HEINO MÄEMETS - Merike Mäemets.

HEINO MÄEMETS (1898-1966)

                Pildid pärit perekond Michelsonile (alates 8.I 1937 Mäemets) kuulunud albumist. Pereisa oli raudteelane (vedurijuht) Heino Mäemets (s. Heinrich Michelson) Karli & Liisa p. (17.II 1898-18.IX 1966).

                Heinrich üksik laps, jäi varakult vanemateta. Isa Carl Michelson (27.XI 1857-5.IV 1902) pärit Tartust, elas Vohnja v., † tööõnnetuse tagajärjel, kui poeg oli 3-aastane. Ema Liisa Penter Juurust † samuti vara, kui Heinrich oli ~5-aastane.

                Heinrichi kasuisaks raudteelane Jegorov, kellel naine Anna, tütred Nadežda ja Anna ("Anjuta"). Kasuõe Nadežda (1888-1976) abikaasa, kolonel Arved Engman (Engmaa) (1890-1947) oli Heinrich Michelsoni poja ristiisa.

                Heinrich lõpetas raudteekooli Tallinnas, lõpetamise järel läks Gatšinasse (kasupere naised käisid närvidele). 

Sõjaväeteenistuses Pioneerpataljonis. Heinrichi abikaasa Juliane Elisabet (s. Karpovitš) Vicenti & Tiina t. (3.IX 1898-24.VI 1985) töötas noorena koogipoes, abiellusid 30-aastaselt. Poeg Harry (Aare) sündis, kui elati Nõmmel Raudtee tn. Juliane oli kodune, Heino vedurijuht. Eesti aja lõpul vedas Rootsi printsi, kaks vedurit ees. Oli hilissügis, väga külm. Hallo-mees F. Moor oli purupurjus, kukkus mikrofoniga printsi ette. Mõisakülas oli depoo korrapidaja, elasid seal linavabriku vastas 3,5 aastat. 1937 kolisid Mõisakülast Valka, kus Heino oli meister.

                Tartus oli abirongiülem. Oli selle abirongi ülem, mis 5.VII 1941 käis päästmas hävitusrongi, mille metsavennad Palupera juures kraavi lasid. Juba nädalaid enne sõja puhkemist liikusid öösiti arvukad sõjaväerongid ikka läände ja läände, ettevalmistused käisid.

                Heino sugulased perekond Lettermo Narvast. Heino varjas end 1941 Lettermote pool (et teda vastavalt korraldusele Venemaale ei saadetaks). Ükspäev oli tundnud, et peab Narvast lahkuma, läks Nõmmele. Kaks tundi hiljem hukkusid Lettermod pommirünnakus.

                Juliane rändas sõja ajal mööda maad, äritses seebikivi, toiduainetega jms, elatas sellega peret. Märtsipommitamise elasid üle perega Tartus, puumajas raudteejaama kõrval (Tallinna poole). Jäid õhuhäirele vaatamata koju, sest poeg Aare oli raskesti haige (pleuriidis) ja kartis varjendisse minnes külmetuda. Olid kogu rünnaku aja köögis (ilma välisseinteta ruum), pommid vuhisesid, maja kõikus kahele poole. Sakslased olid sõja ajal ehitanud kuhugi Emajõe luhale vale-raudteejaama ning hulga pomme loobitud rünnaku ajal sinna.

                Kevadel pärast pommitamist olid Elvas Mahlamäel perekond Härmaste juures, sügisel põgenesid sõja eest viimase rongiga Tallinna. Juliane õed Benita ja Liide elasid Nõmmel Haava tn. Aastal 1949 läks Aare ülikooli ja Mäemetsad kolisid Tartu Kungla tn, kus poeg lõi ka pere. Aastal 1961 asus Aare pere Võrtsjärve Limnoloogiajaama, vanad vahetasid korteri Elvasse.

                Heino väga täpne, korralik mees, rongid käisid minutipealt, sai ka mõne aumärgi. Pensionieas armastas akna all istuda ja välja vaadata. Võrtsjärvel meeldis metsas jalutada, seeni korjata. Osav töömees, tegi puutööd jms, põletas ka pilte vineerile. Kunagi oli puhunud ka pasunat (baritoni). Oli suitsumees, põdes isheemiat, † üksinda kodus olles Elvas, kui naine oli maal poja pere juures. Elva kalmistul koos abikaasaga.

                1960. aastatel töötas või valvas Elva jaama veetornis peretuttav Tiilemann (Valga mees), kellega Juliane veel peale Heino † suhtles ja vahel juttu ajamas käis.

                Heino ja Juliane poeg Aare Mäemets (s. Harry Michelson) (18.I 1929-24.XI 2002) oli zooplanktonoloog, hüdrobioloog, järvedeuurija. Töötas välja Eesti järvede tüpoloogia. Kirjutas teadustöid, raamatuid Eesti järvedest ja koduloolisi brošüüre. Tegutses TA Looduskaitse Komisjonis, ELUS, Eesti Geograafia Seltsis, Eesti Muinsuskaitse Seltsis. Maetud Elva kalmistule.