Tee Süvahavvale. Foto: Neeme Sihv
5. Suudlus komeedipoisiga
Helga Aadamsoo ja Ilmar
Ploomipuu olid nüüd mõned päevad kenasti seaduslikus abielus ja Värravi
alevis hakkas pärast sellesuvist suursündmust taastuma endine rahulik elu.
Pulmapidu oli olnud kõigi arvates vägev ja vääriline, iga viimane kui külaline
oli saanud söödetud ja joodetud, kartulisalatit, grillvorste, õlut, viina ja
lõõtspillimängu oli jaganud varaste hommikutundideni. Oli olnud lõbus ja
parasjagu pöörane pidu, millest veel kaua kõneldakse.
Helga ja Ilmari jaoks oli
algamas argipäev, aga uut moodi argipäev. Nende esimesest suudlusest oli möödas
nelikümmend seitse aastat, nagu Helga oli välja arvestanud, esimesest ühisest
ööst napilt aasta. Selle viimase aasta olid nad elanud koos, nad oleks justkui
pidanud selle ajaga olema harjunud... aga mõlemad teadsid, et nüüd algab kõik
uuesti otsast peale. Ametlikult, paberite järgi abielus mehe ja naise elu, uut
moodi argipäev.
Üks nende abielu esimene
tähtis otsus oli see, et mida ja kuidas teha Ludwigi kingitud ümbrikuga. See
oli parasjagu suur summa ja täiendus nende perekonnaeelarvele. Helga palk
raamatukogu juhatajana ei olnud kuigi suur, Ilmari pension oli veel väiksem.
Õnneks oli Ilmari anne elektriasjade parandamisega talle alevi peal teatava
klientuuri tekitanud. Ikka läks kellelgi vahest triikraud katki või kohvimasin
või drellpuur. Ja siis see toodigi Ilmarile, kes natuke nokitses ja selle
enamasti ära parandas.
Nad olid Ludwigi ümbriku sisu
mitmeid kordi üle lugenud ja veendunud, et ümbrikus oli täpselt viis tuhat
eurot, kõik parajates viiekümnestes rahatähtedes. Helga järeldas sellest, et
Ludwig oli Eesti eluga juba hästi kohanenud. Viiekümnene ei tõmba väga palju tähelepanu, sajasega on asjad
kahtlased ja kahesajase eest võib ilmselt kinni minna. Ilmar oli soovitanud
igaks juhuks rahatähtede numbrid üles kirjutada ja seda nad tegidki. Miks, seda
nad täpselt ei teadnud, aga see tundus kuidagi õige ja vajalik. Järgmine otsus
oli see, et kus seda raha hoida, seni kuni nad on sellele kõige õigema otstarbe
leidnud. Pank langes muidugi kohe ära, see lõhnas vangimaja järele. Või nagu
Helga ütles: „Kui pensionär sellise rahaga panka läheb, siis välja tuleb ta
käed raudus.“ Või kui isegi kohe raudu ei panna, siis lendab Maksuamet peale.
Mis vist ei ole parem variant, sest siis võetakse su raha lihtsalt käest ära.
Raha kulutamise koha pealt oli laual kolm ettepanekut: kasutatud „Ford Sierra“,
elutoa remont pluss uus televiisor ning pensionisammas. See viimane tähendas
siis loomulikult raha kulutamist väikesteks hädatarvilikeks ostudeks niikaua
kuni see otsa saab. Kõigil kolmel variandil olid omad head ja vead, ent kõige
suurem probleem oli see, et nad ei suutnud otsustada. Lõpuks leidsid nad, et
küll aeg annab arutust. Helga vana „Žiguli“, mille ta kunagi spordilotoga oli
võitnud, töötas veel küll ja eriti pärast seda, kui Ilmar sellel bensiinipumba
oli ära vahetanud. „Sierra“ kohta arvas Helga, äkki peaks ikka „Audi“ ostma,
maal sõidavad kõik „Audiga“. Vana telekas näitas samuti pilti, mis küll
mõnikord virvendas. Ja igapäevaste ostudega oli nii nagu see alati on, nimelt,
et kuidagi on need alati tehtud saadud.
Seega oli nii, et
rahale tuli leida sobiv peidupaik. Majas see ei tohtinud olla, selge see, mis
siis kui tulevad vargad või Maksuamet, mis sisuliselt on sama asi. Korraks oli
Helga isegi mõelnud oma nooruspõlve peidupaigale Reopalu tuulikus, aga sellest
siiski loobunud.
„Mis on kõige
kindlam koht, kuhu varas ja Maksuamet otsima ei lähe?“ oli Ilmar küsinud. Ja
Helga oli äkki kiljatanud: „Issand, kirikus loomulikult!“ Ja nii jäigi. Helga
lubas, et võtab Feliksil sabast kinni ja räägib ta nõusse, et ta peidab raha
kiriku käärkambrisse, seal on seinas just paar parajat lahtist kivi ja sinna
kohe kindlasti keegi tuhlama ei lähe.
Aga seni kuni aeg
arutust annab otsustas Ilmar majas kõik lambipirnid säästupirnide vastu
vahetada, et nende ökoloogiline jalajälg oleks väiksem, nad tegid selleks
kahesaja eurose investeeringu. Umbes neli päeva pärast pulmi, just siis kui
Ilmar elutoas läbipõlenud säästupirni järgmise vastu vahetas, tuiskas Helga
äkki tuppa ja lehvitas pahaselt ühe raamatuga.
„Näedsa,“ hüüdis ta.
„Imelik asi, ma leidsin kemmergust raamatu. Ei tea, kuidas see sinna sattus?“
„Ah see või,“ kohmas
Ilmar tabureti otsast. „No mina vist jätsin. Ma hommikul istusin ja seal noh,
lugesin ja...“
„Väljakäigus!“
kiljatas Helga etteheitvalt.
„Noh, mul on selline
komme, et võtad miskit lugemist kaasa. Et nagu ühendad meeldiva kasulikuga.“ Ta
ronis taburetilt maha kontrollima, kas pirn põleb.
„Siin majas ei ole
sellist kommet!“ hüüatas Helga. „Issand! Raamatu koht ei ole väljakäigus! Niiskus
ja bakterid, jumal!“
Ilmar klõpsas
lülitit ja veendus, et pirn põles küll kuidagimoodi, aga ainult umbes kümme
sekundit. Ilmar vandus omaette ja hakkas uut pirni otsima. „Mis sa siis nüüd
pahandad kohe,“ ümises ta.
„Raamatu koht on
riiulis!“ raius Helga ja marssis riiuli juurde ning lükkas raamatu
demonstratiivselt tühjale kohale. „Ja lugemise koht on meie majas siin,“ teatas
ta järgmiseks, võttis raamatu riiulist välja, läks tugitooli juurde ja istus
sinna. Ilmar vaatas teda natuke ehmunult.
„Kui enam ei loe,
siis paned riiulisse tagasi. Igal asjal on oma koht ja raamatud tuleb õigel
ajal tagasi tuua ja oma kohale riiulisse panna. Ei ole nii, et vedeldad
raamatuid mööda väljakäikusid kuidas juhtub...“ Ja äkki Helga vakatas, jõllitas
pärani silmi Ilmarit ja hakkas siis nuuksuma. Ilmar ootas veidi, tuli tema
juurde ja silitas ta pead.
„Oh issand, issand!,“
nuuksus Helga. „Oi Ilmarike, anna andeks! Mida ma suust välja ajan, taivane
arm!“
Ilmar võttis Helga
käest raamatu ja viis selle riiulisse tagasi. Enne kui ta selle omale kohale
pani, lehitses ta seda veidi ja ühmas: „Nii. Omale kohale. Nagu kord ja kohus. Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb. Goethe “Faust”. Ma kunagi ammu-ammu lugesin seda, aga
näe siiamaani on meeles.“ Siis tuli ta Helga juurde tagasi ja jäi teda nukralt
muiates vaatama.
„Anna mulle palun
andeks,“ nuuksus Helga.
„Sa pead kõik selle
Süvahavva endast välja laskma, ära unustama,“ sõnas Ilmar vaikselt.
„Jah, jah muidugi.“
„Ei ole enam seda teie
salakogu, sa ei pea midagi kaitsma ega varjama, sul ei ole saladusi. Sa ei pea
enam närveldama ja pabistama.“
„Aga ma tean... neid
saladusi. Mida keegi teine ei tea,“ kostis Helga ja vaatas pisaraid silmadega
abiotsivalt Ilmarile otsa.
„Unustad ära,“
soovitas Ilmar ja kobas tasku kallal. „Komput tahad?“ Seal oli tal alati pisike
karbike lagritsapastille, mille suhtes tal oli pärast suitsetamise mahajätmist
arenenud samasugune sõltuvus. Pidev lagritsalehk Ilmari küljes ja elutoas oli
mõnikord pannud Helgat hädaldama, et siin on nagu mõni hambaarsti kabinet. Aga
nüüd pistis ta vaidlemata ühe patsilli suhu ja hakkas seda nutuse näoga imema.
Ja siis elasid nad
paar päeva õnnes, üksmeeles ja armastuses kuni juhtus selline lugu, et Helga
oli poodi läinud ja Ilmar parandas hoovis vana „Žiguli“-loksu ja äkitselt ilmus
hoovivärava taha naabrinaine Deboora, kes soovis Ilmarile viisakalt jõudu ja uuris,
et kas Helga ka kodus on.
„Küla peal kuskil,“
kohmas Ilmar, pühkis õlised käed puhtaks ja avas värava. „Peaks varsti tulema.“
„Ma tõin talle näe,
lokitangid ära,“ ütles Deboora ja naeratas kahetsevalt.
„Ahsoo, ahsoo,“
ümises Ilmar. „Aga naabrinaine astub seniks edasi äkki? Puhkab jalga natuke.“
„Oi, mis ma hakkan
tüli tegema!“ ajas Deboora kiiresti vastu täpselt sellise paraja tooniga, et
Ilmar talle edasi peale käiks.
„Ei ole mingit tüli!
Üldse mitte! Tassike kohvi ja äkki üks banaaniliköör?“
„Isver!“ kiljatas
Deboora. „Banaaniliköör! Keset päeva?“
„Absoluutselt,“
muheles Ilmar. „Kõige õigem aeg. Siesta. Teate, Costa-Rical, ma mäletan,
sellisel kellaajal, alati tehti üks väike paus ja pitsike likööri.“
„Costa-Rical?“
imestas Deboora. „Naabrimees on siis ju pool ilma läbi reisinud. See on ju
kuskil Aafrikas, jah?“
„Just täpselt,“
teatas Ilmar ja sammus juba toa ukse poole. „Noh, eks noorest peast sai veidi
ringi tuuseradatud, siin ja seal, kui ma veel kaubalaeva peal teenisin.“
„Isver! Päris laeva
peal või?“
„Eks jah. Sada imet
sai ära nähtud. Aga naabrinaine astub ikka edasi natuke? Ega ma olengi ammu
tahtnud küsida, et kuidas naabrinaisel selline poeetiline nimi on – Deboora?“
Deboora vehkis
kätega ja hakkas itsitama. „Isver! Mis poeetiline! Eluaeg lüpsja olnud...“
„Ärge ütelge, ärge
ütlege. Lüpsimine, see on väga naiselik tegevus, ürgnaiselik, nahu öeldakse,
selline karrismaatiline kohe,“ teatas Ilmar tähtsalt ja lõi ukse valla. Deboora
punnis moe pärast veel natuke vastu aga lasi siis ennast ikkagi tuppa
meelitada.
Kui Helga umbes
tunni aja pärast kahe raske kilekotiga koju jõudis, leidis ta eest õndsal ilmel
lõõtsa kääksutava Ilmari, teda andunud pilgul kuulava Deboora, kelle põsed
õhetasid ja laua pealt pooltühja pudeli banaanilikööri, mis hommikul oli päris
kindlasti täis olnud. Helga seisis veidi aega elutoa lävel ja tunnistas seda
banketti läbitungimatul ilmel ja nägi kuidas tema kallis sõbranna Deboora nagu
vedrust visatult püsti kargas.
„See disko on kohe
poeni ära kuulda,“ tähendas Helga külmalt.
Ilmari lõõtspill jäi
haleda kääksuga vait ja Deboora kraamis kusagilt kiiresti Helga lokitangid
välja.
„Helgakene. Kodus
lõpuks...“ kohmas Deboora ja punastas.
„Vist natuke valel
ajal?“ märkis Helga.
„Mis sa nüüd!“
hüüatas Deboora. „Ma just tulin, näe... lokitangid tõin ära.“
Ta ulatas lokitange
Helga poole, kes need kiiresti enda kätte kahmas. „Aitäh, Deboora. Hea, et ära
tõid,“ tähendas ta.
„Ega jah võõrast
asja ei tihka ju endale hoida.“
„Ei, kus sa sellega.“
„Ja... ja ma siis
jooksen,“ otsustas Deboora. „Mul oligi kiire, korraks astusin läbi ainult.“
„Kontserti lõpuni ei
kuulagi või?“ küsis Helga aga Deboora pomises midagi segast, et tal on kanad
toita ja et üleüldse on tal hirmus kiire päev ning pühkis toast välja. Ilmar
aga keeras liköörile korgi peale ja pani selle ilusti sektsioonikappi tagasi,
kus iidsetest aegadest saadi on olnud selle pudeli koht. Helga pressis huuled
kramplikult kokku ja viis söögikotid kööki.
Tunnikese kohmitses
Ilmar veel õues auto kallal ja kui ta tuppa tuli, siis leidis ta Helga peegli
ees tõsikindlalt lokitangidega askeldamas. Ilmar läks talle ettevaatlikult
juurde ja üritas emmata. Helga rabeles Ilmari käte vahelt nipsakalt välja.
„Misasja sa nühid
nüüd?“ küsis Helga jahedalt.
„Deboora siin juhtus
korra sisse astuma, kui ma just natuke pilli lahti lõin... mis sa siis nüüd
pahandad,“ pomises Ilmar süüdlaslikult.
„Ja liköör oli sul
ka just lahti löödud,“ märkis Helga. „Dressipüksid jalas ja liköör ees.
Donžuaan mul selline!“
„No külaline tuleb,
ikka pakud natuke viisakuse pärast.“
„Ja lõõtsa
kääksutasid kah viisakuse pärast?“
„See on akordion,
mitte lõõts. Helgakene, ega sa siis ei mõtle, et me siin kurameerinud oleks või
midagi.“
Ilmari käed üritasid
uuesti Helgat kallistada aga Helga libises nende vahelt osavalt välja. „Ei
mõtle mina midagi,“ nähvas Helga, sapsutas tangidega lokke ja hakkas
pühendunult nina puuderdama. Ilmar vaatas teda viivu ja ohkas.
„Sa ei saa oma
salajastest asjadest lahti kuidagi,“ ütles ta siis. „Sa oled nagu ära ja eemal
kogu aeg. Süvahavvad ja värgid. Rikuvad su närvid ära ja siis sa näed tonte
igal pool.“
Helga jäigastus. Võib-olla on Ilmaril õigus? „Ma kardan,
Ilmar,“ pomises ta lõpuks. „Midagi on Süvahavvaga korrast ära, midagi juhtub,
ma nagu tean seda. Midagi koledat. On üks asi, mida keegi teine ei tea, aga...“
„Unusta ära!“ sõnas
Ilmar ja nüüd enam Helga tema embusele vastu ei hakanud. „Unusta ära. Ei ole
enam Surmatagust koda. On ainult see koda ja meie siin... Kuni surm meid
lahutab.“
***
Peep Ambros alustas
oma päeva Süvahavva talus viimasel ajal tavaliselt sellega, et uuris järgi, kas
Kristi on kuhugi internetti mõne märgi maha jätnud. Paraku ei olnud Peebu
abikaasast juba üle kolme nädala mingeid sõnumeid. Ent Peep ei muretsenud väga,
ta teadis hästi, et isegi töötav internet Togos ei tähenda alati sellist
internetti, mis muu maailmaga ühenduses on. Nii et Peebu tujul ei olnud midagi
viga, ehk ka sellepärast, et Arnoga oli kõik hästi ja paremini veel – poiss
rügas tööd teha ja ei muretsenud ema pärast. Õige, murdeiga läheneb ja peaasi,
et poiss memmekas ei ole.
Mõni päev pärast
Helga ja Ilmari pulmi oli Peep teinud enda kohta huvitava tähelepaneku. Ta
nimelt avastas, et tal on õnnestunud täiesti orgaaniliselt sulanduda
külakogukonda. See oli olnud vihmane hommik, ta oli kummikud jalga pannud,
natuke tööd nokitsenud ja siis oli selgunud, et õhtuks ei ole midagi süüa, ka
õlu on otsas ja sigaretid ka. Ta oli midagi selga visanud otsustanud rattaga
poodi minna. Pärast kükitas ta koos Antsu ja ühe külamehega, kelle hüüdnimi oli
Pläru aga pärisnime keegi ei teadnud, poe ees ja rüüpas mõned lonksud õlut.
Seal oli üks selline mõnus pink poeseina ja sirelipõõsa vahel, seina peale oli
avaja kinnitatud ja piha. Ja siis oligi Peep aru saanud, et tal on jalas
dressipüksid ja kummikud ning seljas pintsak ja et ta on täpselt samamoodi
riides nagu Ants ja Pläru ja et teda on täiesti võimatu teistest Värravi
põliskodanikest eristada. See avastus oli talle mõnevõrra lõbu valmistanud, nii
et ta tegi meestele ühe ringi õlut välja ja siis veel ühe. Rahamuret, nagu
öeldakse, tal ju viimasel ajal ei olnud. Õhtupoolikul oli ta korra veel poes
käinud, ostnud purgisuppi ja lihapirukaid ja koju vändanud, sest saun tahtis ju
ehitamist. Peebu üllatuseks oli Arno vahepeal ehitamisega kaunikestki edenenud,
Arno oli üksinda lausa pool tulevastest vundamendi kohast valmis kaevanud ja
kui Peep rattaga hoovi vänderdas, siis tassis ta parajasti kiviplokki.
„Kuule, õu, see on
ju raske!“ hüüatas Peep. „Poiss, sa venitad ennast ära ju!“
Arno aga pani kivi
rahulikult maha ja kehitas õlgu. „See ei ole üldse raske,“ tähendas ta ja isegi
ei hingeldanud.
„Jäta nüüd järgi,
tõmba hinge ja mis sa mässad üksi,“ arvas Peep, pani ratta kuuri najale seisma
ja tuli Arno hiigeltööd imetlema. „Üksi kaevasid selle kõik või?“ küsis ta.
„Jah, mina üksi.“
„Tubli poiss. Ainult
natuke vale koha peale.“
„Ei, see on õige
koht,“ ütles Arno külmalt.
„Noh, see on ka hea
koht, aga minu planeeringus on sauna koht kümme meetrit sinna poole ja ja
vaata, terrass peab avanema päikseloojangu poole.“
„Ei, see on õige
koht. Siin peab olema,“ jäi Arno endale kindlaks. Peep kratsis kukalt ja mõtles
veidi. Arno oli kaevanud süvendi täpselt sinna, kus oli olnud Andruse vana saun
ja kus saun võis olla olnud juba teab kui ammusest ajast. Ja vanarahvas teadis
ka neid sauna-asju ju päris hästi. Nii et võib-olla sobis ja see koht hästi või
mis vahet sel tegelikult oli.
Rattasõit oli Peebu
janutama ajanud, nii et koukis ühe õlle lahti ja võttis tubli sõõmu. Siis istus
ta kivi peale ja nüksas Arnot. „Nüüd me siis olemegi sinuga kahekesi, mis?
Plikad lennus kõik ja... Aga me saame hakkama! Suurepäraselt saame hakkama.“ Ja
siis hakkas ta rääkima, milline ja kuidas uus saun peab välja nägema. Peep oli
isegi esialgse plaani valmis joonistanud ja ta teadis täpselt, milline see uus
saun tuleb. Ta rääkis pikalt ja ei pannudki tähele, et Arno oli vahepeal jälle
kivisid hakanud vinnama.
„Kuule, jäta nüüd
järgi,“ hõikas Peep siis. „Vaata, juba hämaraks kisub, eks me homme ehitame
edasi.“
„Meil ei ole aega,“
märkis Arno napilt.
„Kus meil kiiret on?
Sügiseni aega küll. Ega siis ei põle ka ju midagi. Sügiseks saab seinad
püsti, katuse peale, talvel nokitseb vaikselt edasi.“
„Ma ehitan üksi kui
sa ei jaksa. Täiskuu ajaks peab valmis saama.“
Peep mühatas naerda.
„Oh poja, sa naljameheks hakanud.“
„Ma ei tee nalja. Ja ma saan üksi küll, kui sa ei jaksa.“
„Oh, miks sa siis ei
jaksa. Ma ütlesin emale kohe, et maa töö ja maa õhk ja et siin kahekesi
rassime, isa ja poeg, et see kõik aitab. Ja noh, sa nagu said eelmine suvi kohe
jõudu juurde, kui sa vahepeal kadunud olid. Ja millest sa midagi ei mäleta. Jah,
elu õpetab, töö õpetab, just?“
„Minuga on kõik
hästi, isa,“ ütles Arno. „Kui sul on vaja mujal olla, linnas või kus iganes.
Mina saan siin hakkama.“
„Mis sa jahvatad
nüüd,“ kohmas Peep. „Sina üksi ja Süvahavval!“
„Jah, mina üksi ja
Süvahavval,“ ütles Arno ja kuidagi nii pühendunud ja kindlameelselt, et Peep
oma poega üllatunult vaatama jäi. Viivuks talle tundus, et Arno mõtleb seda
tõesti tõsiselt. Aga tõesti ainult viivuks ja siis pahvatas Peep valjusti
naerma ja laksas sääse põse pealt minema.
„Sääsed,
raisk söövad,“ arvas ta. „Ega me täna vist suurt midagi teha ei saa, sääsed
söövad silmad peast ära. Paneme tänaseks kokku ja lähme vaatame äkki, kas mõne
särje konksu otsa saab?“
Ent järgmiste päevade
jooksul ei teinud Arno tõesti midagi muud, kui rassis sauna kallal ja sundis ka
Peepu ehitama. Arno ei jooksnud küla peale mängima ega otsinud teiste laste
seltskonda, uus saun vana mahapõlenud sauna koha peal näis olevat talle kõige
tähtsam asi maailmas.
Ants oli neil päevil
Süvahavval sagedane külaline ja Peebul oli selle üle päris hea meel, sest tema
vana semu Feliks, kes oli vahepeal olnud pool aastat kuhgile kadunud, oli nüüd
jälle Värravst jalga lasknud. Ja pealegi oli Ants intelligentne inimene, füüsik
ja eesti mees läbi ja lõhki ning pärast rasket rahmeldamist ja pikka tööpäeva
on ju igavesti mõnus juua õlu või kaks ja siis veidike asju arutada. Nii et
juhtus päris tihti, et nad õhtuti aida ees pingi peal istusid, õlut rüüpasid,
poliitikast või muust rääkisid, kirusid kommunistide valitsust ja mõnda
metsavendade laulu jorutasid. Eks Põlvamaa metsades oli ju omal ajal palju verd
valatud ja Ants teadis mitut vanat lugu, kuidas siin pärast sõda metsavendi
kütiti ja kuidas mõnd äraandjad 90-te alguses väga kiiresti jälle värvi
vahetasid ja lausa üleöö suurteks isamaalasteks muutusid. Ja et nüüd saavad
need tõprad jälle oma õige kuue selga tõmmata, kui nad veel elus peaksid olema
ja jälle punaseid lippe lehvitada.
Ants rääkis siis ikka, et
eesti rahvas on nii tugev anomaalne nähtus, ja et loodusseaduste järgi peaks ta
ammu kadunud olema ja isegi see, et üks rahvas, keda on alla miljoni, sai
korraks oma riigi teha, on imede ime. Aga anomaaliatega ongi nii, et ega need
ei kao. Äkki ajad muutuvad ja me tõstame jälle kunagi sini-must-valge.
Ja kui juba anomaalseid asju
kõneks võeti, ei olnud palju vaja, et nende jutt kuidagi Süvahavva talu peale
keeras.
„Aga sa ei ole kunagi mõelnud,
et see Süvahavva värk võib olla nagu füüsika kuidagi, ah?“ uuris siis Ants.
„Ei ole mingit Süvahavva
värki, noh,“ kinnitas Peep. „Ühed vanad ja lollid kuulujutud kõik.“
„Kuramus, ma ise nägin läinud
suvi! Kui Ofeelia siin mõõtis ja askeldas. Ise nägin ja ise kuulsin.“
„Oli mis oli, aga nüüd on kõik
kuss ja vakka. Mitte piuksu ka ei ole.“
„Kui sa tahad, ma võin natuke
uurida või mõõta või noh, nii sõbramehe poolest?“
„Sõbramehe poolest võid sa
tulla mulle appi sauna ehitama,“ naeris Peep. „Muidu näed mul poiss ehitab üksi
sauna valmis.“
Ja sinna paika see jutt neil
tol õhtul jäi.
Ühel õhtupoolikul,
kui Ants oli pärast paari õlut just rattaga vänderdades metsa vahele kadunud,
hakkas kruusateelt tolmu üles keerutama ja üks punane auto ilmus nähtavale.
Peep seisis uudistades aiaväravas ja mõtles, et sellise autoga sõidavad
tavaliselt naisterahvad ja mõtles, et kas mõni turist on ära eksinud. Ning
osaliselt oli tal õigus. Punane auto sõitis otsejoones Süvahavva hoovi ja
selles olid tõepoolest naisterahvad, lausa kolm tükki ja nad olid turistid ja
ei olnud ka.
Nii kui auto hoovi
vuras, siis oigas Peep mõttes, sest juhi tundis ta kohe ära. See oli Kristi
sugulane, umbes mingi täditütre onu õde või midagi niisugust, üks Tartu
kinnisvaramaakler ja kohutavalt tüütu naisterahvas, kes ennast neile alati
külla oli sokutanud, enamasti kõik likööridpudelid tühjaks joonud ja poole ööni
tühja jutulobaga tüüdanud. Tema nimi oli vist Milvi. Ja nüüd oli see Milvi
täispakitud autoga otse Süvahavvale veerenud ja see ei saanud tähendada head.
„Peep!“ kiljatas
Milvi kui ta autost välja ronis, käed õieli ajas ja Peep ei pääsenud ühest
higisest kallistusest. „Isver, taevas, Peep, no kui ammu me ei ole sinuga
näinud, mis!“
„Ikka mingi aasta
otsa, tänu taevale,“ pomises Peep ja tema süda aimas halba, sest teine
naisterahvas, kes ennast autost välja upitas oli Milvi õde nimega Silvi, miski
linnavalitsuse ametnik ja mis puutus tüütu lobaga vaevamisse ja sugulastele
kaela peale käimisesse, siis tugev konkurent oma õele. Jällegi ei pääsenud Peep
ühest higilõhnalisest sülelusest, mis sedapuhku päädis lausa põsemusiga ja ta
sulges korraks silmad, sest ta ei tahtnud ette kujutada, mis asi on see kolmas,
mis ennast punasest autost välja veeretab.
„Taevakene ja ongi
Kristi läinud, sinna maailma otsa, eks ole,“ sädistas Milvi sedaaegu. „Kohe
hirmsasti süda valutab tema pärast, nii lähedane inimene ja ei jõudnud teda
vaatamas ka käia enne kui ta läks.“
„Temaga on kõik
hästi,“ mõmises Peep.
„Ja Arnokene ja
Arnika, kus nemad meil siis on, tahaks kohe ka kalli-kalli teha...“
„Arno... seal sauna
juures kaevab,“ ühmas Peep. „Ja Arnika on Tallinnas.“
„Arnokene!“ huilgas
Milvi, „tule tädile kalli-kalli tegema!“ Ja rääkis ainsa hoogsamalt edasi.
„Jah, ja vaata, meie siin Silvi ja sõbrannaga mõtlesime, et tahaks natuke
puhkust ja puhast õhku, et kaua sa ikka linna vahel nühid ja sõidame siis lõuna
poole ja vaatame ühe kena järve ääre, kus päevitada nii nädalakese ja siis
sõidame ringi ja püha taevas, äkki tuleb meelde, sugulased ju siinsamas kusagil
elavad ja siis.... Arnokene! Ja siis
mõtleme , et issand, tuleme läbi ja ütleme tere
vähemalt inimestele.“
„Tere,“ ütles Peep
ja meenutas, et Tartus oli see tavaliselt alanud uksekellega ja siis
kuulutamisega, et näe, juhtusin mööda astuma ja ütleks vähemalt tere
inimestele. Ja siis tahtis ta juba käratada „Arno!“ et natukenegi tuld enda pealt
mööda suunata, aga jäi vait, sest kolmas naisterahvas tuli autost välja.
Ja tema oli Milvist
ja Silvist märgavalt noorem, ehk hilistes kolmekümnendates, läikivate heledate
juustega, lühikestes teksapükstes ja valges särgis ja kui ta nõtkelt autost
välja astus, siis ta lehvitas oma juukseid ja nendest õhkus muskaataroomi ja
tema naeratus säras kohmetult, armsalt ja andekspaluvalt.
„Et tere ütleme
vähemalt inimestele,“ sädistas Milvi edasi. „Oi, aga saage tuttavaks, tema on
Annemai, minu hea sõbranna. Või te olete juba äkki näinud?“
„Ei ole näinud,“
sõnas Peep.
„Ikka oled, Peep,
mis sa ajad nüüd!“ hüüdis Milvi. „Annemai on näitleja ju. Kuidas sa ei ole
näinud, „Vanemuises“ oli ju ja puha ja nüüd on vabakutseline.“
„Väga... väga tore,“
ütles Peep ja sirutas käe. Annemai tuli tema juurde ja surus ta kätt.
„Mis on tore?“ küsis
ta. „Kas see, et ma näitleja olen või et ma „Vanemuises“ olin või nüüd
vabakutseline?“
„Kõik, ma arvan,“
ütles Peep. „Kõik vist, jah. Või, et vabakutseline. Siis on nagu palju
vabadust.“
„Vabakutseliseks
saadeksegi tänapäeval läbi „Vanemuise“,“ naeris Annemai, naeris jälle ja
lehvitas oma heledaid juukseid. „Ah teie olete siis Süvahavva peremees?“
„Peremees jah,“
kohmas Peep ja tundus äkki vastupandamatut vajadust oma dressipükse kergitada.
Ta tegigi seda ja alles siis sai aru, et ta ongi
tõesti dressipükstes. Ja mitte kõige uuemates. „Seda et, ma siin tegin hommikul
metsajooksu,“ ütles ta kogeledes. „Ikka natuke teed ju, nagu sportliku vormi
mõttes. Ja noh, ei ole jõudnud veel ümber riietuda nagu.“
„Sellest ei ole
midagi,“ sõnas Annemai. „Me tõesti tulime ainult korraks läbi.“
„Absoluutselt!“
kiljatas Silvi. Ja Milvi rääkis väga kiiresti edasi: „Ainult korraks, muidugi.
Et mõtleme, et otsime mingi turismitalu, kus on männimetsa ja mõni järvekallas
äkki, et palju sellel linnainimesel ikka vaja on, selliste ilmadega, eks ole.
Ja nagu kiuste, kõik kohad on täis ja reserveeritud ja mõtleme, et ega siis
midagi, paneme linna tagasi, Anne kanali ääres, jumal issand, eluaeg on seal
päevitatud ja viimane moment, tead, tuleb pähe, et sugulased elavad siinsamas
ju ja tuleme ütleme vähemalt tere. Arnokeenee!“
Arnokest ei ilmunud
ikka veel nähtavale.
„Ja Peep, ütle nüüd
ometi, et kuidas sa elad?“ küsis
Silvi ja jäi Peebule pärani silmi otsa vaatama.
„Mis sa siin ikka
elad ja oled,“ ühmas Peep. „Tööd on kõvasti, varavalgest saati üks orjus hakkab
pihta, tead, remonti teeme, sauna ehitame. Taluvärk, noh, rabad nagu loom.
Hommikust hakkad peale ja hea kui õhtaks midagi tehtud saad.“
„No absoluutselt,“
hüüdsid Milvi ja Silvi ühest suust ja Milvi jätkas: „See on see maa-elu, et kui
sul on ikka terve maja ja maad ja metsad, siis ei ole ühtegi vaba momenti, nagu
orjad kohe. Kui on ikka terve maja ja suur hoov, siis on alati mingit
kõpitsemist kuskil, küll ma tean. Ja... appikene, teil on sõstrapõõsad ju
lookas kohe, linnud söövad ära kui ruttu ära ei korja! Ja issand kui piinlik,
et me sellisel ajal tülitama juhtusime, teistel tööd pooleli kõik ja meie siin
oma killavooriga nagu mustlased tuleks kaela peale.“
„Ei ole üldse mingit
tüli,“ pomises Peep ja vaatas kuidas Annemai auto kapotile nõjatus, silmad
sulges ja näo viimase õhtupäikese poole pööras.
„Arnokene!!!“ kisendas Milvi ja kädistas
edasi: „Meil on jah kohe Tartu poole tagasiminek, sinna kivide vahele, kolistad
siin ringi, ja ega me üldse ei tahtnud tülinaks olla ega midagi, natuke värsket
tõhku hingata või sedasi, rohkem nagu Annemai pärast, tal oli see lahutuseasi
ju hiljuti eks ole, ja siis tõesti, et ainult kiikame läbi korraks...“
„Mul on väga kahju,“
ütles Peep vahele. „Et kui nagu lahutus oli.“
„Minul küll ei ole,“
sõnas Annemai naeratades. „Ma tunnen ennast üle pika aja jälle täisverelise
naisterahvana.“
„Et ütleme tere
korraks,“ jätkas Milvi, „ammu pole sugulasi näinud ju ja kuidas sa ilma tere
ütlemata ikka majast mööda sõidad, näe tordi võtsime ka kaasa, ei tea, kus see
Arnokene on nüüd ja... „ Ta vakatas hetkes ja vaatas siis Peebule suurte
silmadega otsa. „Ja Peep, ära sa üldse mõtle sellist asja, et me nagu sulle
kuidagi kaela peale tahtsime tulla või nii. Issand hoia!“
Ja Peep vaatas siis
maja poole, mis oli suur ja suhteliselt tühi ja vilksamisi jälle neiu Annemai
poole ja ütles neli sõna, mille kohta ta täpselt ei teadnud, mida ta õieti
öelda tahtis: „Ahsoo...tegelikult... tähendab... einoh.“
„Issand, arvad või!“
kiljatas Milvi. „Kas tõesti või? Kolm naisterahvast sulle siia tülinaks, kui
sul on remont pooleli ja kõik?“
„Ei ole mingit
tülinat,“ kuulis Peep end lausumas. „Ma mõtlen, et maja on ju tühi meil praegu
ja ilus mets on siinsamas ja jõgi ei ole kaugel...“
„Meil on ju telk ka
kaasas!“ hüüatas Silvi. „Ühe päevakese oleme äkki, tüdrukud? Ja aitame marjad
ära korjata, mis?“
Tüdrukud arvasid, et
kui peremehel tõesti midagi vastu ei ole, siis nad ühe päevakese heameelega
oleksid ja aitaksid marjad vähemalt ära korjata.
.JPG)
