LAAGER KASTNAS - Marko Kannimäe

Laager Kastnas

            Osalesime Antsla Gümanaasiumi 5 klassidega projektis „Tere, Kevad. Eelmise aasta kevadel läks meil projektis „Tere, Kevad!“ väga hästi. Projektis tuli lahendada viktoriiniküsimusi, joonistada kevadekuulutajaid, pildistada kevade märke ja kirjutada haikusid. Meie klassi võistkonnal õnnestus seekord tulla võitjate hulka ja võitjad kutsuti Lääne – Eestisse laagrisse. Mina käisin laagris koos oma sõbra Kevini ja õpetaja Ülle Anieriga.

            See laager toimus Kastnas. See laager nägi siis välja selline, et kui me kohale jõudsime, siis paigutati meid tubadesse. Suuremas majas, kus oli ka söömiskoht, olid juba toad täis ja siis viidi meid teise kohta, mis oli hea selle poolest, et seal oli pesuruum. Me olime koos Rakvere kooli poistega ja nende õpetajaga. Kui olime tubadesse jaotatud, siis tuli söömine, tehti võitlusmänge ja ennast tutvustavaid mänge. Õhtu oli veel grillimine, kus pidid kõik ennast koolide kaupa tutvustama, kuna me pidime seal ju oma kooli esindama. Esimesel ööl magasin mina ja Rakvere poisid kõige rohkem 4 tundi, sest Rakvere poisid läksid hommikul kell 5 jalgpalli mängima. Kell seitse pidid kõik üleval olema, sest siis anti linnupetet ja tuli linnulaulu õppimise tund. Val Rajasaare juhendamisel saime teada paljudest lindudest ja kuna ta oli paljud laulud ka luuletusteks teinud, siis oli huvitav kuulata. Arvan, et talvikese ja karmiinleevikese tunnen ma nüüd küll ära. Peale linnutundi saime süüa. Laupäev oli kõige tihedam päev, sest seal olid tunnid: linnutund, putukatund, taimetund ja meretund. Hästi põnev tund oli meretund, püüdsime Läänemerest väikseid selgrootuid. Tund lõppes ujumisega. Laupäev oli ainuke täispikk päev. Õhtu lõppes hülgeuurija Mart Jüssi loenguga. Arvasime, et loeng on igav ja kuna me olime vähe maganud, siis kartsime, et ei suuda üleval olla, aga see mees rääkis nii põnevalt, et meil oli väga huvitav teda kuulata ja ta filme ning pilte hüljestest vaadata. Pühapäeva hommik oli samasugune nagu laupäeva hommik, kuid pühapäeval tuli võistelda teadmistes.

            Sattusime võistkonda Tartu kooli tüdrukutega ja meil õnnestus saada viktoriinis I koht. Kui koju hakkasime sõitma, siis kuni Pärnuni oli buss täis, aga siis edasi sõitsime samas kollektiivis, mis tulleski, kuid teadmisi oli palju rohkem ja hea tunne oli. 

            Sel aastal osalevad taas meie kooli õpilased selles projektis. Hoiame nendele Antsla õpilastele pöialt, kes projektis osalevad.

Marko Kannimäe

6a klass

ÜLESKUTSE TOOMPEALT LAHKUVATELE POLIITIKUTELE - Malle Pärn

Kas meil on kaks erinevat reaalsust?

Saatsin alljärgneva üleskutse Postimehele, siis Õhtulehele, kumbki ei reageerinud. Siis saatsin õigele adressaadile, otse, kõigile riigikogu liikmetele. Sest kui meil pole võimalik kodanikul avaldada oma mõtteid “vabas” ajakirjanduses, siis peab tegutsema kuidagi teisiti.

Foto: N. Sihv.

Üleskutse Toompealt lahkuvatele poliitikutele

1. märtsil valitakse Toompeale kuigipalju uusi inimesi. Nii seal juba istuvatest erakondadest kui ka uutest. Osa inimesi niisiis vahetub. Need, kes peavad sealt lahkuma, ammutavad aga meie ühisest rahakotist igatahes minu jaoks küll tohutu summa (kuue kuu palga ulatuses), kompensatsiooniks, valurahaks selle eest, et "rumal" või kangekaelne rahvas neid tagasi ei valinud.

Kas nad on nii saamatud, et ei suuda endale uut ametit leida? Või vana juurde tagasi minna? Ehk tõesti: me oleme nad seal ära hellitanud. Muudkui maksame ja maksame, iga sõrmeliigutuse eest, ka saadikukorteri eest, auto eest, telefoni eest, ja nii edasi. Nagu oleksid nad kõige madalamapalgalised inimesed riigis?

Elementaarne loogika ütleb, et toetusi tuleks maksta nõrkadele, mitte tugevatele, vaestele, mitte rikastele.

Niisiis, kutsun üles: teie, kes te nii kenasti räägite VÕRDSEST KOHTLEMISEST, inimõigustest, sallivusest ja muudest imelistest nähtustest, soovite kaotada meeste-naiste palgalõhesid, LOOBUGE KOMPENSATSIOONIST, kui teil Toompealt lahkuda tuleb, annetage see heategevusse, noorte perede toetuseks, lasteaiakasvatajatele preemiatasuks, looge mingi fond, kinkige kasvõi isiklikult mõnele oma puudustkannatavale tuttavale, või tudengile stipendiumiks…

Näidake, et te ei ole armetud hädalised, keda rahvas peab vallavaestena veel kuus kuud priskelt üleval pidama! Saage ometi aru, see rahvas on teile mitme aasta jooksul maksnud väga head palka ja kõikvõimalikke lisatasusid! Ise seejuures vireledes! Ja teie pole seda päriselt õigustanud, sest meie riik ei ole ikka veel jalgu alla saanud! Liiga paljud eluliselt olulised probleemid on meil lahendamata.

Kas see kompensatsiooni maksmine pole mitte teie väärikuse alandamine? Justnagu ei saaks te ise oma eluga hakkama? Almusi antakse kerjustele, mitte täies elujõus tarkadele ning töövõimelistele inimestele.

Seadus, mille alusel teile makstakse lahkumiskompensatsiooni, on Põhiseadusega vastuolus. Sest Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda!

Ja meie tahame teist kui oma kaasinimestest jätkuvalt lugu pidada.

Üks vastus

Sealt sain ka ÜHE vastuse oma kirjale, toon siin ära olulise katkendi, et saaksite teada, kuidas hindas üks riigikogulane minu üleskutset:

"Teie mõttelend on minu jaoks raskesti mõistetav. Olen Riigikogu liige olnud erinevatel aegadel. - - 

Kui asutakse tööle Riigikokku antakse käest endine töökoht, positsioon mida kogu eelneva elutööga on saavutatud. Riigikogust eemale jäädes satub inimene sageli olukorda kus positsioon tööturul tuleb uuesti väljavõidelda. Päris paljudel see enam ei õnnestugi. - -

Teie kirjast kiirgub parastamist ja pahatahtlikkust...Eesti parlament on teinud head tööd ja kuna oleme parlamentaarne riik siis saab öelda et riiki on juhitud hästi ja NSVList lahkunud riikide hulgas oleme selgelt parimad.

Hüvedest rääkides parlamendipensionid on enamuses Euroopa riikides olemas, meil ei ole. Riigikogust eemale jäädes katkeb koheselt ravikindlustus. -- Mingit hüvedega liialdamist ma küll ei näe..."

Mina ei tea, mina olen lugenud väga palju kriitilisi artikleid meie praeguse elu, valitsemiskorra ja valitsejate kohta. Erinevas stiilis, ent üldise valusa sõnumi poolest väga sarnaseid: Kivisildnikust Vooglaiuni.

Ja ma ju näen, et meie elukorraldus ei ole mitte selline, nagu ta võiks olla ühes edukas riigis tublide valitsejate käe all, pärast 25-t aastat iseseisvust. Suurem osa rahvast nuriseb.

Inimestele ei maksta töö eest palka, millest oleks võimalik ära elada; Kreeka pankadele kingitakse miljoneid, aga meie lapsed on näljas; elujõulised inimesed põgenevad välismaale, justnagu oleks siin sõda lahti; siia kavatsetakse tuua 44 000 moslemit, keda me peame hakkama üleval pidama; maapiirkonnad tühjenevad, koolid pannakse kinni, postkontorid, apteegid, arstipunktid viiakse üle TÕMBEKESKUSTESSE… Suurde tolmuimejatorusse, mis kõik inimliku endasse imeb…

Meil on ratifitseerimata Euroopa sotsiaalharta olulised sätted – õigus inimväärsele palgale ja õigus eluasemele, kaitse vaesuse eest – sest Eestis ei olevat selleks võimalusi? Miljoneid loobitakse vasakule ja paremale, nii et silm ka ei pilgu, aga meie oma inimeste elementaarsed vajadused ei ole olulised?

Ja Toompeale paistab see kõik “väga hea tööna”? Endaga ja oma “panusega” rahul olles lahkuvad lossist seal mitu aastat istunud ja sekeldanud tegelased oma kahekümne tuhande eurose preemiaga?

Mis meil ometi viga on, sõbrad? Kas me elame kahes erinevas reaalsuses?

Millal me ükskord saame valida OMA reaalsusse OMA valitsuse?  Kes tegeleks meie, mitte iseenda elu ja heaoluga?

Millal ükskord saaks ära muuta kõik rumalad ja ülekohtused seadused, mis meie normaalset elu takistavad?

Malle Pärn.

ABSTRAKTSED MAALID - Ingvar Halling

Olen 27-aastane harrastus kunstnik Tallinnast kes proovib

kätt abstraktses kunstis. Olen ise kätte võtnud ja hakanud

proovima, mingisugust erialast haridust mul pole. Kunsti

juurde jõudsin 2014 aasta kevadel kui hakkasin joonistama

õlipastellidega, suvel juba liikusin akrüülvärvide juurde

millega tegutsen siiamaani
.
Miks ma maalin? Sest see lõõgastab, aitab unustada

argimõtted ja saad olla täielikult hetkes
.
Rohkem töid leiab mu facebooki fännilehelt:


https://www.facebook.com/Ingvar.Halling?fref=ts

INIMENE, LOODUS JA KEHA ARHAILINE MÄLU - Maria Kaljuste

Inimene , loodus ja keha arhailine mälu

Psühholoogina käsitlen inimest kogu tervikuna , inimene eksisteerib ajas aega aga jagab inimene tulenevalt oma vajadustest põhiliselt töötamise, puhkamise , suhtlemise ja söömise vahel . Need nähtused aga omavahel mõjutavad üksteist ja see kui suurt rolli nad inimese elus mängivad ja milline on nende kvaliteet annabki kokku inimese elu , tema tervise , õnne.

Täna tahaks siiski pöörata tähelepanu pigem toitumisele ehk mis teeb toitumise osa inimesega ja kuidas küll on läinud nii et me sellest tulenevalt nii erinevad oleme.

Minu huvi psühholoogina toitumise vastu sai alguse juhusest, kus minu poole pöördus ärevushäirega patsient. Ta oli selle all kannatanud aastaid. Paanika ja hirm olid muutnud tema elu põrguks ja pannud ka pere kannatama. Viimasel ajal oli ta juba hakanud  tarbima kangeid medikamente aga miski ei aidanud. Ka nõustamisel käitus ta nagu hirmunud loom. Kõige tipuks lisandus hirm oma pere kaotamise ees. Tavapärane lähenemine tema hädadele aga ei andnud erilisi tulemusi. Viimases hädas,  (kuna kaalul oli siiki ka minu pädevus nõustajana ) konsulteerisin juhtumit vanaprouaga kes ei ole küll ei arst ega psühholoog,  küll aga elutarkust täis.... proua naeratas malbelt ja soovitas rohkelt vett juua ..jah, jah kõike seda mida psühholoog muidu teeb ka -  aga ikka rohkelt vett..

 Ja ennäe imet , minu lootusetu patsient avaldas kiiresti tervenemise märke. Mis siis juhtus !? juhtus see et patsient oli sattunud nõiaringi , tal oli paha ja ta unustas enda eest hoolitsemise, ei jälginud enam palju ja kas ta jõi .... keha aga läks sellest paanikasse , tekkis surmahirm,  hirm janusse suremise ees... arhailine ellujäämisinstinkt tõstis pead ja nõudis tähelepanu.

Kehal on arhailine mälu. Kiiretel aegadel ja väsinuna kipume me seda eirama, mitte kuulama, puhkuse hetkedel küll plaanime, kuidas sööma-olema peaks, kuid normaalse rütmini on siit edasi pikk maa minna. Täna on võimalik söönuks saada ka ilma et toitu pööraselt kaevata või jälitada. Pigem oleme vastupidises olukarras – valida on LIIGA palju. Ja nagu sellest veel vähe - suur osa sellest on toidulaadsed tooted . Meie keha mäletab aastaaegu. Sügisel, kui viljad on küpsed, püüdsime neid süüa niipalju kui suutsime (marjad, puuviljad) ning koguda endale polstrit külmal ajal ellu jäämiseks. Tõsi on, et meie keha saabki ette varuda tegelikult ainult rasva, mitte samamoodi pikaajaliselt tallele panna näiteks vitamiine. Ühte grammi rasva saab talletada 9kcal, suhkrus on võrdluseks nt. ca 4kcal. Rasv aga ei ole mitte ainult energiavaru vaid seal toimub ka osa ainevahetusest näiteks hormoonide tootmise läbi. Ja kui se muutub liialt suureks siis hakkab se taaskord mõjuma psüühikale ja inimene muutub kurjaks, rahulolematuks. Kuigi näiliselt nagu põhjust ei olekski. Lisaks aga püüab se sama õnnetu mina halvast tundest vabaneda ning endale head teha,  teadmata kuidas -  ning sageli satub nõiaringi, kus püüab ülekaalust tekkinud halba enesetunnet materdada midagi head (sagedamini midagi magusat) süües. Kui jälgida tähelepanelikult inimkäitumist, märkan et erakordselt suur osa sellest on seotud toiduga ja alateadvusega ehk siinkohal keha arhailise mäluga. Se kehtib kõiges – näiteks kaalulangetamises:

Jõulude paiku, kui sügisvarud kippusid külmkapita ajastul hukka minema, õgisime end veel viimastest allesolevatest toitudest hingetuks . Edasi paastusime - kuni esimeste roheliste liblede ilmumiseni, närides kuivatatud juurikaid või vähest liha mis õnnestus külmas küttida. Ja nii aastaringi. Täna meil seda rütmi enam ei ole aga keha mäletab ja ka külm ja soe ning aktiivne liikumine käib veel samas tempos,  seega ei tasu trampida sellele mälule vastu vaid vastupidi lasta ennast sellel lainena toetada ning hakata kaalust alla võtma just nüüd,  mitte sügisel enne külmade tulekut.

Veel võiks rääkida samas kontekstis  kuufaaside mõjust inimesele, kui need suudavad liigutada merd,  miks siis ei peaks need mõjuma meile. Ilma asjata ei ütle vanad targad inimesed et kui kuu on J tähe kujuline tuleb kõik juurde ..kui juukseid lõikad kasvab juurde kui suhu paned hakkab kasvama juurde ja sama kehtib ka vastupidi.... Keha on rütmis millega on harjunud , seda tuleks järgida ja enda huvides kasutada alustades dieedipidamist kaalulangetamiseks siis kui kuu seda soosib ja tõstmist siis kui takka aitab. Teha oma kehaga ja  reaalse universumige sõna otseses mõttes koostööd. Rütmis mida keha mäletab ja millest ta aru saab.

 

Ja mis siis on edu ja õnne valem? Loomulikult ei anna psühholoog seda,  muidu koosnekski maailma ainult saledatest inimestest ja rikastest psühholoogidest. Samas aga on psühholoogi juurde minek kaaluprobleemidega  tark tegu. Kuna kaal algab siiski mõtlemisest. Kui inimene ei ole rahul, on midagi valesti, mitterahulolemine aga koosneb erinevatest  emotsioonidest ja kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka õigeid otsuseid. Põhiline on see et ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele ennast süüdistades , miks see asi juhtus, vaid kontekstis kuidas ma sellest üle saaksin.

Ehk selleks et kaalust alla võtta on vaja korrastada oma mõtlemist. On vaja välja selgitada oma õnnelik olemiseks vajalik kompromiss. Lihtsalt öeldes see et kas me tahame olla rohkem sale või me tahame rohkem maiustada ..jalutama või telerit vaatama J oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Millegipärast aga meenuvad meile sagedamini need hetked kui on valus ja oleme vihased mitte need kui meil on põhjust ilusa elu üle rõõmustada. Me peame õppima aru saama oma õnnest et õnnelik osata olla.

 ... meenub üks vana anekdoot täismehest kes ööseti  alla tegi  ja oli selle pärast väga löödud ning murelik kuni lähikondlased ta psühholoogi juurde saatsid. Kui mees mõnda aega psühholoogi juures käinuna rõõmsaks muutus siis lähikondlased küsisid – „noh kas said hädast lahti“ vastas mees.“ Ei, aga nüüd ei muretse ma selle pärast enam“.

Nii võib ka juhtuda et naine kes oma elu kõikides hädades süüdisatab enda keha mis ei ole samas vormis kui varasemalt võib arusaamale jõuda et jah, alla tuleb võtta küll aga mitte esialgse arvamuse põhjal 25 kilo vaid aitab 7 mest ja elu on pahaks teinud hoopis teised asjad millega tuleb tegeleda.

 Alla võtmise järgmine tõsisasi on see et seda tuleb õppida, õppida tuleb tundma nii oma  erisusi ehk analüüsida ausalt miks nii on juhtunud nagu täna on,  et osata targalt edasi minna vaid et millised on minu keha eripärad, talumatused, ainevahetus, võibolla ka sisse söödavad rohud jne jne. Ja  kui meil ei ole just haruldaselt tarku vanemaid, kes on meid lapsest peast meid õigesti toitu suhtuma ja sööma  õpetanud siis me reeglina ei tea piisavalt palju toidust üldse. Ei seda milline toit mida kehale teeb ega seda  mida süüa et  alla või juurde võtta (tõsi esimesel puhul meil tõenäoliselt eiteki ka neid  vajadust ega sellega seonduvat fustratsiooni). Ja  kuna targaks õppimine ei käi üleöö ja sageli ajavad sellel teekonnal paljud soovitused (internet , ajakirjad , sõbrannade õpetused ja kaallulangetamisega raha teenivad tegelased.) meid segadusse ja kaotavad aega, oleks mõistlik pöörduda nõustaja poole.

Nagu üks väga aukartustäratavasse vanusesse jõudev   proua hiljuti intervjuus oma tervise saladuse kohta ütles süüa tuleb korralikku toitu mis toidab, et ei peaks elu lurri sisse lahmimise peale ära raiskama...

Rõõmsalt tervitades  ja ilusat kevadet ja tarku otsuseid soovides

Maria Kaljuste.

(Veidi kohendatud kujul ilmus lugu  ka ajakirja Oma Maitse märtsikuu numbris.)

RINGKAITSE MURTUD, JÄÄDAVALT? - Anti Poolamets

Ühtehoidmine. Foto: Neeme Sihv

Ringkaitse murtud, jäädavalt?

Hoolimata sellest, et valimisvõitlus on läbi, pole sõnasõjakirvest maha maetud. Uneta öödest veel välja magamatuna jäid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna inimesed meedia ja vanade riigikogu erakondade raketirünnaku alla.

Äärmusluse otsingud läksid kohati nii absurdseks, et reformierakondlane Urmas Sutrop avastas sellele viiteid isegi EKRE rukkililles. Millal laulupidu ja kuused-männid luubi alla võetakse? Detaile rohkem analüüsimata tasuks märkida, et ka Põhja- ja Lääne-Euroopas on samal moel juba aastaid rünnete all need parteid, kes on isamaalised ja kritiseerivad massiimmigratsiooni. Nii on juhtunud Rootsi Demokraatide ja Põlissoomlastega, kes pidevast survest hoolimata on tõusnud riigi suuremate erakondade hulka. Muide, ka EKRE läheneb liikmete arvult 8000-le.

Kui tuletada meelde hiljutisi Stockholmi eeslinnade massirahutusi, siis just need parteid on osutanud seni vaiba alla pühitud tabuteemadele, mis põhjustavad valimiskampaanias nii reformierakonna kui sotside poolt unelmaühiskonnana esitletud Põhjamaades tõsiseid sotsiaalseid ja etnilisi pingeid. Ka EKRE on rääkinud otsekoheselt teemadel, mida teised väldivad. Ilmselt on see üks rünnakute põhjus, kuigi ettekäänded võivad olla teised.

Oleks väga puudulik rahvaesindus, kui Eesti parlamendis poleks ühtki parteid, kes julgeks kritiseerida Brüsseli uusi lambipirni-direktiive, Kreeka laenude garanteerimist, euroliidu immigratsioonikvoote või Euroopa föderatsiooni plaani, sest uuringute järgi toetaks seda üksnes 6% Eesti elanikest. Oleks imelik, kui riigikogust puuduks partei, kes on selgelt vastu seadusandlikele eksperimentidele abielu teemal, sest nii arvab ka 2/3 elanikkonnast.

Kui vaadata tagasi valimiskampaaniale, siis üheks märksõnaks Lääne-Virumaal oli kindlasti “debatt”. Nende toimumisele aitas tuntavalt kaasa Virumaa Teataja tingimus, et valimisüritust kajastatakse lehes vaid siis, kui sellel osalevad vähemalt kolme erakonna esindajad, ja nii asendas enesetutvustust debatt. Debattide toimumine läks kohati nii intensiivseks, et ainult kangemad suutsid sammu pidada. Kiidaks oma head konkurenti Marko Pomerantsi, kes staažika poliitikuna pole tüdinenud vaidlustes tõe otsimisest. Sama ei saa kosta debattidelt deserteerunud Siret Kotka ja erakondlikke teatrikülastusi eelistanud Rannar Vassiljevi kohta.

Valimiskampaania peamine sisu peakski olema ühiskondlik debatt oma argumentide proovilepanekuks, mitte telereklaamiga valija oimetuks löömine. Valijaid tasuks tänada vaidluskultuuri arendamisega ka valimistevahelisel ajal, mitte lööktööd tehes alles kolme aasta ja üheteistkümne kuu pärast.

Selleks ongi ju olemas maksumaksjalt kogutud kopsakad riigikogulase kuluhüvitised, mille tegelik kasutamine enamasti mõistatuseks jääb. Poliitiliselt kaasa mõtlevad ja targad valijad toovad kasu kogu Eestile. Meenutagem ütlust, et iga rahvas on väärt oma valitsust.

Tänan oma 2080 valijat ning neid, kes oma hääle EKRE-le usaldasid, sest just nemad aitasid lammutada “kartelliparteide” betoonmüüri.

Nüüd on uute inimeste ülesanne võidelda selle eest, et valimistel murendatud müür madalamaks saada, nii parteide riigieelarvest rahastamise vähendamise kui erakonnaväliste kandidaatide pääsu hõlbustamisega riigikogusse. Kohalike omavalitsuste valimisel on valimisliitude vabatmehed ja -naised ennast tõestanud – miks mitte ka riigi tasandil?

See oleks õhuaknaks erakondade nn tagatubade võimu vastu, mille nivelleeriv toime on hästi teada. Rõõmustaksin, kui riigikogus oleks veerandi jagu või rohkemgi sõltumatuid saadikuid.

Valimiskokkuvõtteid tehes peetakse suurkaotajaks IRLi, aga vaatame, kuidas asjad tegelikult on. On tõsi, et IRLil oli veel nädalapäevad tagasi riigikogus 23 liiget (fraktsioonis 22 pluss Aivar Riisalu), aga reformil ei olnud üksnes 33 ja sotsidel 19 kohta, sest ärgem unustagem nn aknaaluseid, kellega reformi meeskond täienes 35 liikmeni ja sotside oma 22 saadikuni.

Seega kaotas reform hoopis viis kohta, mitte kolm, ja SDE seitse, mitte neli. Nüüd juba ametist lahkuva valitsuse taga olevast 57 parlamendikohast jäi alles napp 45.

Valija andis just EKRE ja vabaerakonna poolt hääletades signaali, et nii valitsemise stiil kui sisu vajavad muutmist. Ja seda olukorras, kus rahalised ressursid olid täiesti ebavõrdsed.

Kui peamine ressurss poleks kulunud kautsjonile, oleksid uued tulijad võtnud kuni 20 kohta. Igal juhul on uustulnukate esimene lubadus täidetud – neli eelmise riigikogu parteid ei saa jätkata hästi kokku harjutatud mugavuses ning nad on tajunud, et ülbuse ja saamatuse eest võib ka järgmistel valimistel karistada saada.

Minu jaoks ei olnud eksinute korralekutsumine piisav, sest üksnes reformierakonna rahastamisskandaalid ning VEB-fondi loo taastulek oleks pidanud nad varupingile suunama. Samuti oleks oodanud keskerakonna toetuse suuremat vähenemist eesti valijate hulgas, sest Vene agressiooni eitamine või pisendamine Ukrainas on tõsiseks hoiatuseks. Ilmselt kaotasid sotsid valijaid eriti vabaerakonnale ja paljud IRLi senised valijad said seekord hääle anda EKRE-le kui nende arvates paremale rahvuskonservatiivsuse esindajale. Lisaks oli uute tulijate teeneks ka nende valijate väljatoomine, kes muidu oleks koju jäänud. Teisalt – hääled pole ette kellegi omad, vaid iga valimisega on rahval õigus oma eelistusi muuta.

Liisa Pakosta ütles oma kirjas parteikaaslastele: “Ärme solva vabaerakondlasi, need ju kõik puha vanad omad inimesed. Maailmavaateliste seisukohtade tugevdamiseks tuleb lihtsalt hakata ette valmistama nendega ühinemist.” Ka valitsuskõnelusi jälgides tundus, et pärast sametlahutust on endised IRLi liikmed üksnes toole vahetanud ja äsjased erakonnakaaslased Urmas Reinsalu ja Andres Herkel piiravad Taavi Rõivast nüüd kahelt poolt. Ometi loodan, et vabaerakond ei abiellu uuesti vana partneriga ega saa neist ka oravatele kerget pähklit.

Nüüd peavad uustulnukad valijaile tõestama, kas nad suudavad koalitsioonis kompromisse tehes iseendaks jääda või konstruktiivset opositsiooni üleval hoida. Loevad eeskuju ja teod. Sellest sõltuvalt saame näha uute tulijate jätkuvat tõusu või langemist.

Anti Poolamets

(artikkel ilmunud Virumaa Teatajas 17. märts, piirangutega - tasuline)

MORAALIREVOLUTSIOONIST JA SALLIVUSEST. - Malle Pärn

Foto: Neeme Sihv

Moraalirevolutsioonist ja sallivusest

Meie meedias valitsevate hoiakute põhjal võiks vist öelda, et progressiivseks ja edumeelseks peetakse tänapäeval moraalitust ja kombelõtvust, kompleksivabadust ja nartsistlikku hedonismi. Moraalsus näib olevat pahe, igand, pidur paljude inimeste meelest, koguni haiguslik foobia – või siis silmakirjalik, sest mõnede inimeste meelest ei saa keegi siiralt olla moraalne. Nojah, eks varas usub ju ka, et kõik varastavad. Või vähemalt kindlasti tahaksid varastada, kui vaid julgeksid.

See kõik on loomulikult pika ja agressiivse seksipropaganda tulemus, millele pani alguse nõndanimetatud seksrevolutsioon Ameerikas. Sellest on saanud seksikultus või seksuaalne narkomaania, lühidalt võiks öelda seksomaania. Loomulik häbitunne, mis pani inimese oma intiimelu salajas hoidma, on ümbernimetatud valehäbiks ja liiderlikkus ülendatud kompleksivabaduseks.

Kummaline, et meil on nii palju inimesi, kes ei pea enam moraali inimese psühholooogia oluliseks osaks.

Eks me kõik vahel eksi igiigaveste moraalireeglite vastu. Ja muidugi on paljud neist ajaloo prügikasti visatud. Ent mõni aeg tagasi inimesed ei julgenud sellega hoobelda. Nüüd räägitakse, et moraal on vaid kokkuleppe küsimus.

Jah, aga KELLE soovidega siis arvestada tuleb? Inimeste ihad ja instinktid võivad ju omavahel vastuollu minna, kui pole mingeid mõistuslikke universaalseid reegleid, mis neid vaos hoiaks. Eks see ole jälle üks ajendeid sõja pidamiseks.

Ja siis hõigatakse: me elame ometi 21. sajandil!

Mis see sajand siia puutub? Kas päike on nüüd hakanud tõusma läänest? Kas jõed voolavad teistpidi? Kas inimesed kõnnivad neljakäpukil? Või lendavad õhus? Vaadake loodust: kõik, mis pole otseselt inimese poolt ära rikutud, toimib aegadest aegadesse ühtviisi.

Ja UUT pole praeguses “moraalirevolutsioonis” midagi. Piibli loomislugu näitab, et tuhanded aastad tagasi toimus seesama protsess. Jälle meelitab madu meie eevasid ja aadamaid: ärge kuulake Loojat, vilistage tema seaduste peale, te saate ise jumalateks, ja võite teha kõik, mida ise tahate, nii nagu ise tahate.

Kas ikka võime?

Meil on Tartus eetikakeskus, nagu Tallinnas inimõiguste keskus. Üks uuendab universaalset eetikat, teine toodab juurde inimõigusi. Moraal ei huvita kumbagi. Inimese edasikestmine ei huvita kumbagi. Elatakse tänasele päevale, pärast meid tulgu või veeuputus.

Inimesed pole täiuslikud, meil kõigil on hälbeid, me võime nende suhtes olla tolerantsed, aga neid ei tohi seadusega igaveseks normiks kuulutada. Me peame püüdlema elus täiuslikkuse poole, mitte allakäigu poole. Inimesteks saama, mitte oma instinktide orjaks hakkama.

Populaarsed propagandaterminid "sallivus" ja "sallimatus" ei ole tegelikult mingid positiivsed mõisted. Sallimist kasutab eestlane hoopis negatiivses mõttes: ma ei salli. Sallimine tähendab ju sisuliselt: kannatan su ära, kuigi sa oled mulle üpris vastik. Kas nii? Või väljendab see ükskõiksust: ole nagu oled, mulle ei lähe see korda. Isegi kui see sulle kahju teeb. Ühtehoidev, üksteisest hooliv ühiskond ei oleks nagu valitsevale klikile meeltmööda.

Heakene küll, see oleks ju iseenesest tore, kui see sallivuse nõue käiks kõige kohta, ent meilt nõutakse sallivust vaid ühe konkreetse nähtuse või hoiaku suhtes. Ka normaalsust ei tohi praegu eriti "sallida", vastupidi, kes normaalsust hälbele eelistab, see on juba sallimatu. Ja sallimatut ei tohi kohe mitte sallida, tema suhtes on igaühel lausa kohustus olla absoluutselt sallimatu! Õigustatakse ju – kuni kõrgeimate instantsideni välja – inimeste diskrimineerimist, karistamist ja avalikku sõimamist selle eest, et nad julgevad moraalireeglitele truuks jääda ja oma mõttekaaslastega meile kõigile pealesurutavaid uuendusi arutada. Korralikke inimesi mõnitatakse selle pärast, et nad ei ole nõus reproduktiivsüsteemi häiret normaalseks seksuaaleluks nimetama. Meedia on nad lausa üleujutanud kõikvõimalike laimavate epiteetidega, ma ei taha neid siinkohal korrata.

Kui sallivus on tõesti uue aja moraal, siis olgu ta universaalne! Siis peaks geiabielu seaduse läbisurujad ka perekonna kaitsjaid sallima, ja kuulama neid, kellele abielu mõiste laiendamine haiget teeb. Näidaku eeskuju! Kuni neil aga sallivust veel vähem on kui "sallimatutel”, seni ei suuda nad kedagi veenda seksuaalfunktsiooni häirete normaalsuses ja nõuda mängu-abielu võrdsustamist päris-abieluga.

Samas ei ole olemas mingit tõsiteaduslikku tõestust selle kohta, et inimesel kui liigil on (suure erandina terves looduses!) mitu võimalikku võrdselt normaalset seksuaalsust. On ainult mingi USA kõrge komisjoni otsus homoseksuaalsus haiguste hulgast välja arvata, mis oli välja kuulutatud poliitilise surve all. See ei olnud mingi rahvusvahelise tõsiteadusliku uurimuse tulemus.

Kas ei oleks ikka ilusam kutsuda inimesi üles üksteist mitte ainult sallima, vaid AUSTAMA? Sellelt pinnalt saaksime kõik probleemid arukalt ära lahendada. Näiteks: kui keegi teeb ettepaneku, et ka mehed võiksid omavahel abielluda, ent teised ütlevad, et see ikka ei ole abielu, jätke perekond puutumata, see muudab abielu tähenduse ära, – siis oleks VIISAKAS ka need vastuväited ära kuulata ja ühiskonna ümberkujundamisel arvesse võtta, mitte neist teerulliga üle sõita.

Ja siis võiks üheskoos sõbralikult välja mõelda geide jaoks hoopis uue, paariselu-lepingu, ja jätta abielu rahule. Keegi ei sõdiks sellele vastu.

(saatsin PM portaalile 5. aug. 2014, ei avaldatud.

Malle Pärn.)

VIRVE - Andrus Leberecht

VIRVE.

… Kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreles. Olin seisnud vaikides sääl suure punakas-pruuni raudkivi kõrval juba ei mäletagi enam kui kaua, ja mitmendat korda. Päev oli õhtusse jõudmas. Või polnudki ma vahepeal siit ära käinud? Seisin seda akent vaadates, ja ununenud oli, mis ajast, kas tõesti aastaid, oodanud et kardin lööks värelema, aken avaneks ja rinnatisele ilmuks… 

Kuue-aastasena, mõned kuud pärast isa surma, kui kolisime kevadel emaga uude kodusse, tutvusin lähedal elava naabritüdrukuga, õieti jäi ta mulle millegi erilisega silma, kuigi läheduses elas ka teisi minuealisi....Ta oli minuvanune, selline kõhn, vibalik, pikkade heledate kulla-karva juustega, mis olid kahte patsi punutud, naerulohukestega põskedel, ning temas oli veel midagi sõnul seletamatut, mis ei lase mind toda aega unustada. Temale, ja sellele kõigele mõeldes hakkab mu süda tänaselgi päeval kiiremini põksuma ning mind pitsitab magus valu – sellisena ma teda mäletan. Meie uus kodu oli Mustamäe kaldal Hiiu parkmetsas, suusahüppetorni lähedal. Ümbruses olid männid kanarbikuga, pohla- ja mustikavartega, kassikäppadega ja suure punakas-pruuni kiviga. Kivi juurest nägi naabritüdruku kodumaja. Mõned aastad hiljem, kui tema perekond kolis tolle sama maja teisele korrusele, oli näha selle kivi juurest ka tüdruku toa aknasse. Ning õhtuti sai ikka selle kivi juures seistud.

Seisin kivi kõrval, mis ulatus siis mulle rinnuni. Päev hakkas hämarduma, puude varjud tumenesid. Kas oli suveõhtu või talveõhtu? Vist ikka suveõhtu, sest meenub kivist õhkuv päevasoojus ja puude vahel hõljuv liiva ning männiokaste lõhn, või oli sellel ajal vist kogu aeg suvi. Pisut eemal oli Mustamäe kaldapealne, kust päikese loojangu suunas paistis ära Harku järv ja selle taga meri, ja paremat kätt oli hästi näha Toompead. Mustamäe all-linna alles hakati ehitama. Suur soe kivi, õhtune loojuv päike ja naabritüdruku toa aken. Mõnikord tundub, et ma polegi sealt kivi juurest ära läinud. Et vaatan seda akent ja ootan, muudkui ootan… puudutusi, embusi, sõnatut mõistmist. Et ehk tuleb tüdruk avatud aknale ja lõpuks ometi lehvitab säält mulle, hüüab õhtusesse päikese-punakasse hämarusse minu nime. Või ehk pöördub aeg tagasi ja kuuleksin tema poolt sosinal lausutud sõnu... Kas või sosinal – nagu olen mina tema nime endamisi korranud, tuhandeid kordi korranud.

Tüdruku nimi oli Virve. Virve, Virve… selle nime kõla meenutab ootusäreva tüüne mere väsinud lainete virvendust, peibutavaid muinasjutulisi ja nii kättesaamatuid virvatulukesi, neid naeru-lohukesi tema põskedel, lootust, et ehk tuleb ta tõesti kodunt sinna kivi juurde, kus seisan, ütleb mulle – ma tean, sa ootad mind, sa oled mind oodanud aastaid, sa ootad mind, kallis, jah, kallis… Nii ei saagi ma lõplikult ära minna ning miski sunnib mind pöörduma ikka ja jälle tagasi, tagasi lapsepõlveradadele ja unistustele tollest ajast. Et avaksin silmad, ärkaksin raskest unest, ja kõik on taas nagu tol hetkel, mida vaid suletud silmi näen. Nüüdki aastakümneid hiljem juba keskealise mehena aegajalt nostalgilistel lapsepõlveradadel käies ja selle sama kivi juurde sattudes, või kusagil mujalgi mingis teises olukorras teisel hetkel valdab mind tunne, et see kõik oli alles eile ja kõik võib veel tagasi pöörduda, kui hästi pingutada, kui ainult suudaks öelda salasõna või veeratada peos absoluutse garantii kivikest, suudaks vaikimise lõpetada... Möödunud on enamvähem nelikümmend aastat ja iga aastaga koguneb neid rohkem, südamevalu ja ebamäärasus on alles. Kivi on vait ja kardin aknal ei värele, pole kardinatki –... Maja on oma vaatamise tühjade akna-aukudega kunagise park-metsa poole lõpetanud, aastast 2012 teda pole enam. Uusrikkad on oma maitsetud kipsist majad kunagise mereväebaasi raadiojaama hoovile püstitanud... Kunagi nii korras ja hoolitsetud metsa-alune on aastakümneteks lohakile ja hooldamata jäetud ning võssa lastud kasvada, tüdruk on ammu ära kolinud, ja mis tüdruk ta tõenäoliselt ammu enam on. Minagi elan aastaid mujal. Lapsepõlvekodu on aga ikkagi kodupaik, see tõeline kodu, ükskõik siis, kus ma mujal olen elanud. Uneski ilmub ta mulle alatasa, et justkui oleksin ma seal ja miskit pole muutunud, ja kui ongi midagi vahepeal muutunud, siis olen ma kõikide asjade kiuste koju tagasi jõudnud, jõudnud tagasi sinna ja sellesse aega, mil kohtusin naabritüdrukuga... Ent siis saabub taas hommik ja unenäod lahkuvad.

Sinu nimest on saanud minu tarkus ja saatus, oled muutunud minu noorpõlve unistuste sümboliks, Sinu isikupärasest olemusest ja elukäigust olenemata. Nooruses, kui veel küsimusi erilisi polnud, olid vaid unistused ega osanud siis veel arvatagi, et elu kujuneb selliseks nagu ta on nüüd kujunenud, nagu oleme ta ise kujundanud. Mida õieti varajasest lapsepõlvest kaasa võetakse ja kuidas see edasist elukäiku mõjutab, ning kas inimese mina üldsegi muutub läbi aastate? Kui nüüd püüda ehk seletada, siis ilmselt lapsepõlves üle-elatu jätab kindlasti edaspidisele kaunis suure jälje, pitseri... Kellel turvaline perekond ja kodu, kellel ebakindlus ja kahtlused; kasvatus, vanemlik hoolitsus, kaitstus või siis selle puudumine. Ent tõenäoliselt mitte ainult lapsepõlv ei mõjuta inimest, seda teevad ka tema eelmised elud, sünnipära, päritolu. Millega on mind õieti köitnud minu elu esimene armastus – vilksatused eelmistest eludest? Kuivõrd geenidega edasiantut võiks pigem vaimu taaskordseks ümbersünniks nimetada, või õieti vist peakski? Vaim sünnib uuesti, et eelmiste elude karmavõlga tasuma hakata ja koguda ning kogeda uusi elukogemusi. Seega varajases lapsepõlves võib ilmselt mäletada asju eelmistest eludest. Hiljem kõik eelnev peaasjalikult ununeb. Jäävad ähmased pildid millestki, justkui mitte kunagi olnust või just kunagi olnust, jääb uskumus. Reaalsus, eelmised elud ja uued unistused segunevad. Aastatega tekib päevaprobleemidest tingitud ebamääraseid mõtteseoseid ja vastusteta küsimusi. Oleks vaid julgust mõelda nende üle, neid üksteisega jagada ja küsimusi küsida, mitte ainult endalt. Millist elu oled Sa elanud? Millist elu me kõik oleme elanud? Mida oleme teinud valesti ja miks? Mida võisid mõelda, kes Sa tegelikult kindlasti märkasid minu sõnatuid pilke... Kas mõtlesid vahel minule, et miks küll...? Et miks küll me vahel teeme asju, millega jätame teise inimese täiesti hämmingusse ootama? Jätame ta oote-seisundisse, aastateks, ega lõpeta oma alustatut, mis on ju üsna sarnane petmisele, teise inimese ootuste petmisele. Tegeleme nn oma asjadega, ent teine inimene on justkui köides tee ääres..., elu möödub temast, aga ära ka minna ei saa... Ehk olen ma petnud, aga ma pole seda tahtlikult teinud. Nii nagu nii mõnigi teine, kellesse mina olen heausklikult suhtunud, on mind petnud. Nagu me üksteise võidu petame endid ja kõiki iga päev, iga hetk, mõtlemata. Varjame oma tõelisi soove pseudo-kiirustamise ja näilise aja puuduse taha. Lükkame olulisi vestlusi päevast päeva homsele tõdemata, et kaotatuid hetki tagasi ei saa, aastad ega isegi päevad ei kordu. Ma olen Sind petnud minu enese ees..., ja ennastki. Ilmselt inimestel ei ole kombeks sügavuti mõtestada oma tegevusi teiste inimeste suhtes ja isegi eneste suhtes. Ning siinjuures erilisest empaatiavõimest ning suurtest vaimuannetest vist rääkida ei saa, kuivõrd need üldse õpitavad on nagu tolerantsuski? Miks küll ei leidnud ma end kordagi aiaväravat avamas, et tulla uksele koputama, ja nüüd südant valutan? Ei ühtki suudlust, ei ühtki puudutust, vaid eemalt pinget täis pilgud. Vaid unenäos olen Su juuste lõhna tundnud ja käte soojust... Kui olengi püüdnud komistades katkendlikke mõisteid leida, siis on need tundunud vahel kõik nii võltsid, valed ja mõttetud justkui tõlkes kaduma läinud, ning tihti on seejärel minu osaks jäänud mahajääja vaikiva mõtleja roll. Mu silmis peituks tõde, ja tema silmis sõnatu vastus mulle, kui vaid oskaks neid lugeda, puudutuses aastate pikkuse ootamise pinge lahendus. Ent täna olen ma jälle siin, mõtetes, et oodata, sest küsimused on ikka veel küsimata, uksele koputamata... Oodata kuni kustuvad tähed, kuni see suur kivi muutub jahedaks suve-soojuse kadudes, kuni kõiksus kaob, jääb vaid kurb-mõtlik pimedus ja lõpuks ometi saan ehk vastuse seda kivi puudutades, ta on ju pilgeni täis minu unistusi ja lootusi, mälestusi, küsimata küsimuste hirmu. Mälestuste mäletamise kivi..., virve-kivi. Ta tuleb aknale ja ma saan talle öelda, ja tema saab mulle öelda.

Projtseerides omaenese mõtteid teisele inimesele, õieti ettekujutusele teisest inimesest, ja sattudes sellest suurde vaimustusse, kas ei jää seejuures tähelepanuta teine inimene kui inimene, tema tunde-maailm ja elusaatus? Kõik minu mõtted toimuvad minu kui ainumõtleja peas. Ent see teinegi, ka Sina oled olemas oma mõtetega ja tunnetega, me kõik oleme... Praktilist-pragmaatilist eestlast aitaks siinjuures vaid ehk vargamäelaslik usin töökus. Põrgupõhja Jürka soov õndsaks saada on tava-eestlasele juba pisut liig. Teed tööd, siis ununevad rasked eksistentsi-probleemid ja peaks saabuma armastus. Ent mida Anton Hansen õieti peab silmas töö ja töö tegemise all? Kui pea on tühi igavikulistest küsimustest, siis kuidas peaks kohale saabuma armastus? Jumala armastus on niikuinii koguaeg kohal kohalt lahkumata. Seega kuidas oleks pidanud saabuma Virve armastus minu vastu? Ning millist tõestust veel oleks vajanud minu armastus Virve vastu? Oskar Luts on ähmaselt kujutanud sarnast lootusetut olukorda Arno silmade läbi, oli ju Arnolgi oma Virve sääl kuskil linnas, sõna otseses mõttes. Kättesaamatu Virve, vaikimine ja lõpuni rääkimatus... Kõik muu hingerahu aga oli Arnol Saare kodutalus ja  Paunveres... Nii jäi Arnol kodune õnn ja inimlik armastus ühildamata. Kui me loeme raamatuid, siis mida me nendest raamatutest õieti loeme, või kas või sellest praegusestki tekstist siin? Otsime tuttavaid tähti ja sõnu, või midagi enamat, tunnetust? Üritame ennast samastada, leida tuttavaid situatsioone... Vaatame pilti seinal ning mõtleme mingeid omi mõtteid...

Nii leian ma end taas tõdemuselt, et ma ei olegi midagi muud, kui vaid ma ise. Oma saatuse olen ära määranud oma igapäevaste tegevustega ja tegemata jätmistega, otsustustega, vigadega ja hirmuga teadmatuse ees ja julgusega, kui julgust on olnud... aukartusega elu ees ja eelmistest eludest pärit uskumustega. Tagantjärele tarkus ongi see kõige suurem tarkus, elutarkus. Elutarkus eluõhtul. Jääbki üle vaid lootus, et

kardin eemal, mändide vahelt paistva maja teise korruse akna taga justkui pisut väreleb...

...

2004/2011

Osa sellest loost ilmunud Emmaste Vallalehes Andrus Leberechti nime all novembris 2004