Eesti keelest ja meelest.
Ma
armastan oma emakeelt. Minu jaoks tähendab armastus eelkõige seda, et
ma ei lörtsi teda ning teen kõik selleks, et kõnelda ja kirjutada
ladusalt ning ilma vigu tegemata. Ja ehk teha mõnele kolleegile väike
märkuski, kui ta sõnas ’konstateerima’ ikka ja jälle n-tähte kasutab.
Kuigi sageli on kõikidest reeglitest väga raske aru saada, näiteks miks
ikkagi ’bukett’ tuleb kirjutada kahe t-ga ning ’buklet’ ühe t-ga. Aga et
mitte vigu teha ja ka võõrsõnu vähem kasutada, võiks ju eelistada
hoopis sõnu ’nentima’, ’kimp’ ja ’voldik’.
Kas see armastus on
pealesunnitud? Mäletan ranget eesti keele õpetajat Elvi Viirat Tallinna
37. Keskkoolis, kes uskumatu agarusega nõudis nii reeglite kui
ebareeglipäraste sõnade ja vormide selgeks saamist. Just nii
algklassides kui teismeea esimestel aastatel laotakse eluaegne alus
emakeele oskusele. Vanemaks saades võib ranget õpetajat ainult tänada.
Sellest hoolimata osalesin mõned aastad tagasi ülikooli töötajatele
tasuta pakutaval korrektse eesti keele täiendkursusel. Üllatusi oli
rohkesti, õigekirjareeglid on pidevas muutuses.
Samal ajal ka
võõrkeelte oskus on üks tänapäeva elus kõige vajalikumaid oskusi. Kui
tulin 1985. aastal tagasi kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kuhu 1983.
aastal kõik esimese kursuse lõpetajad saadeti, osalesin
üleülikoolilisel vene keele olümpiaadil ning sain esikoha, kuna mul olla
olnud kõige originaalsemad ideed. Teenisin sellega ka ümbriku, milles
oli 25 rubla, ning isa töökaaslane ütles, et ma räägin vene keelt
praktiliselt laitmatult, aga ukraina aktsendiga. Meenub 1990. aasta
sügis, kui pidasin Helsinki Ülikoolis soome keeles kahetunnise loengu
Eesti maavaradest. See oli mu esimene tasuline loeng ning teenitud 459
marka võrdusid toona Tartu Ülikooli vanemlaborandi poole aasta palgaga.
Tänu inglise keele oskusele, mida kontrolliti TOEFL testiga, sain 1991.
aastal õppima magistrantuuri Manchesteri Victoria Ülikooli. Õpingud
Manchesteris aga avasid ukse Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli, kus
1997. aastal õpetasin keemiainsenere juba rootsi keeles…
Arvan,
et iga inimene võiks perfektselt osata kaht keelt, milleks üks on
loomulikult emakeel, ning lisaks väga hästi veel vähemalt üht keelt. See
võiks olla miinimum. Jah, ilmselt arenevad tõlkeprogrammid samuti väga
kiiresti ning peagi võib võõrkeelse mobiilikõne lülitada endale sobiliku
tõlkekeele peale, kuid võõrkeelte õppimine on inimest arendav, oskus
vahetult suhelda on väga oluline ja lugupidamist äratav ning loodud on
võimalus lahti mõtestada teisi kultuure. Aga sõjaväeteenistus, õpe ja
töö pikki aastaid Ukrainas, Moldovas, Inglismaal, Rootsis ja Itaalias ei
vähendanud karvavõrdki minu eesti keele oskust.
Olen püüdnud
protestida ka meie veebimeedias vohava lohakuse ja oskamatuse vastu,
kuid senini tulutult. Mõtlesin juba aastaid tagasi, et kui sellist
suhtumist emakeelde algklasside laste poolt naeruvääristada, näiteks
enim eksinud ajakirjanike ja veebiväljaannete edetabelite koostamise
kaudu algklasside laste poolt, siis võiks ju kellelgi häbi olla. Saatsin
ka vastava ettepaneku Õpetajate Lehele, kuid vastuseks sain üherealise
tõdemuse, et veebimeedia ongi emakeele hukk.
Mis puutub Tartu
Ülikooli rahvusvahelistumisesse, siis näen, et on mõned peamised
põhjused, miks me soovime arendada rahvusvahelisi võõrkeelseid
õppekavasid. On erialasid, kus läbi võõrkeelse õppe õnnestub tõsta Eesti
tööjõuturu jaoks vajalike magistrandikandidaatide arvu ja suur osa
mujalt maailmast tulnud andekatest noortest jäävad tõepoolest Eestisse
tööle. Näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud erialade
lõpetanutest jääb mujalt maailmast tulnutest tugevalt üle 50% tööle
Eestisse.
Teiseks, nii saavad tekkida uued perspektiivsed suunad
ja koolkonnad: kui toome siia välisõppejõud uutes perspektiivsetes
suundades, siis tekib kriitiline hulk akadeemilisi töötajaid, kelle
poolt arendatavatele rahvusvahelistele õppekavadele tulevad ka
välisüliõpilased, tõstes uute koolkondade arenemise mahtu, kiirust ja
potentsiaali. Näiteks just ülikooli tehnoloogiainstituudis töötav
iraanlasest professor on ülikooli üks edukamaid ettevõtluskoostöö
tegijaid ning omab väga selget vaadet, missugustes suundades ülikool
peaks arenema, et me üha rohkem ka majandusarengus kaasa räägiksime.
Kolmandaks, on õppekavasid, kus välisüliõpilased maksavad õppe täies
mahus kinni, näiteks arstiõppes.
Tähtis on ka see, et
välisüliõpilased täiendavad meie kultuuriruumi – rahvusvahelistumine
kodus on kõikjal maailma ülikoolides tähtis teema. Õppides
rahvusvahelises keskkonnas areneb meie enda üliõpilaste maailmanägemus,
see on väga oluline. Ning üliõpilasvahetusega õnnestub meie üliõpilastel
üha enam omandada mujal maailmas teadmisi ja oskusi, mida meie õppetöö
ei paku. Eestisse tagasi pöördudes toovad nad oma oskused kaasa ja nii
ongi välistatud konnatiigistumine.
Olulised on ka kaudsed
rahalised ja rahvusvaheliste ühenduste aspektid – lisaks õppemaksule
toovad välisüliõpilased raha linna ja suurendavad reisijate arvu
(reisivad ise, kutsuvad siia sõpru ja sugulasi jne).
Viimaseks,
on olukordi, kus õppe- ja teadussuund võib hääbuda, kuna Eestist pole
piisavalt sisseastujaid ning võõrkeelne õppekava võimaldab üliõpilaste
arvu suurendada. Samas loomulikult on väga oluline eestikeelse
terminoloogia arendamine, milleks parimad meetodid on teadust
populariseeriv tegevus ning osalus entsüklopeedia koostamises.
2017. aasta seisuga oli Tartu Ülikoolis välisüliõpilasi 9,3% ning
välisteadlasi ja -õppejõude 9,4%. On tekkinud ka arusaam, et need
osakaalud ei pruugiks kasvada üle 20%.
Ülikool hakkab novembris
koostama oma uut arengukava ning kindlasti tekivad rahvusülikooli
arendamise ja rahvusvahelistumise küsimustes tulised arutelud. Samas ei
maksa unustada ka ülikooli praegust arengukava, mille kohaselt ülikool
vastutab eesti keele, kultuuri ja rahvusteaduste uurimise, õpetamise
ning arengu eest, väärtustab töötajate ja üliõpilaste kõrgtasemel eesti
keele oskust ning toetab välistöötajate ja -üliõpilaste eesti keele ja
kultuuriloo õppimist, edendab eestikeelse oskussõnavara kasutamist ja
arendamist. Tartu Ülikool on ja jääb Eesti rahvusülikooliks.
************************
Käesolevat kirjutist on lubatud jagada ja mujal avaldada ilma muudatusi
ja kärpeid tegemata. Kirjutise lugemise eest ei ole lubatud küsida tasu.
Erik Puura
