Neljapäev, 7. detsember 2017

NAINE KUI KANGELANE - Fideelia-Signe Roots (katkend doktoritööst)


Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna päästmine" (2014).

Autori fotod.


Voore linna päästmine

Voore linna päästmiseks Raudallika alt tuleb sooritada kangelase teekond. Kangelase rolli panin iseennast. Allika all asub allilm, kuhu on vangistatud Voore linn. Linna kaitseb valvur, kelle käes on kuldne härjaike. Laskumine mäenõlvalt allikani on kui kangelase teekond ülailmast allilma. Campbelli (*190) järgi on see nagu minek Vaala kõhtu, langemine tundmatusse, kus kangelane teeb läbi ümbersünni. Allikal toimub kangelanna ja valvuri vahel võitlus, mille käigus kangelanna näitab valvurile ID-kaarti, mille peale valvur ikke käest annab ning Voore linn saab vabaks.(*191)
Keha on performance’i-kunstniku töövahend. Alasti või poolalasti olek on kehakunstis levinud võte, mida olen praktiseerinud alates 2005. aastast. Nagu juba John Berger mainis, on naisekeha seksualiseerimine ja mehe kontrolliv pilk nii sügavalt juurdunud, et isegi naised näevad enda ja teiste naiste kehasid läbi mehe pilgu.(*192)
Mulvey lisab sellele psühhoanalüütilise tasandi, kus naine tähistab midagi, mille ümber pilk kogu aeg ringe teeb, kuid mille maha salgab: naise peenise puudumine viitab kastreerimisohule, olles seega ohtlik.(*193) Püüdsin luua palja ülakehaga naisekuvandile uudset tähendust, pannes ta aktiivse kangelase rolli. Paljas rindkere peaks väljendama naise vabadust, julgust ja võrdsust meestega, mitte ei tohiks teda muuta seksuaalobjektiks. Võib vaielda, et kuna seksuaalsus on inimesele loomuomane, miks peaksime inimkeha deseksualiseerima? Eesti ühiskonnas levib hirm, et feministid tahavad kõiki ühesuguseks muuta,
nii et poleks enam mehi ega naisi. Kuid nagu märkis Margus Ott, ei ole tarvis karta, et sooliste erinevuste pehmendamine kõik ühesugusteks teeks.(*194)

Sooline eristamine on kõigis kultuurides meelevaldne ja üldistav, põhinedes dualismil, kus pooled ei ole võrdsed vaid üks, tavaliselt maskuliinne on väärtustatud positiivsemalt kui feminiinne. Selle asemel võiks näha peenemaid erisusi, mis väljenduvad mujal kui bioloogilises soos. Niisiis oli lavastuse impulsiks soov mängida läbi kangelase teekond paljastatud ülakehaga naissoost kangelasega. Kas naine saab mõjuda kangelaslikult, kui ta tegutseb paljastatud rindkerega nagu suur osa meeskangelasi? Erinevalt tüüpilisest üleliia seksuaalsust toonitavast kangelannade kujutamisviisist, lähtusin riietuse valikul efektiivsusest. Ma ei tahtnud rõhutada naiselikkust ja seepärast ei kandnud kleiti, vaid teksaseid, mis ühtlasi ka viitavad tänapäevale. Voore linn kadus ennemuistsel ajal, aga päästma minnakse seda täna, meie kaasajal. Teksaste vööks on helesinine pael, mis minu jaoks sümboliseerib kangelannasid. Nimelt avastasin arhiivimaterjali uurides, et paljudel nõukogude plakatikangelastel on juustes helesinised patsipaelad. Soengu jätsin neutraalseks, pikad lahtised juuksed annavad võimaluse, et kangelasnaine mõjub dünaamiliselt ja romantiliselt, aga kombinatsioonis palja ülakehaga ka erootiliselt, mis viitab (super)kangelannade üleseksualiseerimisele. Härjaikke valmistas vanade fotode järgi kohalik metsamees Ants Käärst. Ta kasutas kergemat puud, et jõuaksin iket tõsta, seetõttu aga ei näinud mõned video vaatajad selles härjaiket, vaid antenni, mis ei pruugi ka vale olla, sest antud kontekstis toimib härjaike sidepidajana all- ja ülailma vahel. On kaks maailma ja nendevaheline kommunikatsioon läbi allikas asuva härjaikke. Puhas vesi on halb elektrijuht, aga kui vees leidub elektrit juhtivaid aineid, soodustab vesi elektrijuhtimist. Hea elektrijuht on kuld ning veel parem on kuldne härjaike, mis asub vees. Videos kujutasin signaale piksenooltena ehk siis ülitugeva elektrilaenguna. Härjaike loob mitmeid tähendusi. Kuna iket võrreldakse orjusega, võiks öelda, et Voore linn on maa all ikkes, ta ägab Soome targa ikke all. Mainitud on allikasse uppunud härgi, kelle sarvedest jooksvat külma vett.(*195)
Haaslava valla infoleht vahendab üht paljudest linna päästmise variantidest: „Kui jaaniööl Raudallika lähedalt sõnajalaõis leida, tulevat välja kuldikkega härg. Siis tuleb sellel sarvist haarata ja neid allapoole suruda. Siis avanevadki Voore linna väravad, linn tõuseb uuesti maa peale. Linnapäästjal aga olevat edaspidi väga õnnelik elu.“ (*196)
Raudallika seos härgadega näitab, et tegu on mütoloogilise paigaga. Härg on eestlaste kosmoloogias tähtis sümbol. Hasso Krull (2007) eritleb läänemeresoome müütilist laulu suurest härjast, keda kirjeldatakse nii võimsana, et ta osutub visuaalselt hoomamatuks ning järeldab, et selle härja kaudu kujutatakse hoopis mingit kosmilist väge. Härg kuulub paljude kultuuride vanimate religioossete sümbolite hulka: ta on esindatud muistses Euroopas, Indias, vanas Mesopotaamias, Egiptuses ja Kreetal, samuti Kreeka dionüüsilises usundis.(*197)
Härjasarvedel on veel omaette tähendus: need sümboliseerivad jumalikkust ja on saanud paljudes kultuurides kuningavõimu atribuutideks.(*198) Etümoloogiasõnastiku andmetel on sõna „kroon“ laenatud eesti keelde alamsaksa keelest, aga veel enamgi, „paljudes keeltes tuntud sõna pärineb algselt kreeka keelest, ← vanakreeka kor←nē ‘kõver või painutatud ese; kroon’.“ (*199)
See kõver ja painutatud ese tähendas ka härjasarvi. Kuna Voore linna valitses kuningatütar, on linn seotud kuninglikkusega. Voore linn võis olla kas uhke linnus, maalinn, linnriik või lausa omaette kuningriik. Teiseks on sarved seotud kuuga. Krull vahendab: „Härja ja härjasarvede kujutised liigitab Gimbutas muutumissümbolite hulka (symbols of ’becoming’) koos poolkuu ja ristiga. Et härja sarved kasvavad kiiresti, on härja ja kasvava kuu vahel morfoloogiline suhe, mis omakorda veel kord kinnitab härja sümboolset funktsiooni väeandjana. Kuu ja sarvede kultus on looduse loovate ja viljastavate jõudude kultus.“ (*200, *201) Krull jõuab järelduseni, et „kosmilisele härjale eelneb kosmiline lehm, kes teatud mõttes on selle härja loonud; härja paisumises avaldub tolle kirjeldamatu ürglehma kosmiline vägi. Seega oleks meil siin tegemist ühe alternatiivse kosmogooniaga, kus toimivad üheaegselt mees- ja naissooline loov printsiip.“ (*202)
Suure härja müüt pärineb Krulli meelest kiviajast, mil naise ja ema kultus oli tähtsal kohal. Niisiis jõudsin naisprintsiibi kui maailmalooja metafoorini. Härjaga on seotud veel Europe röövimise motiiv, kus härjaks moondunud Zeus röövib tütarlapse Europe. Siin on kangelase rollis Zeus ja naist näeme abitu ohvrina. Voore kuningatütar on maa all ka justkui abitu ja päästjat ootav naine, keda teine naine vabastama läheb. Ei ole teada, kas kuningatütar on allilmas oma väe kaotanud või jätkab ta seal oma linna valitsemist nagu poleks midagi juhtunud. Pigem oletan, et tema positsioon on maa all sama nagu maa peal. Vaevalt, et Voore kuningatütrel on midagi ühist Hekatega, Vanakreeka mütoloogias kuu-, allmaailma- ja sünnitusjumalannaga. Minu videos härgi ei ole, kuid on androgüüne allikavalvur (ill 37), kelles sisaldub nii nais-kui meesalge ja ta on ühtlasi ka loomalik. Ta ei suhtle kõne vahendusel, vaid häälitseb looma kombel, viibides keeleeelses ruumis, mida Julia Kristeva on nimetanud chora’ks.(*203)
Allikale laskudes toimub võitlus kangelase ja valvuri vahel, aga füüsiline jõud enam ei loegi, sest valvur annab ikke ära ID-kaardi näitamise peale. ID-kaart väljendab minu seisukohta, et tänapäeval pole ei meeste ega naiste juures füüsilisel jõul või muudel võimetel tähtsust. Võimuaparaat kontrollib ühiskonnaliikmeid, hoolimata iga indiviidi erivõimetest. Riiklik retoorika annab signaali, et kodanikelt oodatakse kodanikujulgust, uudseid loomingulisi ideid (vt ajujaht, idufrma, inkubatsioon jne), kuid mitte sellist mässumeelsust, mis kehtiva korraga vastuollu läheks. Sellest kirjutan pikemalt peatükis III. Video jaoks oli vaja tekitada linn, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Ma ei tahtnud näidata äratuntavat linna, sest Voore on täiesti eraldiseisev linn, mida vaid üks mees maailmas väidetavalt on näinud. Seepärast tegin video- ja fotokollaaži, kus linn ilmub musta müürina mu ette. Müüri sees süttivad lugematud aknad: linnaelanikud ärkavad ja näevad, et on vabad. Taevasse panin tiirlema Suure Vankri (ill 36). Eesti kosmoloogias on Suur Vanker seotud härja sümboliga. Nimelt veavad vankrit härg ja hunt, keda kisub metsa poole (vt kolmest vankri ees olevast tähest keskmist). Seepärast ongi vanker väheke viltu. Näitusel oli video black box’i seinal, kus ta mõjus jõuliselt, kuna ruum oli kottpime. Nagu Reet Varblane märgib, järgitakse selle video esteetilises koodis rahvustunde ärkamise aja, rahvaluule avastamise aja, 19. sajandi lõpu esteetikat. (*204)
Niisugusena seostub töö Kalevipojaga, kes justkui „kogemata“ meie rahvuskangelaseks tehti. Annan endale aru, et minu kunstnikutegevuse tulemus ei saagi olla naisekeha deseksualiseerimine ühiskonnas. Sellised suured muudatused toimuvad aeglasemalt ja mitte paari teose vaatamisega, vaid pideva ja pikaajalise kehade ning ajude mõjutamise tagajärjel nagu Pierre Bourdieu selgitab habituste näite varal. (*205)
Habitused aga toimivad ühiskonnas mitmesuunaliselt. Kui sugu on konstruktsioon, saab seda ümber konstrueerida.


Stoppkaader Fideelia-Signe Rootsi videost "Voore linna vabastamine" (2014).


Voore linna lugu.

 Video „Voore linna lugu“ on kestvus-performance’i dokumentatsioon, mis koosneb lühikestest „päästeoperatsioonidest“. Püüan igal pööripäeval päästa Voore linna Raudallika alt. Legendi järgi manas Soome Tark linna maa alla, kuna selle valitseja, kuningatütar Voore lükkas ta poja kosjad tagasi. Linna päästmiseks või sinna sattumiseks on palju võimalusi, aga kuna pööripäevad on olnud eestlastele maagilise tähendusega, käin seal pööripäevadel, lootes näha allikas kuldset härjaiket. Kui ikke kätte saan, saab linn vabaks.
Kestvus-performance on performance’i alaliik, kus sõna „kestvus“ tähistab protsessi vältamise ajalist pikkust: ekstreemselt pikk või lühike. (*206) Välismaal on tuntumad kestvus-performance’i kunstnikud Marina Abramovitš, Tehching Hsieh jpt, eestis on seda kunstiliiki viljelenud rühmitus Non Grata jpt. Olen rakendunud kestvus-performance’it oma eelnevas loomingus: „Äng – 161 km palja rindkerega“ (2011) (*207), kus kõndisin Tartust Karepale suurema osa teekonnast jalgsi ja palja ülekehaga. Jalgsi kulgesin ka Tartust Rupsile (40 km), osaledes üritusel Käkimäe Kägu (2009).(*208) Kestvus-performance’it võib vaadata kui hullumeelsuse ja/või kangelaslikkuse väljendusvormi. Juri Lotman liigitab käitumisviise järgmiselt: „Loll, tark ja hull (meeletu). Lolli ja hullu binaarset vastandust võib vaadelda kui kahe vastanduse ühendust: loll (kui rumal) vastandub targale ja tark (kui mõistlik) vastandub hullule.“ (*209)
Loll teeb tavalisi asju ebatavalises olukorras – nutab pulmas, tantsib matustel. Kuna ta midagi uut välja mõelda ei oska, on tema teod rumalad, kuid ettearvatavad. Targa käitumist määratletakse kui normaalset, see on samuti ette teada ning vastavuses seaduste ja tavadega. Kolmas variant on meeletu käitumine, hullu käitumine, mille viljelejal on vabadus norme rikkuda, ta võib sooritada tegusid, mis „normaalsele“ inimesele on keelatud. (*210)
Lotman leiab, et meeletu käitumine nõuab üleinimlikku mõtestatust ja -tegusid. Paljudes kultuurides seostatakse säärast pöörasust armastaja või kunstniku ideaalkäitumisega. (*211) Lotman märgib, et keskaegses teadvuses on ideaalne väärtusaste (kangelaslikkuses, armastuses jne) saavutatav vaid meeletusseisundis. Reeglid polnud omased mitte massikäitumisele, vaid ainult erakordsetele kangelastele erakordses olukorras. Norm oli ideaal, mille poole pidi püüdlema, aga mis tihti jäigi saavutamatuks. Don Quijote ebaõnnestumiste allikas peitub selles, et ta võttis ideaalset normi argielunormi pähe.(*212)
Palja ülakehaga naine avalikus ruumis on kahtlemata käsitletav hulluna. Küll aga ei mõju esmapilgul erakordsena riietatud naine, kes igal pööripäeval allikal käib. Naised on ikka palverännakuid teinud ja nii võiks sedagi tõlgendada, kui eesmärk ei oleks vabastada Voore linn. Arvan, et selle teose väärtus kasvab ajaga. Aastas on neli pööripäeva. Pole kerge end igapäevatoimetuste küüsist kindlal hetkel lahti rebida ja kangelase kombel ikka ja jälle nõlvalt alla, allika juurde minna. Kui aktsiooni pidevalt korrata, muutub ka selle kvaliteet. Võib-olla tekib kunagi müüt naisest, kes käis aastakümneid igal pööripäeval Vooremäel Raudallikal. Ilmselt seguneb see müüdiga palja rindkerega naisest, Fideeliast, kes läinud jalgsi Tartust Karepale ja maganud öösiti tee ääres heintes.(*213)
Fideelia võib olla hull, aga kas ta võiks olla kangelaslik? Paljud kangelannad on olnud tihedalt seotud oma isaga (vt pt 3.4.1). Lacani psühhoanalüüsis on kesksel kohal peeglifaas (*214), kus laps tunneb end esmakordselt peeglis ära ja taipab, et tema ettekujutusel endast ja peegelpildi vahel valitseb sügav lõhe. Umbes samal ajal astub laps keelde ja võtab omaks Isa ehk võimu reeglid. Paljudes riikides on lapsele juba sündides antud isa perekonnanimi, mis näitab ühiskonna väärtushinnanguid ja peeglifaasi ajal hakkab arenema ka sooline identiteet. Kangelase puhul kerkib sageli üles küsimus, mis on tema nimi. Kas see on kuidagi eriline ja teistsugune või vastupidi, nii tavaline, et keegi ei oskaks kahtlustada levinud nime taga peituvat kangelaslikkust? Vahel võtab kangelane missioonile minnes täiesti uue nime, mis sobib paremini tema uue rolliga. Tüüpiline on nimevahetus superkangelaste juures. Arvestades, et isa nimetas mu Fidel Castro järgi Fideeliaks võib öelda, et ta allutas mind fallilisele võimule, millele oleksin võinud suureks saades vastu hakata kui romantiline hüsteeriku diskursuse esindaja, kellena feministe vahest näha tahetakse. Selle asemel ma justkui kasvasin Fideeliaks. Tegin järjest läbi erinevate loomade identiteete, peatudes pikemalt hundi juures. Sel ajal panin endale ise nimesid: olin Hundu Urr ja Aili Urr. 1. klassis otsustasin, et nime Fideelia hakkan kasutama kui saan daamiks. Daam kehastas minu jaoks positiivset kangelast, üliinimest, midagi uue naise taolist. Hiljem otsustasin, et hakkan Fideeliaks peale ülikooli maalieriala lõpetamist. Neljandal kursusel hakkasingi kasutama oma maalide signatuurina nime Fideelia. Võtsin omaks nime, mis on kahekordne falliline sümbol, esiteks lihase isa pandud ja teiseks Suure Isa Fidel Castro kaudu. Kangelanna ilmneb siin nagu kangelase varjus. Nõukogude Liidu esimene ja kuulsaim naistraktorist Paša Angelina, kellest tuleb juttu peatükis 3.3, pani ühele oma tütrele Stalini järgi nimeks Stalinka (*215). Lydia Emilie Florentine Jannsen võttis varjunimeks Koidula. Näiteid on palju. Nimi on identiteedi osa. Inimene saab oma nime tahtevastaselt ja igaühel ei õnnestu seda elu jooksul kodustada. Kangelaste juured on müütides, kus kehtib teine ajaarvamine. Feministlikus diskursuses asetab Julia Kristeva oma tuntud essees „Naiste aeg“ naised meestest eraldi aega. (*216)
Naiste aeg on pigem nagu ruum, meeste aeg aga lineaarne teelemineku, teel oleku ja kohalejõudmise aeg, projektiaeg. Naine esindab ruumi ehk koda, kust sünnitakse, mees aega, kus tegutsetakse. Viimane ajatüüp on omane kangelastele nii nagu Campbell monomüüdiga näitab. Millised on võimalused sooritada kangelase teekonda, kui piiranguteks on ühelt poolt kangelaste aeg, teisalt naiste aeg? Naastes igal pööripäeval allikale, elan monumentaalses ringlevas ja tsüklilises ajas, mis on Kristeva järgi naistele omasem. Kristeva nimetab seda ka iidseks ja müütiliseks ning selgitab, et selle aja- ning mäluvormiga hakkasid tegelema II laine feministid, kes otsisid naistele ainuomast väljendusviisi.(*217) Kuid minu kui kangelase teekond on lineaarne ja eesmärgipäraselt sõnastatud, kuuludes seega n-ö meeste maailma. Psühhoanalüütiliselt väljendudes on mu tegevus kastreeritud ehk keelele allutatud. Kaasatud on nii visuaalne keel kui kirjakeel, milles oma kunstipraktikat kirjeldan. Visuaal aga sõltub muuhulgas tehnikast. Milline on videotehnika 40 aasta pärast? Kujutades naist kangelasena, võib tekkida küsimus, kas peaks hoiduma lineaarsest, kohitsetud ajast. Kuidas sellisel juhul kangelase rännakut dokumenteerida? Kas peaks muutma teadvusseisundit, mis lülitaks välja keele ja teised kontrollimehhanismid? Kuid kas ei muudaks see naise kangelase asemel abituks ohvriks? Kui teadvusseisundi muutmise tagajärjel enesekontroll ja keel kaovad, ähvardab inimest oht. Paljud küsimused jäävad esialgu vastuseta. Tulles tagasi oma kestvus-performance’i juurde, siis nagu kirjutab Reet Varblane, on võrreldes lavastusliku videoteosega „Voore linna loo“ video ehitatud üles ratsionaalsele käitumisele. Sealse kunstniku kehastatud autoportreelise kangelanna ettevõtmine ebaõnnestub, tema tugevus on lausa meeleheitlik järjekindlus, nõrkus, aga enesepeegeldus, -analüüs, ebaõnnestumises enda süüdistamine.“.(*218) Ma ei arva, et enesesüüdistamine on tingimata nõrkusena tõlgendatav, sest mõnikord on vastupidi: oma vigade tunnistamine on vapruse ja vaimse küpsuse märk, mis kuulub kangelase loomuomaduste sekka. Nõrkuseks saab see siis, kui süüdistusteni ei vii mitte ratsionaalne analüüs, vaid põhjendamatult madal enesehinnang. Mari Kartau kirjeldab: „Mitmeid kordi näeme, kuidas kangelanna asutab end Voore poole, kuid alati tabavad teda takistused. Kord vaatab ta allika juures kogemata tagasi, kord unustab kassi riidekappi kinni. Aga aktsioon jätkub, järgmisel pööripäeval võtab ta teekonna taas jalge alla.“ (*219)
Niisiis kuulub eneseanalüüs teekondade juurde, on osa neist. Seda saaks võtta ka isiksuse kujunemise teekonnana, sest elu veeretab iga kord takistusi ja kiusatusi kangelase teekonnale ette. Kvalitatiivne uurimus ja iseäranis loominguline tegevus kujutab endast käänulist teed, mille kurvide taha uurija ei näe. Nii ei saanudki ma ette näha, et Voore linna päästmisega paralleelselt tekib mu ellu loomakaitse valdkond, mis realiseerub kasside päästmises. Mainin seda alles 2017. aasta kevadise pööripäeva päästeoperatsiooni videos. (*220)
Doktoriõppe II kursusel võtsin kassi, kes oli maantekraavi „unustatud“. Üks Voore linna päästeaktsioonidest luhtus, kuna unustasin sama kassi kappi kinni. Kolmandal kursusel sooritasin keerulise päästeoperatsiooni, kus spetsiaalse püügipuuriga sain tänavalt kätte teise kassi, kes jäi samuti minu juurde. Neljandal kursusel võitlesin õe ravimatult haige kassi elu eest, otsides erinevatest kliinikutest abi ja paludes pööripäeval Raudallikalt kassile tervist, kuid seekord jäin kaotajaks: kass tuli minu sünnipäevaööl eutaneerida. Olles uurinud August Annisti ballaade nagu „Karske Pireta, maheda Mareta ja lauluema Mari lood“ (1970), kirjutasin kadunud kassile eepose „Päike“. (*221)
Loomakaitsega tegelemine on mind isiksusena kasvatanud ja arendanud tõenäoliselt rohkem kui luhtunud päästeoperatsioonid Vooremäele. Kas naised loomaõiguslaste ridades võiksid paista kangelastena? Kaitsevad nad ju nõrgemaid ja võitlevad kõrgema eesmärgi nimel, et maailma paremaks muuta. Mitteinimeste (nonhumans) teema on ajalookirjutuses ja sotsioloogias olulisemale kohale tõusnud kui iial varem.  (*222). Sellega seondub ka ökofeminism, mis lisaks soolisele rõhumisele võtab arvesse liikidevahelist ahistamist (inglise keeles speciesism), kus üht liiki peetakse teisest meelevaldsete tunnuste alusel alamaks, õigustades sellega tema ekspluateerimist. (*223)
Ökofeminismi põhipostulaat on, et sama ideoloogia, millega põhjendatakse rassilist, soolist, vanuselist jms diskrimineerimist on ka looduse hävitamise taga. Ollakse seisukohal, et kuni ühiskond loodust ekspluateerib, ei ole naiste vabastamine võimalik. (*224)
Ökofeminist ja flosoof Lisa Kemmerer rõhutab oma arvukates uurimistöödes, et dualistlik maailmapilt ning naiste ja naiselikkuse loodusena nägemine on aidanud kaasa naiste allutamisele, sest loodustki on käsitletud kui vahendit inimeste jaoks, mitte kui asja iseeneses. Samal alusel põhineb ka emasloomade nagu lehmad ja kanad ekspluateerimine, pidades neid hulgakesi ebaloomulikes tingimustes, et inimesed saaksid tarbida nende kehaeritisi: piima ja munarakke. (*225) Loomakaitset nähakse pehme ja mitteglamuurse valdkonnana, kus tegutsevad rohkem naised. Väidetavalt olevat loomaõiguslaste organisatsioonides 80% naisi ja liikumise siseselt esineb naiste seksuaalset ahistamist sama liikumise meessoost liikmete poolt.(*226)
Loomade varjupaikade ja MTÜ-de loomine, vabatahtlik tasustamata töö, annetuste kogumine ja nõrgemate eest seismine kipub olema pigem „naiste asi“. Uurimused (*227) on näidanud, et kuigi loomakaitse aktivistide hulgas on naised ülekaalus, naudivad liidrirolli mehed. Naistele jäetakse ebamugavad tegevused nagu annetuste küsimine ja organisatoorsed tööd. Liikumine kasutab ära naiselikkuse arhetüüpe nagu emalikkus ja hoolitsemine, aga teisalt seksualiseerib ja objektistab naisi, kasutades naiste kehasid liikumise eesmärkide saavutamiseks. Üks näiteid on PETA karusnahavastane kampaania, kus alasti naised andsid edasi sõnumit, et pigem olen alasti kui kannan karusnahka. (*228) Tuleb taas järeldada, et naisekeha objektistamine ja seksualiseerimine on nii sügavalt juurdunud, et ei leidu valdkonda, kus seda ei tehtaks. Niisiis ei ole naistel enamasti lootust loomaõiguslasena väärikasse kangelaserolli sattuda, mis mõistagi ei tähenda nagu ma isiklikult neid kangelasteks ei peaks. Hoolimata sellest, et nad ei pruugi mõjuda nagu klassikalised kreeka skulptuurid, on loomakaitsjad julged, tahtejõulised ja neil on missioon maailma paremaks muuta. Paljud neist tegutsevadki kulisside taga, et vältida soovitamatut tähelepanu oma isikule. Pean endalt küsima, kas tahan, et looduse asemel tekiks Vooremäele uuesti linn. Ühelt poolt on see justkui naiselikkuse lahtihaakimine emakese maa ja looduse kultusest, teisalt kaasaminek maskuliinse diskursusega, mis on viinud planeedi katastroof äärele. Aastas on vaid neli pööripäeva, performance on kestnud seni 3,5 aastat, kuid mitte kordagi pole mul õnnestunud rahulikult mõtiskledes Vooremäel ära käia. Ikka on meeled ärevil ja olen pidevalt kuhugi mujale teel, jõudmata kohale, sest eesmärk puudub. Kuidas on võimalik, et kunstnikul pole kunsti jaoks aega või kangelane liiga hõivatud, et kangelastegu sooritada, on küsimus, millega peaksin tulevikus tegelema. Kristeva pidas naiste ajast kirjutades silmas naise ja mehe koondkuju üldisemas mõttes, mitte reaalseid tänapäeva inimesi, sest linlik ühiskonnamudel ei võimalda naistel täna enam elada tsüklilises looduslikus ajas. Ka naised peavad käima tööl, teenima elatist ja enamasti pakub see eneseteostusvõimalust, mis ei pruugi olla ebaolulisem laste sünnitamisest ja kasvatamisest. Töötavast naisest, töökangelanna mudelist tulebki juttu järgmises peatükis.

Viited:
190 Joseph Campbell, The Hero With a Thousand Faces, lk 83.
191 Idee ja stsenaarium Fideelia, videooperaator Kullar Viimne, helitaust Gerhard Lock, näitlejad Fideelia, Kalev Mahtra. Video pikkus 00:02:40, valmimisaasta 2014.
192 John Berger, Ways of Seeing. Penguin Books, 1972, lk 47.
193 Mulvey, Laura. Visuaalne nauding ja narratiive kino. – Ariadne Lõng 2003, nr ½, lk 196-197)
194 Margus Ott, Eelretsensioon Fideelia-Signe Rootsi näitusele „Kangelanna teekond“ Tallinnas EKA Galeriis, 2014.
195 Tartumaa muistendeid 2011, lk 24.
196 Teataja 1995, nr 6, lk 6.
197 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand. – Language and Literature (Keel ja Kirjandus), issue: 03/2007, lk 233.
198 Samas.
199 Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY) 2012: kroon http://www.eki.ee/dict/ety/ (vaadatud 07.02.2017) 200 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 234.
201 Marija Gimbutas (1921–1994), Leedu päritolu ameerika arheoloog on mõjutanud paljusid uurijaid. Vastavalt arheoloogilistele leidudele valitses Gimbutase arvates neoliitikumiaegses Euroopas matriarhaat. Mitmed teadlased seavad aga selle väite kahtluse alla.
202 Hasso Krull, Suur härg ja kiviaja pärand, lk 237.
203 The Subject in Process, The Tel Quel Reader, toim French ja Lack. London: Routledge 1998, lk 133–178.
204 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
205 Pierre Bourdieu, Meeste domineerimine. Tallinn: Varrak, 2005, lk 14.
206 The Conversation. Explainer: extreme duration in the performing arts http:// theconversation.com/explainer-extreme-duration-in-the-performing-arts-28808 (vaadatud 09.01.2017).
207 Fideelia-Signe Rootsi kodulehekülg, Äng – 161 km palja rindkerega. http://fdeelia.future. ee/kunst/performance/ang.html (vaadatud 07.02.2017).
208 Tanel Randeri blogi: Psühhogeograafline ekspeditsioon „Käkimäe kägu“ http://juhanliiv. blogspot.com.ee/2009/12/fdeelia-signe-roots-video-minu-retk.html (vaadatud 07.02.2017).
209 Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, 2005, lk 52.
210 Samas.
211 Samas, lk 56.
212 Samas, lk 63–64.
213 Pealtkuuldud vestlus kahe mehe vahel Tartus Werneris 2015.
214 The Mirror Stage. – New Left Review 51 (September/October 1968): 63–77.
215 Paša Angelina, Kolhoosipõldude inimesed. – Looming 1949, nr 7. Tallinn: Ajalehtede Kirjastus, 1949, lk 864
216 Julia Kristeva, Naiste aeg. – Ariadne Lõng 2003, nr IV ½, lk 169–180.
217 Samas, lk 172.
218 Reet Varblane, Päästeaktsioon ehk kangelanna teekond nr 1. – Sirp 16.01.2015.
219 Mari Kartau, Arvustus: universaalne õiguslane Fideelia ründab jälle. ERR Kultuur. 30.12.2014 http://kultuur.err.ee/v/kunst/205bc4a8-abb8-45b1-b928-cd699f474cd7 (vaadatud 07.02.2017)
220 Fideelia-Signe Roots. Voore linna lugu. Päästeoperatsioon nr 12 /Rescue Mission 12 https://youtu.be/1almpR9ZGc4 (vaadatud 18.04.2017).
221 Fideelia-Signe Rootsi blogi. Eepos „Päike”. http://fdeelia.blogspot.com.ee/2017/03/ eepos-paike.html (vaadatud 18.04.2017).
222 Vt Ewa Domanska, Beyond Anthropocentrism in Historical Studies. – Historein 2010, Vol. 10, lk 118–130; Michael Goldman, Rachel A. Schurman, Closing the „Great Divide“: New Social Theory on Society and Nature. – Annual Review of Sociology. 2000. 26:563–584. Downloaded from arjournals.annualreviews.org (vaadatud 18.04 2017).
223 Täpsemalt vt nt Fideelia-Signe Roots. Kes on ökofeminist? Bioneer, arvamused. 01.12.2015. http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-20063/Kes-on- %C3%B6kofeminist (vaadatud 18.04.2017). 224 Greta Gaard, Living Interconnections with Animals and Nature. – Ecofeminism. Women, Animals, Nature. Temple University Press, 1993, lk 1
225 Vt nt Lisa Kemmerer, Ecofeminism, Women, Environment, Animals. DEP: Deportate, Esuli, Profughe. Ca’ Fosgari University of Venezia, Italy. 23, 2013 http://www. lisakemmerer.com/Articles.html, lk 67–73 (vaadatud 19.04.2017).
226 Corey Lee Wrenn, Dealing with Sexual Abuse in Our Community. Vegan Feminists Network. 15.04.2015. http://veganfeministnetwork.com/sexual-abuse-in-ourcommunity/ (vaadatud 18.04.2017).
227 Corey Lee Wrenn, The Role of Profesionalization Regarding Female Exploitation in the Nonhuman Animals Rights Movement. – Journal of Gender Studies, DOI:10.1080/095892 36.2013.806248, http://dx.doi.org/10.1080/09589236.2013.806248
228 Samas, lk 9.


Doktoritöö kokkuvõte

Loomepõhine uurimus „Naine kui kangelane“ tegeleb soorollide ja nõukogudeaegsete naistraktoristide kuvandi ümbermõtestamisega. Küsitakse, kuidas saaksime ühiskonnas, mis näeb naisi pigem ohvri rollis, tõlgendada naist kangelasena, vältides tema objektistamist ja üleseksualiseerimist. Autor rakendab nii kunstipraktikaid kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Väitekiri hõlmab muuhulgas traktoristi, kombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani ning kulturisti ja amatsooni Maria Watteli juhtumiuuringuid, mille abil vaadeldakse naise kui kangelase eneserefleksiooni ja avastatakse senitundmatuid tahke antud valdkonnas. Autor käsitleb oma kolme temaatilist isikunäitust, avab teoste tagamaid ja vaatleb ajalooliste materjalide kasutusviise kunstipraktikas. Mütoloogilisel tasandil on fookuses amatsoonid ja hiiud, argitasandil naistraktoristidest töökangelased. Kuigi naiseroll on ajas muutuv ja nõukogude perioodil sai valdavaks naisekuvandiks töökangelane, ei ole naised seni vabanenud soolisest tööjaotusest privaatsfääris. Uurimuses tuli esile naiste vajadus maskuliinseks peetaval alal tegutsedes oma naiselikkust kõigest hoolimata säilitada ja oma tegevust põhjendada. Samas ilmnes naiste jõuline püüdlus olla nn mehelikul erialal meestest parem ja missioon innustada teisi naisi iseseisvusele ning julgusele tegeleda meelepärase alaga ka siis, kui seda peetakse maskuliinseks. Ühiskond taastoodab mõttemustrit, et naised ei ole meestega samaväärsed, kuid mida rohkem naistele sõna anda ja neid kuulata, seda kiiremini hakkab lumepall veerema, kuni muutub laviiniks nimega „naiste ajalugu” ja naisi nähakse kui inspireerivaid kangelasi.


Autorist

Fideelia-Signe Roots on kunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala (1999) ja Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri (2007). Aastatel 2013–
2017 teostas Fideelia Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris loomingulist uurimistööd
„Naine kui kangelane“. Õpingute ajal (2014–2015) osales Fideelia kursusel „Queer Abilities and Rudimentary Bodies“ Amsterdami ülikoolis (Amsterdam School for Cultural Analysis).
Fideelia on esinenud nii kodu- kui välismaistel näitustel alates 1997. aastast, töötanud muuhulgas /performance/’i ja videožanris ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. 2017. aastal noorteadlaste kolme minuti loengute konkursil
„Teadus kolme minutiga“, mida korraldas Teaduste Akadeemia, valiti võitjaks teiste seas Fideelia-Signe Roots teemaga „Naistraktorist – poeetiline kangelane“. Fideelia kunstipraktika on seotud aktivismi, sekkumise ja ootamatute küsimuste tõstatamisega ühiskonnas. Ta osutab unustatud teemadele ja murrab stereotüüpe.
Fideelia on olnud tegev Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna ning Tallinna Vangla kunstiõpetajana.
Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige.


Doktoritöö on nähtav siin:
https://eka.entu.ee/shared/428856/2tguiIhsY1XhJ4YV2tCTI2MgbOkMkBrdAwMGXOTFDqHfoAVJxaNmxhT2bfoUlosA

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar