AVALIK KIRI PEAMINISTRILE - Ülle Jaska

Avalik kiri peaministrile - Ülle Jaska.

Olen korra Teie poole e-kirja teel pöördunud, kuid pöördumisele vastust ei saanud, kuigi seadused peaksid kehtima ka peaministrile. Kuna mind on jäetud Eestis arstiabita, millele järgenb varem või hiljem surm, siis sellest tulenevalt on tekkinud küsimused, mis esitan kirja lõpus. Olen kahel korral pöördunud antud teemaga prokuratuuri poole, kuid uurimist ei ole alustatud, kuigi patsiendiportaalis tehtud muudatusi ei ole võimalik varjata ja uurimise käigus tuleksid need välja. Mitte ükski arst ei saa kontrollida prokuratuuri tegevust, seda saab teha ainult valitsus. Kuna mul on elu- ja tervisekindlustus välismaal asuvas kindlustusfirmas, siis on kõik terviseandmed, nii Lätis tehtud uuringud ja arstide diagnoosid kui ka patsiendiportaali salvestused, edastatud kindlustusfirmale ning kindlustusfirma on mu haigusloo võltsimisest teadlik, samuti ravita jätmisest Eestis. Püsiva tervisekahjustuse ja surma puhul välja makstav kindlustussumma on selleks piisavalt suur, et kindlustusfirma võib hakata välja makstavat summat Eesti Haigekassalt tagasi nõudma ning sel juhul ei ole enam tegemist Eesti sisese asjaga ning muudatuste tegemist varjata ei õnnestu. Lisaks sellele, et kogu mu kirjavahetus Eesti ametkondadega, s.h. ka Teiega on avalik, olen kirjavahetuse edastanud ka kindlustusfirmale, et hiljem ei oleks võimalik väita nagu ei teaks kontrollorganid minu ravita jätmisest midagi. Panen manusesse kaasa ühe ekraanipildi patsiendiportaali väljavõttest, kus näha, et dr. Ljudmila Panenko (perearst) poolt määratud ravikuuri pikkuseks on 60 päeva, kuid retseptiravimeid on välja kirjutatud 10 päevaks. See ei ole ainus kord kui välja kirjutatud retseptiravimitest ei jätku kogu ravikuuriks, kuid kõiki väljavõtteid ei hakka ma Teile saatma. Peamised küsimused peaministrile: Kas on kavas patsiendiportaali muuta turvalisemaks keelates ära igasuguste muudatuste tegemise võimaluse? Miks Eesti peaminister ei täida Eestis kehtivaid seadusi ning ei vasta pöördumistele 30 päeva jooksul? Kas juhul kui kindlustusfirma nõuab minu püsiva tervisekahjustuse korral väljamakstava summa sisse Eesti Haigekassalt, vastutavad ravita jätmise eest ka arstid või hüvitatakse kogu väljamakstav summa Haigekassa rahadest?

ORAVAPARTEI ALLAKÄIK - MARGUS SOOM - Kenno Põltsam.

Foto: arhiiv.

Oravapartei allakäik - Margus Soom

Kohalike volikogude valimised Kuusalu vallas möödusid pealtnäha rahulikult – keegi kedagi avalikult ei mõnitanud ja skandaalid jäid olemata. Sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesed, kui neid üldse oli, kandideerisid valimisliitudes ning IRL ei suutnud enam oma nimekirja moodustada. Keskerakond hoidis madalat profiili, kuid seevastu korraldas tsirkust Kuusalu vallavolikogu liige ja Reformierakonna Kuusalu esimees Margus Soom (58).

Selle aasta suvel, kohe peale seda kui Margus Soomist oli saanud Reformierakonna Kuusalu osakonna esimees, hakkas ta tegema omale valimiskampaaniat. Ta postitas sotsiaalmeediasse video, kus ta lubab tegeleda ASile Alexela Oil kuuluv tanklaga, mis asub Kuusalu aleviku külje all, Tallinna-Narva maantee viaduktil Narva poole suunduva sõiduraja ääres. Kuusalu ja selle ümbruse inimestest rikuvad seetõttu juba mitu aastat liik­luseeskirja, kui nad suunduvad viaduktile tankima kõrvalteedelt.

Kas Margus Soom polnud teadlik või unustas ta meelega asjaolu, et juba 2011. aastal võeti see teema vallavolikogus arutusse? Volikogu liige Sulev Valdmaa kirjeldas liiklusohtliku olukorda ning palus vallavalitsusel probleemile lahenduse leida. Sama aasta sügisel arutas vallavalitsus olukorda ning uuris kas Alexela Oil oleks valmis paigaldama teise tankla Kuusalust Tallinna-Narva maanteele suunduva peale sõidu äärde Bensiinijaama kinnistule. ASi Alexela Oil müügi­arendusdirektor Aivar Räim ütles: „Arvestades Kuusalu elanike hulka, on kaheldav, kas teise tankla rajamine viadukti alla oleks mõistlik. Paraku on suurte asulate läheduses ikka selliseid olukordi, kus bensiinijaam paikneb põhimaantee kõrval ning kohalikel elanikel on selle juurde keeruline pääseda.“ Küsimusele, kas olemas­oleva tankla lähedusse pealesõidu juurde võiks tuua lisatankuri, vastas ta, et see tähendaks ikkagi otsekui teise tankla rajamist.

Maanteeametist vastati, et see tankla on mõeldud vaid Tallinn-Narva suunalise liikluse teenindamiseks ning nõuetekohane juurdepääs on tagatud. Sulev Valdmaa kommenteeris:: „Lahendus oleks panna tankla alla pealesõidu äärde lisatankur koos makseterminaliga.“ Veel sama aasta sügisel kirjutas Sõnumitooja, et Alexela Oil pole selles küsimuses otsustaja rollis ning Alexela Oili turundusjuht Merlis Orion kommenteeris: „Oleme valmis pakkuma tankurit ja kõike muud selle juurde käivat ehk kogu tehnilist lahendust.“ Ta lisas veel: „kõigepealt peab astuma oma sammu projektist huvitatud osapool ehk Kuusalu vald.“
8. aprilli 2016. aasta Sõnumitooja numbris tõdes maanteeameti planeeringute osakonna juhataja Andres Urm et, maanteeamet plaanib teha liiklussõlme ohutuse parandamiseks vajalikke investeeringuid nii sel kui järgneval aastal. «Peamiselt on liiklusohutuse parandamiseks kavas paigaldada piirdeid, mis vähendaksid ka võimalust liiklusohtlike manöövrite sooritamiseks, mis on piirkonnas sage tegevus,“
Margus Soom, miks Te varem seda probleemi ei tõstatanud ning mida Te tegite kõik need neli aastat, kui probleem nii aktuaalne oli? Siis kui valimiskampaania käis, esinete kaamera ees, lubades kiiret lahendust ning ütlesite et: „Meie ühine soov on teenida kogukonda“.

Valimiste ajal läksid sündmused veel markantsemaks, kui ühel kaunil augusti õhtul helistas mulle EKRE Kuusalu osakonna aseesimees, ning rääkis mulle mismoodi Margus Soom meie nimekirja ühte kandidaati on laimanud. Nimelt oli Soom helistanud Tallinnas Toompuiestee 4 asuvasse EKRE peakontorisse, ning nimetanud meie kandidaat X.-i pedofiiliks. Loomulikult reageeriti, ent ühtegi tõendit selle kohta et meie nimekirjas kandideerib pedofiil, lihtsalt polnud. Soom ei julgenud isegi politseisse vastavat avaldust teha, sest ilmselt sai ta ise ka aru, kui absurdselt oli ta käitunud. Muidugi tekitas EKRE Kuusalu konkurentides teatud ärevust, kuid ükski teine peale Soomi meid ei laimanud.

Margus Soomi kohta võis lugeda juba 15 aastat tagasi. 2002 aasta suve lõpus sai Margus Soomist ajalehe vastutav väljaandja ning peale tema olid kambas veel kaks salajast eraisikut. Peale selle oli Soom veel OÜ Kiiu Metall 75 osanik ja põllumajandustehnika firma ASi KTK grupp omanik. Harju Uudiste peatoimetajaks sai endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Jaanus Kulli. 
3. oktoobri 2002 aastal kirjutas Eesti Ekspress Margus Soomist artikli, mis avalikustas kahtlased asjaolud OÜ Harju Uudistega. Toimetuses algasid kohe jamad. Selgus, et arvutid olid tegelikult vaid monitorid: ei mingeid programme, internetist rääkimata. Üks töötaja tõi kodust piraatprogrammi. Lubatud seitsme tuhande kroonisest netopalgast võisid ajakirjanikud ainult unistada. Ka fotode eest on siiani maksmata, reklaamitöötajad on palgata ja kaastöötajad saavad oma honorari ilmselt kohtu või töövaidluskomisjoni kaudu.

OÜ Kiiu Metall juhatajal Margus Soomil oli aga varemgi rahalisi probleeme olnud. Ajalehele Harjumaa, kellega Harju Uudistel oli 2002. aasta alguses plaanis ühineda, võlgnes Soom metalliärireklaamide eest umbes 10 000 krooni. "Saadame talle aeg-ajalt meeldetuletusi, aga ei midagi," kaebab Harjumaa peatoimetaja Ahto Kaljusaar. Piraattarkvara kasutamise pärast tegeles Soomiga maksupolitsei ning oma töötajatele maksis Soom, kui üldse, siis ümbrikupalka. Soomi võlg töötajatele on ligi 50 000 krooni ja sama palju võlgnes tema firma Trio LSL Raadiogrupile reklaamide eest raadiojaamades Eeva, Elmar ja Kuku. Margus Soom ei vastanud pikka aja jooksul kontori-, kodu- ega ka mobiiltelefonidele. Reformierakonna Saue piirkonna juhatus, arutas tollal Soomi väljaviskamist erakonnast. 

Margus Soom kogus viimastel valimistel 99 häält, kindlustades omale koha Kuusalu vallavolikogus, ent juba 21. oktoobril ilmus Delfis artikkel, mis kirjutas et Margus Soomi kohta on tehtud politseile mitu avaldust, seoses häälte ostmisega. Seda, et kriminaaluurimine Soomi suhtes algatanud on, kinnitas ka Kuusalu valla valimiskomisjoni esimees Maire Link. "Ütlen aga veel seda, et esmaspäeval kinnitatakse volikogu ära," sõnas ta. See tähendab, et kuna Soom pole veel milleski süüdi mõistetud, pääseb ta vallavolikokku. Delfile ütles Soom, et on kopsupõletikuga kodus ja kommenteerib teemat teisipäeval. Niisiis kordub sama muster mis 15 aastat tagasi, mees jääb äkki haigeks.

Hiljem on räägitud ja Postimehes ka kirjutatud, kuidas Margus Soom Reformierakonna Kuusalu osakonna juhiks sai – läbi kavala skeemi - //Soomi seltskond võeti Raasikul vastu ja tõsteti Kuusallu üle. 28. juulil toimus Kuusalus üldkoosolek ja uueks piirkonnajuhiks valitigi Soom. Nagu arvata võis, sai ta hääletusel 12 häält nelja vastu//. Ma tuletan lugejatele meelde, et kohalikel valimistel kandideerisid ka paar üksikkandidaati, kes nagu arvata võis, kuulusid Reformierakonda aga ilmselgelt ei tahtnud nad Soomiga samas nimekirjas olla.

On spekuleeritud, et viimasel Kuusalu vallavolikogu istungil hääletas Margus Soom praeguse vallavanema Urmas Kirtsi jätkamise poolt, hoolimata sellest et valimisliit Ühine Kodu omab 19-liikmelises volikogus kaheksat kohta. Sellisel juhul on Kuusalu vallavõim osaliselt valitud kriminaaluurimise all oleva isiku poolt.

Ma arvan et paljud kohalikud ja enamus Kuusalu vallavolikogu liikmetest on seda meelt, et Margus Soom ei sobi enam rahvaesindajaks. Kahju! Aga kui inimene mees või naine rikub mängureegleid, tuleb tal poliitikast lahkuda.

Kenno Põltsam.

AVALDUS SEOSES VABARIIGI VALITSUSE OTSUSEGA MAKSTA KIRIKULE SÕJA JA OKUPATSIOONI KÄIGUS OMANDIÕIGUSE RIKKUMISEGA TEHTUD ÜLEKOHTU HEASTAMISEKS TOETUST - Urmas Viilma

AVALDUS SEOSES VABARIIGI VALITSUSE OTSUSEGA MAKSTA KIRIKULE SÕJA JA OKUPATSIOONI KÄIGUS OMANDIÕIGUSE RIKKUMISEGA TEHTUD ÜLEKOHTU HEASTAMISEKS TOETUST
28. detsember 2017

Täna, mõni päev enne Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta algust langetas Vabariigi Valitsus ajaloolise otsuse, mis tähistab ühe pika, vaidlustest pingestatud ja ebakindlust süvendanud perioodi lõppu Eesti Vabariigi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) suhetes. Vabariigi Valitsuse värske otsus on aluseks keeruliste ja aastateks patiseisu jõudnud omandivaidluste kiireks, samas rahulikuks ja osapooli rahuldavaks lahendamiseks.

Omandireform käivitati 25 aasta eest muuhulgas selleks, et saaks heastatud omandiõiguse rikkumisega okupatsiooni ajal sooritatud ülekohus ning tagastatud või kompenseeritud õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. Loomulikult ei ole Eesti Vabariik ise olnud sõja- või okupatsiooni ajal tekitatud omandiõiguse rikkumisega seotud ülekohtu tekitaja. Eesti Vabariik on olnud siiski veerandsaja aasta kestel omal soovil selle ülekohtu heastaja. Kodanikud ja paljud juriidilised isikud, kelle õigusjärgsus sai kinnitatud, esitasid avaldused oma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks või kompenseerimiseks. Samasuguse avalduse kogu oma ajaloolise vara tagasisaamiseks või kompenseerimiseks esitas teiste hulgas ka EELK. Eesti Vabariik rahuldas need avaldused jõudumööda vastavalt seadusele.

Reeglina ei tõstatatud selles ülekohtu heastamise protsessis küsimust, miks küsitakse hüvitust Eesti Vabariigilt, mitte kahju reaalselt tekitajalt, sest iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kodanike ja juriidiliste isikute omandiõigusele loodigi alus sellega, et Eesti Vabariik heastas ise endistele omanikele sõja ja okupantide poolt omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu. On loomulik, et ka paarkümmend aastat hiljem hoiab Vabariigi Valitsus kinni oma tookord võetud väärtuspõhisest seisukohast ning tegi lähtuvalt sellest ka EELK-le ülekohtu heastamise otsuse. EELK jaoks ei ole vähetähtis, et see otsus langetati tingimusel, et EELK loobub Niguliste kiriku tagastamise ja kompenseerimise taotlusest. Nõnda jääb Niguliste kirik koos omaaegsele kogudusele kuulunud varadega okupatsiooni “paratamatu pärandina” Eesti Vabariigile.

Riik on selle ajaloolise ja kunstiväärtusega vara endale jätmise eest nõus EELK-le uute kirikute rajamiseks, ajaloolise Tallinna toomkiriku restaureerimiseks ja muudeks kiriku põhikirjalisteks tegevusteks nõus eraldama omandireformi reservfondist poolte vahel pikkade ja pingeliste läbirääkimiste tulemusel kokkulepitud summa. Nõnda ei ole tänane otsus lihtsalt raha kinkimise otsus, vaid eeldab EELK-lt valmisolekut omale õigusega kuuluva vara tagasinõudmisest loobumiseks.

Põhjus, miks EELK esitas rahandusministeeriumile eelmisel nädalal taotluse, milles palutakse heastada just sõja- ja okupatsiooni ajal omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus, oli Vabariigi Valitsuse poolt sõnastatud tingimus. See konkreetne sõnastus lähtus nädal varem muudetud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1996. määruse nr 221 “Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist eraldamise ja kasutamise korra kinnitamine“ otsusest. EELK peapiiskop on oma taotluses kasutatud sõnastuse pärast pälvinud jõulueelsel nädalal palju avalikku kriitikat ning isegi hukkamõistu. Ometi väljendas kiriku esitatud taotlus ja Vabariigi Valitsuse tänane otsus sedasama väärtuspõhimõtet, mille Eesti Vabariik ise omandireformi käivitades oli kogu reformi aluseks seadnud – ülekohtu heastamine ja tekkinud kahjude hüvitamine. Tuleb rõhutada, et need põhimõtted on õigusjärgsete omanike omandiõiguse taastamiseks, omandireformi läbiviimiseks ja ülekohtu heastamiseks kehtinud Eesti Vabariigis juba veerandsada aastat.

Olulisim on, et tänase otsuse täitmise järel lõppeb Eesti Vabariigi ja EELK vahel paar aastakümmet kestnud omandivaidlus Niguliste kiriku kinnistu, hoone ja omaaegsele Niguliste kogudusele kuulunud varade küsimuses. See probleem on olnud nende pikkade aastate kestel kõikide peaministrite ja peapiiskoppide, samuti kultuuriministeeriumi ja konsistooriumi heade ja töiste suhete varjutajaks. Vaidlus nimetatud küsimuses Eesti Vabariigi ja Tallinna Linnavalitsuse vahel jõudis isegi Riigikohtuni, kus EELK õigus Niguliste kinnistule sai lõpliku kinnituse. Sellest hoolimata jäi viimane samm Vabariigi Valitsuse poolt aastateks astumata. Peaminister Jüri Ratase ja tema juhitud valitsuskoalitsiooni ametisse asudes algasid läbirääkimised riigi ja kiriku vahel lõppeva aasta alguses uuesti ning vältasid kogu aasta. Kõrgetasemelised ja valitsuskoalitsiooni kõigi erakondade mitmete ministrite osalusel toimunud läbirääkimised päädisid talve hakul kokkuleppega, mis väljendus EELK poolt esitatud ametlikus taotluses ja Vabariigi Valitsuse äsjases otsuses.

Mul on hea meel, et Eesti riigil on jätkuvalt säilinud südametunnistus, mille olemasolu noor Eesti Vabariik omandireformi käivitades paarikümne aasta eest tõestas ning paari aasta eest Narva Aleksandri kirikut pankrotipesast välja osta aidates kinnitas. EELK on tänase otsuse eest tänulik, sest see võimaldab osapooltel astuda Eesti Vabariigi 100. juubeliaastasse lepitatult ja rõõmsa südamega.

Eduard Arhensi mälestuseks Villa De Arhens - Kenno Põltsam

Foto Sõnumitoojast: Eduard Ahrensi mälestusmärgi katte eemaldasid skultorid PAUL MÄND, Aivar Simson, Laurentsiuse Seltsi esimees Sulev Valdmaa, suurannetaja, president Arnold Rüütel. Õnnistasid piiskop TIIT SALUMÄE ja peapiiskop URMAS VIILMA.

Eduard Arhensi mälestuseks Villa De Arhens

Kuusalus asuv Laurentsiuse Selts otsustas juba aastaid tagasi, et Eduard Ahrensile tuleks rajada mälestusmärk. 2011. aastal toimunud mälestusmärgi ideekavandite võistluse võitis Aivar Simson ja Paul Männi kahe meetri kõrgune imposantne pronksskulptuur. Seejärel alustas Laurentsiuse Selts üle-eestilist rahakogumist eesti keele ortograafia uuendaja mälestuse jäädvustamiseks.

10. augustil 2017 avati Kuusalus Eduard Ahrensile mälestusmärk. See toimus kohalike inimeste eestvõttel ja suuresti rahva annetuste toel. Kohal oli hinnanguliselt kolmsada inimest.

Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa päritolu kirikutegelane ning eesti keele uurija ja keelekorraldaja. Ahrens märkas kirikuõpetajana rahvakeele ja kirikukeele süvenevat erinevust. Tema arusaama järgi oli vaja uut kirjaviisi, nii et kirjutatav ja väljaöeldav, kiri ja kõne kokku sobiksid. 19. sajandi algul olid enamik kirikuõpetajad sakslased ning piiblikeel toetus saksa ja ladina keele grammatikale. Ahrens soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika. Selle teose tõttu peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajend oli püüd kirikukeelt rahvapärastada. Tema soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860. aastate teisel poolel.

Kultuurimälestiste riikliku registri järgi on Kuusalu pastoraat ehk õpetajamaja kirikumõisa varasema hoonete rohke ansambli vanim hoone ning üks vanimaid pastoraadihooneid Eestis. Kuusalu pastoraat on ehitatud ajavahemikul 1792-1798.

Minu arvates väärib selline suurkuju lausa oma keskust, ehk juba mulle tundmatu inimese poolt avalikult lendu lastud nimi – Villa De Arhens. Keskusest saaks valla turismipunkt, mis täidaks majandusliku ja kultuurilise eesmärgi, ning Kuusalu vald võiks särada põleva tulena põhjaranniku künkal.

Kenno Põltsam

***********************

Hetkel toetab vald kõiki usuasutusi, millest suurem on Laurenstiuse kogudus, kuni 8000 euroga aastas. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab saadud katuserahaga tuleval aastal  MTÜ Laurentsiuse Seltsi 4000 euroga, pastoraadi fassaadi remondiks.

EEL PÖÖRIPÄEVA - Margit Peterson

Foto: netist.

EEL PÖÖRIPÄEVA...

päev värisedes vajus pilve taha

on talvevammusest ta pale külm

just alles öö see viskas hallad maha

kuid jäine on ta hingeõhk, jääs sülg

mis sest et päeval vihmadele valla

detsember on, las taevas pisardab

sest peale pööripäeva hangest alla

saab kelgutada, tali visandab

me jõgedele, järvedele kaaned

ning raamib merelained, neelab vee

nii kaua kuni metsad külmast kaamed

ei valla pääse kevad, tõde see

päev võbisedes vajus õhtu, öhe

vaid valgusviirg veel noolib mahedust

mis sest et öö on lämmatavalt jahe

täis tuult ja talve karget jahedust

18.12.2017.

Vana-Rääma

Margit Peterson

13 LAASTAVAT MILJONIT Mihkel Langebraun

 

Foto: autor.

13 laastavat miljonit - Mihkel Langebraun



On tuntud ütlus, mis algselt pärinevat 12.sajandi prantslasest pühaku St Bernardi sulest, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Sama aksioom näib jätkuvalt kehtivat ka Eesti poliitikas. Ühistransport pole raketiteadus ega molekulaarbioloogia, mille mõistmine nõuaks kümneid aastaid teadustööd. Samal ajal nõuab ühistranspordi – kui elutagava teenuse ja regionaalpoliitilise meetme – efektiivne planeerimine valdkonna kogemust, tervikpildi nägemist, ausat poliitikat, tervemõistuslikku analüüsi ja turumajandusteooriate tundmist.


Transpordispetsialist Hannes Luts on värskes arvamuses (PM, 14.11.2017) väga tänuväärselt selgitanud, kuidas minister Simsoni algatusega praegusel kujul pole tegemist lihtsalt raha tuulde loopimisega, vaid tänase plaani kõige silmnähtavamad kahjud seisnevad siiani toimiva (olgugi puudustega) transpordisüsteemi veelgi enam tasakaalust väljaviimises ja kõigi maksumaksjate ressursside raiskamises. Üksikud bussid küll ülerahvastuvad, samal ajal on tõsisemaks tagajärjeks kommertsliinide veel kiiremas tempos sulgemine. Suurem enamus inimesi jääb endiselt kasutama autosid, sest bussiühendused halvenevad järjest ja reaalseid võitjaid sellise "lahendusega" ei teki üldse. Tuletan siinkohal asjahuvilistele meelde (lugege näiteks endise riigikontrolöri ja nõukogudeaegse transpordiökonomisti Hindrek Meri mälestusi), et isegi aastakümneid pärast punalipu heiskamist Pika Hermanni torni tuli ENSV sotsialistlikus paradiisis maksta bussipileti eest, seda hoolimata ulatuslikest riiklikest dotatsioonidest ja arvestatavast maaelanikkonna osakaalust. Bussipiletid olid küll odavad ja tollane bussivõrk muide oli tiheduse poolest maailmas esirinnas. Säärane bussivõrk oli nii mõnegi eestimeelse rahvukommunisti oluline teene, et säilitada eestlust okupatsiooni kiuste.


Alustades lihtsamast, tooks välja selle, et 13 miljoni euroga aastas saaks kordades paremini arendada regionaalset bussiliiklust Eestis. Eriti just seetõttu, et tänane olukord on täiesti karjuvalt auklik. Nagu tõi välja ka Hannes Luts, ei ole peamiseks probleemiks Eestis bussipiletite hinnad, vaid väljaarendamata, auklik ja analüüsimata liinivõrk. Kui võtta olukorra parandamise eesmärgiks kõige lihtsamat sorti mõistlik plaan (noh selline, mis nõuab algkooli tasemel matemaatika valdamist): näiteks pool lubatud 13 miljonist paigutada maakonnaliinidesse ja ülejäänud poole rahaga doteerida toetustvajavaid, suletud ja uusi maakondadevahelisi liine Eestis, siis tulemused oleksid märkimisväärselt paremad praegu plaanitavast. Nii efektiivsuse, reisijanumbrite kui liinivõrgu kasutatavuse osas. Sest tegelik põhiprobleem Eestis on asjaolu, et bussiga saab iga aastaga sõita järjest harvem ja järjest vähematesse asulatesse. Otseühendusi pole paljudesse piirkondadesse enam ammu. Tabava kujundiga kirjeldas praeguste plaanide järgi "helget tasuta transporti" kirjanik Kivirähk, kuidas maainimene autoaknast kummituslikku "tasuta bussi" hommikuudus näeb. Rohkem seda kummitusbussi ei nähtagi. Antslas ei nähta sedagi peatselt enam üldse. Kas tõesti ei leidu ministeeriumites ühtegi kaine pilguga inimest, kes tänast reaalset olukorda kaardistada suudaks ja toimivamaid lahendusi pakuks?


Osalise dotatsiooni toel tuleks avada mitmeid vajalikke (suletud või uusi) liine, mis toimetaksid kasumi lävel. Olen korduvalt toonud näiteks Võru-Otepää-Palupera-Rõngu-Viljandi, samuti näiteks peatselt sulgetava viimase Anstla liini asemele Tartu-Otepää-Antsla, lisaks Neeme Sihvi blogis hiljuti välja pakutud Võru-Antsla-Mägiste-Tõrva (ümberistumiseks rongile).


Taolisi liine saaks edukalt avada kas läbi riigihanke, riikliku bussifirma loomise läbi (kas osaliselt või täielikult riigi kapitalil) või läbi muude riigipoolsete toetusmeetmete. Kõik meetme variandid oleksid oluliselt odavamad 13 miljonist eurost (alustuseks piisaks täiesti ka 0,5 mln eurot aastas). Eelpool nimetatud liinid lahendaksid väga olulisi regionaalpoliitilisi probleeme ja pakuksid vajalikke ümberistumisi Paluperas, Mägistes, Rõngus, Otepääl ja Tõrvas, kuigi vajadusi sääraste regionaalliinide jaoks on ka mujal Eestis. Juhin lugeja tähelepanu asjaolule, et need liinid oleksid suures osas (keskmiselt circa 70-80%) isetasuvad, kui neid piisavalt mõistlikult planeerida ja samas laiendaksid nad üht väga olulist seni Eestis täiesti välja arendamata transpordimeetodit: ümberistumist rongidele. Muide, hommikul Võrust väljudes oleks Paluperas, Rõngus ja Viljandis peatuv liin konkurentsitult kiireim võimalus võrokatel rongiga Tartusse ja Tallinnasse pääseda ning bussiga Pärnusse pääseda. Sama lugu Sihvi pakutud Antsla-Mägiste-Tõrva liiniga. Just selliste liinivõrgu puudustega peaks riik pidevalt tegelema. Siin laiub piltlikult aastatepikkune tegemata töö. 6,5 miljoni euro eest aastas saaks sääraseid puuduolevaid liine ja väljumisi luua Eestis lausa kümneid.


Tänaseks kujunenud reaalsus Eesti bussinduses on üpris apokalüptilist nägu. Olen ise olnud logistikuna vahetuks asjaosaliseks viimase Võru-Pärnu otseühenduse sulgemisel 2013.aastal ja polnud meeldiv lugeda meediast inimeste palvekirju ja lugejakirju, kelle jaoks oli liini näol tegu viimase ühendusvõimalusega üldse. Täna tabab sama saatus viimast Antsla-Tartu liini, Võrust Otepääle saab juba aastaid kohale kiiremini jalgrattaga kui samal ajal bussiga startides. Otseühendusi lihtsalt pole – juba aastaid. Seda kirjutades on mul ausalt öeldes raske uskuda, et asjad on nii hulluks lastud. See on ju küünilisuse tipp: samal ajal kui riik paigutab 13 miljonit bussidotatsioonidesse, suletakse viimane Antsla liin! Kui paljud tänapäeva Eesti avaliku elu tegelased on pärit Antslast? Antsla ei ole Kapa-Kohila. Karm reaalsus regionaalse Eesti ühistranspordi kokkukukkumisest, mille eest olen hoiatanud 2013. aastast saadik, hakkab toimuva jätkumisel muutuma reaalsuseks.


Lahenduste realiseerimiseks ei ole takistuseks olnud mitte raha, vaid poliitika puudumine. Raha, mis kuluks näiteks Võru-Otepää-Viljandi või Tartu-Antsla regulaarseks doteerimiseks on täiesti marginaalne, tõenäoliselt piisaks mõnekümnest tuhandest eurost aastas. Ministeerium, mis neid karjuvaid probleeme ei tee nägemagi, kuid tahab samas paisata lennukilt 13 miljonit aastas peab olema kas pime, kurt või mõlemad korraga. Kui eelmainitud moel jagada see 13 miljonit pooleks, saaksid kõik maakonnaliinid poole soodsamad bussipiletid, mis oleks väga suur võit kõigile reisijatele, samal ajal oleks võimalik 6,5 miljoni eest doteerida nii paljusid uusi liine, et bussiühendused saaksid olla ilmselt paremad taasiseseisvumisest saadik.


Kui analüüsiga astuda sammuke kaugemalegi, põhikooli matemaatika tasemele, ilmnevad ka maakonnaliinide puudused. Kuna teema on mahukas ja spetsiifiline, siis seda pikalt siin ei käsita. Parandada annaks aga nii väljumisaegu, sünkroniseeritust, liinimarsruute kui ühendusi maakondade piiril. Näitena võib tuua tänase Valga- ja Viljandimaa piiriala (ajalooline Lõuna-Viljandimaa), kus lähimaks ja suurimaks tõmbekeskuseks on Viljandi, liinid aga kulgevad maakonnapiirini, nii et vahekaugus eri maakonnaliinide vahel on üle 10 km. Ühendused Viljandisse (ja teistpidi omakorda Valga suunal) seetõttu puuduvad, kuigi küsimus ei ole rahas, vaid üksnes marsruudi muutmises. Võidaksid kõik: kohalikud inimesed, vedajad ja riik tervikuna. Ilmselt peaksid sääraste kohalike liinide puuduste ja probleemidega tegelema regionaalsed ühistranspordikeskused (maakonnaülesed), ent ka sel juhul võib Eestis probleemiks kujuneda avatud dialoogi puudumine, nagu on viidanud enda blogis Neeme Sihv, mistõttu ongi oluline luua demokraatlikud ja avatud suhtlusplatvormid ühistranspordikeskuste juurde, et pidada dialooge liinide arendamise teemadel.



Minister on vaadanud ju tegelikult õige kivi alla, kuid kahjuks ei ole vaatluse tulemusel suudetud seni teha ühtki sellist järeldust, millega reaalselt Eesti ühistranspordi probleemset olukorda parandada. Populismi aeg Eestis on läbi, käes on mõistlike tegude aeg. Populismi jätkumisel Eesti elu hääbub kiiremini, kui me arvata oskame. Kui 13 miljonit eurot tõepoolest nii kergesti riigieelarvest võtta on, tuleks sellega teha midagi mõistlikku ja jõuda loosungitest sammuke lähemale reaalsele elule. Maakonnapiletid poole odavamaks ja regionaalliinid sõitma!

**********************

Artikkel ilmus Delfis kärbituna

PRESSITEADE Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks

 

Kui seda metsa ees ei oleks... oleks mitmekesisem?

Foto: Neeme Sihv

PRESSITEADE
Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks
EMA vaidlus hiigeltehase üle jõudis Riigikohtusse
12.12.2017


Kodanikuühenduse vaidlus hiigeltehase üle jõudis Riigikohtusse


Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) andis eile Riigikohtusse Tallinna ringkonnakohtu poolt tagasi lükatud määruskaebuse, olles endiselt seisukohal, et kodanikke pole kaasatud tehase planeerimise esmasesse faasi. Kuna avalikkuse kaasamine toimub alles asukoha planeerimise protsessis, aga mitte tehase sobivuse üldküsimuse juures, siis on ühenduse esindajad sunnitud järgmise astme kohtu poole pöörduma.



Ühenduse juristi Sven Antoni sõnul sisaldab kohtuasi rohkelt esmakordseid juriidilisi probleeme, mille osas hetkel õiguskindlus puudub. Eelkõige tekitab küsimusi, mis tingimustel täpselt saab või ei saa algatada riigi eriplaneeringut. Kuna juhtum on suure avalikkuse tähelepanu all ja puudutab paljusid isikuid, siis on õigusliku selguse saavutamine äärmiselt tähtis ning hõlbustaks ka edaspidi üles kerkivate küsimuste menetlemist. Seega ei saa kaebust kuidagi perspektiivituks nimetada.


Est-For Investi üks tegevjuht Aadu Polli on ettevõtjatele peetud konverentsidel korduvalt öelnud, et tehast soovitakse rajada Lõuna-Eestisse tooraine külluse tõttu. Juhul, kui ehitatakse tselluloositehas vajadusega 3,3 miljonit tihumeetrit puitu aastas ja see otsus võetakse vastu enne uue metsanduse arengukava valmimist, siis ei ole võimalik järgmisel aastakümnel raiemahtusid langetada.


Puidurafineerimistehase praegune investeeringuplaan järgib käesoleval kümnendil kehtinud intensiivmetsanduslikku mudelit, kavatsedes kasutada hetkel ekspordiks minevat paberipuitu ja haket. See ei võimalda alandada raiemahtusid ega kompenseerida vahepealsetel aastatel toimunud üleraiet.


Eesti metsade jätkusuutlik raiemaht on ametlike arvutuste põhjal 8,4 miljonit tihumeetrit aastas. Samal ajal oli meie metsade tegelik raiemaht ametliku statistika järgi ülemöödunud aastal 10,1 ja möödunud aastal lausa 11,3 miljonit tihumeetrit. Käesoleva aasta raiemaht on seni veel välja arvutamata, kuid teame juba praegu, et puidutööstus tõusis sel aastal Eesti suurimaks majandussektoriks ning purustatud sai ka puidu ekspordirekord.

Lisainfo:

Kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks
üldkontakt 56 711 615
abi@liikumine.ee


Linda-Mari Väli
EMA koordinaator
lindamari@liikumine.ee
56 288 472


Sven Anton
EMA jurist
sven@emaliikumine.ee
59 103 955

*************

Jätkusuutlik puidukasutuse piirnorm

Vastuseks EMA poolsele 12. detsembril välja saadetud pressiteatele, mis käsitles hiiglasliku puidurafineerimistehase kohtuasja jõudmist Riigikohtusse (12.12), on Keskkonnaministeerium saatnud ajakirjandusväljaannetesse laiali teabe, et säästlik piirnorm (ehk 8,4 miljoni tihumeetri raiumine aastas), millest EMA metsandusteemalises dialoogis lähtub, on ekslik ning tõeline säästlik piirnorm olevat 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas. Kuna meie ühendus ei saa sellise seisukohaga nõustuda, siis selgitame, millistel arvutustel põhineb meie poolt ära märgitud 8,4 miljoni tihumeetru piirnorm.

Statistilise metsainventuuri ehk SMI järgi oli Eesti metsade juurdekasv aastal 2016 15,8 miljonit tihumeetrit, majandatavate metsade juurdekasv aga 13,6 miljonit tihumeetrit. Kuna kogu juurdekasvu kasutada ei saa, sest nooremad puud kasvavad kiiremini, mille tõttu metsade noorenemine tõstab ka juurdekasvu numbreid, ei tähendagi juurdekasvu suurenemine tegelikult täiendavate raievõimaluste tekkimist.

Klassikalises metsandusteaduses on ammu teatud, et maksimaalselt saab kasutada 70% juurdekasvust¹: 13,6/100x70 = 9,52 (miljonit tihumeetrit). Meie kasutatav 8,4 miljonit tihumeetrit pole arvutatud aga mitte SMI, vaid tavametsakorralduse järgi, ning pärineb Keskkonnaministeeriumi tellimusel aastal 2013. valminud uuringust „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050“², ent sarnast numbrit on välja arvutatud ka korduvalt varem. Näiteks lubas praegune Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar 1996 aastal – toona oli ta metsanduse arenguprogrammi koordinaator – fikseerida 8 miljoni tihumeetrise aastase raiemahu ülempiirina, mis taganuks metsade säilivuse.³

Mõningane numbriline erinevus võib olla tingitud sellest, et 21 aastat tagasi oli arvele võetud vähem Eesti metsi. SMI näitab keskmiselt kakskümmend protsenti suuremat juurdekasvunäitajat, kui tavametsakorraldus. Meie ühenduse hinnangul võeti SMI-metoodika kasutusele nimelt seetõttu, et see näitab juurdekasvu suuremana, kuna sel viisil saab uuele numbrile viidates üha rohkem raiuda. EMA hinnangul säästliku piirnormi pikaaegne ületamine metsade tervisele see kasuks ei tule.

Lisaks Keskkonnaministeeriumile kommenteeris meie pressiteadet ajakirjanduslistis ka Est-For Invest OÜ esindaja, leides, et see sisaldab valeväiteid. Esindaja sõnul läheb regioonis hetkel ekspordiks 7,7 miljonit tihumeetrit sellist tooret, tehas aga kasutaks vaid 3,3 miljonit tihumeetrit mistõttu väide, et tehase rajamine ei lase raiemahte langetada, olevat vale.

Antud väide toetus Maaülikooli metsanduse vanemteaduri Raul Rosenvaldi hinnangule konverentsilt „Eesti puidukeemia perspektiivid“, mis ütleb, et tehase toormevarumispiirkonnaks on ümbes 40% nii Eesti kui Läti piirkonnast, ning et Läti puhul võib olla tegu ülehinnanguga, kuna kaugemalt kui 200 km kauguselt toorme toomine ei pruugi enam tulus olla. Seal on ka välja toodud, et „Praeguse raiemahu säilimisel toorainevajadust katta ei suudeta. Kui kase paberipuu puhul toorainet jagub, siis okaspuu paberipuidu vajadusi praegused raiemahud ei taga.“. Samuti, et „antud piirkonnast on viimaste aastate raiemahtude juures okaspuu paberipuidu väljatulek pisut alla 1 mln tm aastas ning kase paberipuidu puhul kuni 1,8 mln tm aastas.“ Lisaks sellele toob Rosenvaldi analüüs välja, et viimastel aastatel on Eestis juba kuusikute üleraie toimunud.

Est-Fori esindaja juhtis tähelepanu ka faktile, et planeerimisseaduses ette nähtud protsesside ja menetlustega, kus toimuvad kõik seaduses ette nähtud avalikud väljapanekud ja avalikud arutelud, pole veel alustatud. Ühendus aga tugineb oma kohtukaebuses planeerimisseaduse punktile, mis ei luba riigi eriplaneeringu algatamist, kui ilmnevad asjaolud, mis planeeritava igal juhul välistavad. Selliseks asjaoluks on näiteks Emajõe veekogumi seisundi halb kvaliteet, mis Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi järgi välistab täiendavate inimmõjude lisamise. Samuti oli rahandusministeeriumil seaduse järgi kohustus enne planeeringu algatamist kaaluda avalikku huvi, sealhulgas vastuargumente, ent eriplaneeringu algatamise aruteludesse ei kaasatud ühtegi kodanikuühendust ega kohalikku omavalitsust.

Martin Luiga

EMA koordinaator

567 11 615

martin@emaliikumine.ee

1 Enn Pärt. Puistute juurdekasv – metsanduse põhitõed ja müüdid. Eesti Mets nr 3, 2013

2https://www.envir.ee/sites/default/files/madala_sysinikuga_majandus_2050_loppraport_0.pdf

3https://www.aripaev.ee/uudised/1996/08/26/metsapoliitika-arritab-rohelisi-ja-metsnikke