NAINE KUI KANGELANE - Fideelia-Signe Roots (katkend doktoritööst)

Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna päästmine" (2014).

Autori fotod.

Voore linna päästmine

Voore linna päästmiseks Raudallika alt tuleb sooritada kangelase teekond. Kangelase rolli panin iseennast. Allika all asub allilm, kuhu on vangistatud Voore linn. Linna kaitseb valvur, kelle käes on kuldne härjaike. Laskumine mäenõlvalt allikani on kui kangelase teekond ülailmast allilma. Campbelli (*190) järgi on see nagu minek Vaala kõhtu, langemine tundmatusse, kus kangelane teeb läbi ümbersünni. Allikal toimub kangelanna ja valvuri vahel võitlus, mille käigus kangelanna näitab valvurile ID-kaarti, mille peale valvur ikke käest annab ning Voore linn saab vabaks.(*191)
Keha on performance’i-kunstniku töövahend. Alasti või poolalasti olek on kehakunstis levinud võte, mida olen praktiseerinud alates 2005. aastast. Nagu juba John Berger mainis, on naisekeha seksualiseerimine ja mehe kontrolliv pilk nii sügavalt juurdunud, et isegi naised näevad enda ja teiste naiste kehasid läbi mehe pilgu.(*192)
Mulvey lisab sellele psühhoanalüütilise tasandi, kus naine tähistab midagi, mille ümber pilk kogu aeg ringe teeb, kuid mille maha salgab: naise peenise puudumine viitab kastreerimisohule, olles seega ohtlik.(*193) Püüdsin luua palja ülakehaga naisekuvandile uudset tähendust, pannes ta aktiivse kangelase rolli. Paljas rindkere peaks väljendama naise vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks teda muuta seksuaalobjektiks. Võib vaielda, et kuna seksuaalsus on inimesele loomuomane, miks peaksime inimkeha deseksualiseerima? Eesti ühiskonnas levib hirm, et feministid tahavad kõiki ühesuguseks muuta,
nii et poleks enam mehi ega naisi. Kuid nagu märkis Margus Ott, ei ole tarvis karta, et sooliste erinevuste pehmendamine kõik ühesugusteks teeks.(*194)

Sooline eristamine on kõigis kultuurides meelevaldne ja üldistav, põhinedes dualismil, kus pooled ei ole võrdsed vaid üks, tavaliselt maskuliinne on väärtustatud positiivsemalt kui feminiinne. Selle asemel võiks näha peenemaid erisusi, mis väljenduvad mujal kui bioloogilises soos. Niisiis oli lavastuse impulsiks soov mängida läbi kangelase teekond paljastatud ülakehaga naissoost kangelasega. Kas naine saab mõjuda kangelaslikult, kui ta tegutseb paljastatud rindkerega nagu suur osa meeskangelasi? Erinevalt tüüpilisest üleliia seksuaalsust toonitavast kangelannade kujutamisviisist, lähtusin riietuse valikul efektiivsusest. Ma ei tahtnud rõhutada naiselikkust ja seepärast ei kandnud kleiti, vaid teksaseid, mis ühtlasi ka viitavad tänapäevale. Voore linn kadus ennemuistsel ajal, aga päästma minnakse seda täna, meie kaasajal. Teksaste vööks on helesinine pael, mis minu jaoks sümboliseerib kangelannasid. Nimelt avastasin arhiivimaterjali uurides, et paljudel nõukogude plakatikangelastel on juustes helesinised patsipaelad. Soengu jätsin neutraalseks, pikad lahtised juuksed annavad võimaluse, et kangelasnaine mõjub dünaamiliselt ja romantiliselt, aga kombinatsioonis palja ülakehaga ka erootiliselt, mis viitab (super)kangelannade üleseksualiseerimisele. Härjaikke valmistas vanade fotode järgi kohalik metsamees Ants Käärst. Ta kasutas kergemat puud, et jõuaksin iket tõsta, seetõttu aga ei näinud mõned video vaatajad selles härjaiket, vaid antenni, mis ei pruugi ka vale olla, sest antud kontekstis toimib härjaike sidepidajana all- ja ülailma vahel. On kaks maailma ja nendevaheline kommunikatsioon läbi allikas asuva härjaikke. Puhas vesi on halb elektrijuht, aga kui vees leidub elektrit juhtivaid aineid, soodustab vesi elektrijuhtimist. Hea elektrijuht on kuld ning veel parem on kuldne härjaike, mis asub vees. Videos kujutasin signaale piksenooltena ehk siis ülitugeva elektrilaenguna. Härjaike loob mitmeid tähendusi. Kuna iket võrreldakse orjusega, võiks öelda, et Voore linn on maa all ikkes, ta ägab Soome targa ikke all. Mainitud on allikasse uppunud härgi, kelle sarvedest jooksvat külma vett.(*195)
Haaslava valla infoleht vahendab üht paljudest linna päästmise variantidest: „Kui jaaniööl Raudallika lähedalt sõnajalaõis leida, tulevat välja kuldikkega härg. Siis tuleb sellel sarvist haarata ja neid allapoole suruda. Siis avanevadki Voore linna väravad, linn tõuseb uuesti maa peale. Linnapäästjal aga olevat edaspidi väga õnnelik elu.“ (*196)
Raudallika seos härgadega näitab, et tegu on mütoloogilise paigaga. Härg on eestlaste kosmoloogias tähtis sümbol. Hasso Krull (2007) eritleb läänemeresoome müütilist laulu suurest härjast, keda kirjeldatakse nii võimsana, et ta osutub visuaalselt hoomamatuks ning järeldab, et selle härja kaudu kujutatakse hoopis mingit kosmilist väge. Härg kuulub paljude kultuuride vanimate religioossete sümbolite hulka: ta on esindatud muistses Euroopas, Indias, vanas Mesopotaamias, Egiptuses ja Kreetal, samuti Kreeka dionüüsilises usundis.(*197)
Härjasarvedel on veel omaette tähendus: need sümboliseerivad jumalikkust ja on saanud paljudes kultuurides kuningavõimu atribuutideks.(*198) Etümoloogiasõnastiku andmetel on sõna „kroon“ laenatud eesti keelde alamsaksa keelest, aga veel enamgi, „paljudes keeltes tuntud sõna pärineb algselt kreeka keelest, ← vanakreeka kor←nē ‘kõver või painutatud ese; kroon’.“ (*199)
See kõver ja painutatud ese tähendas ka härjasarvi. Kuna Voore linna valitses kuningatütar, on linn seotud kuninglikkusega. Voore linn võis olla kas uhke linnus, maalinn, linnriik või lausa omaette kuningriik. Teiseks on sarved seotud kuuga. Krull vahendab: „Härja ja härjasarvede kujutised liigitab Gimbutas muutumissümbolite hulka (symbols of ’becoming’) koos poolkuu ja ristiga. Et härja sarved kasvavad kiiresti, on härja ja kasvava kuu vahel morfoloogiline suhe, mis omakorda veel kord kinnitab härja sümboolset funktsiooni väeandjana. Kuu ja sarvede kultus on looduse loovate ja viljastavate jõudude kultus.“ (*200, *201) Krull jõuab järelduseni, et „kosmilisele härjale eelneb kosmiline lehm, kes teatud mõttes on selle härja loonud; härja paisumises avaldub tolle kirjeldamatu ürglehma kosmiline vägi. Seega oleks meil siin tegemist ühe alternatiivse kosmogooniaga, kus toimivad üheaegselt mees- ja naissooline loov printsiip.“ (*202)
Suure härja müüt pärineb Krulli meelest kiviajast, mil naise ja ema kultus oli tähtsal kohal. Niisiis jõudsin naisprintsiibi kui maailmalooja metafoorini. Härjaga on seotud veel Europe röövimise motiiv, kus härjaks moondunud Zeus röövib tütarlapse Europe. Siin on kangelase rollis Zeus ja naist näeme abitu ohvrina. Voore kuningatütar on maa all ka justkui abitu ja päästjat ootav naine, keda teine naine vabastama läheb. Ei ole teada, kas kuningatütar on allilmas oma väe kaotanud või jätkab ta seal oma linna valitsemist nagu poleks midagi juhtunud. Pigem oletan, et tema positsioon on maa all sama nagu maa peal. Vaevalt, et Voore kuningatütrel on midagi ühist Hekatega, Vanakreeka mütoloogias kuu-, allmaailma- ja sünnitusjumalannaga. Minu videos härgi ei ole, kuid on androgüüne allikavalvur (ill 37), kelles sisaldub nii nais-kui meesalge ja ta on ühtlasi ka loomalik. Ta ei suhtle kõne vahendusel, vaid häälitseb looma kombel, viibides keeleeelses ruumis, mida Julia Kristeva on nimetanud chora’ks.(*203)
Allikale laskudes toimub võitlus kangelase ja valvuri vahel, aga füüsiline jõud enam ei loegi, sest valvur annab ikke ära ID-kaardi näitamise peale. ID-kaart väljendab minu seisukohta, et tänapäeval pole ei meeste ega naiste juures füüsilisel jõul või muudel võimetel tähtsust. Võimuaparaat kontrollib ühiskonnaliikmeid, hoolimata iga indiviidi erivõimetest. Riiklik retoorika annab signaali, et kodanikelt oodatakse kodanikujulgust, uudseid loomingulisi ideid (vt ajujaht, idufrma, inkubatsioon jne), kuid mitte sellist mässumeelsust, mis kehtiva korraga vastuollu läheks. Sellest kirjutan pikemalt peatükis III. Video jaoks oli vaja tekitada linn, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Ma ei tahtnud näidata äratuntavat linna, sest Voore on täiesti eraldiseisev linn, mida vaid üks mees maailmas väidetavalt on näinud. Seepärast tegin video- ja fotokollaaži, kus linn ilmub musta müürina mu ette. Müüri sees süttivad lugematud aknad: linnaelanikud ärkavad ja näevad, et on vabad. Taevasse panin tiirlema Suure Vankri (ill 36). Eesti kosmoloogias on Suur Vanker seotud härja sümboliga. Nimelt veavad vankrit härg ja hunt, keda kisub metsa poole (vt kolmest vankri ees olevast tähest keskmist). Seepärast ongi vanker väheke viltu. Näitusel oli video black box’i seinal, kus ta mõjus jõuliselt, kuna ruum oli kottpime. Nagu Reet Varblane märgib, järgitakse selle video esteetilises koodis rahvustunde ärkamise aja, rahvaluule avastamise aja, 19. sajandi lõpu esteetikat. (*204)
Niisugusena seostub töö Kalevipojaga, kes justkui „kogemata“ meie rahvuskangelaseks tehti. Annan endale aru, et minu kunstnikutegevuse tulemus ei saagi olla naisekeha deseksualiseerimine ühiskonnas. Sellised suured muudatused toimuvad aeglasemalt ja mitte paari teose vaatamisega, vaid pideva ja pikaajalise kehade ning ajude mõjutamise tagajärjel nagu Pierre Bourdieu selgitab habituste näite varal. (*205)
Habitused aga toimivad ühiskonnas mitmesuunaliselt. Kui sugu on konstruktsioon, saab seda ümber konstrueerida.

Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna vabastamine" (2014).

Voore linna lugu.

 Video „Voore linna lugu“ on kestvus-performance’i dokumentatsioon, mis koosneb lühikestest „päästeoperatsioonidest“. Püüan igal pööripäeval päästa Voore linna Raudallika alt. Legendi järgi manas Soome Tark linna maa alla, kuna selle valitseja, kuningatütar Voore lükkas ta poja kosjad tagasi. Linna päästmiseks või sinna sattumiseks on palju võimalusi, aga kuna pööripäevad on olnud eestlastele maagilise tähendusega, käin seal pööripäevadel, lootes näha allikas kuldset härjaiket. Kui ikke kätte saan, saab linn vabaks.
Kestvus-performance on performance’i alaliik, kus sõna „kestvus“ tähistab protsessi vältamise ajalist pikkust: ekstreemselt pikk või lühike. (*206) Välismaal on tuntumad kestvus-performance’i kunstnikud Marina Abramovitš, Tehching Hsieh jpt, eestis on seda kunstiliiki viljelenud rühmitus Non Grata jpt. Olen rakendunud kestvus-performance’it oma eelnevas loomingus: „Äng – 161 km palja rindkerega“ (2011) (*207), kus kõndisin Tartust Karepale suurema osa teekonnast jalgsi ja palja ülekehaga. Jalgsi kulgesin ka Tartust Rupsile (40 km), osaledes üritusel Käkimäe Kägu (2009).(*208) Kestvus-performance’it võib vaadata kui hullumeelsuse ja/või kangelaslikkuse väljendusvormi. Juri Lotman liigitab käitumisviise järgmiselt: „Loll, tark ja hull (meeletu). Lolli ja hullu binaarset vastandust võib vaadelda kui kahe vastanduse ühendust: loll (kui rumal) vastandub targale ja tark (kui mõistlik) vastandub hullule.“ (*209)
Loll teeb tavalisi asju ebatavalises olukorras – nutab pulmas, tantsib matustel. Kuna ta midagi uut välja mõelda ei oska, on tema teod rumalad, kuid ettearvatavad. Targa käitumist määratletakse kui normaalset, see on samuti ette teada ning vastavuses seaduste ja tavadega. Kolmas variant on meeletu käitumine, hullu käitumine, mille viljelejal on vabadus norme rikkuda, ta võib sooritada tegusid, mis „normaalsele“ inimesele on keelatud. (*210)
Lotman leiab, et meeletu käitumine nõuab üleinimlikku mõtestatust ja -tegusid. Paljudes kultuurides seostatakse säärast pöörasust armastaja või kunstniku ideaalkäitumisega. (*211) Lotman märgib, et keskaegses teadvuses on ideaalne väärtusaste (kangelaslikkuses, armastuses jne) saavutatav vaid meeletusseisundis. Reeglid polnud omased mitte massikäitumisele, vaid ainult erakordsetele kangelastele erakordses olukorras. Norm oli ideaal, mille poole pidi püüdlema, aga mis tihti jäigi saavutamatuks. Don Quijote ebaõnnestumiste allikas peitub selles, et ta võttis ideaalset normi argielunormi pähe.(*212)
Palja ülakehaga naine avalikus ruumis on kahtlemata käsitletav hulluna. Küll aga ei mõju esmapilgul erakordsena riietatud naine, kes igal pööripäeval allikal käib. Naised on ikka palverännakuid teinud ja nii võiks sedagi tõlgendada, kui eesmärk ei oleks vabastada Voore linn. Arvan, et selle teose väärtus kasvab ajaga. Aastas on neli pööripäeva. Pole kerge end igapäevatoimetuste küüsist kindlal hetkel lahti rebida ja kangelase kombel ikka ja jälle nõlvalt alla, allika juurde minna. Kui aktsiooni pidevalt korrata, muutub ka selle kvaliteet. Võib-olla tekib kunagi müüt naisest, kes käis aastakümneid igal pööripäeval Vooremäel Raudallikal. Ilmselt seguneb see müüdiga palja rindkerega naisest, Fideeliast, kes läinud jalgsi Tartust Karepale ja maganud öösiti tee ääres heintes.(*213)
Fideelia võib olla hull, aga kas ta võiks olla kangelaslik? Paljud kangelannad on olnud tihedalt seotud oma isaga (vt pt 3.4.1). Lacani psühhoanalüüsis on kesksel kohal peeglifaas (*214), kus laps tunneb end esmakordselt peeglis ära ja taipab, et tema ettekujutusel endast ja peegelpildi vahel valitseb sügav lõhe. Umbes samal ajal astub laps keelde ja võtab omaks Isa ehk võimu reeglid. Paljudes riikides on lapsele juba sündides antud isa perekonnanimi, mis näitab ühiskonna väärtushinnanguid ja peeglifaasi ajal hakkab arenema ka sooline identiteet. Kangelase puhul kerkib sageli üles küsimus, mis on tema nimi. Kas see on kuidagi eriline ja teistsugune või vastupidi, nii tavaline, et keegi ei oskaks kahtlustada levinud nime taga peituvat kangelaslikkust? Vahel võtab kangelane missioonile minnes täiesti uue nime, mis sobib paremini tema uue rolliga. Tüüpiline on nimevahetus superkangelaste juures. Arvestades, et isa nimetas mu Fidel Castro järgi Fideeliaks võib öelda, et ta allutas mind fallilisele võimule, millele oleksin võinud suureks saades vastu hakata kui romantiline hüsteeriku diskursuse esindaja, kellena feministe vahest näha tahetakse. Selle asemel ma justkui kasvasin Fideeliaks. Tegin järjest läbi erinevate loomade identiteete, peatudes pikemalt hundi juures. Sel ajal panin endale ise nimesid: olin Hundu Urr ja Aili Urr. 1. klassis otsustasin, et nime Fideelia hakkan kasutama kui saan daamiks. Daam kehastas minu jaoks positiivset kangelast, üliinimest, midagi uue naise taolist. Hiljem otsustasin, et hakkan Fideeliaks peale ülikooli maalieriala lõpetamist. Neljandal kursusel hakkasingi kasutama oma maalide signatuurina nime Fideelia. Võtsin omaks nime, mis on kahekordne falliline sümbol, esiteks lihase isa pandud ja teiseks Suure Isa Fidel Castro kaudu. Kangelanna ilmneb siin nagu kangelase varjus. Nõukogude Liidu esimene ja kuulsaim naistraktorist Paša Angelina, kellest tuleb juttu peatükis 3.3, pani ühele oma tütrele Stalini järgi nimeks Stalinka (*215). Lydia Emilie Florentine Jannsen võttis varjunimeks Koidula. Näiteid on palju. Nimi on identiteedi osa. Inimene saab oma nime tahtevastaselt ja igaühel ei õnnestu seda elu jooksul kodustada. Kangelaste juured on müütides, kus kehtib teine ajaarvamine. Feministlikus diskursuses asetab Julia Kristeva oma tuntud essees „Naiste aeg“ naised meestest eraldi aega. (*216)
Naiste aeg on pigem nagu ruum, meeste aeg aga lineaarne teelemineku, teel oleku ja kohalejõudmise aeg, projektiaeg. Naine esindab ruumi ehk koda, kust sünnitakse, mees aega, kus tegutsetakse. Viimane ajatüüp on omane kangelastele nii nagu Campbell monomüüdiga näitab. Millised on võimalused sooritada kangelase teekonda, kui piiranguteks on ühelt poolt kangelaste aeg, teisalt naiste aeg? Naastes igal pööripäeval allikale, elan monumentaalses ringlevas ja tsüklilises ajas, mis on Kristeva järgi naistele omasem. Kristeva nimetab seda ka iidseks ja müütiliseks ning selgitab, et selle aja- ning mäluvormiga hakkasid tegelema II laine feministid, kes otsisid naistele ainuomast väljendusviisi.(*217) Kuid minu kui kangelase teekond on lineaarne ja eesmärgipäraselt sõnastatud, kuuludes seega n-ö meeste maailma. Psühhoanalüütiliselt väljendudes on mu tegevus kastreeritud ehk keelele allutatud. Kaasatud on nii visuaalne keel kui kirjakeel, milles oma kunstipraktikat kirjeldan. Visuaal aga sõltub muuhulgas tehnikast. Milline on videotehnika 40 aasta pärast? Kujutades naist kangelasena, võib tekkida küsimus, kas peaks hoiduma lineaarsest, kohitsetud ajast. Kuidas sellisel juhul kangelase rännakut dokumenteerida? Kas peaks muutma teadvusseisundit, mis lülitaks välja keele ja teised kontrollimehhanismid? Kuid kas ei muudaks see naise kangelase asemel abituks ohvriks? Kui teadvusseisundi muutmise tagajärjel enesekontroll ja keel kaovad, ähvardab inimest oht. Paljud küsimused jäävad esialgu vastuseta. Tulles tagasi oma kestvus-performance’i juurde, siis nagu kirjutab Reet Varblane, on võrreldes lavastusliku videoteosega „Voore linna loo“ video ehitatud üles ratsionaalsele käitumisele. Sealse kunstniku kehastatud autoportreelise kangelanna ettevõtmine ebaõnnestub, tema tugevus on lausa meeleheitlik järjekindlus, nõrkus, aga enesepeegeldus, -analüüs, ebaõnnestumises enda süüdistamine.“.(*218) Ma ei arva, et enesesüüdistamine on tingimata nõrkusena tõlgendatav, sest mõnikord on vastupidi: oma vigade tunnistamine on vapruse ja vaimse küpsuse märk, mis kuulub kangelase loomuomaduste sekka. Nõrkuseks saab see siis, kui süüdistusteni ei vii mitte ratsionaalne analüüs, vaid põhjendamatult madal enesehinnang. Mari Kartau kirjeldab: „Mitmeid kordi näeme, kuidas kangelanna asutab end Voore poole, kuid alati tabavad teda takistused. Kord vaatab ta allika juures kogemata tagasi, kord unustab kassi riidekappi kinni. Aga aktsioon jätkub, järgmisel pööripäeval võtab ta teekonna taas jalge alla.“ (*219)
Niisiis kuulub eneseanalüüs teekondade juurde, on osa neist. Seda saaks võtta ka isiksuse kujunemise teekonnana, sest elu veeretab iga kord takistusi ja kiusatusi kangelase teekonnale ette. Kvalitatiivne uurimus ja iseäranis loominguline tegevus kujutab endast käänulist teed, mille kurvide taha uurija ei näe. Nii ei saanudki ma ette näha, et Voore linna päästmisega paralleelselt tekib mu ellu loomakaitse valdkond, mis realiseerub kasside päästmises. Mainin seda alles 2017. aasta kevadise pööripäeva päästeoperatsiooni videos. (*220)
Doktoriõppe II kursusel võtsin kassi, kes oli maantekraavi „unustatud“. Üks Voore linna päästeaktsioonidest luhtus, kuna unustasin sama kassi kappi kinni. Kolmandal kursusel sooritasin keerulise päästeoperatsiooni, kus spetsiaalse püügipuuriga sain tänavalt kätte teise kassi, kes jäi samuti minu juurde. Neljandal kursusel võitlesin õe ravimatult haige kassi elu eest, otsides erinevatest kliinikutest abi ja paludes pööripäeval Raudallikalt kassile tervist, kuid seekord jäin kaotajaks: kass tuli minu sünnipäevaööl eutaneerida. Olles uurinud August Annisti ballaade nagu „Karske Pireta, maheda Mareta ja lauluema Mari lood“ (1970), kirjutasin kadunud kassile eepose „Päike“. (*221)
Loomakaitsega tegelemine on mind isiksusena kasvatanud ja arendanud tõenäoliselt rohkem kui luhtunud päästeoperatsioonid Vooremäele. Kas naised loomaõiguslaste ridades võiksid paista kangelastena? Kaitsevad nad ju nõrgemaid ja võitlevad kõrgema eesmärgi nimel, et maailma paremaks muuta. Mitteinimeste (nonhumans) teema on ajalookirjutuses ja sotsioloogias olulisemale kohale tõusnud kui iial varem.  (*222). Sellega seondub ka ökofeminism, mis lisaks soolisele rõhumisele võtab arvesse liikidevahelist ahistamist (inglise keeles speciesism), kus üht liiki peetakse teisest meelevaldsete tunnuste alusel alamaks, õigustades sellega tema ekspluateerimist. (*223)
Ökofeminismi põhipostulaat on, et sama ideoloogia, millega põhjendatakse rassilist, soolist, vanuselist jms diskrimineerimist on ka looduse hävitamise taga. Ollakse seisukohal, et kuni ühiskond loodust ekspluateerib, ei ole naiste vabastamine võimalik. (*224)
Ökofeminist ja flosoof Lisa Kemmerer rõhutab oma arvukates uurimistöödes, et dualistlik maailmapilt ning naiste ja naiselikkuse loodusena nägemine on aidanud kaasa naiste allutamisele, sest loodustki on käsitletud kui vahendit inimeste jaoks, mitte kui asja iseeneses. Samal alusel põhineb ka emasloomade nagu lehmad ja kanad ekspluateerimine, pidades neid hulgakesi ebaloomulikes tingimustes, et inimesed saaksid tarbida nende kehaeritisi: piima ja munarakke. (*225) Loomakaitset nähakse pehme ja mitteglamuurse valdkonnana, kus tegutsevad rohkem naised. Väidetavalt olevat loomaõiguslaste organisatsioonides 80% naisi ja liikumise siseselt esineb naiste seksuaalset ahistamist sama liikumise meessoost liikmete poolt.(*226)
Loomade varjupaikade ja MTÜ-de loomine, vabatahtlik tasustamata töö, annetuste kogumine ja nõrgemate eest seismine kipub olema pigem „naiste asi“. Uurimused (*227) on näidanud, et kuigi loomakaitse aktivistide hulgas on naised ülekaalus, naudivad liidrirolli mehed. Naistele jäetakse ebamugavad tegevused nagu annetuste küsimine ja organisatoorsed tööd. Liikumine kasutab ära naiselikkuse arhetüüpe nagu emalikkus ja hoolitsemine, aga teisalt seksualiseerib ja objektistab naisi, kasutades naiste kehasid liikumise eesmärkide saavutamiseks. Üks näiteid on PETA karusnahavastane kampaania, kus alasti naised andsid edasi sõnumit, et pigem olen alasti kui kannan karusnahka. (*228) Tuleb taas järeldada, et naisekeha objektistamine ja seksualiseerimine on nii sügavalt juurdunud, et ei leidu valdkonda, kus seda ei tehtaks. Niisiis ei ole naistel enamasti lootust loomaõiguslasena väärikasse kangelaserolli sattuda, mis mõistagi ei tähenda nagu ma isiklikult neid kangelasteks ei peaks. Hoolimata sellest, et nad ei pruugi mõjuda nagu klassikalised kreeka skulptuurid, on loomakaitsjad julged, tahtejõulised ja neil on missioon maailma paremaks muuta. Paljud neist tegutsevadki kulisside taga, et vältida soovitamatut tähelepanu oma isikule. Pean endalt küsima, kas tahan, et looduse asemel tekiks Vooremäele uuesti linn. Ühelt poolt on see justkui naiselikkuse lahtihaakimine emakese maa ja looduse kultusest, teisalt kaasaminek maskuliinse diskursusega, mis on viinud planeedi katastroof äärele. Aastas on vaid neli pööripäeva, performance on kestnud seni 3,5 aastat, kuid mitte kordagi pole mul õnnestunud rahulikult mõtiskledes Vooremäel ära käia. Ikka on meeled ärevil ja olen pidevalt kuhugi mujale teel, jõudmata kohale, sest eesmärk puudub. Kuidas on võimalik, et kunstnikul pole kunsti jaoks aega või kangelane liiga hõivatud, et kangelastegu sooritada, on küsimus, millega peaksin tulevikus tegelema. Kristeva pidas naiste ajast kirjutades silmas naise ja mehe koondkuju üldisemas mõttes, mitte reaalseid tänapäeva inimesi, sest linlik ühiskonnamudel ei võimalda naistel täna enam elada tsüklilises looduslikus ajas. Ka naised peavad käima tööl, teenima elatist ja enamasti pakub see eneseteostusvõimalust, mis ei pruugi olla ebaolulisem laste sünnitamisest ja kasvatamisest. Töötavast naisest, töökangelanna mudelist tulebki juttu järgmises peatükis.

Viited:
190 Joseph Campbell, The Hero With a Thousand Faces, lk 83.
191 Idee ja stsenaarium Fideelia, videooperaator Kullar Viimne, helitaust Gerhard Lock, näitlejad Fideelia, Kalev Mahtra. Video pikkus 00:02:40, valmimisaasta 2014.
192 John Berger, Ways of Seeing. Penguin Books, 1972, lk 47.
193 Mulvey, Laura. Visuaalne nauding ja narratiive kino. – Ariadne Lõng 2003, nr ½, lk 196-197)
194 Margus Ott, Eelretsensioon Fideelia-Signe Rootsi näitusele „Kangelanna teekond“ Tallinnas EKA Galeriis, 2014.
195 Tartumaa muistendeid 2011, lk 24.
196 Teataja 1995, nr 6, lk 6.
197 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand. – Language and Literature (Keel ja Kirjandus), issue: 03/2007, lk 233.
198 Samas.
199 Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY) 2012: kroon http://www.eki.ee/dict/ety/ (vaadatud 07.02.2017) 200 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 234.
201 Marija Gimbutas (1921–1994), Leedu päritolu ameerika arheoloog on mõjutanud paljusid uurijaid. Vastavalt arheoloogilistele leidudele valitses Gimbutase arvates neoliitikumiaegses Euroopas matriarhaat. Mitmed teadlased seavad aga selle väite kahtluse alla.
202 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 237.
203 The Subject in Process, The Tel Quel Reader, toim French ja Lack. London: Routledge 1998, lk 133–178.
204 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
205 Pierre Bourdieu, Meeste domineerimine. Tallinn: Varrak, 2005, lk 14.
206 The Conversation. Explainer: extreme duration in the performing arts http:// theconversation.com/explainer-extreme-duration-in-the-performing-arts-28808 (vaadatud 09.01.2017).
207 Fideelia-Signe Rootsi kodulehekülg, Äng – 161 km palja rindkerega. http://fdeelia.future. ee/kunst/performance/ang.html (vaadatud 07.02.2017).
208 Tanel Randeri blogi: Psühhogeograafline ekspeditsioon „Käkimäe kägu“ http://juhanliiv. blogspot.com.ee/2009/12/fdeelia-signe-roots-video-minu-retk.html (vaadatud 07.02.2017).
209 Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, 2005, lk 52.
210 Samas.
211 Samas, lk 56.
212 Samas, lk 63–64.
213 Pealtkuuldud vestlus kahe mehe vahel Tartus Werneris 2015.
214 The Mirror Stage. – New Left Review 51 (September/October 1968): 63–77.
215 Paša Angelina, Kolhoosipõldude inimesed. – Looming 1949, nr 7. Tallinn: Ajalehtede Kirjastus, 1949, lk 864
216 Julia Kristeva, Naiste aeg. – Ariadne Lõng 2003, nr IV ½, lk 169–180.
217 Samas, lk 172.
218 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
219 Mari Kartau, Arvustus: universaalne õiguslane Fideelia ründab jälle. ERR Kultuur. 30.12.2014 http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7 (vaadatud 07.02.2017)
220 Fideelia-Signe Roots. Voore linna lugu. Päästeoperatsioon nr 12 /Rescue Mission 12 https://youtu.be/1almpR9ZGc4 (vaadatud 18.04.2017).
221 Fideelia-Signe Rootsi blogi. Eepos „Päike”. http://fdeelia.blogspot.com.ee/2017/03/ eepos-paike.html (vaadatud 18.04.2017).
222 Vt Ewa Domanska, Beyond Anthropocentrism in Historical Studies. – Historein 2010, Vol. 10, lk 118–130; Michael Goldman, Rachel A. Schurman, Closing the „Great Divide“: New Social Theory on Society and Nature. – Annual Review of Sociology. 2000. 26:563–584. Downloaded from arjournals.annualreviews.org (vaadatud 18.04 2017).
223 Täpsemalt vt nt Fideelia-Signe Roots. Kes on ökofeminist? Bioneer, arvamused. 01.12.2015. http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-20063/Kes-on- %C3%B6kofeminist (vaadatud 18.04.2017). 224 Greta Gaard, Living Interconnections with Animals and Nature. – Ecofeminism. Women, Animals, Nature. Temple University Press, 1993, lk 1
225 Vt nt Lisa Kemmerer, Ecofeminism, Women, Environment, Animals. DEP: Deportate, Esuli, Profughe. Ca’ Fosgari University of Venezia, Italy. 23, 2013 http://www. lisakemmerer.com/Articles.html, lk 67–73 (vaadatud 19.04.2017).
226 Corey Lee Wrenn, Dealing with Sexual Abuse in Our Community. Vegan Feminists Network. 15.04.2015. http://veganfeministnetwork.com/sexual-abuse-in-ourcommunity/ (vaadatud 18.04.2017).
227 Corey Lee Wrenn, The Role of Profesionalization Regarding Female Exploitation in the Nonhuman Animals Rights Movement. – Journal of Gender Studies, DOI:10.1080/095892 36.2013.806248, http://dx.doi.org/10.1080/09589236.2013.806248
228 Samas, lk 9.


Doktoritöö kokkuvõte

Loomepõhine uurimus „Naine kui kangelane“ tegeleb soorollide ja nõukogudeaegsete naistraktoristide kuvandi ümbermõtestamisega. Küsitakse, kuidas saaksime ühiskonnas, mis näeb naisi pigem ohvri rollis, tõlgendada naist kangelasena, vältides tema objektistamist ja üleseksualiseerimist. Autor rakendab nii kunstipraktikaid kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Väitekiri hõlmab muuhulgas traktoristi, kombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani ning kulturisti ja amatsooni Maria Watteli juhtumiuuringuid, mille abil vaadeldakse naise kui kangelase eneserefleksiooni ja avastatakse senitundmatuid tahke antud valdkonnas. Autor käsitleb oma kolme temaatilist isikunäitust, avab teoste tagamaid ja vaatleb ajalooliste materjalide kasutusviise kunstipraktikas. Mütoloogilisel tasandil on fookuses amatsoonid ja hiiud, argitasandil naistraktoristidest töökangelased. Kuigi naiseroll on ajas muutuv ja nõukogude perioodil sai valdavaks naisekuvandiks töökangelane, ei ole naised seni vabanenud soolisest tööjaotusest privaatsfääris. Uurimuses tuli esile naiste vajadus maskuliinseks peetaval alal tegutsedes oma naiselikkust kõigest hoolimata säilitada ja oma tegevust põhjendada. Samas ilmnes naiste jõuline püüdlus olla nn mehelikul erialal meestest parem ja missioon innustada teisi naisi iseseisvusele ning julgusele tegeleda meelepärase alaga ka siis, kui seda peetakse maskuliinseks. Ühiskond taastoodab mõttemustrit, et naised ei ole meestega samaväärsed, kuid mida rohkem naistele sõna anda ja neid kuulata, seda kiiremini hakkab lumepall veerema, kuni muutub laviiniks nimega „naiste ajalugu” ja naisi nähakse kui inspireerivaid kangelasi.


Autorist

Fideelia-Signe Roots on kunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala (1999) ja Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri (2007). Aastatel 2013–
2017 teostas Fideelia Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris loomingulist uurimistööd
„Naine kui kangelane“. Õpingute ajal (2014–2015) osales Fideelia kursusel „Queer Abilities and Rudimentary Bodies“ Amsterdami ülikoolis (Amsterdam School for Cultural Analysis).
Fideelia on esinenud nii kodu- kui välismaistel näitustel alates 1997. aastast, töötanud muuhulgas /performance/’i ja videožanris ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. 2017. aastal noorteadlaste kolme minuti loengute konkursil
„Teadus kolme minutiga“, mida korraldas Teaduste Akadeemia, valiti võitjaks teiste seas Fideelia-Signe Roots teemaga „Naistraktorist – poeetiline kangelane“. Fideelia kunstipraktika on seotud aktivismi, sekkumise ja ootamatute küsimuste tõstatamisega ühiskonnas. Ta osutab unustatud teemadele ja murrab stereotüüpe.
Fideelia on olnud tegev Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna ning Tallinna Vangla kunstiõpetajana.
Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige.


Doktoritöö on nähtav siin:
https://eka.entu.ee/shared/428856/2tguiIhsY1XhJ4YV2tCTI2MgbOkMkBrdAwMGXOTFDqHfoAVJxaNmxhT2bfoUlosA

INTERVJUU INNELE ÕISPUUGA.

 

Foto: erakogu.

Töökoha kaotus tõi Rakveres Innele Õispuu´le  linnavalitsuses sotsiaalkomisjoni liikme koha .

Innele Õispuu, mõni aeg tagasi oli sinust meedias pidevalt juttu, et sulle öeldi üles töökoht Rakvere teatris, kus sa koristajana töötasid. Milles siis asi oli sinu arvates?

Tõsi, nii see oli. Sinnamaale oli kõik nii turvaline ja rahulik, kui Rakvere endine linnapea Andres Jaadla teatas maakonna lehes, et homoaktivistid läksid linnalt raha küsima tuleval kuul toimuvale homopropagandale, nende keeli, filmifestivali tarbeks. Kui ma aga välja julgesin fb-is öelda oma seisukoha, lahvatas seejärel suur skandaal.  Hakati mu kommentaare tööandjale ette kandma. Sealjuures käis ka Rakvere linnakunstnik  ja homopropaganda idee autor Teet Suur kaebamas kino juhatajale, et teil üks töötaja fb-is kommib. Kogu aja käisid probleemid minu fb-i kommentaaride ümber, lõpetades sellega kuni töövaidluseni välja. Mitte kunagi ei ole keegi mu peale töökohas kaevanud, alati on oldud mu töötulemustega rahul. Minu töökohustused ei olnud poliitilise sisuga. Kuni üks päev tubli nädal peale piketil osalemist ja maakonna lehte intervjuu andmist piketipäeval mind kabinetti kutsuti ja seal kahe variandi vahel valima pandi, et kas vallandan sinu või kirjutad omal soovil lahkumisavalduse. Kabinetis laoti ette  igasugu ettejuhtuvaid asju tööandja poolt, pannes mulle sõnu suhu, tegusid kaela ja lõpetades minu poollollakaks pidamisega. Ei saa ühtegi töötajat ennetavalt lahti lasta nii igaks juhuks, et justkui oleksin juba tööluusi teinud. Miks ma peaks tahtlikult omale probleeme sellega tekitama? Paraku piketil osalemine maksis mulle töökoha kaotuse.
 Töövaidluses tööandja  julmalt valetades, et polegi mingit töölepingu ülesütlemist toimunudki. Miks ma oleks pidanud hakkama valetama ka meediale, kui nad minu poole pöördusid? Ma olen korralik ja aus inimene, traditsioonilise perekonna väärtustega abikaasa ja ema. Lasta töölt lahti korralik inimene, kes oli seismas traditsioonilise perekonna väärtuste kaitsel? Meil kõigil on õigus oma seisukohtadele. Kõik see ülejäänud, mis avaldused töövaidluselegi esitati, poldud selgeks endile tehtud, kuhu nad on vaidlema tulnud. Kui nahhaalselt suudetakse valetada.
Töövaidluses tuli juttu tööandja poolt taas  mu viimasest paari päeva tagusest postitusest fb-is, mis oli samas seletuskiri, kus ma rääkisin oma läbielatust, mida tundsin, mis mu sees toimus, mida ma adusin tol hetkel. Kuid sedagi mu vastu üritati ümber lükata töövaidluses, et mis see siia veel puutub. Ta oli teemakohane jutt. Töövaidluse ma kaotasin, lähtuti asjaolule, et ise kirjutasid omal käel lahkumisavalduse, kuigi ma ei läinud isegi kabinettigi mitte omal vabal tahtel mitte. Miks ma oleks pidanud tahtma ise minna laostumise teed? Mind lükati tanki.
Kaugele oli see paljudele näha, et väga kiiresti, nii üheaegselt minule tööleping üles öeldi, peale piketil osalemist, seega see on homopropagandaga seotud.
Olin nii rõõmus, kui kinomaja koristajaks sain, millise raske vaevaga ma selle töökoha sain ja ta homopropaganda pärast käest võeti.
Kõik see ülejäänu oli vaid puhtaks ettekäändeks, et minust vabaneda saaks. Töötasin kinomajas kohusetunde ja pühendumusega, kuid ka minule süüks seati kabinetis, et mulle ei meeldigi seal hoopiski töötada. Uskumatu, tahtsin loota, et see on halb unenägu , kuid ta oli reaalsus. Oli ka kuulda, mida ka töövaidluses rääkisin, et kinomajale oli plaanitud nagunii puhastusfirma peale võtta. Kuigi tööle ma läksin teadmisega kui kinomaja koristaja, sümpaatne tutvustuski toimus töökollektiivile hommikukohvil. Mida aga juba tööl olles mulle ümber hakati pöörama. Kohutav inimese lollitamine oli see, mida läbi elasin.
Teistele kahjusid tekitada ei tohi, kuid Teet Suur suutis tegeleda teise rahakotis istumisega ja sinna kaasata veelgi inimesi, alatu.
Oleks ma seda ette teadnud, poleks sinna kandideerinudki. Täna aga on hea meel. Mis oli minu suur saavutus, et sain paljastada telgitagused, millega paraku ei osatud arvestada. Ka nurka surutud loom ründab.
See on ka mu elus esimene ja viimane töökoht selline, mis on poliitikaga seotud.
Raske on edaspidi inimesi usaldada.
Igatahes julmad mängud homoaktivistide ja sotside poolt.

Kui kerge või raske on Rakveres tööd leida ning millist tööpakkumist sa ootaksid?

Rakveres on üsna katsumusrikas tööd leida. Palju on nõukaaegseid firmasid kaotatud, kus varemalt õnnestus leiba teenida. Möödunud kord ma olin aasta ja 5 kuud töötu, seoses koondamisega.
Oleksin huvitatud käsitööpoes töötamisest müüjana ja kus samal ajal teeks ka ise midagi valmis või mõne käsitööettevõtja juures. Olen valmis ka õppima töö käigus ja selliselt õnnestub mul ta suurepäraselt. Õmblejaks ma nii õppisin kord Haljalas Rootsi tippettevõttes “Kurt Kellermann”. Meelsasti oleksin tööstuses kvaliteedi kontroll või pakkija. Näiteks mujal tööstustes pakkijana, aga välistan lihakombinaadi. Olen osa saanud uue õmblusfirma alustamise juures, kus sai valmis tehtud näidised, mille alusel sai firma tööle asuda. Olnud õmblejatele abiks, juhendanud , õpetanud teisi. Võib pakkuda hotelli toateeninduse tööd.
Kindlasti ma ei oota tööpakkumisi Rakvere linna alla kuuluvatest asutustest. Näiteks koolid jne., sest need on poliitilised töökohad.
Välistan ka avalikes kohtades väga kindlasti wc-de  koristamise. On vägagi oodatud just kontorite koristus puhastusteenindusvaldkonnas.
Soovin täiskohaga töökohta.

Milliseid töid oled sa senise elu jooksul üldse teinud?

Olen töötanud Rakveres Normas mänguasjade valmistajana, kalatöötlejana kalakombinaadis, puhastusteenindajana, õmblejana masstöös kui ka õmblusateljees ja Rakvere Polikliinikus puhastusteenindaja-töödejuhataja. Arvestades oma oskustega, siis kõige nendega oleksin nõus jätkama, va. õmblejana masstöö jätaksin siiski viimaseks, pideva sundasendi tõttu.

Kas sul pole olnud mõttes oma firma loomine?

On ikka. Möödunud töötuelu ajal ma üritasin pääseda ettevõtluskoolitusele töötuameti kaudu, kuid kogu selle idee sisu osutus liiga mahukaks ja seetõttu jäi asi katki.
Kindlasti ei ole ma oma firma mõtteid maha matnud.
Läbinud ka karjäärinõustamise testide täitmise, selgus ka sealt, et ettevõtlus on üks minule sobiv valdkond.

Oled teinud ka õmblustööd, kas oled õmmelnud ka mõnele tuntud persoonile?

Kui mul poeg sündis, siis panin laulja Joel Friedrich Steinfeldt ´i järgi talle nime. Ühel päeval sõitis meie ühine tuttav meile külla ja tal oli Suure Joeli pluus kaasas. Olen korrigeerinud lauljale ühe väga kalli esinemispluusi talle parajaks . Tuli teha õlgadest ja külgedest kitsamaks, korrigeerida ka pluusi alläärt. See oli mulle väga usaldusrikas kogemus.

Millised on sinu huvialad?

Lapsed , käsitöö, õmblemine ( lapsena mulle üldse ei meeldinud õmmelda, kuid sellest kujunes ajaga välja ka töö ), muusika, laulmine, koristamine,  suhtlemine ja inimeste aitamine. 

Kas elus on olnud ka põnevaid seiku, mis siiani meeles on?

Kindlasti on olnud minu elus parim laste sünd. Parim töökogumuste osasaamise aeg oli uues alustavas õmblusfirmas.
Aasta tagasi, kui kinomajja tööle sain. See aeg oli huvitav, põnev, mulle väga meeldib selle maja kollektiiv ja objekt. Igati super! Mulle meeldis seal väga töötada, see oli parim. Armastuse sinna alla matsin. Selle maja aura oli mõnus ja eriti kui ma töötegemise ajal alla varemetesse läksin, võrratu rahupaik. 

Kuulud ka mõnda parteisse, või on plaan mõne parteiga liituda lähemal ajal?

Ma ei kuulu ühtegi parteisse, küll aga on mõtted pikemat aega liikunud ses suunas. Seoses töökoha kaotusega ma nägin uut võimalust ja seetõttu seadsingi kohalikel valimistel Rakveres oma kandidatuuri üles Valimisliit Rakvere heaks nimekirjas ankrumehena, olin nr.320. Minu valimistulemused jäid küll kesiseks, vaid 6 häält. Tänan kõiki hääletajaid, kes siiski leidsid aega minu toetuseks hääl anda!. Kandidatuuri seadsin üles ka sellisel põhjusel, et anda võimalus inimestel valida õige ellusuhtumisega inimene, ja kindlasti ausa inimese, kes ei poolda rahade kantimist.
Valimiskampaania eel olin sõnumiga: “Tulge valima, sest iga loetud hääl annab mõju! Meie tulevik on meie endi kätes. Hooligem ja hoidkem oma lapsi, meie sündimata lapsi! Kaitskem selle õeluse ja kurja eest, mis meile homoaktivistid ja sotsidest homoaktivistid kaela suure jõuga üritavad pressida. Igas olukorras on kannatajateks lapsed. Mõelgem nõrgemate peale!“
Kogu selle kampaania aja  liikus minuga kaasas imearmas ja kallis laul -   ÜKSTEIST HOIDES- Minna Marie Truus. https://www.youtube.com/watch?v=JRCqhYEl0UY

Mis sind rõõmustab ja mis kurvastab praeguse elu juures?

Mind rõõmustavad väga minu lapsed ja tütretütar, minu kallis perekond. Kindlasti ma ei saa jätta mainimata, et olen ülitänulik Anti Poolamets´ale, kes tõttas mulle appi töövaidlusega seoses ja panustades seda kõike oma ajast, tasuta.
 Kurvastabki see, et ei ole tööd ja kus saaks normaalselt leiba teenida.

Oled pöördunud ka mõne selgeltnägija poole, mida nemad sulle tuleviku osas ennustanud on?

Ei ole ise veel selgeltnägijani jõudnud, et uurida oma tuleviku osas. Küll aga Hillar Kohv saatis küsimuse Selgeltnägija Viktoria Betlem´ile : Kas Innele Õispuu töökoht Rakvere teatris jääb kauaks püsima? (See oli tol ajal, kui ma alles kinomajja tööle sain.)
Selgeltnägija Viktoria Betlem: "Seal tema ootused ei täitu. Varsti tuleb mingisugune vürst või krahh. Tal on oma tegutsemise osas illusioonid. Karjääri edendamisele võib aidata kaasa mingi mees. Paremale palgale on lootust. Eneseusaldust ja helendust peaks suurendama."

Peale töökohast ilma jäämist tülitas Hillar Kohv taas paari selgeltnägijaid, kes sõnastasid järgmist:
Uus töö tuleb alles juunikuus. Tuleb leppida sellega ,mis juba on, muuta ta midagi ei saa, saab midagi aga vähem kui lootis. Töövaidluses ta kaotajaks ei jää . Eips, ei usu nüüd, et needus kohe kallal.  ;) Aga mingi minevikus tehtud vale valik on edasiliikumist seni seganud, aga sellest on juba "jalad põhjas" ära käidud ja elu on tõusuteel, isegi mingitelt vanadelt sõpradelt saab nüüd abi. No tulevikus on ikka need vanad rahaprobleemid kummitamas, eks varem ole seda valesti ka kulutatud. Samas saab oma võlgadeprobleemi lahendamisel abi. Ei jää sellesse hätta, milles on, rabeleb välja. See on nüüd pildil olevale isikule laotud.....
Ühe teise selgeltnägija ennustus mulle. Ta ei ole tuntud, aga ennustab täpselt, kõneles Hillar Kohv.
Saad abi oma võlgadega, hullemaks asi ei lähe.
Jah , saab väikest raha aga ilma rahast ei jää, samas ei tasu vana tööd taga nutta, seal hakkab niikuinii ümberkorraldusi juhtuma ja paljud jäävad tööst ilma.
Intervjuu autor pöördus taas küsimusega  selgeltnägija Viktoria Betlem poole: „Kas oskad öelda, et kuidas Rakvere elanikul Innele Õispuul valimistel läheb, kas pääseb volikokku?“
Selgeltnägija vastus: „ Suur võimalus pääseda volikokku, aga vastutuul.“
Selgeltnägija Toomas Aria ja ka Rakvere Valimisliit Rakvere heaks nimekirjas kandideeriv selgeltnägija Raul Hunt  näevad pääsemas mind volikokku.

Tänan selgeltnägijaid Viktoria Betlem, Raul Hunt ja Toomas Aria´st, kes olid nõus oma vabast ajast ennustama ja ennustamistes ei eksinud!
Saan veelkord kinnitada ja tõestada selgeltnägijate julgeid ennustamisi. Tasub uskuda selgeltnägijate ettenägemisi.
Viktoria Betlem on rohkematki rääkinud ja see kõik ka peab paika, nii on läinud. Viimane töökoha saamise osas, mingi mees tuleb appi, seda ootan, ma tean, ta tuleb.

Kas sooviksid midagi ka südamelt ära öelda?

Väga kurvastab meie Eesti riigi elu juures töötus ja kui raske on inimestel töökohta leida. Inimesed on rahanappuse käes. Juba praegu peaks olema pension ja miinimumpalk vähemalt 1000 eurot inimesele kätte, et suudaks ära tasuda maksud ja natuke leiba oleks laual. Rõhuda tuleb majandusele. Ei saa alati süüdistada miinimumpalgalisi. Hea seista selle eest, et eestlane saaks oma kodus elada, siin tööl käia ja olla õhtuti koos oma perega. Eestlane ei peaks pagulasena võõrsil konutama, mis toodab tõsiselt lahutusi, kuna pered elavad lahku. See ei ole üldse hea, kuna kannatajateks on lapsed. Tänavad on reklaami „Seks on kumm“ väga inetult täis, kus kaks meest ka kaelakuti reklaamplakatitel on.  Kumm on rasestumisvastane vahend , mitte seks. Sellised reklaamplakatid on lubamatud? Ei nõustu, et meie alaealistele lastele selliseid rumalusi näidatakse.
Homopropaganda ei ole õige, mida aga alusetult on seostatud homode halvustamisega. Asi on homopropagandas! Ei ole vähemuste vastu mitte midagi. Me kõik oleme inimesed, kui aga suudetaks austada ja lugu pidada traditsioonidest. Ehe näide Rakvere keskväljakul olevatest installatsioonidest, millel pole vähimatki seost jõuludega. Praegune jõulupuu on sootuks mänguväljakuga asendatud päevasel ajal  ja pimeduse saabudes ta jätab kosmosesputniku  stardi mulje. Rakveres toimunud Võidupüha paraadil ei olnud samuti paslik homoaktivist Teet Suurel ringi liikuda homopropaganda jopega. Kõikjal meie ümber liiguvad alaealised lapsed. Geiaktivist Keio Soomelt peab pidulikuks riietuseks dressipluusi, mille selja peal on suurelt FESTHEART. See on otsene reklaam  homopropagandale. Või pidada ühtäkki homoaktivistide poolt eelseansse kinniseks ürituseks, Rakvere kinomaja on siiski avalik koht! Olin esimesel eelseansil kohal, et uurida olukorda. Ukse pealt puudus märge: „ ALLA 16 ON KEELATUD!“ Mille peale vabanduseks oli lugeda üht ümmargust vastust otse idee autorilt, et filmi juurest puudus selline viide.  Allikas: FB ja Allan Jaakus´e kontol käimas põhiliikumine Rakveres ärevast olukorrast, kust algas koheselt ka minu suunal skandaal, kui julgesin välja öelda oma seisukoha. Minu hoiakut see ei muuda, kus töötan, seisukohad on need, mis on enesekindlad ja meelekindlus on elu õige osa.
Nelli Teatajas käis läbi intervjuu homoaktivist Teet Suurega. Ta tõstmas esile nüüd järgmise, kus  peab vajalikuks selgitada kõigi homode eest, et nad julgeks olla nemad ise. Miks ta ise räägib kõigi eest? Kui aga homopropaganda vastuolijate eestkõnelejad on agaralt seismas kogu Eestimaa rahva nimel, peetakse seda teiste eest rääkimiseks? Enamus rahvast ei pea õigeks homopropagandat.  Geiaktivist Teet Suur on võtnud hoiaku ja otsustanud  nii Vaos elavate omasooliste eest kui ka enamuse traditsioonilise perekonna väärtuste põhimõtetega inimeste eest pajatada „elutarkusi“, tulles meie lapsi kasvatama ja õpetama.  Kas Teet Suur peab inimesi totudeks, et me ei tea, mis on elus normaalsus, mis on vale? Teet Suur on sellega samuti soosinud kaasa lisaks Raimo Metsa aktiivsusele, korraldades juba eos kahjusid teistele omasoolistele. Aidates inimesi lõhestada, mitte kasu tuua ega sõprust tagada.
https://www.nelli.ee/teet-suur-kummutab-homode-kohta-kaivaid-eelarvamusi

Ma ei kannata nõmedusi, ega nõmetsemist. Emalõvi seisab alati oma laste nimel, meie kõigi laste nimel ja meie sündimata laste nimel! Traditsioonilise perekonnaväärtuste eest seismine on maksnud Eestis juba mitmete inimestele töökoha kaotusega, mis viitab otseselt suukorvistamisele.

Nimme pedagoogid peaks viima klassiõpilased homopropagandale, ei pea ma sedagi õigeks. Taaskord jõuga üritades inimesi ära kasutada. Selle kohta minu täpsem seisukoht:

http://perekondadekaitseks.blogspot.com.ee/2017/09/ema-andke-andeks-kuid-meie-lapsed-ei.html

On rõõm, et lõpuks on ka minu juhtum jõudnud riigikoguni. Tänud südamest Martin Helmele 21.09.2017.a. peetud kõnes riigikogus!  https://www.youtube.com/watch?v=V2bmkqsxgW0&feature=youtu.be&t=27

Isiklikult pean vajalikuks lahkuda EL-dust, kui tahame rahvusriigina püsima jääda.  Eesti, Läti, Leedu ja Poola – Balti riikide Liit.

Hea Eestimaa rahvas, soovin teile kõigile hingerahu, armastust, sallimist, kokkuhoidmist, teineteise hoidmist, andes järeltulevatele põlvkondadele oskuse armastada ja kiuslikud mitte olla ning et meie kodumaal oleks turvaline elada! Hooligem ka rohkem puhtusest, Eestimaa puhtaks!
Kallist jõulurahu ja head vana-aasta lõppu!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kes ulatasid oma abikäe annetuse näol!
Südamlik tänu, armas Sõber Anti Poolamets! Erilised tänud Aivar Tamm Jõgevamaal, Allan Jaakus Rakveres, Monika Helme ja Senni Kruus Läänemaal  ning Meelis Keerberg Tallinnas! Tuhat tänu kõrvalseismise eest , head Helmut Rajandu Lääne-Virumaal ja Aivar Kaldamäe Järvamaal!
Armas kamraad, Hillar Kohv, tänu Sulle Sinu headuse eest, sõpruse eest ja hea kirjaoskuse eest!


Intervjueeris : Hillar Kohv Viinahaual

PAITAV TIIBRÜNNAK PÄEVALEHE ARTIKLILE - Neeme Sihv

Mägiste. Pooleli jäänud töö. Kuidas ühildada rongi bussiga, tasuta või tasulisega, keset heinamaad?

Päevalehes ilmunud loos VASTULÖÖK | Villu Zirnask: minister Simson jooksis tasuta ühistransporti kaitstes lati alt läbi
annab Villu Zirnask vastulöögi. Kuna olen loos mainitud, peaksin ehk ka omalt poolt ründeratsu tallist välja ajama ja kapates rünnakule asuma? Tegelikult muidugi mitte. Villu Zirnaski lugu on hea ja ma läheneksin hoopis tiibhaaranguga. Mainitud on ka Päevalehe juhtkirja ja seegi on hea, kuid paraku jooksevad pea kõik mujalgi meedias ja lausa igapäevaselt ummisjalu lati alt läbi. Esiteks on juba termin "tasuta ühistransport" vale, sest need, kes ei suuda piisavalt argumente leida, üritavad sageli selle sõnapaari kallal närima hakata. Kuigi neilgi sisuliselt õigus, sest muidugi ei ole tasuta ühistransporti olemas, keegi maksab selle ikka kinni, nagu mainib ka Sven Sester. Ometi, Sester ei ole kommenteerinud minu vastulauseid. Nagu pole kommenteerinud ka Helir-Valdor Seeder, kes püüdis "piletita ühistransporti" (jään selle termini juurde) seada kahtluse alla, muuhulgas viidates sellele, et "Keila inimesed hakkavad põgenema porganditest tasuta bussidesse". Selline väide on sisuliselt üks kümnest tuhandest meile nii omastest valearusaamadest Eestis, sest Keila rongid ja bussid sõidavad täiesti erinevat trassi mööda ja sisuliselt nad hoopiski toetavad teineteist, tuues nii reisijaid hoopis juurde! Valearusaamad tulenevad, sest asju ei nähta sageli reaalsuset lähtuvalt, vaid mingist kõverpeeglist.  Muidugi ei tahagi muttatampijad vastulausetele vastata. Kuna enamasti loobitakse süüdistused õhku lihtsalt lootuses, et küllap leidub uskujaid, kuigi ise peaksid ehk samuti omandama kogemusi maakonnaliinidel sõites?

Siin tuleb juba meenutada Villu Zirnaski tõelähedast arvamust, kui ta mainib, et majandusminister Kadri Simson võiks tuua näite viimasest isiklikust bussisõidust maakondliku bussitranspordiga. Tõepoolest, täiesti võimalik, et majandusminister pole oma ministriks oleku ajal sattunud maakonnaliini bussi. Nagu ka Sester või Seeder (temast on mul siiski kogemus aastatetagusest ajast kui ta vist lastega vanale Edelaraudtee rongile tuli) või veel sajad tipp-poliitikud ja -ametnikud. Tegelikult ütlevad ülipaljud, et "ega nemad rongiga või bussiga sõida", ükskõik milliste asjaosaliste kohta kui jutuks reaalsusega kursisolemine. Vahel ütleks minagi, aga pigem ma ei ütle seda ministrite kohta, hoolimata sellest et nemadki vahel ei tea seda "päris" elu lähedalt. Palju olulisem nende sõitmisest ühistranspordiga on, et nendega sõidaks ministrite nõunikud ja kõikvõimalikud erinevate astmete ametnikud! Sest just neist peaks sõltuma, kas ministrid ületavad lati või jäävadki selle alt läbi jooksma! Ministrite peamine oskus peab olema loogiline mõtlemine ja ideede esitamine. Muidugi ka ideede vastuvõtmine, mida käivad välja ükskõik kes - tema nõunikust kodanikuühiskonna aktivistideni! Ning siit lähtuvalt peavadki nad suutma (kasvõi nõunike abiga) eraldada teri sõkaldest. Sester ja Seeder seda ei tundu oskavat või .... ei sobi see nende erakonna "aadetega"? Paraku on nõunike tase olnud vilets viimased paar aastakümmet?

Nii juhtkirjas kui Zirnaski loos tuuakse korduvalt esile vihjeid, et "palju oleks saanud juba varem ära teha" jms. Väga õige! Ma ei mäleta, et Reformierakonna pika valitsemisaja jooksul oleks eriti rõhutud asjadele, mida nad ei suutnud näha või ära teha. Spetsiifiliselt. Lihtsalt peetakse pisiasju ebaoluliseks? Ka Postimehe viimaste aastate artiklid ühistranspordi teemal on üldse ääretult asjatundmatud ja sisutud! Õnneks on Maalehe ajakirjanikud olnud pigem meeldiv erand! Nii et lati alt läbijooksmise juured on hoopis sügavamal! Ning siinkohal on oluline mainida erinevust Kadri Simsoni ja eelnevate majandusministrite vahel - viimane vähemalt huvitub tõsiselt ühistranspordi arendamisest suures plaanis. Või on parem mitte midagi teha ja lükata edasi, korduvalt, asju mis on vaja ikkagi ära teha? Suurimaks probleemiks ühistranspordis ongi aga asjatundmatus ja see, et siiani on iga ametkond või kes iganes tegutsenud oma mätta otsast vaadatuna.  Omaaegne raudtee perroonide renoveerimine tähendas minu jaoks tuhandetesse ulatuvat kirjavahetust Eesti Raudtee (kes lausa keeldus igasugusest suhtlusest), ministeeriumite, KOV-ide jt. Tulemusi oli, Kärkna, Sürgavere, Kiviõli, Viljandi jmt teiste perroonide asukohad said paremaks muudetud. Küll aga ei õnnestunud see Jõhvis, Vastse-Kuustes, Oraval ja veel paljudes kohtades. Ja see, kuidas lati alt läbi jooksid paljud omavalitsustegelased ning ametnikud, oli omajagu müstiline! Eesti Raudtee ning isegi ministeeriumi ametnikest rääkimata. Üks hea näide on RE+IRL valitsemislubadus Lilleküla terminali ehitamisest, mille tegematajätmises püüdis Juhan Parts süüdistada hoopis Savisaart RE aga ei süüdista kedagi, sest nad lihtsalt unustasid oma lubaduse. Simson aga ei unusta ja see on kindlasti kiiduväärt!.

Kas see kõik on seotud piletita ühistranspordiga? On küll. Juhtkirjas lajatatakse, et ilma sõidugraafikuid optimeerimata ja tihendamata ei saa asjast asja. Ei saagi ja ma usun, et Simson teab seda väga hästi. Kuid jällegi, selles on tuhandeid tegematajätmisi eelmiste valitsuste poolt, nii et siin võiks küsida Sesterilt, Seederilt või kellelt tahes, miks see nii on!? Sest kõik need, kordan, tuhanded väiksemad ja suuremad tegematajätmised ei võimaldagi praegu tagada parimat ühistransporti ega ka mitte rongide ja busside omavahelist sidumist. Vähe sellest, see kõik on tähendanud paarikümne aasta jooksul mõttetuid lisakulutusi ja samasuguseid kulutusi ka tulevikus. Mis kokku on kindlasti suuremgi kui 13 miljonit!

Tunnistama peab ka seda, et ei olegi võimalik ja pole ka igal pool mõttekas püüda kurge kirvega väljalt - me ei saagi igal pool tagada võimalusi ühistranspordiga töölesõiduks ning see ei tohigi olla eesmärgiks omaette. Siin on põhjusi mitmeid, ka see, et töö algus- ja lõppajad on tänapäeval ääretult erinevad. Maakondliku liikluse põhiline eesmärk on hoopis elementaarsete ühendusvõimaluste tagamine ja siit edasi tuleb juba vaadata, mida selleks teha, et see ka toimima jääks. Seega peab igasuguste muutmiste puhul keskenduma ka muudele vajadustele. Eelkõige õpilaste sõidud ja maksimaalselt püüdma õpilasliine ühildada muude sihtgruppide vajadustega. Näiteks pensionärid, turistid, õpilasgrupid jt. Eesmärgiks peab olema maksimaalse võimaliku mõttekuse tagamine bussiliinide puhul just täituvust silmas pidades ja kuna eesmärk on tagada bussiliiklus, siis peab tagama ka busside parima täituvuse antud oludes, siin on tasuta sõiduvõimalusel aga ülioluline roll! Üks mis kaasa aitab ja mille koha pealt on Zirnaskil tuline õigus, ongi võimalikest parimad sidumised rongidega ning kommertsbussiliinidega. Ning siit tulebki välja, et ühes asjas juhtkirjas eksitakse - asja ei saa enam edasi lükata, sest iga kaotatud aasta on oluline! Või pean siin meelde tuletama Haapsalu raudtee teema venimist? Või seda, et Urve Palo ilma teemasse süvenemata Võru rongi kraavi lasi ja Hannno Pevkur sellel vaikimisi sündida lasi? Õnneks tegeletakse praegu taas Võru raudtee uuringuga. Ja äsja näiteks kirjutati sellest, kuidas Antsla kaotab oma ainukese otseühenduse Tartuga, aga siingi on hoopis paremaid võimalusi Antsla - Tsirguliina - Tartu suunal. Seda just selles plaanis, et see ainuke liin ei olnudki Antsla ühendamiseks Tartuga sobiv, vaid ümbritseva piirkonna ühendamiseks Antslaga. Küll aga oleks kahtlemata ka Antsla jaoks oluline  rongiliiklus.

Küll aga nõustun sellega, et Simson peab väga põhjalikult vaatama ka maakondadeüleseid liine ning elektrironge piletita ühistranspordi kontekstis. Ning sedagi, et Maanteeamet ei tohigi midagi "enda kaelast ära lükata", vaid peab olema koordineeriv jõud ja partner ÜTK-dele! Vähe sellest, peaks lausa rangelt nende tegevust kontrollima, olgu siin või näiteks Harju ÜTK kodanikuühiskonda eirav tegevus või värske mõttetu kohaliku liini käivitamine nende poolt Harju maakonnas, mis on kaugel mingistki sidumisest rongidega.

Zirnask toob aga välja muidki õigeid küsimusi. Näiteks Põlvamaa nõudeliinide kohta, mille kohta olen ka ise korduvalt Põlvamaa liidritelt aru pärinud. Enamasti ei suudeta adekvaatselt vastata ehk siis ebakompetentsust esinebki kõikjal kohapealgi. Selle asemel pidin Koidulas rongilt tulles ootama Obinitsa - Vastseliina bussi poolteist tundi ja selliseid kogemusi on mul kahjuks samuti sadu. Kas süüdi Simson? Ei, sellegi kõige juured on palju kaugemas minevikus. Zirnask toob välja ka selle, et minister peaks rohkem oskama detailsemalt rääkida proovitud ja proovimata uuendustest. Tõepoolest, kuid ta saab sellest rääkida vaid heade nõunike toel! Samas ta rääkiski ühes raadiosaates Pärnu rongbussist! Kuna Pärnu linn ja paljud teised soovivad raha mitte Pärnu raudteele vaid lennujaamale, ongi tehtud otsus Pärnu raudtee sulgemiseks. Teatud määral on see isegi mõistetav, sest see raudtee ei läbi ühtegi asustatud punkti, peale Eidapere, ja raudteejaam on Pärnus äärelinnas ning puudub praktiliselt igasugune juurdevedu ja seotus. Põhjuse leiab, kui näha, et sulgemisotsusele eelnes Reformierakonna valitsuste mittemidagitegemine rohkem kui 10 aasta jooksul! Kus on sealsed ühendatud bussiliinid Kilingi-Nõmmelt, Häädemeestelt, Järvakandist, Vändrast ja mujalt? Muidugi on siis reisijate arv hoopis väiksem kui võiks. Ning rong on ebapiisavalt 2 korda päevas Pärnuni sõitnud juba pea kogu eelmiste valitsuste aja, seegi ei aidanud kaasa reisijate arvu kasvule. Rongbuss, millest Simson rääkis, liinil Pärnu - Paikuse - Sindi - Tori - Selja - Vändra - Eidapere - Lelle, on parim võimalus kõikide teele jäävate asulate inimeste jaoks. Näete ise kui palju on neid asulaid peale Eidapere sel liinil, mis saaks sellest oluliselt paremad võimalused ? Olulisim murekoht on arvukad rattamatkajad, kelle jaoks on Pärnu rongi kadumine mõningane löök, aga seda Pärnumaal lennujaama ihaluses vist jällegi ei mõistetud. Siinkohal tuleb mõelda raudteetammile kergliiklustee rajamisest või hoopis Lavassaare Muuseumraudtee siia ületoomisest, mis oleks mitmeti kasulik, aga soodsam projekt.
Küll peab siingi väga tugeva rusikaga lauale põrutama Pärnu ÜTK-s, kus arvatakse, et küllap piisab 2-3 rongi asemel ühest bussist sel liinil. Oh ei, kindlasti mitte! Tegelikult peaks neid busse olema minimaalselt 6-7. On see suur lisakulu? Üldsegi mitte, sest kokkuhoitava raudtee dotatsiooni arvelt (ca 2 miljonit aastas) saab selle edukalt ära teha ja veelgi enam, praegu on rohkesti busse Pärnu ja Vändra vahel juba olemas. Mis segab siis neile lisada veidi sõidukilomeetreid ja tuua need otse Lelle jaama perrooni kõrvale? Tagades tiheda, rongidega seotud, sõidugraafiku. Siinkohal ongi hea mõelda, et veidi kohendatud liinid tähendavad mitmeid lisavõimalusi teistegi kohtade jaoks ning oma sõidutingimustelt on need head ka tallinnlastele ning teistele inimestele Saku ja Rapla vahel. Sisuliselt ainuke võimalus sõita Pärnusse ja vahepealsetesse kohtadesse. Ning jällegi on siin oluline roll piletita sõiduvõimalusel. Kasvõi selleks, et Vändrast hädakorral Tallinna tööle sõita!  Õpilastest (ka Eidapere ning Kehtna jaoks oluline) ja üliõpilastest rääkimata!

Zirnask mainib ka bakalaureusetööd Jõgeva kandi kohta ning seda, et väljumisajad ja -sagedused on maakonnaliinide kõige nõrgem koht. Tõepoolest, sellega saab vaid nõustuda. Aga Jõgeva ÜTK, kel ümberkorralduste ajal pole olnud aega tegutseda ses liinis ja varasem tegevus on pigem tegevusetus, palus minul koostada põhimõttelise sõiduplaani, mis tagaks mingigi võimaluse ühe piirkonna jaoks Jõgevamaal. Jutt on piirkonnast, mille puhul ei oleks sõitjateks mitte ainult kohalikud, nimelt Jõgeva - Palamuse - Kuremaa - Elistvere - Luua - Äksi - Tabivere Jaam, vaid see annab võimaluse kaugemalt tulijate (lastega pered?) pääsuks riiklikult olulistesse kohtadesse nagu Palamuse Muuseum, Elistvere Loomapark, Jääaja Keskus jpt? Aga just sellised kombineeritud võimalused koos piletita ühistranspordiga annavad lootust, et maakonnaliinid saaks üldse ellu jääda!
Muide, turismi infopunktides käivad väga tihti palju välisturistid küsimas, kuidas ja kas saab ühistranspordiga sellistesse kohtadesse. Mis me neile vastame? Welcome to Estonia ning saadame rändrahnu otsa istuma?

Siinkohal ei tohi kindlasti eirata ka seda, milliseid üüratuid summasid kulutavad Elron, bussifirmad ja ametkonnad kogu piletisüsteemi ja selle pidevate uuendamiste peale alates IT-valdkonnast kuni milleni iganes. Rääkimata ajakulust piletite müümisel. Selle kõik saab asendada validaatorite ja roheliste kaartide süsteemiga, kui üldse sedagi vaja. Sest nagu Tallinnaski, ei anna see süsteem piisavalt infot, teadmata on, kuhu sõidetakse. Nagu ka Elronis. Siinkohal tuleb ka Tallinnas minna üle täielikule piletita ühistranspordile, kõigi jaoks. Piletisüsteemidele kuluva raha puhul saaks vaikides mööda minna ehk vaid Harju  ja osaliselt ka Tartu maakonna puhul,  kuid sõites teistes maakondades kümneid kilomeetreid bussis üksinda, on need kulutused selgelt mõttetud. Nagu on mõttetud ka mitmed uuringud, olgu siis vaid 1,2% reisijate arvu kasvu tõendav uuring Tallinnas vms.

Muidugi on loogilistest argumentidest üksi vähe, aga paraku on uuringud kulukad ning ülisageli ei anna need tegelikult mitte mingisugust reaalset tulemust, eriti kui aluspõhi on üdini vale. Maanteeamet tellis näiteks 2015. aastal ehk siis "e.s.a. - enne Simsoni ajaarvamist"  uuringu (https://www.mnt.ee/sites/default/files/survey/2015_uhistransport_uuring.pdf) . Kas sellele on järgnenud ühele olulisele teemale suhtumist muutev reaktsioon ehk ootetingimuste parandamine ja paremate ootekodade ehitamine? Ei ole. Uuring tehtud ja linnuke kirjas. Ja sellegi linnukese sai kirja eelmine valitsus. Linnukestest siin eespoolgi juttu. Seega loomulikult peabki Simson keskenduma ka sellele valdkonnale, tõestamaks, et uuringuid ei tehta niisama, vaid neist õpitakse. On ju ka ootekojad hoopis laialdasem teema ja puudutab paljusid teisigi peale ühistranspordi kasutajate.

Igatahes loodan väga, et tasapisi hakkab muutuma kogu süsteem, kindel saab aga loogilise mõtlemise tagajärjel olla vaid ühes - maakonnaliiklus saab säiluda ja muutuda paremakski ainult koos piletita ühistranspordiga. Veelgi parem oleks kui see juhtuks koos riikliku bussifirma - RAS Eesti Transport loomisega, mis toimiks ühise katuse all Elroniga.

*********************

Eesti Päevaleht vastukirja avaldada ei soovinud. Küllap on sobimatu kirjutada üldise suundumuse "vastaseid" lugusid...

Eelnevate seotud lugudega koos on lugu üleval ka
http://eestimaablogi2.blogspot.com.ee/2017/12/paitav-vasturunnak-paevalehe-artiklile.html

HILLAR KOHV - KES TA ON? - Margit Peterson.

 

Foto: erakogu.

Hillar Kohv - kes ta on?

1. Väidetavalt on ajakirjanik see kes on õppinud ajakirjandust. Vastava paberi mitteomaja on kolumnist või lihtsalt sõnaseadja. Nimetate ennast vabakutseliseks ajakirjanikuks. Kas teil on ajakirjanduslik haridus? Kui jah siis kus te selle omandasite?

Rahvasuu nimetab ajakirjanikuks seda inimest, kes ajakirjanduses kirjutab. Tegelikult olen ma kirjasaatja ning alustasin kirjade saatmisega juba siis, kui olin 16- 17. aastane ning alguses sai saadetud kirju Pärnu Kommunistile. Esimene saadetud kiri rääkis libedast teest ning peale kriitika avaldamist ajalehes tehti asi ka korda. Vanasti oli ikka nii, et kui ajalehes kriitikat tegid, siis tehti asi korda kohe. Mis haridusse puutub, siis lõpetasin Õhtukeskkoolis 11. klassi kaugõppe teel.

2. Töötate kaasautorina paljudes eriväljaannetes. Millal ja kus avastasite endas huvi ajakirjanduse vastu? Kas töö kaasautorina on ise kätte tulnud või olete pidanud selleks palju vaeva nägema, et teie artikkel mõnes ajalehes või ajakirjas ilmuks?

Kui juba esimesed kirjad ajalehes avaldati ja probleemid lahenduse leidsid, siis tekkis huvi ja tahe edasi kirjatööga tegelema hakata. Ise kätte ei tule midagi, ikka on vaja oma kirjatükke pakkuda erinevatele väljaannetele. Umbes 10- 15. aastat tagasi oli meil ikka korralik ja normaalne ajakirjandus ja meedia, siis avaldati kirju pidevalt. Praegusel ajal on olukord vägagi muutunud, sest ainult teatud väljaanded avaldavad minu kirju. Õnneks on tänapäeval Facebook ja Youtube, kus saab sõna võtta just nii, nagu tahad

3. Miks te seda tööd teete? Kas loodate maailma paremaks muuta läbi artiklite või põete kirjutamiskirge?

Minu peamine huviala ongi kirjasaatja olla ning iga päev otsin erinevaid võimalusi, kus sõna saada. Minus on nii kirjutamiskirge kui ka soovi maailm paremaks muuta. Kui probleemid ikka rahva ette tuua, siis peaks sellest olema mõtlemisainet ning kes teab- ehk maailm muutubki paremaks. Sageli jäävad probleemid lahendamata just ükskõiksuse taha pidama ning kurb on see, et inimesed hakkavad sageli lahendamata probleeme normaalseks pidama. Arvatakse, et kui nii need asjad on, et ju siis nii ongi õige. Valet asja ei saa kunagi õigeks pidada ja minu põhimõte on alati selline, et asju tuleb senikaua ajada, kuni need korda saavad.

4. Olete figureerinud ka telemaastikul ning laulnud duetti näiteks ühe tuntud laulja Ergoga. Ergo mainis, et Hillar Kohv lauljana on lihvimata teemant. Kas muusikal ja laulmisel on teie elus suur roll? On see teil geenides või tunnete lihtsalt erinevate asjade vastu huvi? Kas mõni teie lugu on ka plaadile salvestatud?

Antud küsimusele vastamist alustaksin sellest, et mul on olnud oma kirjarubriigid kunagi ka Nelli Teatajas ja hingusele läinud Kulleris. Nelli Teatajas toimetas minu kirjarubriiki humorist Mart Juur ja Kulleris praegune Õhtulehe peatoimetaja asetäitja Jaan Väljaots. Kindlasti paljud teavad sedagi, et mind on parodeeritud ka kunagises Wigla Shows Jan Uuspõllu kehastuses ning sinna sattusin just Nelli Teataja rubriigi tõttu, sest Mart Juur ja Andrus Kivirähk kirjutasid selle stsenaariumit. Samuti on minu kirjarubriigid olnud ka erinevates raadiojaamades, nagu Tartu raadio (Onu Bella alias Igor Maasiku juhitud Faasinihe saates ning hiljem mõnda aega ka tema juhitud Põlva raadio Marta saates), Kuku raadio saates Rohke Debelaki alias Gaute Kivistiku juhtimisel, Pärnu Päikeseraadios soovisaates, mida juhtis Margus Turu ning Raadio 2 saates "HAI", mida juhtisid Siim Susi- Naelapää ja Rednar Annus. Sel ajal, kui minu kirjad ilmusid praktiliselt kõikides ajalehtedes ja ajakirjades ning mind parodeeriti Wigla Shows, siis võeti minuga kohe kontakti, et minu tuntust ära kasutada ja selle vastu polnud ega pole mul ka siiani midagi. Nii näiteks käisid mul külas Onu Bella ja Gaute Kivistik ning tellisid, et hakkan neile kirjutama raadiosaatesse. Kuna Tartu raadiot ma Pärnumaal ei kuulnud, siis salvestas Igor Maasik minu rubriigid raadiosaatest ning saatis Eesti Postiga need mulle koju. Minust esimene intervjuu ilmus aga kunagises ajalehes Liivimaa Kuller ning selle tegid Jaan Väljaots ja tema tollane naine Epp. Mis puutub showna laulmisse, siis minuga võttis ühendust Facebookis Ergo Korp, kes tegi ettepaneku laulda "Aiamaja" laulu, mille ta ise kirjutas. Saatis loo mulle kuulamiseks ja õppimiseks ning kuna leidsin, et saan hakkama, siis olin nõus ja Pärnus selle laulu ka linti tegime. Olgu siinkohal mainitud ära seegi, et 2018 kevadel annab Ergo Korp välja uue plaadi ning Aiamaja laul on ka plaadil olemas. Teisena võttis minuga ühendust DJ Heiki Hainsalu, sest tutvusime Marek Veltmanni juhitud Playsoundi raadio soovisaate vahendusel ning Heiki Hainsalu tegi mulle ettepaneku laulda temaga. Jällegi oli nii, et Heiki Hainsalu saatis mulle laulu õppimiseks ning see oli Diskori valss.Salvestasime selle kevadel Tori Sotsiaalmajas, sest mujal kohta polnud. Peagi saatis Heiki Hainsalu mulle Suvi kuum laulu ning ka sellega sain hakkama ja taas salvestasime selle Tori Sotsiaalmajas ning võtted tegime Tori Põrgus ja võtteid tehti ka mujal. Kuna 15. detsembril ilmub DJ Heiki lauludega plaat, siis selle peal on ka need kaks nimetatud laulu. Plaadi lubas DJ Heiki mulle saata Eesti Postiga koju. Vahepeal pakkus DJ Heiki mulle veel ühte laulu, aga kuna leidsin, et see mul välja ei tule, siis loobusin sellest. Ühe laulu puhul oli veel selline lugu, et saatsin mõne filmitud klipi endast, et nad said panna need laulu "Elu Farmis" videosse. Arvatavasti teen veel edaspidigi mõne laulu nii Ergo Korpiga kui ka DJ Heiki Hainsaluga. Lauljaks ennast ei pea, aga showd võib ju teha.

5. Väidetavalt te ka luuletate. Kas olete mõned laulusõnad ise kirjutanud?

Luuletama hakkasin kunagi vaid sel põhjusel, et mul olid raadiotes oma kirjarubriigid ning sinna sooviti luuletusi. Laulusõnu ma ei kirjuta, sest sellist annet mul pole.

6. Mäletan müüti, et Viinahaua Hillar on väljamõeldis. Kas Hillar Kohv Viinahaualt on päriselt olemas? Kas Viinahaua on ka päriselt olemas?

Kui ma kirjasaatjaks hakkasin, siis kirjutasin alati artikli lõppu, et Hillar Kohv Viinahaualt. Kunagi oli Viinahaua küla olemas, aga juba ammu muudeti nimi Rätsepa külaks ning Viinahaua nime kannab vaid bussipeatus minu maja taga. Viinahaua nimi on tulnud sellest, et vanal ajal veeti hobustega viinavaate üle jõe jää lodjateed mööda, aga üks viinavaat oli kukkunud jääst läbi ning kuna jõgi on selles kohas sügav kui haud ning viinavaat kukkus hauda, siis saigi kohanimeks Viinahaua.

7. Kandideerisite sügisel KOV-i valmistel üksikkandidaadina ja saite päris palju hääli. Rääkiga põgusalt sellest. Kas olete endiselt seda meelt, et peakiste KOV-i ridadesse kuuluma? Miks? Kas kavatsete ka järgmisel korral KOVI-i valmistel kandideerida?

KOV- il kandideerimine oli lihtsalt soov näha ja teada saada, et kui palju ma hääli saan. Kuna häältesumma oli suur- 46, siis plaanin sõna sekka öelda ja asju lahendama hakata ning seda nii Tori vallas, Pärnus kui mujal, sest olen Facebooki kaudu saanud tuttavateks paljude poliitikutega, kelledega on võimalik asju ajada. Minu soov ega eesmärk pole olla võimul, vaid püüda asju lahendada, sest rahvas pidevalt pöördub probleemidega minu poole. Juba nüüd sain kaasa aidata sellele, et Tori kaupluse juurdeehitus sai teoks, sest mul pole kombeks esitada palveid, vaid põrutada rusikat ja see viimane ka tihtipeale aitab. Kas ma ka edaspidi kandideerin? See sõltub juba soovist ja viitsimisest. Ehk peaks vahelduseks riigikokku kandideerima, et näha, kas ka sinna kandideerides mõne hääle saan.

8. Teie perekonnaseis?

Vallaline.

9. Kogu Eesti rahvas teab, et olete lauljatar Anne Veski paadunud fänn. Kui kaua te teda fännate ja mis on lauljatarist nii erilist, et just tema on võitnud teie aastatepikkuse soosingu?

Ei oska öelda muud, kui seda, et Anne Veski on lihtsalt erilisem laulja kui teised ning tänaseks on ta saavutanud ka palju. Fännan Anne Veskit juba ajast, mil ta laulma hakkas. Tänaseks oleme tuttavad ning suhtleme "sina" vormis. Tean tema kodust aadressi, mille kunagi ütles mulle ta abikaasa Benno Beltšikov, kui kunagi küsisin, et millisel aadressil Anne Veskile jõulukaart saata? Anne Veski koduse telefoninumbri ütles kunagi telesaates eetrisse Kerli Veski, kui ta tema alles laulmisega tegeles ning mobiiltelefoni numbri ütles üks Anne Veski koduabiline.

10. Olete väga sõnakas sõnavõtja, kohati isegi paindumatu, jääte alati enda arvamusele truuks, mis on hea. Kas on aastate lõikes tulnud ette ka juhuseid, et teid on alandatud ja sõimatud oma julgete väljaütlemiste eest? Kuidas need teile mõjunud on?

Olen piisavalt paksu nahaga, et mitte välja teha taolistest asjadest. Alati, kui mingit probleemi kajastad, siis tuleb arvestada ka sellega, et kõigile see ei meeldi.

11. Kui te oleksite pääsenud KOVI-i, mis oleks prioriteet number 1 maaelu paremaks muutmisel?

Maaelu juures tuleks parandada paljud asjad. Number 1 oleks see, et teenused ja teenindused tuleks tuua maaelanikule koju kätte, aga mitte koondada ja kärpida, nagu praegusel ajal tehakse. Selline poliitika olla ei tohiks, et vaesemad ja väiksemad surume nurka ja kärperahaga täidavad kärpijad oma rahakotte ja tulubaase.

12. On teil mõni isiklik soov mida lähenevatelt jõuludelt ootate ja mida võiksite ka lugejaga jagada?

Mida muud ikka soovida, kui jõulurahu ning üksteise mõistmist. Soovin sedagi, et talv taeva jääks, sest lumi ja külm mulle ei meeldi. Olen kevade ja suve armastaja. Eriti meeldib periood maist kuni jaanideni, kui linnud laulavad ja pimedat aega on väga napilt.

KULTUURISÕJA AUTONOOMIA ehk kuidas sallivus põhjustab sallimatust - Joonas Konstig

KULTUURISÕJA AUTONOOMIA ehk kuidas sallivus põhjustab sallimatust

Autor: Joonas Konstig – „Mitä mieltä Suomessa saa olla. Suvaitsevaisto vs. arvokonservatiivit“

Refereeris: Kenno Põltsam

Sallimatuse kohta on kujunenud üldine arusaam, et sallimatud inimesed elavad pimedate eelarvamuste küüsis ning et neid on võimalik õpetada eelarvamustest vabanema, kui vaid lasta neil teistsuguste inimestega kohtuda. Rahva mitmekesisus ja valgustustöö harivad sallimatuse vaimu ja neist kasvavad korralikud, sallivad inimesed. See on ametlik mõtteviis, kontaktiteooria – ilus muinasjutt, kuid tõenäoliselt mitte enamat.

Kontaktiteooria on ringtõestus, mis on üles ehitatud roosilisele inimese käsitlusele. Teooria lähtub sellest, et eelarvamused on alati pahad ja inimesed alati head ning et kokkupuuted panevad pahad eelarvamused seebimullina lõhkema. Sallimatuse uurija kärin Stenner on siiski teisel arvamusel. Uurimuses „The Authoritarian Dynamic“ (Cambridge University Press, 2005) jõuab ta täiesti vastupidisele järeldusele:

Kõigist avaldatud andmetest selgub, et kultuurilise mitmekesisusega kokkupuutumine ning sellest rääkimine ja selle ülistamine…on kindlam viis ärritada neid, kes on loomult sallimatud, ja ajendab neid väljendama meelepaha sallimatu hoiaku ja sallimatu käitumisega.

Autoritaristliku inimese karjavaim paneb ta toetama sellist ühiskonda ja kogukondi moodustavaid hoiakuid, mis peavad tähtsaks sarnasust ning vähendavad inimeste, uskumuste ja hoiakute mitmekesisust. Autoritarism ülistab, õhutab ja hindab sarnasust ning halvustab, piirab ja mõistab hukka erisugusust. Kui rühm tahab koos püsida ning järgida võrdõiguslikkuse põhimõtet, vajab ta ühtsuse ja sarnasuse eest hoolitsevaid inimesi. Kui ühiskond on homogeenne, ei ole autoritaristidega probleeme, sest nende kalduvused võivad olla uinuvas olekus ja nad on sallivad, kuna ei taju ohtu ühtsusele. Kui aga ühiskonda ähvardab oht, mis seab löögi alla rühma ühtsuse ja reeglite järgimise, äratab selle kogemine inimese varjatud kalduvused. Ohtu tajuvad ühiskonnas on raske ära tunda endist rahvast.

Autoritaristlik dünaamika on ringprotsess, kus lõpp kohtub algusega. Sallivuslipu lehvitamine elustab sallimatuse, kuna tajutakse ohtu sellele osale rahvast, kes tahab hoida rahvast ühtsena ja samasugusena. Sallimatu inimene muutub seda sallimatumaks, mida rohkem mitmekesisusele õhutatakse. Selliste inimeste aktiveerumine ässitab sallijaid endisest ägedamalt oma lippu lehvitama, mis omakorda kihutab taga vastaspoolt ja nii ikka edasi. Käib kultuurisõda – protsess toidab ennast, leerid polariseeruvad ja suhted pingestuvad ning viga muudkui kasvab.

Valitseva kontaktiteooria aluseks tundub olevat egotsentrism, inimlik kalduvus arvata, et teised on samasugused nagu meie. Liberaalist egotsentrist oletab, et teised inimesed on samuti meie kogemusele avatud, isegi nii avatud, et kõik tavaline tundub nõme, kõik üllatav ja erutavalt teistsugune muutub aga ihaldatavaks. Ta on hea ja mõistlik inimene ning kujutleb, et hingepõhjas on teised samasugused.

Sotsiaalpsühholoogia professor Paul Stenner kirjeldab protsessi järgmiselt:

Selle dünaamika aktiveerimine toob kaasa sallivusega kui niisugusega seotud sügava ja terava kultuurikonflikti, polariseerunud poliitika ja suurenevad nõudmised: nõutakse nii rohkem kui ka vähem sallivust vähemuste ja migratsiooni vastu, nii rohkem kui ka vähem piiranguid sõna- ja kogunemisvabadusele, nii rangemat kui ka sallivamat suhtumist ühistesse rituaalidesse, abordisse, tsensuurisse ja homoseksuaalsusesse, nii karmimaid kui ka leebemaid karistusi. Kord käima lükatud protsess hakkab tootma iseennast, kuna tugevam avalik vastasseis teravdab arvamuste polariseerumist, mis tõhustab dünaamikat veelgi.

Lakkamatult erisugusust rõhutades ehitavad liberaalid inimeste vahele müüre – ja need eraldavad. Nagu kassid ei salli oma majas suletud uksi, vihkab osa inimestest neid müüre seda raevukamalt, mida paksemad need on ja mida eredam valgusvihk teisele poole suunatakse. Vabastage meid müüridest! Kui nende ehitamine jätkub, peame palkama järjest rohkem valvureid, kelle ülesanne on müüril istudes suunata külm dušš kord ühele poole, kord teisele poole müüri.

RAHVASTE SUVERÄÄNSUSEST - Endel Susi

 

Foto: Neeme Sihv

                              Rahvaste suveräänsusest.

Suveräänsus on oluline  rahvusvaheline mõiste, olles ÜRO ülesehituse nurgakiviks, kuid on samas äärmiselt vastuoluline ja mitmetahuline. Viimaste väidete tõestuseks vaatlemegi suuremat osa  tänapäeva maailma riikidest seda eriti rahvusluse pinnal.

Maailmas räägitakse hinnanguliselt üle 6000 keele. ÜROsse kuulub 193 riiki. Elanike arvult on suurem riik Hiina, kus elab 1,37 miljardit elanikku, neist 91,5 % on hanid. Rahvaarvult järgneb Hiinale Inda 1,32 miljardi elanikuga. Väiksem ÜROsse  kuuluv riik (peale Vatikani) on Nauru pindalaga 21,3 ruutkilomeetrit ja elanike arvuga 11288. Iseloomulik on, et kõikides iseseisvunud väikeriikides on üheks kasutatavaks keeleks emakeel. Enne iseseisvumist olid nad suurriikide kolooniad. Seega mõnede inimeste väljapakutu osade Eesti regioonide, näiteks Hiiumaa iseseisvumine, on alusetu jutt, kuna Hiiumaa ei vasta  nendele kahele ülaltoodud kriteeriumidele.

Hiina riik tekkis Huanghe ja Jangtse jõe viljakates orgudes, kirjalikel andetel umbes 1700 aastal eKr. Kuna hiinlaste majandus, kultuuritase ja tsivilisatsioon on olnud arenenumad ümbritsevast, suudeti paljud rahvad endaga liita. Hiinlastele kuulub vähemalt 37 tehnilist leiutist maailmas, nagu kompass, ilutulestik, püssirohi, tikud, paber, siid jne. Ametlik hiina keel põhineb pekingi dialektil. Kiri on küll ühine, kuid dialekte on vähemalt 6, siis mitme piirkonna inimesed üksteist kõnekeeles ei mõistagi. Hiinas  tunnustatakse 56  rahvust. Üks vana kultuuriga rahvaid Hiinas on tiibetlased. Tiibeti pindala on võrreldav Euroopa pindalaga. Viimati eksisteeris neil oma riik 1913-1951. Kuna piirkond on rikas maavaradest, toimub seal kiire tööstuse arendamine, mispärast asutakse sinna pidevalt hani rahvusest inimesi juurde. Tiibetis elab 13,7 miljonit inimest, nendest tiibetlasi 6,1 miljonit. Teine hiinlastele peavalu valmistav rahvus on turgi keelkonda kuuluvad uiguurid, keda on 13 miljonit. Ka nendel on aeg-ajalt oma riik eksisteerinud, viimati Ida-Turkestani (1944-1949) näol. Uiguuride üheks probleemiks omariikluse tekkeks on omavahelise ühtsuse puudumine ehk jõudude killustatus kolme erineva maailmavaate vahel.

Üheks Hiina suuremaks rahvaks lõunas on Guangxi-Tšuangi autonoomses piirkonnas kami-tai keelte hulka kuuluvat tšuangi keelt rääkiv umbes 16 miljonit inimest.

Indias räägitakse rohkem kui sadat keelt. Tunnustatud on 22 keelt. Erinevate rahvaste vahel vastuolu on suudetud üldjuhul vältida, sest on loodud suurte autonoomsete õigustega osariigid. Pindala suuruse järgi teine osariik Indias on Maharasthra 112 miljoni elanikuga, kellest 70 % räägib marathi keelt. Gujarati osariigis räägib 46 miljonid inimest gudžarati keelt. 125 miljonit elanikku räägib bhodžpuri keelt, kes elavad kolmes lähestikuses osariigis. Arvukalt räägitaks nii teluga kui tamili keelt. Jne. Tänu ulatuslikule osariikide autonoomsusele, riik nende tegevusse ei sekku, mis muudab asjaajamise Indias üsna keerukaks, nagu näeme ka meie laevakaitsjate kohuprotsessist, mis on kestavad juba aastaid.

Väljaspool Indiat suurimaks rahvaks ilma oma riigita on Ees-Aasias elavad kurdid. Neid elab nelja riigi territooriumil oluliselt üle 30 miljoni. Nende viimaste sajandite püüdlused omariiklusele on jooksnud liiva omavaheliste lahkhelide tõttu. Suurim võimalus oli neil peale I maailmasõda kui Osmanite riik kokku varises.

Nüüd on suuremaks probleemiks Türgi vastuseis, kus elab 15  miljonit kurdi. Türgi

valitsus sellist rahvust nagu kurdid ei tunnustagi. Neile on kurdid mägitürklased. Ka nüüd, peale Islamiriigi purustamist Iraagis, kus põhiroll oli kurdide pešmerga armeel, tekkisid kurdi juhtkonnas vastuolud ning loovutati Iraagi armeele vastupanuta kättevõidetud alad sh naftarikas Kirkuki piirkond, mis oli aastaid kuulunud kurdidele. Pole täpselt teada mis asjaoludel kurdid taandusid, võimalik et ameeriklaste survel, sest nemad relvastasid nii iraagi kui kurdi võitlejaid, kuid see tähendab neile olulist kaugenemist iseseisvumisest. Ameeriklased võisid lähtuda mitmest põhimõttest, esiteks soov Iraagi riigi territooriumi terviklkkust säilitada ja teiseks NATO liitlase Türgi soovist lähtudes, et nende läheduses ei tekikskes kurdi riiki. Kuid kuna Iraagis ilmselt säilib kurdi autonoomne piirkond, ei saa tulevikus midagi välistada, sest tuli hõõgub endiselt tuha all edasi. Kerge see omariikluse teke ei saa olema kurdide enda erimeelsuse kui ka nii Türgi kui Iraani vastuseisu tõttu.

Aafrika mandrit, mis on Euroopast 3 korda suurem, on kirju nii oma ajaloo kui etnilise koosseisu poolest. On olnud võimsaid riike, koloniseerimist ja vabadusvõitlust. Iseseisvaid riike on Aafrikas kokku 62. Osades iseseisvunud riikides toimuvad endiselt nii võimuvõitlused kui usukonfliktid ja etnilise kokkupõrked.  

Vanimaks Aafrika riigiks loetakse Egiptust, kelle  kohta on andmeid juba aastast 10 000 eKr. Tookord räägiti seal egiptuse keelt. Araablaste vallutuste tulemusena räägib nüüd kogu Egiptuse 82 miljonit kodanikku araabia keelt. Vana egiptuse kopti keelt räägib 8 miljonit. Põhiliselt on see keel kasutusel siiski ainult usutalituste läbiviimisel kopti kirikus.

Rahvaarvult suurem Aafrika riik on 193 miljoni elanikuga Nigeeria, mis on administratiivselt jagatud 36 osariigiks. Riigis on vähemalt 250 etnilist gruppi. Riigi ametlikuks keeleks on hausa keel. Teised suuremad rahvad on fulbed ja ibod. Hausa keele rääkijaid kakeksas riigis kokku on 43 miljonit. Suurim riik pindalalt Aafrikas on Kongo Demokraatlik Vabariik pindalaga 2 346 410 ruutkilomeetrit kus elab 65,8 miljonit elanikku kahesajas erinevas etnilises grupis. Suuremad Kongo RDV rahvad on lubud ja kongod vastavalt 12 ja 8 miljoni elanikuga.

Aafrika Liidu ametlikuks keeleks on bantu keelerühma kuuluv suahiili keel, mida räägib 80 miljonit. Suahiile endid on umbes 10 miljonit. Suahiili keel on riigi ametlik keel nii Tansaanias, Keenias kui Ugandas. Üheks vanaks riigiks Aafrikas on Etioopia, meie esiema Eeva arvatav sünnimaa. Mustanahalistest valgenahaliseks oleme muutunud D vitamiini vähenemise tõttu organismis. Etioopias elab 97 miljonit inimest, nendest 20 miljonit on ambarid, kelle keel on kasutusel ametliku riigikeelena. Riigi suurem rahvus on oromod 31 miljoni elanikuga, mis on üks suuemaid ilma oma riigita rahvaid maailmas.

Ameerika manner koloniseeriti XVI-XVIII sajandil eurooplaste (hispaanlased, inglased, prantslased, portugalased) poolt. Nende keeled on riigikeeltena kasutusel allutatud  riikides. Mingil hetkel leidsid kohalejäänud kolonisaatorid võimaluse jõudu kasutades iseseisvuda ja luua oma riik.

Põhja-Ameerikasse jõudsid asukad Siberist umbes 15 tuhat aastat tagasi. Need on tänapäeva indiaanlaste järeltulijad, kes moodustavad praegusest USA rahvastikust alla 1 % ja on jagunenud 62 hõimu vahel. Suuremad, üle 300 000 elanikuga, hõimud on tšerokiid ja navahod.  Põliste indiaanlaste olukord on parem Lõuna-Ameerika lääneosas, kus inkade järeltulijail ketšuatel on päris suur kogukond nii Peruus, Boliivias kui Ecuadoris Suurim on see Peruus 3,8 miljonit elanikku.  Mehhiko indiaanlastel (tolteegid, asteekid, olmeegid, misteegid, maiad) moodustavad 116 miljonist riigi rahvastikust ligi 30 %, 2/3 rahvast moodostavad mestiitsid (valgete ja indiaanlaste järeltulijad).

2 korda (1980 ja 1995) on püüdnud iseseisvuda Kanada prantsuskeelne provints Quebec. Quebeci piirkond koloniseeriti XVII sajandil prantslaste poolt. Tema pindala on ligi 3 korda suurem Prantsusmaast.  Elanikke nii suure maa kohta on siiski vähe,  8 miljonit. Kohalikud Quebeci elanikud soovisid lihtsalt rohkem eneseväljendamise võimalusi. Selline arusaam tekkis neil peale Prantsusmaa presidendi De Gaulle külaskäikku 1967. a, kes lahkudes ütles „Vive le Quebec libre!”. Kuna tänane Kanada valitsus tunnistab quebeklasi Kanada eri rahvusena on pinge näiliselt maas.  

Üks suuremaid koloniaalikkest vabanenud riike Vaikse ookeani piirkonnas on 256 miljoni elanikuga Indoneesia, kelledest 95 miljonit inimest rääkivad jaava keelt. Sunda keelt räägib riigis 27 miljonit inimest. Erinevaid keeli on Indoneesias vähemalt sada. Indoneesia deviis „Ühtsus mitmekesistab” väljendab riigis kultuurilist ja etnilist mitmekesisust.

Euroopa on küll pisem maailma manner, kuid riikide põhjal nii väita ei saa. Euroopas on 50 riiki. Euroopa suurenes peale NSVL lagunemist 1990ndail 11 iseseisvunud liiduvabariigi  ja 13 tema mõjuvõimualt alt vabanenud Ida-Euroopa riigi võrra. Seda lagunemist nimetab Vene president Putin nüüd geopoliitiliseks katastroofiks.

Nõukogude ajal, kui kohtusin paljude NSVL rahvaste esindajatega, ei soovinud neist keegi kuuluda NSVL koosseisu, sooviti iseseisvuda. Erandiks olid mõned moldaavlased kes soovisid ühineda Rumeeniaga. Ka väikerahvad, nagu tatarlased, avaarid (Dagestani põhirahvus) või kalmõkid, kel oma riiki polnud, soovisid seda.  Venemaa poliitika oli olnud, lõikata erinevate rahvaste juurest ära tükke ja ühendada nad oma riigiga. See oli toimunud ka Gruusia (Georgia) puhul. Eksisteerisid Põhja Osseetia ANSV (aastast 1991 nimega Põhja-Osseetia Alaania Vabariik) Venemaa koossisus ja Lõuna-Osseetia AO (82 tuhat elanikku) Gruusia koosseisus. Kuid Lõuna-Osseetia inimesed eelistasid ühineda oma põhjapoolsete vendadega, mitte Gruusiaga. Kas oli põhjus see, et põhjas elab osseete 9 korda rohkem kui lõunas, või oli mingi muu põhjus mida mulle ei avaldatud. Georgiasse on sajandite jooksul ühendatud paljud vürtsiriigid ja väikerahvad. Võimalik et on kasutatud liialt jõudu, ei oska arvata. Kuid 80ndail külastades Abhaasias Salme küla, tundub see versioon tõesena. Seal öeldi, et neil oli Ahaasias hea elu seniks kuni need grusinad mägedest tulid. Tänaseks on veerand miljoni elanikuga Abhaasia iseseisvunud ja inimesed on eluga rahul. Elujärg on paranenud siiski suuresti tänu Venemaa abile. Kardetakse ainult, et Venemaa võib nad endaga liita, nagu liideti Krimmgi. Osseetide olukord oleks lahendatav kui põhja ja lõuna piirkonnad ühendada ja kuulutada välja uus Alania suverääne riik. See pole muidugi vastuvõetav Venemaale, sest siis sooviksid paljud Venemaa rahvad samuti oma riiki. Võimalik, et kunagi tulevikus võibki nii juhtuda kui tuleb järjekordne majanduskriis.

Suure Prantsuse Revolutsiooniga (1789-1815) saab alguse moodne Euroopa. Hakkavad tekkima suveräänsed rahvusriigid. Rahvusriikide tekke aluseks oli rahvuse kujunemine, millele aitasid kaasa nii majanduslikud, poliitilised kui kultuurilised liikumised. Euroopas pole seniajani vaibunud iseseisvusliikumised. Suuremad probleemid on Belgial flaamidega, Hispaanial katalaani ja baskidega, Suurbritannial šotlastega, Pransusmaal korsiklatega, Saksamaal baierlastega, Taanil fääridega, Itaalia Sitsiiia, Veneto ja Padaaniaga. Enamusel juhtudel on tekkinud see soov majanduslikul pinnal.

Fääri saarte pindala on 1399 ruutkilomeetrit, elanikke 17-l mägistel väikesaarel on 49117. Ametlikud keeled on taani ja fääri. Pool sajandid tagasi käisin korduvalt Fääri saartel. Selle ajaga on kasvanud nii rahvastik ja ka pealinn Torshavn 2  korda. Pealinna on asutatud 2 ülikooli. Saartel on 4 oma panka. On samuti oma raha. Fääri  peamine sissetulek on seotud kalanduse ja lambakasvatusega. Kui tookord noorte soov oli pääseda õppima Kopenhaagenisse, siis nüüd eelistatakse jääda kohapeale. Saaretel on kõrgelt arenenud oma sotsiaalsüsteem. Iseseisvusreferendum on plaanitud aprillis 2018.

Korsika saar ja Baskimaa said oma riikides laialdase autonoomia, ilmselt seal iseseisvuslaste poolt niipea enam midagi ette ei võeta.

Belgia elanike arv on 11,35 miljonit, kellest 60% on flaamid. Flaamide piirkond Flandria toetab majanduslikult valloone, mis ongi tüli põhjuseks. Kuni aastani 1960 oli rikkam piirkond hoopis Valloonia ja toetati flaame. Kes seda enam mäletab, eriti poliitikud!

Šotimaa elanike arv on 5,3 miljonit. Maal on väärikas ajalugu, mis olulisel määral seotud iseolemisega. Juba müütiline kuningas Artur ja tema rüütlid olid sellega seotud. Ei suutnud ei roomlased ega britid šotlasi allutada. 1603. a tõusis Inglismaa troonile Šoti kuningas James VI. Siis sündiski kahe kuningriigi liitriik. 1999. a sai Šotimaa tagasi teatud piirangutega oma parlamendi. 2014. a korraldati iseseisvusreferendum, kus häältega 55,3% otsustati jääda edasi Suurbritannia koosseisu. Peale Suurbritannia otsust lahkuda Euroopa Liidust mida Šotimaa ei soovi, otsustati korraldada uus referendum iseolemiseks kas 2018 sügisel või 2019 kevadel. Kuna Šotimaa Põhjamere merepõhjas on suuted nafta ja gaasi varud, samuti on  tal kõrgelt arenenud tööstus, oleks riigiks olemine majanduslikult garanteeritud.

Paistab, et kõige komplitseeritum on Kataloonia küsimus. Tema koossesisu kuulunud Barcelona vürstiriik eksisteeris pea tuhat aastat kuni Hispaania pärilussõjani 1714.  a. Kuigi abiellumise teel oldi ühinenud nii Aragooni ja hiljem Kastiilia kuningriigiga,  säilisid Barcelonas oma traditsioonid, tavad ja ka raha. Peale 1714. a on püütud korduvalt iseseisvuda, mis vahel on mõneks ajaks isegi õnnestunud. 1. X 2017 toimus referendum iseseisvumiseks, mida pea pool elanikkonnast toetas, kuigi Hispaania politsei püüdis vägivaldset seda takistada. Referendumi tulemusena kuulutas Kataloonia parlament välja uue riigi. Kuna Hispaania riik seda ei tunnista, siis ei saa seda tunnustada ka ükski teine riik, kuna seda tõlgendataks teise riigi siseasjadesse sekkumisena. Vastavat rahvusvahelistele kokkulepetele peavad riikide territooriumid säilitama terviklikkuse kui emariik seda teisiti ei otsusta, teiste sõnadega, ainult allutajal on õigus otsustada rahva suveräänsuse üle. Vastavalt põhimõttele, kel jõud sel õigus, rakendab nüüd Hispaania Kataloonia osas põhiseaduase sätet 155. Mööndusena korraldatakse 21. XII Kataloonia parlamendi valimised. Tundub, et võib sündida uus riik või teeb Hispaania Katalooniale majanduses olulisi järelandmisi ja jäädakse seejärel edasi Hispaania koosseisu. 

Endel Susi. 

Haapsalu 2017.