AASTAVAHETUSE IMELINE LOODUSE VAATEMÄNG MEIE JUGADEL

 

2025. aastal, vahetult enne aastavahetust muutus ilm talviseks ning nagu ikka sellistel puhkudel võivad meie joad ja joastikud pakkuda imelist vaatepilti, mida siis pildistajad ka agaralt jäädvustama tõttavad. Muidugi minnakse ka ise nautima ja neile, kel ei olnud seekord võimalus minna, pakuvad pildistajad oma nägemust neist hetkedest. Minu poolt tänu neile, et nad lubavad mõningaid oma pilte kasutada. Teadmiseks, et juga asub kohas, kus saab vaateid pildistada vaid teatud nurkade alt ning seetõttu on rakursid justkui piiratud, kuid erineva aeg, valgus, pildistajate silm jm muudavad ikkagi kõik hetked erinevateks ja erilisteks.

Need pildid tegi enne aastavahetust Erika Kruup. 

Kas nimetada moodustisi lilledeks, korrallideks või kuidas tahes, on iga vaataja otsustada.

Et enamus pilte siin saab olema meie Balti klindil asuvast Valaste joast, lisan ka ühe minu tehtud varasema pildi ja selgituse.

Valaste joast ehk Voka mõisa maadel asuvast kahesaja jala (u. 60 m) kõrgusest veelangust on esimest korda juttu juba 1852. aastal baltisaksa nädalalehes Inland (Das Seebad Chudleight). Vaevalt see juga tollal nii kõrge oli, sest paeplatoolgi on siinkohal kõrgust vaid veidi üle 50 meetri. Siiski viitab see ülestähendus vett astanguni juhtinud kraavile, mis küll tollal oli praegusaegsest üksjagu madalam: Kaasikvälja peakraavi süvendati alles 1960. aastatel.

Nii nagu Valaste oja vooluhulk (0–2 m3/s) joa kohal, nii on ka langeva veejoa kõrgus heitlik, ulatudes eri andmetel 24–32 meetrini. Suurvee ajal puhastab langev vesi joa jalami varingurusust ja uuristab sinisavisse kuni viis meetrit sügava kanjoni ning kõige selle tagajärjel võib langeva veejoa kõrgus tõusta üle 30 meetri. Näiteks pärast 2003. aasta 6. augustil Ida-Virumaal maha sadanud paduvihma saadi veejoa kõrguseks 30,6 meetrit (mõõdetud elektrontahhümeetriga Leica vaatesillalt). Veevaesel ajal, kui juga kipub kuivama, täidavad joaastangult ja selle külgedelt lähtuvad varingud joaaluse kivirusuga ning seeläbi kahaneb ka langeva veejoa kõrgus tunduvalt.

Tuleb tõdeda, et kui Valaste joal on vett, siis on ta nii ilus kui ka võimas; kui Valaste joal vett ei ole, siis on ta üksnes ilus. Oma ilu võlgneb ta suuresti joaastangus paljanduvale siiruviirulisele kivimilasundile. Selles üle 35 meetri paksuses halli-sini-rohe-pruuni-kollaseviirulises lasundis on kirjas ligikaudu sada miljonit aastat Eesti maapõue tekkelugu.

Joaastangu seinas paljanduv kivimilasund algab ligikaudu kahe meetri paksuse moreenikihiga. Sellest allapoole jäävas umbes 13 meetri paksuses lubjakivilasundis järgnevad üksteisele ülalt alla liikudes Aseri kihistu raudooide sisaldav lubjakivi (3,5 meetri jagu), Loobu kihistu lubjakivi (6,5 m) ja Toila kihistu glaukoniiti sisaldav lubjakivi (3,1 m). Seejärel aga Leetse kihistu pudedavõitu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Türisalu kihistu tumepruun peenekihiline graptoliitargilliit (2 m), Kallavere kihistu ehk fosforiidilasundi oobolusliivakivi (3,5 m), kambriumi (Tiskre kihistu) helehall liivakivi (12 m) ja Lükati kihistu kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (kuni 10 m). Viimase ülaosaga sillalt nähtav kivimilasund tavaliselt piirdubki, kuid joaaluse sälkoru kaldail võib näha paljandumas ka päris ehtsat sinisavi: Lontova sinisavi.

Lugu on pikem ja selle on kirja pannud meie geoloogia grand old man Kalle Suuroja.

http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2047_2042.html

#valastewaterfall

Loodan, et see Mait Penjami videolink ka toimib.

https://www.facebook.com/reel/691495317233547

Fotod: Ande Esberg-Tarum.

Vahel õnnestub näha aga midagi hoopis teise nurga alt ja võib juhtuda, et ei tunne kohta äragi.

 

5 imelist fotot, Merle Kruusamägi nimetab seda ... muinasjutumetsaks. Miks ka mitte, muinasjutumetsad on inimesi saatnud ju kaua aega ning me olemegi metsarahvas.

Usun, et teiegi ei suuda jääda ükskõikseks, nähes mida loodus kui kunstnik loob!? Ning pole ka ime, järgnevad pildid tegi Mare Paun.

Kuidas on aga lood mõned aastad tagasi tehtud trepiga, millel turnides sai kaldalt alla laskuda?

Fotod Laidi Zalekeshina.

Leena Lättemägi piltidel on selle pankmoodustise  ja külmataadi töö harmoonia eriti "otse" nägemisulatuses.

Ning võime vaid ette kujutada, kui raske on siinsetel puudel-põõsastel seda koormat kanda, aga küllap nad ellu jäävad.

Järgmised 2 pilti.

Fotod: Monika Haukanõmm.

Pilte on aga ka teistest kohtadest, kus vesi ja pakane oma kunstiteoseid lõid.

Saka Kivisilla juga 1.01.26. F: Andres Papp.

Paldiski 01.01.2026. F: Natalja

Jäämaailm Tabasalu külje all. F: Angelika Vers

Pakri juga mõni päev peale uue aasta saabumist.
Fotod: Katrin Tarand.

Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel - Agnes Räisa

 

Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel - Agnes Räisa

“Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel” ei ole lihtsalt raamat.

Minu jaoks on see aastaid olnud olemise viis.

2013 aastal hakkasin ma esmakordselt kirjutama alasti naiselikkuse lugusid, mida

jagasin aasta jooksul enda Facebooki grupis “Alasti naiselikkus ehk naise lood”. Need

olid kolme poja ema ja naise kui partneri ausad kogemuslood, kogu oma ilus ja inetuses.

2025 aasta sügiseks said tookordsed lood raamatuna avaldatud.

Praeguseks olen ma viie poja ema, kes esmakordselt oma täiskasvanu elus on viimased 4

aastat elanud suhtevabalt. Enda eheduse avastamised ja avamised on läinud ühe

sügavamatesse kihtidesse.

Minu sügav hinge kutse on olla täiega ehe nii iseenda kui teiste ees ja äratada ka teised

iseenda ehedusse. Inspireerida ja julgustada olema päriselt iseendana. Teades

praeguseks, et tervenemine ei ole mitte töö iseendaga vaid mäletamine, kes me päriselt

oleme ja sellena elamine.

Praeguseks jagan ma väga palju alasti naiselikkuse olemust kõigile avatult oma isiklikul

Facebooki lehel.

Jagan sinuga siin kahte katkendit oma raamatu lugudest:

„Üks eriline hetk selle tõestuseks oli kursuse ajal, kui pidime käima nelja erineva sildi

juures (ema, isa, ühiskond, partner), padi käes, ja väljendama oma allasurutud viha, mis

nende inimeste või teemadega seondus. Me kasutasime selleks häält, sõnu ja patju,

liikudes ühe sildi juurest teise juurde. Ühel hetkel, kui olin mingi sildi ees padjaga vastu

maad tagunud, vaatasin üles ja olin äkitselt silmitsi iseendaga.

Seinapeeglilt, mis kursuse ajaks olid riidega kaetud, oli rahmeldamistega riie eest ära

libisenud. Jäin lummatult ennast vaatama. Meil olid seljas vaid lungid ja minu oma oli

ägeda tegevuse käigus puusadele vajunud.

Põlvitasin seal, rinnad paljad, juuksed metsikult sassis, põsed õhetamas ja silmis

põlemas kirglik leek. Vaatasin end ja mõtlesin – issand, ma olen ju nii ilus sellisena! Nii

metsik! Nii elus!

Ja just seda kogesin ka nüüd – ma olen nii tugev ja nii elus, ei mingit hädisust,

ohvritunnet või energiapuudust. Olin vaimustunud sellest tundest, mida enda sees

kogesin, et panin viha emotsiooni muusika neli korda uuesti otsast peale, enne kui

liikusin leinatundesse.

Lein oli sel päeval teistmoodi. Need samad pildid vilksatasid mu silme ees, see sama

emotsionaalne valu tohutute õuduste pärast, mida inimesed on põhjustanud, kuid nüüd

oli mu sees rohkem rahu. Nägin küll õudust enda ümber, kuid ma suutsin seda vaadata

kaastundega südames – tundega, et ma ei saa muuta seda, mis on juba toimunud. Olin

ühenduses oma sisemise tugevusega, mida eelnevalt kogesin. Pisarad lõppesid ja karjed

vaibusid. Sel päeval ma rohkematesse emotsioonidesse ei läinud – tundsin, et olen

korralikult läbi raputatud.

Õhtul pere koju jõudes olin proovikivi ees. Mõlemad poisid tahtsid üksteise võidu mulle

jutustada, mida nad olid teinud ning neil tekkis selle käigus tüli, kes saab rääkida. Nägin

Rasmuse vihapurset, kuid nüüd nägin selle taga väga selgelt ka valu ja pettumust. Kui

olin ise just tugevaid emotsioone teadlikult kogenud, suutsin ka lapse tegelikke tundeid

paremini märgata ja see võimaldas mul leida kergemini mooduseid, kuidas teda toetada

selle asemel, et tema emotsioone alla suruda.

*********************

Saatsin mehele sõnumi selle kohta, mis oli juhtunud. Ma isegi ei arvanud, et ta võiks

teisest linna otsast minu juurde sõita – teadsin, et tal on väga kiire ja pingeline aeg.

Mulle üllatuseks teatas ta, et tuleb kohe. Läksin tualetti ja istusin potile – lõpuks ometi

olin natukeseks omaette! Pisarad voolasid ja püüdsin keskenduda hingamisele. Peast

käis korraks läbi mõte, et silmavärv läheb ilmselt laiali. Aga südames oli sellest ükskõik.

Olin kurb ja tundsin, et mul on selleks täielik õigus. Ma ei tahtnud hakata seletama, mis

mul viga on, ja kuulda „oh vaeseke, pole hullu“ või muud sellist.

Suutsin ennast natuke kokku võtta ja otsustasin, et kõige olulisem on koju saada, siis

võin teha kõike, mida vajan. Tahtsin garderoobist oma riided võtta ja minna välja enne,

kui mees kohale jõuab. Paraku oli ta hetkel, kui astusin WCst välja, vaid mõne sammu

kaugusel minust. Kogu mu õhkõrnalt ülesehitatud vaprus oli kadunud, kui nägin tema

murtud olekut ja pisaraist läikivaid silmi. Pisarad voolasid mõlemal, kui seisime seal

keset ooteruumi ja kallistasime. Mõne aja pärast läksime minu ettepanekul eemale,

diivanile istuma. Ma ei mäleta eriti, kas ja mida me rääkisime, mäletan vaid tema

küsimust:

„Mida sa praegu tahaksid?“

Sellele oli mul kiire vastus:

„Koju!“

Märkasin, et isegi sellisel valusal hetkel ühiskondlikus hoones olles käivad peast läbi

mõtted nagu „Mida teised mõtlevad, kui seisame keset ooteruumi kallistades ja nuttes?“,

„Kas mul on silmavärv mööda nägu laiali?“, „Kas ma peaksin pöörduma ja

garderoobihoidjale head aega soovima?“.

Õnneks oli selle kõrval juba ka teine hääl, mis kinnitas, et pole oluline, kas mul on

silmavärv laiali, mida teised mõtlevad, kui pisarsilmil polikliinikus kallistan ja ringi

liigun, või kas jätan head aega soovimata. Mina ise olen hetkel kõige olulisem enda

jaoks!

See tundus lausa õnnis hetk, kui istusin autosse ja sain lõpuks lubada pisaratel vabalt

voolata. Mees ütles mu kõrval, et tal on viimastel päevadel tunne, nagu kukuks kõik

tema ümber järjest kokku. Nutsime mõlemad. Mõistsin, kui löödud ta on ja tundsin, et

temal võib minust veelgi raskem olla. Lisaks koormale, mis tal niigi mitu kuud oli, nüüd

veel ka lapse kaotus. Sain sel hetkel selgelt aru, et ma ei suuda teda lohutada. Olin

võimeline tegelema vaid sellega, mis minu sees toimus.“

💖💖💖

Minu raamatu „Alasti naiselikkus. Ehedad rännakud naise hingemaastikel“ leiad Apollo

või Rahvaraamatu poest või tellides soodsamalt otse minult ja soovi korral

pühendusega.

Armastusega,

Agnes

 

KESKKONNAÕIGUSE KESKUS - Pressiteade

Keskkond on laiahaardeline, hõlmates kõike meis ja me ümber. 
F: Neeme Sihv.

 Keskkonnaõiguse Keskus

Pressiteade

17.12.2025

Analüüs: looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõud on täis õiguslikke vastuolusid ja seavad Eesti looduse ohtu

Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) analüüsis Kliimaministeeriumi avalikustatud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõusid. Analüüs näitab, et kavandatavad muudatused sisaldavad olulisi õiguslikke vastuolusid, mis ohustavad Eesti looduskaitseväärtusi, suurendavad halduskoormust ja võivad viia rahvusvaheliste kohustuste rikkumiseni. 

Kavandatud 30% kaitstavate alade ja 70% majandusmetsa osakaalude fikseerimine loob ulatusliku õigusliku ebaselguse. Kavandatud muudatused ei taga elupaikade ja liikide soodsat seisundit, ega vasta EL õigusaktide (EL loodus- ja linnudirektiivi ning EL looduse taastamise määruse) nõuetele. Samuti ei ole eelnõude koostamisel  järgitud hea õigusloome tava, sh analüüsitud eelnõuga kaasnevaid mõjusid loodusele ja ühiskonnale.

KÕKi õigusekspert ja analüüsi üks koostaja Kärt Vaarmari selgitab, et koalitsioonileppes väljendatud ideede elluviimisel tuleb arvestada kehtivate õigusraamide ja rahvusvaheliste kohustustega: “Iga koalitsioonileppesse kirja pandud mõte ei pea tingimata õigusakti muudatusena realiseeruma. Praegu ei ole vähimalgi määral selge, kuidas Eesti loodus nende muudatuste järel kaitstud saaks. Looduskeskkonna hea seisund on vajalik inimese elukeskkonna kaitseks, inimõiguste tagamiseks ja rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.”

Plaanitavad muudatused seavad majanduslikud kaalutlused  looduskaitselistest eesmärkidest tähtsamaks, mis takistab elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamist. Majandusmetsade kohustusliku protsendi seaduses kehtestamine toob kaasa vajaduse hakata tulevikus kaitsealasid kaitse alt välja arvama. 

Analüüs on leitav SIIN.

AASTA MULLAKS VALITI LEETJAS MULD - EMÜ pressiteade

 

Eesti Maaülikooli pressiteade

5. detsember 2025 

Aasta mullaks valiti leetjas muld

Täna selgus Eesti Maaülikoolis toimunud mullapäeval 2026. aasta muld, mis on üks Eesti viljakamaid mullatüüpe. Aasta mullasõbra tiitlid läksid Ly Nurmele ja Annika Isandile. 

Leetjatel muldadel on tüseda ja toitainerikka huumuskihiga profiil, hea veehoiuvõime ja aktiivne aineringe ning neid peetakse harimiskindlateks muldadeks. Leetjad mullad on kujunenud valdavalt kollakashallil või punakaspruunil karbonaatsel saviliiv või liivsavi moreenil. Karbonaadid esinevad maapinnas tavaliselt alates 60 kuni 90 sentimeetri sügavuselt. Need mullad moodustavad 27,4 protsenti Eesti muldkattest, üle 65 protsendi neist asub põllumajandusmaal ja on peamiselt kasutusel haritava maana. Leetjate muldade peamised levikualad on Pandivere kõrgustik ning Viljandi ja Tartumaa. 

Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover ütles, et aasta mulla valimine on traditsiooniliselt üks mullapäeva keskseid osasid. “See aitab teadvustada nii Eesti mullaressursside tegelikku seisu kui ka vastutust, mis sellega kaasneb,” sõnas ta.  Astover lisas, et leetja mulla kui suure tootlikkusega, kuid samas tundliku ressursi esile tõstmine tuletab meelde, et hea saagi ja majandusliku tulemuse kõrval tuleb hoida muldade pikaajalist viljakust ja ökosüsteemi teenuseid. 

Mullapäeva raames anti üle ka tiitel „Mullasõber 2025“ taimekasvatajatele Ly Nurmele ja Annika Isandile. Ly Nurm pälvis mullasõbra tiitli põldoa põlluga ning Annika Isand talinisu põlluga. Põldudel saavutati väga hea süsiniku sidumine tänu suurele biomassile ja saagikusele koos mõõduka sisendite kasutusega. Tulemused näitavad, et efektiivne viljelus ei pea tähendama mulla kurnamist, vaid vastupidi, võib aidata suurendada mulla orgaanilise aine varu.

Otsus tugines 2025. aasta viljelusvõistlusel kogutud analüüsiandmetele. Andmete põhjal hinnati mulla süsiniku bilanssi ja huumusesisalduse muutust, kas mullas on taimede jaoks piisavalt ja õigesti tasakaalus toitaineid ning seda, kui hästi põldu haritakse, näiteks mullaharimist, viljavaheldust, põllu hoidmist aastaringselt taimkatte all ja lupjamist, samuti saagikust, saagi kvaliteeti ja tulukust. 

Selle aasta mullasõbra tiitli nominendid olid lisaks laureaatidele Anu Riisalu, Markus Rouhiainen, Taniel Eensalu ja Raido Allsaar. Mullasõbra tiitlid andsid üle viljelusvõistluste korraldaja Margus Ameerikas, Eesti Maaülikooli mullaökoloogia professor Endla Reintam ja Eesti Mullateaduse Seltsi esindaja Alar Astover. 

Tänane mullapäev „Eesti muld on Eesti süda“ on jätkuks eile Eesti Maaülikooli aulas toimunud konverentsile “Kestlik mulla- ja maakasutus – mullateadusest maakasutuse juhtimiseni”. Konverentsile ja mullapäevale tulid kokku poliitikakujundajad, teadlased, nõustajad ja põllumehed. Esimesel päeval keskenduti laiemale poliitilisele ja strateegilisele raamistikule, sh mullapoliitika arengutele, mullaseirele ja uutele teadustulemustele. Teisel päeval vaadeldi muldade seisundit ja erinevate põllumajanduspraktikate mõju, jagati kogemusi eri piirkondadest ning otsiti tasakaalu tootlikkuse, mulla tervise ja keskkonnamõjude vahel.  

XVI mullapäeva „Eesti muld on Eesti süda“ korraldasid Eesti Maaülikooli põllumajandus ja keskkonnainstituut koostöös Maaelu Teadmuskeskuse ja Eesti Mullateaduse Seltsiga. Konverentsi toimumist kaasrahastab Euroopa Liit ja põllumajanduslike teadmiste ja innovatsiooni süsteem ehk AKIS programm.

Fotod: Jassu Hertsmann

HIITE MAJA PRESSITEADE

 

Foto Ahto Kaasik FB lehelt.

Eeloleval laupäeval Tartus toimuval pidulikul Hiie
väe sündmusel tunnustatakse looduslike pühapaikade
uurijaid, tutvustajaid ja eestkostjaid. Hiite Maja
sihtasutuse tänukirja saavad kuus eraisikut,
asutus ja kogukond. Hiiesõbraliku teo tunnustusega
soovitakse väärtustada  ühiskonnas looduslike
pühapaikade hoidmise head tava ning aidata kaasa
pärandi ja terve elukeskkonna säilimisele. Alates
2010. aastast on Hiite Maja tunnustuse saanud
kokku 121 hiiesõbralikku tegu.

Kirjutas Hiite Maja.

Tänavu saavad tunnustuse:

Hiite kuvavõistluse toetajad PEEP VEEDLA ja EESTI
PÄRIMUSMUUSIKA KESKUS, hiiepärimuse talletajad ja
kaardistajad VALDO VALPER ja LAURA MÄEMETS
pühapaikade kaardistaja, tutvustaja ja kaitsja ELO
LIIV, pühapaikade jäädvustaja ja tutvustaja KATRE
KULLER, Paluküla Hiiemäe hoidja AIVAR JÜRISALU
ning Põltsamaa vallas asuva TÕIVERE HIIE EESTKOSTJAD.

Tunnustuse saajate tegevusega saab lähemalt
tutvuda siin: https://www.hiis.ee/tunnustame

Hiie väe tunnustamise sündmus toimub 22.11
algusega kl 13 Tartus Vanemuise 42 Eesti
Kirjandusmuuseumi saalis. Samas autasustatakse ka
rahvusvahelise Hiite kuvavõistluse võitjaid ning
kuulutatakse välja aasta Hiie sõber. Rahvamuusikat
esitavad LüüTürr, Tartu Parmipilliaktiiv, Helen
Arusoo, Roosi Padar jt. Sündmust juhib näitleja
Laurits Muru. Sissepääs tasuta.

Lugupidamisega

Ahto Kaasik
Hiite Maja SA juhataja

Tõrva Astronoomiaklubi - Neeme Sihv

Tegelikult ei olegi ma selle loo autor, sest valdavalt plaanin kasutada avalikku infot tegija kohta, nimelt FB-st. Tegu on aga ääretult põneva maailmaga ja natuke oleks mul hea meel sellele hoogu anda.

Hoogu on neil endilgi, lehe jälgijaid on 14 000, see on juba vägagi suur number. Aga ehk on veel toredam see, kui selle lehe avastavad veel rohkemad inimesed? Tean, kui suur on tegelikult eestlaste hulgas huvi looduse ja meid ümbritseva vastu.

Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija 2023. Kel huvi, siis ehk on lihtsam leida midagi ka nende blogilehel https://www.astromaania.ee/ 

Taavi Niittee fotod.

Pildiseeriat aga ei alusta ma tähistaeva, Andromeeda udukogu ega muu põnevaga vaid kellegi "puukuuriga". Esmapilgul võib tunduda isegi üllatav, et kas selline siis ongi observatoorium? Aga miks mitte? Tänapäeval ju on ka teleskoopide müüks üsna tuntuks ja populaarseks saanud ja kui keegi tahab seda tutvustada ka oma huvilistele, siis tulebki midagi ehitada. Mitte Palomar Mountaini ilmtingimata ja nii piisabki väikese huviliste seltskonna jaoks kodune ja privaatne observatoorium. Astronoomiaklubi teksti muudan siniseks, sest vahele suskan ehk siiski ka midagi enda poolt.

Paari kuuga on Tõrva Kaarlimäe obervatooriumi ehitus jõudnud sellisesse etappi. Natukene selgituseks, et ideeks on olemasoleva puukuuri lõunapoolsesse otsa umbes 2,5 meetri kõrgusele ehitada kusagil 4x4 meetrine tuba, millel saab olema mahalibisev katus. Toa keskel ulatub läbi põranda post, millele toetub teleskoobimonteering. Post on ülejäänud strutuurist isoleeritud eesmärgiga, et observatooriumis toimetamine ei väristaks teleskoopi ja seega vaadet. Observatooriumi viib välitrepp.

See pilt on tänavu juuni lõpus tehtud ja nii saab aimu, kuivõrd keeruline midagi sellist teha on, sest arvestama peab paljude tavainimese jaoks teadmata nüanssidega Ometi paneb (alati) see vähemalt mind ka mõttes sügavat kummardust tegema inimestele, kes midagi teevad millegi ja kellegi heaks!

Oktoober 2025.

Riskides meie jälgijaid tüüdata, reklaamime taaskord võimalust osta meie endi tehtud astrofotosid puitraamile venitatud lõuendtrükis. Nimelt on meil neid terve ports niisama seismas ning kuna käimas tööd täitsa enda pisikese observatooriumi ehitamiseks, siis kuluks igasugune abi ära.

Kõik pildid on suuruses 70x100cm ning valmis kohe seinale riputamiseks. Iga lõuendiga tuleb kaasa selgitav tekst sellega, et mis täpsemalt on fotol ja mis tehnikaga see pildistatud on. Saadame kulleriga või Tõrva valla piires võime ka ise kohale tuua.

Kui eelnevalt oleme piltide lõpphinna jätnud huvilise otsustada, siis seekord on asi lihtsam. Iga pildi hinnaks on 75 eurot, millele lisandub 12 eurot saatmiskulu. Muidugi ei saa me kuidagi takistada neid, kes soovivad meid ja meie observatooriumi enamaga toetada...

Huvi korral kirjutage meile facebooki või e-postile tahetipp@gmail.com

Usun, et paljusid huvitaks autentsed fotod oma kodu seinalgi? Siin siis näide, milliseid pilte on olnud müügil, aga see muidugi muutub pidevalt.

Valiku piltidest/postitustest teen tunde järgi, aga kindlasti tasub näidata nii suurte "tegijate" nagu James Webb kosmoseteleskoobi jt kui ka meie kodukamaral, Tõrvas tabatud hetki. Mind ennast on astronoomia alati huvitanud ja seetõttu mõistan vägagi tegijate huvi ja püüdu saavutada ka midagi erilist.

Hiljuti avaldas maailma suurima kaameraga Vera Rubini observatoorium oma esimesed laiad vaated lõunataevasse. Teleskoobiks, mis suudab puurida võimalikult sügavale universumisse, on aga endiselt ilmselt kosmoseteleskoop James Webb. Kui näiteks Rubin vaatab korraga taevaala, mille sisse mahuks 40 täiskuu ketast, siis Webbi NIRCam-iks kutsutud kaamera näeb korraga vaid umbes 1/15 täiskuust moodustavat ala. Erinevusi kahe teleskoobi ja nende võimete vahel on tegelikult palju veel ning päris ausat võrdlust ei kannata neist ükski.

Igatahes all on James Webbi seni üks pikema säriajaga (120 tundi) vaade universumisse. Sellel on näha meist umbes 4,5 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve tähisega Abell S1063. Valgus sellest tuhandeid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid sisaldavast grupist pärineb ajast kui universum oli enam kui kolmandiku võrra noorem. Kusjuures parve gravitatsioon on niivõrd võimas, et see töötab sisuliselt suure läätsena (gravitatsiooniläätsena), kõverdades ja koondades selle taga asuvate palju kaugemate galaktikate valgust. Neid näeb fotol parve ümbritsevate peenikeste punaste poolkaartena.

Täissuuruses: https://www.esa.int/.../05/Webb_glimpses_the_distant_past

Eelmise nädala kolmel selgel ja kuuvabal ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 12 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud (suurim NGC 604 ulatub läbimõõdult 1500 valgusaastat) ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/yvvd54/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367x120sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.

Veel üks tabamus eelmise nädala selgetest öödest. Fotol, kus on koos kolme öö jooksul kogutud 13 tundi kauget valgust, on näha Keefeuse ja Luige tähtkujude piiril asuv NGC 6946 ehk Ilutulestiku galaktika. Tegemist on Linnuteest veidi pisema spiraalgalaktikaga, mis asub meist kusagil 25 miljoni valgusaasta kaugusel. Erinevalt võrdlemisi rahulikust Linnuteest on Ilutulestik nähtavasti väga aktiivse tähetekkega galaktika. Sellest annavad mõista selle spiraalharudes arvukad punakalt hõõguvad emissiooniudud ning fakt, et viimase saja aasta jooksul on sellest avastatud vähemalt kümme supernoovat. Linnutees nähti viimati supernoovat 1604. aastal (Kepleri supernoova).

2009. aastal vaadeldi Ilutulestikus Hubble kosmoseteleskoobiga haruldast sündmust (N6946-BH1), mida on hakatud kutsuma läbikukkunud supernoovaks. Selle käigus näis paariks kuuks üks 25 Päikese massiga punane ülihiidtäht või siis kollane hüperhiidtäht nähtavas valguses oluliselt heledamaks muutuvat ning seejärel kaduvat. Infrapunakiirguses jäi aga objekt endisel vaadeldavaks. Kuigi toimunu iseloom ei ole täielikult mõistetud, on üheks hüpoteesiks, et me nägime, kuidas tähe tuum tõmbus supernoova alghetkel mustaks auguks ning vaatlused infrapunas näitavad, kuidas tähejäänused selle ümber kettasse kogunevad ning loodejõudude poolt kuumaks hõõrutakse.

Kuna Ilutulestik asub meie vaatenurgast Linnutee tähtede ja nendevahelise tolmu osas rikkalikule tasandile väga lähedal, on selle kauge valgus mõnevõrra varjutatud. Sellele vaatamata õnnestus see kuulsal briti-saksa astronoomil William Herschelil avastada juba 1798. aastal. Pikalt peeti seda sarnaselt paljude teiste meile lähemate galaktikatega meie Kohaliku galaktikagrupi liimeks. Tänaseks teame, et gravitatsiooniliselt kuulub meie Linnuteega samasse gruppi suurematest galaktikatest vaid Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/u7qvzx/

Postitus 7. oktoobrist 2025.

Taaskord midagi Tõrva koduaiast. Kahel eelmise nädala selgel ööl sai kogusäriga umbes 8 tundi pildistatud üht meie taeva heledaimat peegeldusudu NGC 7023 ehk Iirise udukogu Kefuses. Erinevalt emissiooniududest, kus gaas ise helendab, valgustab peegeldusudus peent tolmu mõni selle südames asuv hele täht või tähed.

Iirise udu puhul on kõige võimsamaks valgusallikaks B-tüüpi kuum ja massiivne täht SAO 19158. Selle valguse hajumine tolmus värvib udu siniseks sarnaselt sellele nagu meie Päike värvib siniseks meie atmosfääri ja taeva. Paksust tolmust vaevu läbi paistvad taustatähed on aga silmnähtavalt punakad, nagu ka paksust atmosfäärist läbi paistev tõusev või loojuv Päike on pigem punakas. Udu sinise osa läbimõõt on kusagil kuus valgusaastat ja see asub meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel.

2. oktoober 2025.

Järjekordne hämmastav James Webbi kosmoseteleskoobi vaade kaugele udule ja tähtedele. Fotol on meist umbes 5500 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkujus asuva Langusti udu (inglise keeles Lobster nebula) süda, kus asub noortest ja massiivsetest tähtedest koosnev täheparv nimega Pismis 24. Osad suurimad tähed selles ületavad Päikese massi ligemale sada korda ning nende kujutlematult tugev kiirgus puhub udukogu hõredamaid osasid endast eemale, paljastades tihedamad tolmu- ja gaasipiirkonnad, millest tumedamad peidavad endast tõenäoliselt omakorda uute tähtede algeid.

Vahelduseks ka midagi Tõrva koduaiast. Peale ebatavaliselt pilvist ja vihmast perioodi sai augusti lõpus ja septembri alguses lõpuks süvataevafotograafia hooaeg sisse juhatatud. Seda paraku olukorras, kus enamustel öödel (foto on jäädvustatud kokku viiel ööl) säras lõunataevas praktiliselt täiskuu, mis oma heledusega kauget ja nõrka udukogu lämmatas.

Fotol, kogusäriajaga umbes 17 tundi, on näha meist ligemale 10 tuhande valgusaasta kaugusel Kassiopeia tähtkujus asuvat udukogu fantaasiavaese hüüdnimega Mulli udu (kataloogitähis NGC 7635). Tegemist on väga massiivse ja kuuma niinimetatud O-tüüpi tähe SAO 20575 poolt ümbritsevasse laiemasse molekulaargaasipilve uuristatud kusagil 10 valgusaastat laia sfäärilise võrdlemisi tühja alaga. Vaid paar miljonit aastat vana, kuid Päikest massilt 45 korda ning heleduselt lausa poolt miljonit korda ületav SAO 20575, on nähtavasti mõnikümmend tuhat aastat tagasi endast eemale puhunud võimast tuhandeid kilomeetreid sekundis liikuvat tähetuult. See on ümbritsevat hõredat gaasi enda ees kokku lükanud ning tähe enda kiirgus näib seda seestpoolt helendama ergastavat. Paistab see Mulli sees kõige heledama tähena.

Fotot saab täissuuruses näha meie Astrobini kontol: https://www.astrobin.com/s8kr1m/

Siinne selgitav tekst annab ka aimu, kuivõrd ajanõudlik on selline hobi, sest tegu ei ole mõneminutilise säriajaga. Pühendumine on tõsine, mida põnevamaid tulemusi soovitakse.

Eile täielikult varjutatud Kuu, mis sai vaatluse kõrvalt kiirelt läbi teleskoobi pildistatud. Teleskoop Celestron 9.25EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC pro.

Postitus 8. sept. 2025

Lisan veel ühe pildi, mis täna nähtuna pani mind mõtlema, et selle kõige tutvustamine on hea idee.

Loodetavasti on veel meeles, et 7. septembril oli meie maalt üle pika aja vaadeldav täielik kuuvarjutus. Sama varjutus oli muuhulgas nähtav ka Aasias. Allpool näeb suurepärast fotot sellest samast varjutusest selle tipul - hetkel, mil täiskuuvalguse kadumine lubas mõneks ajaks näha tähistaevast kogu selle hiilguses. Foto on jäädvustatud Sise-Mongoolias asuvast Mingantu vaatlusjaamast ning selle autor on Chunlin Liu.

Lainurkkaameraga tehtud foto ülemises osas on näha punakat Kuud, millele langes Maa vari. Punakas värvus tuleneb asjaolust, et isegi täieliku varjutuse ajal jõuab Kuu pinnani veidi päikesevalgust, mis on hajunud Maad ümbritsevas atmosfääris ja värvunud päikeseloojangupunaseks. Fotot läbib kaks jutti, mis moodustavad otsekui kaksikheeliksi. Neist esimene ja võimsam on meie kettakujulise Linnutee hele riba, mis tekib sadade miljardite tähtede kumulatiivsest kumast. Selles kumas on fotol näha punaselt hõõguvaid udukogusid ja molekulaarvesinikupilvi - paiku, kus galaktika loob uusi tähti. Kaameraobjektiivi omapära väänab Linnutee riba vasakus nurgas ebaloomulikult kõveraks.

Teine, oluliselt nõrgema heledusega riba kuulub sodiaagivalgusele. Tegemist on Päikesesüsteemi tasandil leiduva ülipeene tolmuga, milles päikesevalgus hajub. Sodiaagivalgust on kõige paremini näha kevadel ja sügisel väga pimedates paikades. Silmaga paistab see otsekui horisondilt taeva poole ulatuv kolmnurkne helendus, kuid pika säriajaga fotodel ulatub see nõrga kitsa ribana üle kogu taeva. Linnutee ja Päikesesüsteemi ekliptikas asuv sodiaagivalgus paiknevad omavahel umbes 60-kraadise nurga all.

Fotolt leiab veel mitmeid huvitavaid objekte ja nähtusi. Näiteks paistab heleda pisikese kettana peaaegu foto keskel meie naabergalaktika Andromeeda, sellest paremal ja allpool sinine Plejaadide täheparv. Foto alumises servas särab planeet Jupiter ja Saturni võib näha heledama tähena, liikudes varjutatud Kuust kella viie suunas. Fotot raamib ülevalt ja alt vikerkaarevärviline ja laineline ööhelendus, mis tekib siis, kui Päikese ultraviolettkiirguse mõjul ergastatud või ioniseeritud aatomid ja ühendid atmosfääris öö jooksul oma algsele olekule naasevad. Selle käigus kiirguvad erineva lainepikkusega ehk värvusega footonid. Näiteks punast valgust kiirgavad niinimetatud hüdroksiidi (OH) ioonid umbes 85 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Oranži ja rohelise valguse eest vastutavad naatriumi ja hapniku aatomid, mis asuvad veidi kõrgemal.

Olen sellestki fotost tõsiselt vaimustatud ja tahan soovida edu Taavile ning Tõrva Astronoomiaklubile. Loomulikult loodan, et nendega liitub ka aina uusi huvilis ning nemadki omakorda saavad selle kõige kaudu erilisi elamusi.