändureil, kes ei ole veel näinud nende asulate viletsust, kust põlevkivitööstus on üle käinud ja kohad ja asulad saatuse hoolde virelema jätnud. Sellesse loetellu võib lisada veel Sompa ja Sirgala ja Oru ja Kohtla jne... Kui juba mõned korrad oled käinud, siis on seal ringi sõita pigem masendust tekitav... 
Maidla on kena, Purtse jõgi sealkandis samuti, mõisa juures aga kõik suletud. Teel Püssi suunas teeme kõrvalepõike, et üle vaadata Aidu karjääris seisvad Sõnajalgade pooleli olevad tuulikud. Hiljem selgub, et see oli viga – kümnekilomeetriselt kõrvalesõidult naastes tabab meid tohutu vastutuulega saabuv äikesetorm, mille eest lagedal põllul pole kusagile varjuda. Õnneks möödub see ruttu ja jõuame Püssi. Ei teagi täpselt, on see veel linn või lihtsalt поселок городского типа, nagu vene määratluse kohaselt enamik sealtkandi asulaid. Antagu andeks, aga praegune Püssi tundub üsna mõttetu asulana – auklikud-muhklikud tänavad, kooruva fassaadiga majad, tööstushoonete ahervared, ainus veel töötav tehas puitlaastplaatide kombinaat... Siiani oli ainus kohvik Kiviõli keskuses, aga kuna see avati alles kell 11, kohvikuga koos ka muide linna vist küll ainus avalik WC, meie olime seal aga juba 10 ajal, siis ei jäänud sinna ootama. 
Kuna on juba varajane lõunaaeg, loodame Lüganuselt midagi hamba alla saada. Peateede ristil ongi paljulubav viit – talupood ja pirukad ja kohv ja mis kõik veel... Teel sinna möödume eileõhtusest peoplatsist koos tossava tuleasemega. Poe ukse kõrval sirmi all jauravad eilsest peost väsinud kohalikud külamehed – laual viinad, õlled... Noh, nagu ühel jaaniõhtu järgsel hommikul ikka... Poest saame küll kohvi, aga ainus saiake on eilsest, pirukaid pole: „Täna on meil köök suletud". Nojah, õnneks on endal üht-teist kaasas, kuni poes oleva laua taga kohvi joome, käib ka müüjatar väljas suitsu tegemas ja vaheldumisi talumeeste põlvedel istumas.

Järgmiseks on plaanis jõuda Purtsesse. Olen seal käinud, kindluselamu, restoran, kohalik õlu ja puha. Sõidame otse üle Narva maantee kuni mereni välja, restorani ei hakka eraldi kõrvalhaaki tegema vaid liigume üle Purtse tehtud puusilla (saab ka autoga üle) ja uuesti tagasi. Kindluselamu on kohal, aga uksed kindlusele kohaselt kindlalt kinni. Stendilt loen, et avatud gruppidele eritellimusel. Ja otsustades stendi mitte just kõige värskema väljanägemise järgi, võtan ka selles kahelda...
Purtsest läheb tee mööda rattateed (märgistatud, heas korras) läbi Moldova ja Aa Saka suunas. Tee äärde jääb mitu vanadekodu, valdavalt aga viljapõllud. Oma lõunasöögi saame lõpuks kätte Saka mõisa restoranis – lisaks ühele saksa vanapaarile oleme seal ainsad. Pole päris seljakotituristi tavapärane söögikoht, aga no vahel võib... Saka mõis, park, spaa ja kõik sinna juurdekuuluv on muidugi kena, rohkelt võimalusi pakkuv ja igati tipp-topp. 

Edasi juba päris Saka asula, Ontika mõis ja pank ja matkarada ja Valaste juga, mis praegusel aastaajal üsna kuiv. Midagi sealt piserdas, umbes sama väljalaskehooga kui Brüsseli pissiv poiss suudab... Valaste joa juures on majutusasutus, pakutakse kiirtoitu ja jäätist.
Toilas on kohe näha, et turismil on selle asula elus oluline kohta. Suur spaahotell, rohkelt väiksemaid majutusasutusi. Staadionil valmistatakse jaanipeoks. Ja muidugi Oru park – tõeliselt uhke. Ööbime pargi servas, kus leiame hommikupäikese poolse nurgakese, piisavalt eemal peokärast. 
Hommikukohvi loodame leida Vokalt (3-4 km Toilast), aga võta näpust – selle asula ainus sel hetkel avatud asutus on Grossi toidupood. Kohalikelt uurides saame teada, et veidi Narva poole sõita, siis suurele teele ja siis kohe ongi teeäärne 24H putka. Teel möödusime kuulsast kitsekasvandusest Konjus. Aga putka oligi lubatud kohal. Sellele reisile juba tavapäraselt ümbritsetuna erinevas tudisemisastmes eileõhtustest peohuntidest. Kohvi saame, wrappidest ja friikatest ei hooli.

Viimase 5 km jupi Sillamäele sõidame juba mööda Narva maanteed – teeservas on kena meetrilaiune pidevjoonega eraldatud riba. Ma muidugi ei tea, kuidas seal on rattaga sõita näiteks keset tööpäeva. Aga kuna on Võidupüha hommikupoolik, siis on liiklus kaunikesti hõre, tuul tagant ja minek hea.
Sillamäe on viimastel aastatel läbi teinud suure uuenduskuuri. Sealhulgas on täiesti ümber ehitatud linna sissesõit nii autodele kui ratturitele – kergliiklusteed nii sadama kui linna (Tolstoi tn. suunas), üle jõe (tegelikult küll veehoidla) viiv jalakäijate sild – tööstus jääb eemale, ja kui ei teaks, et see seal on, ei saa eriti aimugi.
Sillamäe puhul meeldib mulle ennekõike see, et seal pole kaasa mindud praegu kogu Eestimaad vallutanud linnade keskuste ümberkujnudamise või uueksloomise, kuidas soovite, tuhinaga. Ehk ka olukord on teine, aga viimase kahe aasta jooksul on filigraanselt taastatud Mere puiestee trepid (nn mini-Odessa) ja allee, rajatud selle loogilise lõpuna kena lehtla, on laste mänuväljak, on olustik, mis otse kutsub pingile vajuma ja raamatut lahti lööma... Üleval pargis samuti korrastatud kultuurikeskuse ja üle väljaku asuva raekoja kõrval on pargipingid, mis seal asunud juba oma pool sajandit ja kestavad ilmselt veel, alla alleele on tehtud samasugused juba uuest peast – mugavad, vastupidavad, stiili järgivad. 

Tähelepanuväärne, et ainsad tõeliselt uued ehitised on Sillmäel kaubanduskeskused – Coop jne. No ja võib-olla viimasest kümnest-kahekümnest aastast ka ujula ja noortekeskus. Ei ole tunda seda tõmblemist ega märke sellest, et iga uus võim soovib tingimata linnapilti mingit oma märki maha jätta. Park on suur, mõõdukalt hooldatud – just see, mis minusuguse meele järele.
Tõsi – tol pühapäeval ei õnnestu Sillamäelt leida ühtegi avatud kohvikut – Randevuu pargi servas teatab uksele kleebitud sildiga, et täna avame kell 22 (teadigi, jaanid ju), Maxima terrassikohvik on ka kinni. Välja arvatud Olerexi tankla oma kohvi, kuuma borši ja hot-dogidega muidugi kenasti olemas ja avatud. Asoo – rannas on putka (kaardil viidatud ikka ka kui kohvik), kus istuv jutukas tädike räägib maad ja ilmad kokku, aga pakkuda on tal meile vaid tassi tehtud purukohvi ja pudelivett. Õlut ei ole, süüa ei ole ja ka telefoni ei ole, et helistada ja seda kõike kohale tellida... Nojah, veidi segaseks jääb, miks üldse sellist asutust seal siis pidada...

Kinni on ka linnamuuseum. Muuseumidega ongi see kurb lugu, et sageli on need suletud just siis, kui sinna jõuan. Ei tea, kas viga on minus või mis...? Või siis millal üks muuseum üldse peaks avatud olema kui mitte puhkepäeval...? Või saan ma millestki valesti aru, ei tea, aga nii ta kipub olema? Aga olgu sellega kuidas on – Sillamäel käiku soovitan küll kõikidele, kes seda pole veel teinud. Muide – pikas, oma kolm kilomeetrit – rannapargis on piisavalt kohti telkimiseks, lõkketegemiseks, sportimiseks, meres suplemiseks.
Jaanituli on vene kombe kohaselt vägev ja särav ja täis kohalikku glamuuri. Anne Veskit pole, aga on hulgaliselt Sillamäe esinejaid, ka kohalik rahvakunstnik Borissov, nagu teda tutvustatakse. Ametlik osa lõpetatakse küll kella üheks ära, aga melu käib hommikutundideni ja ega suuremat magada ei saa, seda enam, et kell 5.10 hakkame vaikselt asju kokku sättima, et Vaivarasse rongile jõuda. Vahepeal veel kohvipeatus Olerexis. 
Sillamäelt siirdume hommikul kell 7.23 Vaivarast Tallinna poole liikuvale rongile. Rahvast on vähevõitu, ratastele kohti jagub. 
Kõik oli lõppeks kena ja jäime rahule, aga mure on hinges, sest rattaturismil on Eestis selles mõttes tõsine pidur peal, enne, kui see veel õigupoolest alatagi sai, et rongiga on väga riskantne oma liikumisi planeerida. Jah, kui sisenetakse alguspunktidest – Tallinnast, Narvast, Koidulast, Valgast, Tartust, Viljandist – ent kui on vajalik kusagil teel peale minna, siis on see puhas loterii – saad, ei saa. Ei aita siin pileti etteostmine ega kedagist – Elron on selles osas see, kes keelab, käsib, poob ja laseb... Aga loodan, et ega sellepärast veel kellelgi Eestimaa rattasadulas olles avastamata jää!

ILVES JA KOOLILÕPULILLED - Ingmar Muusikus

Ilves ja koolilõpulilled - INGMAR MUUSIKUS.

Poeg lõpetas gümnaasiumi ja tarvis oli lilli. Eelistasin Hollandi roosidele ise loodusest karikakraid korjata. Sõitsin õhtul tuttavasse metsa, aparaadi suur toruga võtsin ka kaasa, kuna viimati olin sealkandis händkakku näinud. Käärid käes, croksid jalas ja binokkel rinnal, läksin maastikule. Fotoka jätsin autosse. Raiesmikud ümberringi ja uuendatud kraavid, needki peaaegu veest kuivad. Põtra või kitse siit küll ei leia, jõudsin mõelda, enne kui keegi kaugel kraavikäänakul binokli vaatevälja jäi. Ilves! Ta istus kraavi põhjas ja vahtis minu suunas. Tõmbasin end madalamaks kui jaanipäevaeelne rohi ja hiilisin kükk-kõnniga puude varju. Kui ilvese pilgu alt ära sain, lippasin täiskiirusel auto poole. Fotokaga tagasi sündmuspaigal, nägin, et ilvesel jagus kannatliku meelt ja ta oli viitsinud mind ära oodanud. Meie vahe oli 150-200 meetrit. Kõrges rohus lähemale liikudes jäin talle esialgu nähtamatuks. Paaris kohas ajasin selja sirgu ja sihtisin endises positsioonis rahumeeli istuvat ilvest. Siis tuli ta kraavist välja ning mul polnud end enam millegi varju peita. Vaatlesime teineteist seal kõrges heinas. Ilus 1 aastane loom, hiljem sain aru, et tegemist on noorhärraga. Ilves keeras mulle selja, hakates eemalduma. Tegin läbi huulte hiirepiuksu häält, see sundis teda tagasi vaatama. Tõmbas korra keelega üle esimese jala ning istus maha. Tüüpiline kassi käitumine! Vahtis mind, pööras pead ühele ja teisele poole, kissitas päikese käes silmi ning haigutas. Siis ilves tõusis ja läks võsase raiesmiku suunas. Polnud mõtet teda enam jälitada. Olin saanud ilvesest kenasid keskkonnapilte: ilves kraavis, ilves kõrges heinas, ilves haigutamas. Olin ootamatu kohtumise üle rõõmus ja rahul. Korjasin karikakraid, madaraid, härgheinasid, kõrrelisi ja teisi taimi.
Kuna ilusad ohakad (või jumikad) olid kimbust veel puudu, sõitsin neid otsides kaks tundi hiljem ja paar kilomeetrit eemal veel ühel laial metsateel. Vaatasin autost binokliga raielanke ja kraave, aga ei ohakaid ega loomi ei olnud näha. Jälgisin pikalt ühte sihti, kuni päris lähedal hakkas kraavipervel midagi punakaspruuni silma. Murtud metskits? Kui binokli nähtule teravustasin, vaatas ilves suures plaanis otsa! Oli see vast üllatus! Ilves lamas kraavikaldal, vaid 25 meetri kaugusel autost. Tal ei olnud plaaniski ära joosta. Selle asemel hakkasid loomal silmad kinni vajuma, nii et ta lubas endale kerge une. 10 minutit pikutanud, virgus ilves järsku, tõusis istukile (pildil), haigutas suure suuga ja sügas tagumise käpaga kõrvatagust. Seejärel läks ta liikvele. Hüppas graatsiliselt üle kraavi (sellest pildist jäin ilma) ning nuusutas ja uuendas põõsas paiknevat lõhnaposti. Siis kadus ilves võseriku varju (pilt Looduse-sõprade lehel). Püüdsin hoida ilvese liikumisega sama suunda. Sõites autoga mõned meetrid, väljusin vaikselt masinast ja hiilisin teerada mööda edasi. Lootsin, et ta tuleb kuuse-noorendikul uuesti nähtavale. Ei kedagi! Kui pilgu tagasi auto poole pöörasin, oli vaatepilt naljakas. Ajal kui mina ilvest luurasin, oli tulnud tema metsast välja ja ületamas laia metsateed otse auto tagant. Mu vana Subaru ja noor ilves jäid ühele pildile. Hiilisin kraavi põhja mööda eemalduval ilvesel veel natuke sabas, aga nüüd häiris mu tegevus teda liialt. Sabaaluse järgi sain aru, et tegemist on noore isase ilvesega.
Ohakad (või jumikad) jäidki poja koolilõpu lillekimpu leidmata.