TAADI ARVAMUS - Raimond Raadik.

 

TAADI ARVAMUS - Raimond Raadik.

Kord, ca 40 a. tagasi suhtlesin ühe taadiga (80 vast ja peale), kutsuti kaasa, et taat haige,vaja talle rohtu viia. Istusime siis köögis, tütar toppis talle kraadiklasi alla ja rohtu suhu. Ajasime juttu nats, taat tõusis, pani kraadiklaasi lauale, sülitas rohud solgipange ... „vaja lambad kinni panna!” Tütar ohkas, laiutas käsi ...

Järgmine päev käisin aias ringi, ilus aed oli ja kõiksugu „süsteemid”, vesi sees ja küte, kõik oma kätega (elas üksi), eit oli ammu surnt. Taat, suur nagu mägi, eriti jutukas just polnud aga küsisin ikka, et miks,milleks sulle kõik see? Vaikus kestis vast mõned minutid, vaatasime lihtsalt ringi ja siis tuli tõrre põhjast-> „aga miks mitte!” ... ainult kolm sõna, mis edaspidiseks enam mingeid küsimusi ei tekitagi! Taat on ammu vast üle tee kirikuaias, kus ta orelit mängis aga mind saadavad need kolm sõna siiani

Vahel, kui meil keegi külas käib, märgib, et hull töö, mis te siin teete, teinud olete! Aga pole ju, toimetad tasapisi, teed just seda, mis parajasti pähe tuleb ja mida viitsid. Eile näiteks magasin pool päeva maha, lihtsalt ronisin voodisse ja magasin, ööle lisaks. Mõni märgib, et ma jään ajast maha, ma pole edukas, ei kogu rikkust ... Õigus, mul on raskusi juba pealinnas liikuda, ma ei saa aru, kuidas mingid sistemid töötavad ... eks tasapisi kapseldutki siia, oma pisikesele lapikesele aga samas naudid seda kõike! Kunagi aktiivne, ilus poiss on muutunud mingiks pässiks kuskil kolkas, huvitav, et see läheb teistele just korda ...

Milleks see kõik? Kellele? Aga, kui keegi peale sind siia enam ei tule? ... noo siis laguneb ära, see onju eluring!

Tundub, et Enele ka siin meeldib, naudib ... peale minu muidugi ... siis kui tuttavad külla tulevad, kamandab mind kenamad riided selga ajama aga nii, kui enemesed nurga taha kaovad, ajan oma räbalad, väljaveninud põlvedega marati dressipüksid jälle jalga

Olin kolm päeva Lõuna- Eestis, väike küla, nii lõunas, kui võimalik. No selline „kolgas” , kui üleüldse olla saab! Ja seal elasid ka inimesed, kusjuuures väga rõõmsad ja toredad. Kui pealinnas jälle mingi käkk kokku keeratakse, teevad ainult „ahah” ja toimetavad omi asju edasi. Tänud, Anneli Palo, selle võimaluse tekitamise eest, sain mõnusa emotsiooni.

Kord sõitis mu juurde ühe suure firma juht, asja pärast. Muidu ta ikka kimab kahe suure linna vahet 120 km tunnis. Seekord pidi ta mööda käänulisi tolmuseid teid sõitma, et siia pääseda ... sõitis hoovi ja ... „ Uskumatu, kirjutatakse, et maale on jäänud ainult joodikud ja lagunt majad aga kogu tee ainult kenad elamised, ilusad lilleaiad .. uskumatu!”

Miks mitte!