Hea Marko Pomerants! - Ave Angerjas

 

 

Hea Marko Pomerants!

Mina soovin teiega jagada natuke teistmoodi metsa lugu.
Metsaraie jõudis meie kodutaluni mööduva aasta kevad-talvel, maha võeti mets, mis meid ja meie naabreid põhjatuulte eest kaitses. Aga tuulevari polnud ainus, mis selle metsa minu jaoks väärtuslikuks tegi. See mets oli minu pelgupaik, sõber ja kaaslane- kes alati kuulas, ilma hukkamõistuta, kas siis, kui jutud olid vahel etteheitvad või emotsioonid nii võimsad, et need metsavarjus välja karjuda tuli. Kasutasin metsa tervendvat, lohutavat abi eriti intensiivselt terve 2014 aasta, kui ma kandsin endas meie pere kolmandat last. Side metsaga ja tema tervendav-lohutav abi oli mulle sellel perioodil eluliselt vajalik. Ka peale lapse sündi viisid jalad justkui iseenesest nüüd juba koos väikese pojaga just sinna, metsa poole jalutama. 

Kuniks sellel kevadel tuldi metsa maha võtma. Kõik need päevad ja ööd, mil harvester metsas toimetas, ei saanud meie peres keegi und, südames oli rahutus ja hingel valus. Lohutasime ennast mõttega, et küll metsamehed teavad, mida nad teevad. Aga kõrvalt tööd ja selle kvaliteeti vaadates rahutus kasvas. Ma olen lapsepõlves koos perega metsateol käinud ja see, milline mets peale meie lahkumist välja nägi, on mul siiani meeles. On meeles see suhtumine, millega me metsa läksime, metsas toimetasime ja sealt lahkusime. Austus ja aukartus looduse ees oli see, millises vaimus metsas toimetati. Aga see, mida me nägime nüüd päris oma kodutalu kõrval, oli jõhker... Minu mees käis harvesteri juhiga ekstra rääkimas ja palus, et mingi osa metsast alles jäetakse, et ei tekiks põhjatuultele tunnel, et hoole ja armastusega rajatud aed ja igapäevane elukvaliteet soojal põhjatuulte poolt kaitstud maal võiks säilida. Nädalaks seiskuski harvesteri töö ja me juba rõõmustasime, meid võeti kuulda. 

Kui siis ühel öösel see viimane metsatukk maha võeti.
Järgmisel lõunal pojaga jalutama minnes ta sõna-otseses-mõttes tiris mind raielangi äärde, jäi seal ääres suurte ehmunud silmadega seisma ja hakkas nutma, ise samal ajal oma keha kõigutades (poja oli siis umbes 1,5 aastane, raietööde ajal me temaga seal jalutamas ei käinud). Nii me siis seisime seal, õõtsusime kahekesi nagu puud tuules, pisarad voolasid ja jätsime hüvasti... Need olid meie puude matused.
Ka puudel on hinged, vanad ja väärikad, nad vajavad samasugust austavat suhtumist nagu kõik elav siin Maa peal... Minu armas poja näitas seda mulle kõige imetlusväärsemal moel ...

Ave

PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI - Tiina Kangro

 

Foto: Neeme Sihv

PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI

Tiina Kangro.

Ajakirjanik, riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Tiina Kangro kirjutas mõtetest, mis tekkisid Presidendi kõnet kuulates.

Kolmeaastase vahega kommenteerin presidendi kõnet.
President Kaljulaidi kõne ületas kõnetehniliselt ta enda seniseid ja ka kõiki ta eelkäija 10 aasta jooksul esitatud kõnesid mäekõrguselt. Kaljulaid on suutnud mõne kuuga saavutada enesekindluse ja lõpetada tekstide närvilise vuristamise, olles kas ise teema läbi tunnetanud või saanud korraliku koolituse esituskunsti, st pauside ja artikulatsiooni osas (eks kaasa aitas ka prompter, mis on ok, sest elame ju tehnikaajastul).
Kui kõnetehniline pool oli heal tasemel, siis hääle mittevalitsemine tappis suure osa võimalusest olla karismaatiline (siin saab aidata vaid häälekooliga, mis on arusaadavalt ajamahukas tegevus ja tuleb kaaluda, mis on töö põhisisu). Vanasti said ka telediktorid ja -saatejuhid regulaarset hääleseadet, aga juba ammu ei ole see enam kombeks ka meedias.
Minnes kõne sisu juurde (mis oli läbimõeldud ja tihe) tuleb tunnistada, et tegu polnud siiski niivõrd kõne kui pigem artikliga. Kuulamise järel kirjapandu tähelepanelik läbilugemineja hilisem kõrvutamine avaldatud tekstiga näitas väga hoolikat ja põhjalikku ettevalmistust, head keelelist lihvi ja toimetamist. Eestis ongi meil see probleem, et paljud (õnneks) oskavad kirjutada, kuid ülivähesed luua suuliseks esitamiseks sobivat teksti.
Kuna lugemisoskus laial publikul (uuringute järgi) järjest langeb, siis on see ilmselt siiski teema, millele tähelepanu pöörata. Selliseid «kirjalikke» kõnesid ei saa endale lubada maailma suured juhtpoliitikud, kui nad tahavad, et neid saadaks edu. Obamad-trumpid-bildtid räägivad rahvaga lihtsalt, suulise kõne elemente ja konstruktsioone kasutades. Võime ju öelda, et eesti keel ongi teistsugune ja keerulisem – aga võib ka olla, et see tegelikult ei ole nii.
Kõnest endast jäi siiski õhku mitu küsimust:
* President väitis, et (eesti) keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele – mida rohkematele, seda parem. Olen nõus, et siin elavate mitte-eestlaste puhul tuleks keeleõpet alustada kindlasti juba lasteaias ja eelkoolis, kuid rõhk peaks siiski olema eelkõige sellel, et luua vajadus (ja motivatsioon) keelt ÕPPIDA.
Olen mitmel pool maailmas rännates kohanud inimesi, kes räägivad ladusalt mistahes võõrkeeli ja küsimuse peale, kuidas nad on neid õppinud, vastavad nad, et ise või interneti abil, sest neil on olnud neid keeli vaja. Olen kohanud ka venelasi Portugali supermarketis ladusalt kohalikega suhtlemas (kuigi mingit ülevoolavat riiklikku keeleõppe süsteemi ei ole) ja siis oma perega vene keeles rääkimas ja mulle jääb küsimuseks, miks osa siinseid venelasi ei «suuda» ka aastakümnete järel eesti keeles üle kolme sõna rääkida. Kas tõesti aitaks neid kvaliteetsem keelekursus?
* Teiseks jäi presidendi arutelus kogukonna ja riigi kohustuste suunal õhku küsimus, kust siis ikkagi läheb piir riiklike ja kogukondlike avalike teenuste vahel. Presidendi väite kohaselt peab riik võtma vastutuse siis, kui «midagi peab olema üle riigi ühte moodi» ja kogukonnad siis, kui see midagi on «kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist siin ja praegu».

President rääkis sotsiaalsest toest, mis peaks järjest enam minema kogukondade vaatevälja (mis iseenesest on õige): samas peaks ka päevakeskused, erihoolekanne, transport või hooldajatoetus olema üle Eesti tagatud ühtmoodi, mitte nii, et mõnes vallas jäetakse näiteks omaksehooldaja oma koormaga lihtsalt üksinda.
Minu meelest peaksime liikuma suunas, kus nõuded (haridusele, tervishoiule, hoolekandele) peavad olema riiklikud ja samuti peab riik garanteerima võrdsetel alustel teenuste finantseerimise (kas teenustepõhise või KOV-ide rahastamise süsteemiga), mille käigus siis kogukonnad saavad ise kõik vajaliku ellu viia. Õige oleks liikuda suunas, kus raha oleks seotud inimeste, mitte asutuste külge ja seda saaks siis kogukonnateenuste käigus paindlikult ja kulusäästlikult kasutada.
* Veel jäi silma presidendi soov, et ka välismail «lendavad» eestlased saaksid IT-lahenduste kaudu hõlpsasti maksta oma maksud Eestisse. Siin jääb küsimuseks (vähemalt) Euroopas kokkulepitud tava, et inimene panustab oma maksutulu (üldjuhul) sellesse riiki, kus ta füüsiliselt asub. Maksuresidentsuse põhimõtete järgi tuleb isegi Eesti organisatsioonis või ettevõttes töötaval isikul tasuda oma maksud riigile, kus ta tööd tehes füüsiliselt asub (seal ta kasutab ju ka avalikke teenuseid ja infrastruktuuri).
Ma ise ei oleks nii Eesti-keskne, sest austamist väärivad ka teiste riikide panused. Mis juhtuks, kui meie 30 protsenti eestimaalasi avaldaks ühel hetkel soovi saata oma siin teenitud maksud Narva jõe taha?
* Küsimusi tekitas ka kõnes üsna kesksele kohale põimitud väide, et «eestlane võib olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi». «Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie,» ütles president.
Emotsionaalselt võib see mõte tunduda ju nunnu, aga sisuliselt ei muutu ka me ise ju lätlasteks, kui tunnustame Lätis läti keelt ja sealseid kombeid, ega belglasteks, kui elame ja töötame Brüsselis. Kust on üldse tekkinud soov, et kõik siiakanti sattujad assimileeruksid eestlasteks? Loomulikult on vajalik, et teiste rahvuste esindajad, kes elavad ajutiselt või püsivalt meie maal, tunnustaksid siinseid väärtusi, ent laseksime siiski juutidel jääda juutideks, grusiinidel grusiinideks ja hispaanlastel hispaanlasteks isegi siis, kui nad on otsustanud elada Eestis. Eesti Vabariik, muide, oli omal ajal üks esimesi vähemusrahvuste õiguste tunnustajaid (vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seadus aastast 1925).
* Kuulajatelt palju kiita saanud (kodu)vägivalla teema osas ütleksin aga, et nii koduvägivald kui ka kõnes mainitud liiklusvägivald on siiski millegi palju keerulisema ja meie ühiskonnas sügavaks probleemiks oleva tagajärg.
Iga terve psüühikaga inimene, kes ise autoroolis on sõitnud tipptunnil kas või läbi Tallinna linna, saab aru, et ta on sattunud hullumajja. Inimesed on sügavas stressis ja vihkavad kõike ja kõiki (seal hulgas ka iseennast) jäägitult. Loota koduvägivalla kadumist vaid selle jäämäe tipuga tegelemise läbi, saati veel saadikutele lühiküsimuste esitamise kaudu, on sama perspektiivitu, kui teles jooksnud valuvaigistireklaam «emad vabu päevi ei võta».
Kokkuvõtteks jääbki tõdeda, et viimased kaks farsilaadset presidendivalimist on tegelikult seadnud presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni väärtuse ja vajalikkuse Eestis tõsise kahtluse alla. Viimaste valimiste teine ring oli poliitilise establishmend'i poolt lausa löök näkku Eesti rahvale ja vaid tõelised sinisilmad võivad vaadelda tänast presidendi kui rahva presidenti (milles ju tegelikult mõte peaks olema, kui rahva valitud riigikogusaadikud valiksid riigile presidendi).
Seega mis seal ikka ja ega muud, kui jätkame väikeste rõõmude ja edasiminekute otsimist. Mõtteharjutuste jaoks väärib eilne kõne igatahes tähelepanelikku ülelugemist. Ja ega muud, kui jääme huviga ootama järgmist.

 

*********

 

Artikkel ilmunud ka Postimehes 27. veebruaril.

OLEMINE - Ester Luuken

OLEMINE.

Lootus...

Enamus asju ei lähe loodetult ,aga siiski toob see kaasa vahel häid asju. Ilma ,et oleksime kogenud valu või pettumust ei oskaks me hinnata väärtuslike hetki ja inimesi.
Läbikukkumine...
Igaüks on kartnud meist läbikukkuda ja nii mõnelgi juhul oleme hirmutundest loobunud ideedest,inimestest hetkedest,mis olid või on meile olulised. Tõeline läbikukkumine on tegelikult see,kui sa üldse ei üritagi. 
Edu...
Edu mõõdupuu on see ,kui hästi me oma valu ja pettumustega toime tuleme,sest pettumused on paratamatus.
Elu...
Me kõik tulime siia ilma ,et proovida isemoodi.
Muutumine...
Me oleme juba eos kaitses hirmus muutuda. Keegi ei saagi meid muuta ,aga kui me oleme valmis kogema veel kogemuse võrra rohkem ja proovime olla avatud maailmale,siis me olemegi loomulikus muutumises ,mis tekitab ilma igasuguse põhjuseta tohutu õnnetunde.
Õnn...
"Sa tegid mu õnnetuks" - inimesed saavad meid kurvastada ,aga keegi neist ei saa mind muuta õnnetuks. Õnnetuks muudavad meid meie ootused,mis meil on seotud inimestega. Õnnelik või õnnetu olla on minu enda otsus. Kui ma tahan seda muuta ,siis pean tegema uusi otsuseid.
Andestus...
Oskus ,mida omavad vaid kõige tugevamad. Seni kuni seda ei suuda oled veel elus õpipoiss.
Andestage seni kuni teil on võimalus ,kellegile andestada. Minna lastes kaotame me vaid ise.
Armastus...
Tunne ,mida meist igaüks ihkab samavõrd ,kui kardab. Me idealiseerime ,milline on armastus ja just see idealiseerimine valmistab valu ja pettumusi ning pettumuste hirmus ei julge me uuesti alustada. Just see sama hirm paneb meid pidevalt uuesti ja uuesti suhetes ebaõnnestuma.
Armastada tähendab tunda tundeid hinge ja südamega ,mitte silmadega. Armastada tähendab hingehelinat ,kui seda sees ei ole ,siis on saanud armastusest vajadus või harjumus.
Armastus ei tee haiget vaid inimesed.
Kui me ärkame igal hommikul üles ja anname endast parima,siis muu ei loe.
Õnnel on vaid üks valem :
Siirus+ausus+naeratus+julgus+ andestus+mõistmine =armastus
Kui ,kas või üks neist asendada mõne hirmu või valega ei jõua me iial soovitud õnnetundeni.

Ester Luuken

2017. Laitses.

HEINO MÄEMETS - Merike Mäemets.

HEINO MÄEMETS (1898-1966)

                Pildid pärit perekond Michelsonile (alates 8.I 1937 Mäemets) kuulunud albumist. Pereisa oli raudteelane (vedurijuht) Heino Mäemets (s. Heinrich Michelson) Karli & Liisa p. (17.II 1898-18.IX 1966).

                Heinrich üksik laps, jäi varakult vanemateta. Isa Carl Michelson (27.XI 1857-5.IV 1902) pärit Tartust, elas Vohnja v., † tööõnnetuse tagajärjel, kui poeg oli 3-aastane. Ema Liisa Penter Juurust † samuti vara, kui Heinrich oli ~5-aastane.

                Heinrichi kasuisaks raudteelane Jegorov, kellel naine Anna, tütred Nadežda ja Anna ("Anjuta"). Kasuõe Nadežda (1888-1976) abikaasa, kolonel Arved Engman (Engmaa) (1890-1947) oli Heinrich Michelsoni poja ristiisa.

                Heinrich lõpetas raudteekooli Tallinnas, lõpetamise järel läks Gatšinasse (kasupere naised käisid närvidele). 

Sõjaväeteenistuses Pioneerpataljonis. Heinrichi abikaasa Juliane Elisabet (s. Karpovitš) Vicenti & Tiina t. (3.IX 1898-24.VI 1985) töötas noorena koogipoes, abiellusid 30-aastaselt. Poeg Harry (Aare) sündis, kui elati Nõmmel Raudtee tn. Juliane oli kodune, Heino vedurijuht. Eesti aja lõpul vedas Rootsi printsi, kaks vedurit ees. Oli hilissügis, väga külm. Hallo-mees F. Moor oli purupurjus, kukkus mikrofoniga printsi ette. Mõisakülas oli depoo korrapidaja, elasid seal linavabriku vastas 3,5 aastat. 1937 kolisid Mõisakülast Valka, kus Heino oli meister.

                Tartus oli abirongiülem. Oli selle abirongi ülem, mis 5.VII 1941 käis päästmas hävitusrongi, mille metsavennad Palupera juures kraavi lasid. Juba nädalaid enne sõja puhkemist liikusid öösiti arvukad sõjaväerongid ikka läände ja läände, ettevalmistused käisid.

                Heino sugulased perekond Lettermo Narvast. Heino varjas end 1941 Lettermote pool (et teda vastavalt korraldusele Venemaale ei saadetaks). Ükspäev oli tundnud, et peab Narvast lahkuma, läks Nõmmele. Kaks tundi hiljem hukkusid Lettermod pommirünnakus.

                Juliane rändas sõja ajal mööda maad, äritses seebikivi, toiduainetega jms, elatas sellega peret. Märtsipommitamise elasid üle perega Tartus, puumajas raudteejaama kõrval (Tallinna poole). Jäid õhuhäirele vaatamata koju, sest poeg Aare oli raskesti haige (pleuriidis) ja kartis varjendisse minnes külmetuda. Olid kogu rünnaku aja köögis (ilma välisseinteta ruum), pommid vuhisesid, maja kõikus kahele poole. Sakslased olid sõja ajal ehitanud kuhugi Emajõe luhale vale-raudteejaama ning hulga pomme loobitud rünnaku ajal sinna.

                Kevadel pärast pommitamist olid Elvas Mahlamäel perekond Härmaste juures, sügisel põgenesid sõja eest viimase rongiga Tallinna. Juliane õed Benita ja Liide elasid Nõmmel Haava tn. Aastal 1949 läks Aare ülikooli ja Mäemetsad kolisid Tartu Kungla tn, kus poeg lõi ka pere. Aastal 1961 asus Aare pere Võrtsjärve Limnoloogiajaama, vanad vahetasid korteri Elvasse.

                Heino väga täpne, korralik mees, rongid käisid minutipealt, sai ka mõne aumärgi. Pensionieas armastas akna all istuda ja välja vaadata. Võrtsjärvel meeldis metsas jalutada, seeni korjata. Osav töömees, tegi puutööd jms, põletas ka pilte vineerile. Kunagi oli puhunud ka pasunat (baritoni). Oli suitsumees, põdes isheemiat, † üksinda kodus olles Elvas, kui naine oli maal poja pere juures. Elva kalmistul koos abikaasaga.

                1960. aastatel töötas või valvas Elva jaama veetornis peretuttav Tiilemann (Valga mees), kellega Juliane veel peale Heino † suhtles ja vahel juttu ajamas käis.

                Heino ja Juliane poeg Aare Mäemets (s. Harry Michelson) (18.I 1929-24.XI 2002) oli zooplanktonoloog, hüdrobioloog, järvedeuurija. Töötas välja Eesti järvede tüpoloogia. Kirjutas teadustöid, raamatuid Eesti järvedest ja koduloolisi brošüüre. Tegutses TA Looduskaitse Komisjonis, ELUS, Eesti Geograafia Seltsis, Eesti Muinsuskaitse Seltsis. Maetud Elva kalmistule.

MIDA TÕI ENDAGA KAASA SOOME KUIV SEADUS 1919-1932 - Kenno Põltsam

Foto: Maria Rannala

Mida tõi endaga kaasa Soome kuiv seadus aastatel 1919 kuni 1932

Alkohol on eksisteerinud tsivilisatsiooni algusest peale ning seda teemat tuleb käsitleda läbimõeldult. Sellepärast toon lugejatele ühe näite eelmise sajandi läbikukkunud projektist, millest võib rääkida väga pikalt, ent koostasin ülevaate, mis paneb igat Eesti inimest mõtlema ja arutlema kuidas me peaksime midagi reguleerima?

Kuulsat piiritusevedu on meie lähiajaloos kirjeldatud erinevates võtmetes ja erinevates teostes. 1994 aastal linastus põnev mängufilm “Tulivesi”. Aastal 2010 ilmus aga mahukas raamat, mis kannab tabavat pealkirja “Viinameri” autoriteks Reimo ja Risto Pullat. Selles teoses avaldatud fakte olen kasutanud ka käesolevas artiklis.

Teos käsitles salakaubavedu sügavamalt kui kunagi varem ning sellega toodi päevavalgele nooremale põlvkonnale teadmata fakte ning märgistati Eesti koduloo kaardistamata ala. Ma ei oska öelda, mis rolli on salapiiritusevedu meie folklooris mänginud, aga olen veendunud et sellel ajastu perioodi parem tundmaõppimine on meie rahval alles ees.

Soome oli 19. sajandi algul Euroopa suurim alkoholitarbija. Kehtima hakanud koduviina valmistamise keeld (1865) muutis selle maa aga üheks karskeimaks. Sellest võimumeestele aga ei piisanud ning juba sajandi lõpuks tuli lisa: maapiirkondades suleti kõik alkoholimüügikohad ja linnades seati sisse erisüsteem, kuid seegi plaan lonkas ühte jalga.

Peale 1905. aasta revolutsiooni, osutasid sotsiaaldemokraadid esimestena keeluseaduse vastuvõtmisele. Paar aastat hiljem (1907) võetigi keeluseadus Eduskunda´s vastu, ning seda kinnitati veel kolm korda. Aastal 1919 suvekuu esimesel päeval jõustus seadus lõplikult, valitsuse eesotsas oli tollal liberaal Kaarlo Castren. Paraku ei toetanud rahvas enam seda seadust, ühiskond oli lõhestunud ning jagunenud kaheks.

Keeluseadus läks Soomele kalliks maksma. Rannavalve finantseerimiseks arvestati 60 mln ja muudeks kuludeks 30 mln Soome marka aastas. Samuti levis joomine kohutavalt. Soome uurija Georg Ehrnroothi andmeil kasvas see pea 300%. Vägijoogi tarbijate seas olid nii haritlased kui õigusemõistjad, nii rikkad kui vaesed. Isegi naised ja lapsed mürgitasid end, suurenes kuritegevus. Isegi Keskjälituspolitsei (Etsivä keskuspoliisi) töötajad paistsid selle tegevusega silma. Raha ja võim olid trogarite ehk piiritusvedajate käes. Juba 1923. aastal oli 96,2% Soome politseiametnikest seisukohal, et keeluseadus on sisuliselt läbi kukkunud. Politsei andmeil oli keeluseaduse rikkujaid 1919. aastal 5274, ent aastal 1928 juba 28 769 inimest. Loomulikult polnud see aga vaid Soome probleem. Alkoholism levis teisteski riikides, tekitades korruptsiooni.

Läänemere maade keeluseaduseaegses salapiirituseäris joonistus välja kolm organiseeritud tasandit:1) poliitilisse ja majanduslikku eliiti kuuluvad investorid 2) keskklassi kuuluvad maaletoimetajad, kes enamasti olid paadiomanikest randlased 3) salapiirituse rannas vastuvõtjad. Ühest küljest suurenes piirituseveoga inimeste vaheline läbikäimine, ent juba 1920. aastate keskel pingestasid erinevad juhtumid Eesti ja Soome suhteid. Isegi tollal Soomes suursaadikuna töötanud Oskar Kallas on tajunud kahe riigi diplomaatilistes suhetes pinget. Võitlus keeluseaduse vastu muutus Soomes 1920. aastate lõpus järjest ägedamaks. Juba 1926. aastal tühistas keeluseaduse Norra ning piiritusekonterbant hakkas kuningriigis kohe vähenema. 1931. aasta lõpus hääletas Soome rahvas keeluseaduse maha, valitsuse eesotsas oli toona keskpartei juht Juho Emil Sunila.

Numbrikombinatsioonis 543210 sisaldub Soome ajalooline hetk: 5. aprillil 1932 kell 10.00 tegid riigiviinapoed uksed lahti. 1933. aastal lasti müügile legendaarne “Karhu“ (Karu) viin ning see pidi hakkama tõrjuma salapiirituse riigist välja. Tollal liikus ringi mõttetera: piiritus on 96%ne hullus, aga keeluseadus 100%ne hullus.

Läänemere organiseeritud kuritegevuse viljelejad rikastusid just tänu kehtestatud piirangutele, mis ühtlasi rajasid põhja edasipidisele kuritegevusele ja sellega seotud salakaubandusele. Väidetavalt leidus Põhja-Eestis mõni üksik inimene, kes elus kordagi salakaubaveole kätt külge ei pannud. Eesti riik sai piirituselt tulu, samuti kosusid rannakülad ja kerkisid kaunid elumajad ning ühiskondlikud hooned, kuid palju raha kadus ka spekulantide taskutesse. Rahvasuu aga laulis umbes nii: Armetutel sotsikestel teada puha, et meil kodanlastel palju piiritust ja raha. Raamatus “Viinameri” on väidetud, et üheksakümnendatel tärganud kuritegevuse juuri tuleb otsida just keeluseadusest. See paneb mõtlema ka praegu, et kas meie vabariigi vasakvalitsus ajab ikka arukat alkoholipoliitikat?

Maarjamaal tegutses mitu piiritusekuningat, ent toon välja ühe mehe nimega Eduard Krönström. Noor mees oli pärit Kolga-Aablast. Ta omandas koolis ainult kolm klassi haridust, ent ometi oli tegu ambitsioonika ja head mälu omava mehega. Eduard oskas raha lugeda ja loobus salakaubaäris vahelüliks olemisest juba varakult. Oma esimese ärireisi tegi ta Danzigi linna, kaasas kohver saksa rahaga. Osates saksa keeles öelda vaid kaks sõna: “zwei mark”, mis oli tollal ühe piirituseliitri hulgihind, ajas ta asju väga osavalt ja tegi tihedat koostööd soomlastega, ent 1927-ndal aastal saatsid Soome ametivõimud mehe riigist välja. 1932. aasta 23. juulil, teel „Kuusalu laupäevale“, sattus Eduard Viljandi lähedal autoõnnetusse, kus peale tema hukkus ka autojuht, kolmas mees jäi ellu. Eduard oli omale ostnud Hamburgist Inglise kaubaauriku Modesta, mis maksnud 3000 Briti naela. Surmateade piiritusekuninga kohta ilmus koguni Päevalehe esiküljel. Eduardi varad ulatusid hinnanguliselt 4 miljoni kroonini. Majad ja talud pärandas ta arvatavasti oma sugulastele, teadaolevalt jäi temast järgi ka mitu laeva. „Kolga krahv“ lahkus siit ilmast samal aastal, mil Soomes keeluseadus tühistati. Eduardi hauasamba leiab Kuusalu vallast Leesi külast.

Meie rannakülad on kaunid ning neist enamusel on teatud lugu salapiirituseveost, ent toon välja mulle kõige lähedasema küla. Nimelt Viinistu, kus ma loo autorina juba kaks suve veetnud olen, mandri üks põhjapoolsemaid külasid. Praeguseks püsielanikest hõredaks jäänud rannaküla oli 1920ndatel aastatel üks salapiirituseveo peamisi keskusi. On tõsi, et tollal tõi kohalikele ja ka naaberküladele rikkuse piiritusevedu. Väidetavalt olla mõnel nii palju raha olnud, et seda hoitud peidus koduses heeringatünnis. Kehtis kirjutamata seadus, et riigivõimuga ei tohi koostööd teha, puudus piirivalve kordon ning samuti ei saanud ükski piirivalvur korterit. Musta raha eest ehitati väidetavalt koolimajagi, kus juhtumisi õppis ka minu vanaisa. Rajati seltsimaja ja finantseeriti päästekordonit. On kaks huvitavat fakti veel: nimelt oli Viinistu üks vähestest küladest kus tollal ilmus oma ajaleht ning juba 20ndatel eksisteeris seal 50 telefoni. Lisaks oli olemas vesikanalisatsioon ja jõukamates häärberites kaasaegne soe WC ja vannituba. Rannaküla jõukus kasvas: tõusis kodukultuur, muutus küla ilme ning kerkisid uued hooned. See oli salakaubaveo kuldaeg, mis õitses veel 30ndatelgi.

Peale 1932 aastat orienteeruti ümber Saksamaa ja Poola turule, selleks muretsesid kolm suuremat Viinistu „seurat“ (seltsingut) omale suuremad laevad, mis kõik sõitsid algul Danzigi lipu all. Muidugi vähenes ka salapiirituse tootmise maht, aga kaugelt hakati tooma seal saadavaid peenemaid alkohoolseid jooke: Prantsuse konjakit ja šampanjat, Hispaania ja Kreeka veine, Hollandi likööre ja igasuguseid Saksa napse. Viinistu meestel kehtis põhimõte: “Õnne ja elu peab olema”. Ma ei taha õigustada salakaubaveo tegevust, ent see on lahutamatu osa rannarahva kultuuri ajaloost.

Kenno Põltsam

POOGNAD JÄÄL - Jaanus Järs.

Autori foto.

Poognad jääl

Kõnnin jääle. Näen kalamehe puuritud auku, selle kõrval roostes konksuga lanti ja sassis õngenööri. Murran kuivanud pilliroovarre ja mõõdan jää paksust. Ühes augus 20, teises 25cm. Võib kõndida küll.
Prossa järv, 26.jaanuari 2017 keskpäev. Õhutemperatuur on -2C, öösel oli -7C, vastu mu vasakut põske puhub mõõdukas edelatuul. Ilm pöörab, on sombune ja õhus hõljub lumeebemeid.
Ka turistiinfos on öeldud, et see järv häälitseb. Kuulen häält ja mõtlen, et kas see on tuul uue jäässekülmanud ujumissilla all või midagi muud. Üsna artikuleerimatu ja vaikne, aga ikka kuuldavas sagedusalas: „Oou“.
Otsustan kõndida risti üle järve. Seal on saunake, mille tuli vahetevahel üle vee teise kaldasse paistis, aga mille juures ma veel käinud ei ole. Hiljuti oli sula, siis külmetas. Mõtlen, et kuskil kapis on mul uisud, kas võtta välja? Järvel on ainult õige pisut lund, aga rohkelt läbi jää kumavaid mustreid. Inimese jäljed, kitse jäljed, rebase jäjed, kõik muutunud erineva heledusega laikudeks, mõned tõusnud kõrgemale, käärlevad suusajäljed aga vajunud sügavamale askeetliku jäävitraaži sisse.

Jõuan järve keskele. Nüüd kostab juba tüki maad valjemalt: „Tou-ouu.“ Tuul puhub, aga ma ei kaitse end kapuutsiga, sest tahan tähelepanelikumalt kuulata. „Tou-tann.“ Mis see on? Kas jää all liiguvad õhumullid või arenevad pinged, praod. Nüüd teiselt poolt, eemalt: „Tngg.“
Jõuan teise kaldasse. Seal ei ole saunakest, see on maja, lausa valmimisjärgus jahiloss, akendel kiled, terrassi kohal rippumas ajutine valgusti, laastukatus, jämedatel palkidel vonklemas aastate muster. Palk ise uus, osalt veel pleekimata. Üle pimeda vee tundus hoone väike ja üksidale, aga tegelikult... Kõnnin taas jääle, eemaldun pilliroost.

„Tou-ou“, ühelt poolt. „Tanng“, teiselt poolt, kaugemalt. „Ouu“ sealt, kus ma ära tulin. Mind ümbritsevad hääled toovad meeltesse eelmise õhtu Tobiase kvarteti kontserdi Vanemuise laval eesriide taga. Kaks viiulit, vioola ja tšello moodustasid mõnekümnelist publikut ümbritseva ristküliku. Õhus Pärdi „Solfedžo“: do-re-mi-fa-sol-la-si-do. Heliredeli kordused, kordused, kordused. Aplaus.
Siis astus publiku ette David Vseviov ja rääkis seda, mida ta teadis Vikipeediast ja oma lugemusest. Kahtlesin, kas ta hääldas Szymanovski nime õigesti. Mõtlesin, miks ma seda kontserti kuulama tulin? Kas Pärdi pärast? Või hoopis edevusest, soovist keerulisest muusikast aru saada. Kvartetid väljavalitutelt väljavalitutele. Szymanovski, kes pole mu lemmik. Minoorne, ekspressiivne. Katsekivi heliloojale, esitajale, kuulajale. Poognate tulevärk. Toetan pead käetega, kuulatan, tunnen ära mõne rahvamuusika laulujupi. Hea seegi.

„Õuu“. „Ngg.“ „Tõu“. Tundub nagu järv niheleks voorte kütkes ja ohkaks. Vseviov ütles, et Šostakovits ütles, et ta ei tea, miks ta oma 8. kvarteti kirjutas. Mina ei tea, miks ma seda kuulan. Aga ma püüan aru saada. Helilooja pühendas selle teose fašismi- ja sõjaohvritele, mõned ütlevad, et totalitarismiohvritele. Enne seda oli ta astunud komparteisse, parteisse, mis teda varemalt paaril korral läbi jää oli surunud ja mutta tampinud. Sõprade tunnistusel kirjutas Šostakovitš reekviemi iseendale. Kuulan.
Keelpillikvartett N8 fašismi ja sõjaohvritele 1960. Sõjast on möödas 15a, taevas lendavad sputnikutes koerad. Inimesed on vaimustuses, kunstnikud rakendavad lihtsat ja karmi stiili, kommunistid valmistuvad oma suureks kongressiks. Kuulan ja püüan aru saada. Leinaline signatuur DSCH, siis poognate tulevärk. Selline pealkiri tagas, et teost hakati palju esitama. Inimesed kuulasid ja mõtlesid. Mina hakkasin kaela kandma 1970-te keskpaiku. Sel ajal tähendanuks selline pühendus juba nüri pugemist totalitaarsele riigivõimule, et oma leivakannikas kätte saada. Siegfridi lein juudiliku groteskiga, hüplevad ja vehklevad poognad. Äkki ragin jalgade all jääpinnas. Tean küll, et ragisevad vaid teineteise järel külmunud jääkihid, aga võpatan ikkagi. Jää on paks, see on ainult valge koorik.

Kontserdil katkes sel hetkel teise viiuli esimene keel. Esimene viiul seletas midagi kohmetunult vabanduseks, kui teine viiul oma pilli häälestas. Mõtlen, et kas teine viiul on esimesest vähem tähtis, kuna ta mängib rohkem saatehääli ja soleerib harvemini. Ei tea, aga püüan aru saada. Kvartett alustas IV osa uuesti. Largo attacca. Tak-tak-takk. Tak-Tak-Takk. Nagu õhutõrjekuulipilduja valangud järve kohal voogavasse pilvkattesse. Teise viiuli esimene keel vonkleb vabas hõbedases rütmis pilli kaela kohal. Tobiase kvartett tõuseb püsti ja kummardab. Siis veelkord. Šostakovitš elab veel 15a ja innustub isegi džässist, kuigi kuulub komparteisse. Sureb siis, kui mina kaela hakkan kandma.

„Räkk-kou-tann-tnng“, kõlab otse mu kõhu alt. Olen jõudnud tumeda, läbikumava jäälaigu kohale. „Ouu-nng“. Järv oleks nagu voorehiidude käte vahel, kes temalt kaitsvat jääkaant ära püüavad kiskuda. Järv mäletab, et kui jää laguneb, ilmub esimesena kohale hüüp. „Ou-uuup.“ Seni on aga jää tugev, kuigi ragiseb siit-sealt. Kõnnin üle lumelaikude, tuul selja tagant ja jõuan taas külapoolsesse kaldasse. Vasak, tuult saanud põsk õhetab pisut. Veel tammealleelgi kostavad madalahäälsed silbid, vahele tuules kääksuv puutüvi. Mina püüan aru saada.

J.Järs, jaanuar 2017

PROVIISORAPTEEGID = APTEEKIDE KADUMISEGA? - Neeme Sihv

 

Kas apteek on kadunud?

Pildil sissesõit Paunveresse. Luts keeraks vist hauas ringi kui teaks, milliseks kommertsiks on muutunud apteegid.

Euroapteegi juht Indrek Ild annab intevjuu.

 https://www.med24.ee/farmaatsia/aid-39128/intervjuu-indrek-ild-proviisorinoue-voib-sulgeda-kolmveerandi-eesti-apteekidest

Kuigi seaduse jõustumiseni ehk siis tärminini 2020, on veel palju aega, on apteegikettide juhid alustanud juba ennetavate tulelöökidega. Huvitav on juba intervjuu algus, kus Indrek Ild mainib, et "... kui seadus sellisel kujul jõusse jääb....". Sellest võib kaudselt välja lugeda soovi, et nii ei jääks. Kas muretsetakse selle pärast, et inimeste eluolu muutub halvemaks?

Konkurents on tihe. Kui palju üldse kasvuruumi on?

Apteekidevaheline konkurents on väga tihe ja kasvuruumi on ainult konkureerides, kelleltki turuosa ära võttes. Sellist tühja maad ei ole, kuhu oleks lihtne teha apteek, mis ka tulu toodaks.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast. Riik on vastu võtnud seadused, kus on apteekide omanikele kehtestatud väga selged nõuded (alates 2020. aastast peab apteegi omanikuks olema proviisor – toim), mis meie hinnangul võib viia selleni, et mõne aasta pärast pannakse umbes kolmveerand Eesti apteekidest kinni. See on väga suur oht nii kogu riigi tervishoiusüsteemile kui ka rahva tervisele.

Väga huvitav kui sellist küsimust isegi konkreetsemalt ei kommenteerita vaid visatakse lihtsalt sõnad õhku. Muidugi, praegu ehk on vara põmmutama hakata, küllap ka meediamogulitest apteekrid veel ootavad ja vaatavad. Mine tea, tänase avaliku suurannetuse ilmsikstulekul grupi ärimeeste poolt (3-lapselise tulevikupere nimel) võib muidugi vandenõuteooriana välja käia ka selle, et küllap tulevikuski tehakse erakondadele annetusi, suuri ikka ma mõtlen. Kui see muutub tasapisi "normiks"!? See selleks.

Ometi loeb sellest lühikesest lõigust üht-teist välja. Esiteks, üldjuhul (just linnades), on apteegiäri üpriski kasumlik. Kohti, kuhu peale eelmisi seadusemuudatusi nüüd apteeke saaks teha, pole tegelikult sugugi nii vähe, kui Ild mõista annab. Teoreetiliselt võiks apteeke teha murdu, eriti Tallinnas. Tulu toodaks? Ikka toodab. Iseasi, on KUI PALJU toodaks. Ketiomanikud kindlasti loodavad iga apteegi pealt SUURT tulu, proviisor võib üldiselt leppida ka reaalse tuluga, mis tagab normaalse äraelamise tema perele, seda enam, et ühe apteegi puhul ei ole ju otsest vajadust pidevalt investeerida uute apteekide avamisse, olemasolevate sulgemisse, keti IT-süsteemide suuremahulisse täiendamisse jm. Piisab OMA apteegist, mida siis jõudumööda ka arendatakse, sest üldiselt ei ole eesmärk mitte AINULT raha teenida, vaid pigem teha oma ametialast tööd. See on põhiline erinevus kettide ja proviisorite vahel. Tõsi, iga proviisor ei pruugi olla ärimees, kuid küllap vähegi suurema apteegi puhul saab vajadusel ka ärivaistuga inimese tööle võtta.

Me ei tea, mis hakkab toimuma paari aasta pärast? Jah, oraaklid me ei ole, keegi ei ole. Näe, isegi RE kukkus valitsusest välja kuigi nad arvasid, et on seal veel kaua-kaua. Kuid mis siis peaks toimuma mõne aasta pärast? Peaks ära kaduma vähemalt osaliselt  konkurentsi tapmine ja toimima peaks hakkama tervem konkurents. Selline, mida praegu ei ole. Praeguste kettide juhtide lähenemine teemale on samasugune, nagu marketite juhtidel, bussifirmadel või paljudel teistel ärimeestel - võimalusel "keerata teisele käru" ja samas hädaldada, kuidas teised teevad temale sama!

Miks aga peaks see seadus viima kolmveerandi apteekide sulgemiseni? Ja kui osa ka tuleb sulgeda, siis kas see on hea või halb?

Mis teenuseid võiks apteegis veel pakkuda, mida tänased seadused ei luba?

Võiks olla kõikvõimalikud tervishoiuteenused, mis ei ole otseselt seotud haiguse diagnoosimisega või spetsiifiliste raviprotseduuridega. Lihtsamad tervishoiuteenused, mida praegu pakub pereõde perearstikeskuses, võiksid olla ka apteekides kättesaadavad. Tõenäoliselt toimuks sellisel juhul apteekide suurem spetsialiseerumine.

Võib-olla oleksid Tallinnas apteegid sellised nagu täna, aga näiteks väiksemates keskustes oleks võimalik meditsiiniteenuste kvaliteeti parandada, kui apteegiteenuse saaks muude meditsiiniteenustega kokku koondada, võib-olla juurde tuua perearstikeskuse. Praegu on väiksemates kohtades raske toime tulla. Kliente on piiratud hulk ja see arv väheneb, aga rendi- ja tööjõukulud ei erine Viljandis või Karksi-Nuias oluliselt. Koostöö tervishoiuteenuste pakkumise vallas oleks kasulikum kui konkureerimine. Väiksemas maakohas ei suuda perearstikeskus ega apteek võib-olla täie koormusega töötada, aga kui teha koostööd – näiteks pereõde saaks olla nii konsultant apteegis kui ka pereõde perearstikeskuses –, oleks tulemus efektiivsem.

Seaduse järgi ei tohi apteegi omanik olla teise tervishoiuasutuse omanik – kui oled perearstikeskuse omanik, siis miks sa ei võiks olla osanik ka apteegis? Kõik need piirangud seavad ohtu apteegiteenuse kättesaadavuse suurematest keskustest eemal.

Ilmtingimata ei pea ju tervishoiuasutuse  omanik olema ka apteegi omanik?  Praegu on aega asju ümber vaadata, mõnigi aasta tagasi räägiti (RE jt) maakohtades teenusekeskuste arendamise vajadusest, nagu muide ka mobiilsete apteegiteenuste vajadusest. Tehtud selles vallas pole aga midagi. Ometi saab isegi haldusreformi käigus üht-teist läbi mõelda, näiteks väiksemates kohtades ühildada uue osavalla pindade loomine koos teenusekeskusega, apteekidele ruumide rentimise võimalusega, ühispeatuste taristu väljatöötamise ja muuga. Kui vaadata kasvõi ühistranspordi parandamise nurga alt, siis ehk olekski aeg mõelda sellele, et VÕIMALUSEL asuksid sellised asjad ühes kohas? Miks mitte ka postipunkt ja muud teenused, mis maakohtades kipuvad kaduma, siduda mingi muu teenusega sellessamas teenusekeskuses? Eestis on ju kombeks, et igaüks teeb oma UUE ettevõtmise kuhugi, mõtlemata seostele!

Kas minna ka tervishoiuasutuste puhul üle kapitaalselt eraettevõtlusele? Kindlasti pole see vajalik, pigem peaks tervishoiteenused jääma igal juhul riigi/KOV-i haldusalasse, nagu enamus muid võimalikke sonduvaid teenuseid neissamus teenuskeskuses. Ning omanike küsimus ei ole kuidagi ka takistuseks sellele, et keegi töötab poole kohaga apteegis ja poole kohaga pereõena?

Mis on praegu Eesti apteekide peamised probleemid?

Eesti apteekide kõige suuremad probleemid on seotud väga kiiresti kasvavate tööjõukuludega ja paindumatu haridussüsteemiga: kui oled valinud farmatseudi eriala, siis on see umbtee, sest võimalust edasi areneda pole. Täna toodab litsentsivõimelisi proviisoreid üks kool Eestis ja seda täistsükliga. Süsteem on jäik ja pikaajaline.

Teine väga suur probleem on ebakindel tulevik. Mil viisil hakkab apteegiturg välja nägema paari aasta pärast?

Mis Te arvate, mis paari aasta pärast juhtub?

Olles nii värskelt valdkonnas sees, siis ma ei oska hetkel öelda. Kui seadus peaks sellisel viisil kehtima jääma, siis ma kujutan ette, et märkimisväärne osa apteekidest pannakse kinni. Apteegiteenuse valdkonnas tekib defitsiit. Väljaspool suuri tõmbekeskusi saab seis olema kriitiline. Apteekide juurdehindlused on reglementeeritud, aga rendihind ja palgakulu on kasvamas. Apteegi püsikulud on üsna suured.

Väikestes maakohtades on apteegi pidamine selgelt miinusega äri. Täna doteerime kümmekonda apteeki, mis asuvad väikestes keskustes ainult sellepärast, et olla oma ketiga seal kohal. Kui nüüd seadust ei muudeta, siis mina ei näe küll ühtegi proviisorit, kes oleks valmis miinusega töötavat ettevõtet kasvõi tasuta üle võtma, mis tähendab, et need pannakse kinni. Tõrva, Räpina või Karksi-Nuia inimesed võivad oma apteegist lihtsalt ilma jääda.

Siin ongi mitu koera maetud! 

Esiteks, teemal, et farmatseut saaks "pooltsükliga" proviisori ametile üle minna, on arutelusid toimunud. Siiani on see aga ikka veel tegemata. Samas ei tohiks see olla mingi probleem? Magistriõpingutena saaks farmatseudi õppeperioodi ja taseme ju ikkagi reguleerida? Kui oleks tõsine tahtmine? Muidugi ei ole praegune olukord normaalne.

Püsikulude koha pealt on muidugi tegemist sisuliselt hämamisega. Ild mainib küll, et rendihinnad ja palgakulud on kasvamas. Targu vaikib ta aga sellest, et tulud sõltuvad suures osas just klientide arvust. Ja kui apteekidest saab turul olema üleküllus, tähendabki see klientide arvu kahanemist (apteegi, põrandapinna,  vm suhtes). Ning just sinna üleküllusesse ehk konkurentsi tapmisse viivad sektorit suuresti ketid ise! Järgmise küsimuse vastuses mainib Ild ka seda, et apteeginduses on tegu väikese kasumimarginaaliga. Kahjuks oleks aus vastus et tegelikult see nii ei ole. Muidugi, ketiomanike jaoks tähendavad terminid "väike-suur" hoopis muud kui tavakaupmehe (proviisori) jaoks. Mainitud netiapteegindus on üks asi, mis üldjuhul võib olla vägagi kulukas ja kohati ka mõttetu. HEA teenuse puhul eelistavad palmjud inimesed ikkagi konsulteerimist APTEEGIS.

Jutt, et väiksemates kohtades on apteegid miinuses, on samuti pigem hämamine. Jah, tulud ei pruugi olla suured, kuid üldiselt saab hakkama. Vähegi suuremas kohas on ellujäämisvõimalus alati olemas, väiksemates kohtades saab alati appi tulla ka näiteks KOV ja sageli tulebki. Juba praegu. Päris väikestes kohtades võib apteek kaduda, kuid selleski on muid põhjuseid. Samad, mille tõttu kaovad postkontorid, pangaautomaadid jm. Kindlasti on siin võimalusi ka midagi muuta, näiteks jätta seadusega alles võimalused luua haruapteek või apteegipunkt. Kus ei pea ju töötama proviisor vaid mõnevõrra väiksema palgaga (osalise tööajaga jm)  farmatseut!? Kui aga samas mõelda Ildi jutule Euroapteegi kohalolekust, siis tasub minna vaatama Balti jaama apteegist (vahepeale jääb veel ka Kalamaja apteek) mõnisada meetrit eemale Telliskivi Rimisse, siis enamasti võib näha seal igavlevat apteekrit, samas kui mõnes Tallinna HEAS apteegis on järjekorrad ka mitme kassa olemasolul. Mis effektiivsusest me siin räägime, kui Euroapteek ise ei suuda või ei taha olla effektiivne? Muidugi, siin on apteek veel ka Põhja Rimis. Miks? Räige alatäituvus on neis apteekides!

Kas Karksi-Nuias võib apteek kaduda? Võib, kuid vaevalt, et nii juhtub. Pigem tõmbuvad linnades apteegid koomale, mis on suures osas igati õige tulemus. Loodetavasti ka suurtes kaubanduskeskustes, kus on praegugi sageli MITU apteeki. No see ei ole normaalne! Kui aga päris väiksematest kohtadest rääkida, siis tuleb vaadata hoopis teise pilguga. Riigi kohalolek on hoopis olulisem - kõige elementaarsem näide on hooldekodude jm sulgemine maakohtades. Nende, mis on sageli maa-apteekide üks olulisemaid kliente, olgu siis Toris või mujal. Ärimees sulgeb oma apteegi niikuini, rääkigu ta praegu "missioonitundest" või millest iganes. Ärimehe eesmärk ei ole hoolivus ega ligimesearmastus! Riigi ülesanne peaks aga olema märgata suuremat pilti. Sh vajadusel kasvõi apteegibusside toetamine.

Missugune on olukord töökäte leidmisega linnades ja maal?

See on erakordselt keeruline. Kui mõni noor seda intervjuud loeb, siis ma kinnitan, et praegu on apteekriamet kõige magusam amet, kus tööpakkumisi on selgelt rohkem kui tööotsijaid. See on töötajatele kasulik, sest palgad tõusevad. Kõik püüavad apteekreid üksteiselt üle osta ja see on apteegiomanikele raske olukord.

Mis peaks proviisori- ja farmatseudiõppes muutuma?

Minu meelest tuleks üle minna 3+2 süsteemile. Mõistlik on, et kui oled kolmeaastase farmatseudi baasõppe kätte saanud ja mõne aasta töötanud, saad otsustada, kas see valdkond pakub niipalju huvi, et liikuda edasi apteegi juhtimisse. Ehk siis kõigepealt õpid ära töö apteegis, mille eelduseks on ravimivaldkonna tundmine ja spetsiifika, ja sealt edasi oleks järgmine samm juba proviisoriks õppimine, kus pead tundma rohkem juriidikat, majandust ja õigusakte.

Kolmeaastast baasharidust võiks saada mitmes koolis nii Tallinnas kui ka Tartus ja proviisoriõpe, mis oleks võrreldav magistriõppega mõnes teises valdkonnas, oleks Tartu ülikoolis. Tänane haridussüsteem ei ole eriti paindlik, sest eksisteerivad hariduslikud umbteed, kust pole võimalik edasi minna, vaid pead hakkama õppima otsast peale.

Jällegi, üheks põhjuseks on apteekide paljusus. Kas Ild ei mõista seda või ei taha mõista, jääb minu jaoks selgusetuks. 

Haridusega koha pealt olen aga Ildiga põhimõtteliselt nõus.

Mis edasi? Lähiaastatel asub apteegiseadust tulistava katjuusha rooli kindlasti Postimees. Ja kogupaukudest ei saa kindlasti puudu olema. Tõsi, enamasti on tegu paukpadrunitega, eesmärgiks on mitte kahju tekitada ega tappa, vaid võimalikult massiivne rünnak.

****************

* Lugu algselt avaldatud siin http://eestimaablogi2.blogspot.com.ee/2017/01/kas-apteek-on-kadunud-pildil-sissesoit.html